«Mahajäetud taluõuel vilksatas justkui suur koer, aga siis jooksis ta
meie auto tagant üle tee põllule. See oli hoopis suur üksik karu,»
meenutas eelmise laupäeva pärastlõunal Jäneda laadalt maale tulnud
vennas Paide linna Kaaruka külas Tännapere teeotsal äsjast ja elu
esimest kohtumist meie metsade majesteediga.
«Pagan!» pobisesin kadedalt omaette habemesse. Vaid tunnike varem tegin samast kohast kiviviske kaugusel oma valdustes hingelistki kohtamata väikse jalutuskäigu.
Nii on karu mul ikka veel looduses oma ihusilmaga nägemata, kuigi jälgede ja külarahva jutu järgi tean looma oma maakodu ümber luusivat aastaid. Viimane teade Esnast paari kilomeetri kaugusel Öötlas seigelnud karust pärineb alles esmaspäevast.
Arvestades, et aina sagedamini vilksatab juhuslikult kaamerasilma ette kolme, isegi nelja elujõulise pojaga emakaru, pole kaugel see päev, kui mõni neist jõmmidest mulle või kellelegi teisele õnnelikule elusuuruses teele satub.
Minu arvates näitab meie ümber liikuvate metsloomade rohkus elukeskkonna kvaliteeti.
Haldusreformi kurioosumina on Paide linnast saanud Pärnu järel Eestis territooriumi suuruselt teine omavalitsus ning koos sellega on karudest, põtradest, ilvestest, rebastest ja sadadest muudest metsalistest saanud enda teadmata linnaloomad.
Keskajal ehitati linnale ümber kõrge müür ja väravad pandi ööseks lukku, nii et ükski elav hing ei pääsenud öö varjus sisse ega välja. Linn oli konkreetne ja seal kehtisid omad seadused.
Linnakodanikuks saamiseks tuli keskajal mõisahärra voli alt ära karanud talupojal end kaitsva müüri taga varjata üks aasta ja üks päev. Neist aegadest on pärit ütlus «Linnaõhk teeb vabaks».
Pärast äsjast haldusreformi on Paide linn valgunud laiali umbes kuuendikule Järvamaale. Minu läinud nädalavahetusel Paides käinud Talllinna-sõbrad ei jõudnud ära imestada, mis linn see on, kus linna piirilt kesklinna jõudmiseks tuleb 40 kilomeetrit metsa vahel sõita.
Kui inimene ise on segaduses, kus on linn, kus mets, siis miks peaks metsloom aina hõreneva inimasustusega aladel aimu saama, et ta parasjagu mõnda kahejalgset ehmatab?
Minu hiljutine kohtumine Paide keskväljaku ühte hoovi toitumisretkele astunud iseloomuliku sabarootsu tõttu kuulsaks saanud rebasega oli viisakas – kumbki ei seganud teist. Ei haaranud mina õhku ahmides rinnust ega lõristanud rebane mu püksisääre poole hambaid näidata.
Möödunud nädalal tõusis korraks staaristaatusse mitmel pool Paides ja selle ümbruses nähtud noor ilves. Sotsiaalmeediasse postitatud kommentaaride põhjal tuleb möönda, et asulates ekslevaid metsloomi linnaõhk vabaks ei tee.
Tsivilisatsiooni hüvedega harjunud ja loodusest kaugenenud inimeste seas on küllaga häälekaid, kes aina närvilisemalt küsivad, miks raekojas midagi ette ei võeta ega jahimehi kutsuta, et ilmselt kärntõbine julge rebane ja nooruke uudishimulik ilves tänavapildist kaoks.
Pean märkima, et keskväljakul Vanalinna kohviku terrassil istujaid terroriseeriv hakipaar on oluliselt tüütum kui omaette uitav rebane või ilves, aga see selleks.
Aegu tagasi priinimesid saades oli hulk meie kaasmaalasi valmis uhkuse ja lugupidamisega kandma metslooma nimesid.
Statistikaameti aasta alguse andmetel on 2242 inimesel nimeks Ilves ja 2208 inimesel Rebane, mis Eesti populaarsemate perekonnanimede edetabelis paiknevad esikümne piirimail.
Karu 1677 ja Põder 1583 nimekandjaga on popimate nimede loetelus kolmandas kümnendis. Inimeste iseloomustamiseks öeldakse nüüdki suur kui karu, kaval kui rebane või väle kui põder.
Kaasaegne inimene on suhtumises loomariiki oma esivanematest imelikum. Linnainimesena metsikust loodusest kaugenedes veab ta oma lapsed metsa asemel meelsamini loomaaeda, et näidata oma võsukestele puuri pistetud elukaid.
Läbi ohutu arvutiekraani vajutab ta sotsiaalmeedias loomapiltide peale nunnumeetri põhja ja õhkab kiidusõnu põlislaantes õnnestunud tabamusi teinud fotograafide meistriteostele.
Ent kui inimene näeb päise päeva ajal oma silmaga kuskil majade vahel vabalt luusivat metslooma või sattub mõne kogukama elukaga silmitsi seenemetsas või marjul käies, on ehmatus suur. Tema näole sigineb hirmuvari ja keha tabab kangestus.
Nagu ütles kunagi üks proua, siis lapsed on meie elu õied, aga õitsegu mujal kui Õllesummeri ajal lauluväljakul. Samamoodi peetakse metsloomi toredaks vaid senikaua, kui nad nina inimeste hõivatud alade lähedale ei pista.
Moodsa aja inimeste reaktsioonid meenutavad vägisi Ervin Abeli näideldud episoodi poole sajandi tagusest kultusfilmist «Mehed ei nuta»: «Ma nõuan... Ma nõuan... Ma kus... kus ma... Ma nõuan viivitamatult... Ma nõuan viivitamatult, et see loom... et see loom pandaks lühema keti otsa. Kas sa tead... Kas sa tead... Kas sa tead, ma olen nii kurat endast välja viidud! Kas sa tead, ma nii viimase piirini viidud, et ma... et ma... et ma... et ma teeks 25 grammi konjakit. Sa... Sa kuradi lammas ma ütlen!»
Samavõrd lahkelt, kui oleme valmis ohutult üle tee aitama 14 700 pulmameeleolus konna, tasuks suhtuda kõikidesse teistesse Eestis askeldavatesse metslastesse.
Eestis elavad loomaliigid on inimesele ohutud. Ükski neist ei pea kahejalgset looduse krooni oma saagiks. Kui lugeda kriminaalkroonika pealkirju, on inimesele ainus looduslik vaenlane inimene ise, aga liigikaaslasi ükskõik kus kohates me ju ei võpata.
Hirm neljajalgsete metsaliste ees tuleb loodusest kaugenemisest. Linnastunud inimpopulatsioon ei tunne end metsas kui võõras keskkonnas kuigi koduselt. Eks vanarahvas öelnud, et hirmul on suured silmad.
Meil ei ole tarvis karta metsloomi, kellega meie teed ristuvad, kui me neid ise oma torkimisega nurka ei aja, et nad on sunnitud hambaid näitama. Mets oma elurikkuses on sõbralik, kui järgime põhimõtet «Ela ise ja lase elada ka teistel».
On vahva, et Järva valla värskel vapikilbil ilutseb hunt. Loodan, et teda ei vaadata meil kui jahitrofeed vaid julget, tarka, südikat ja uhket naabrit, kellega tuleb igapäevaselt kõrvuti elada. Ilma hirmuta.
https://jarvateataja.postimees.ee/4496735/oma-hirme-ei-tasu-loomade-katte-nuhelda
«Pagan!» pobisesin kadedalt omaette habemesse. Vaid tunnike varem tegin samast kohast kiviviske kaugusel oma valdustes hingelistki kohtamata väikse jalutuskäigu.
Nii on karu mul ikka veel looduses oma ihusilmaga nägemata, kuigi jälgede ja külarahva jutu järgi tean looma oma maakodu ümber luusivat aastaid. Viimane teade Esnast paari kilomeetri kaugusel Öötlas seigelnud karust pärineb alles esmaspäevast.
Arvestades, et aina sagedamini vilksatab juhuslikult kaamerasilma ette kolme, isegi nelja elujõulise pojaga emakaru, pole kaugel see päev, kui mõni neist jõmmidest mulle või kellelegi teisele õnnelikule elusuuruses teele satub.
Minu arvates näitab meie ümber liikuvate metsloomade rohkus elukeskkonna kvaliteeti.
Haldusreformi kurioosumina on Paide linnast saanud Pärnu järel Eestis territooriumi suuruselt teine omavalitsus ning koos sellega on karudest, põtradest, ilvestest, rebastest ja sadadest muudest metsalistest saanud enda teadmata linnaloomad.
 |
| Autori foto ignorantselt inimesest mööda jalutavast rebasest. |
Keskajal ehitati linnale ümber kõrge müür ja väravad pandi ööseks lukku, nii et ükski elav hing ei pääsenud öö varjus sisse ega välja. Linn oli konkreetne ja seal kehtisid omad seadused.
Linnakodanikuks saamiseks tuli keskajal mõisahärra voli alt ära karanud talupojal end kaitsva müüri taga varjata üks aasta ja üks päev. Neist aegadest on pärit ütlus «Linnaõhk teeb vabaks».
Pärast äsjast haldusreformi on Paide linn valgunud laiali umbes kuuendikule Järvamaale. Minu läinud nädalavahetusel Paides käinud Talllinna-sõbrad ei jõudnud ära imestada, mis linn see on, kus linna piirilt kesklinna jõudmiseks tuleb 40 kilomeetrit metsa vahel sõita.
Kui inimene ise on segaduses, kus on linn, kus mets, siis miks peaks metsloom aina hõreneva inimasustusega aladel aimu saama, et ta parasjagu mõnda kahejalgset ehmatab?
Minu hiljutine kohtumine Paide keskväljaku ühte hoovi toitumisretkele astunud iseloomuliku sabarootsu tõttu kuulsaks saanud rebasega oli viisakas – kumbki ei seganud teist. Ei haaranud mina õhku ahmides rinnust ega lõristanud rebane mu püksisääre poole hambaid näidata.
Möödunud nädalal tõusis korraks staaristaatusse mitmel pool Paides ja selle ümbruses nähtud noor ilves. Sotsiaalmeediasse postitatud kommentaaride põhjal tuleb möönda, et asulates ekslevaid metsloomi linnaõhk vabaks ei tee.
Tsivilisatsiooni hüvedega harjunud ja loodusest kaugenenud inimeste seas on küllaga häälekaid, kes aina närvilisemalt küsivad, miks raekojas midagi ette ei võeta ega jahimehi kutsuta, et ilmselt kärntõbine julge rebane ja nooruke uudishimulik ilves tänavapildist kaoks.
Pean märkima, et keskväljakul Vanalinna kohviku terrassil istujaid terroriseeriv hakipaar on oluliselt tüütum kui omaette uitav rebane või ilves, aga see selleks.
Aegu tagasi priinimesid saades oli hulk meie kaasmaalasi valmis uhkuse ja lugupidamisega kandma metslooma nimesid.
Statistikaameti aasta alguse andmetel on 2242 inimesel nimeks Ilves ja 2208 inimesel Rebane, mis Eesti populaarsemate perekonnanimede edetabelis paiknevad esikümne piirimail.
Karu 1677 ja Põder 1583 nimekandjaga on popimate nimede loetelus kolmandas kümnendis. Inimeste iseloomustamiseks öeldakse nüüdki suur kui karu, kaval kui rebane või väle kui põder.
Kaasaegne inimene on suhtumises loomariiki oma esivanematest imelikum. Linnainimesena metsikust loodusest kaugenedes veab ta oma lapsed metsa asemel meelsamini loomaaeda, et näidata oma võsukestele puuri pistetud elukaid.
Läbi ohutu arvutiekraani vajutab ta sotsiaalmeedias loomapiltide peale nunnumeetri põhja ja õhkab kiidusõnu põlislaantes õnnestunud tabamusi teinud fotograafide meistriteostele.
Ent kui inimene näeb päise päeva ajal oma silmaga kuskil majade vahel vabalt luusivat metslooma või sattub mõne kogukama elukaga silmitsi seenemetsas või marjul käies, on ehmatus suur. Tema näole sigineb hirmuvari ja keha tabab kangestus.
Nagu ütles kunagi üks proua, siis lapsed on meie elu õied, aga õitsegu mujal kui Õllesummeri ajal lauluväljakul. Samamoodi peetakse metsloomi toredaks vaid senikaua, kui nad nina inimeste hõivatud alade lähedale ei pista.
Moodsa aja inimeste reaktsioonid meenutavad vägisi Ervin Abeli näideldud episoodi poole sajandi tagusest kultusfilmist «Mehed ei nuta»: «Ma nõuan... Ma nõuan... Ma kus... kus ma... Ma nõuan viivitamatult... Ma nõuan viivitamatult, et see loom... et see loom pandaks lühema keti otsa. Kas sa tead... Kas sa tead... Kas sa tead, ma olen nii kurat endast välja viidud! Kas sa tead, ma nii viimase piirini viidud, et ma... et ma... et ma... et ma teeks 25 grammi konjakit. Sa... Sa kuradi lammas ma ütlen!»
Samavõrd lahkelt, kui oleme valmis ohutult üle tee aitama 14 700 pulmameeleolus konna, tasuks suhtuda kõikidesse teistesse Eestis askeldavatesse metslastesse.
Eestis elavad loomaliigid on inimesele ohutud. Ükski neist ei pea kahejalgset looduse krooni oma saagiks. Kui lugeda kriminaalkroonika pealkirju, on inimesele ainus looduslik vaenlane inimene ise, aga liigikaaslasi ükskõik kus kohates me ju ei võpata.
Hirm neljajalgsete metsaliste ees tuleb loodusest kaugenemisest. Linnastunud inimpopulatsioon ei tunne end metsas kui võõras keskkonnas kuigi koduselt. Eks vanarahvas öelnud, et hirmul on suured silmad.
Meil ei ole tarvis karta metsloomi, kellega meie teed ristuvad, kui me neid ise oma torkimisega nurka ei aja, et nad on sunnitud hambaid näitama. Mets oma elurikkuses on sõbralik, kui järgime põhimõtet «Ela ise ja lase elada ka teistel».
On vahva, et Järva valla värskel vapikilbil ilutseb hunt. Loodan, et teda ei vaadata meil kui jahitrofeed vaid julget, tarka, südikat ja uhket naabrit, kellega tuleb igapäevaselt kõrvuti elada. Ilma hirmuta.
https://jarvateataja.postimees.ee/4496735/oma-hirme-ei-tasu-loomade-katte-nuhelda
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar