Tunnen tänini head meelt, et ma pole päevagi käinud lasteaias ega
pidanud esimestest eluaastatest peale sukelduma olelusvõitlusse, vaid
olen saanud kodus turvaliselt olla täiskohaga laps ilma, et pidanuks
kellelegi midagi tõestama.
Minu lapsepõlves 1970ndate esimeses pooles oli veel üsna tavaline, et lapsed kasvasid kodus, kus polnud kogu aeg kuhugi kiirustamise stressi.
Vanemate töökoht Põhja kõrgepingevõrkude kohalikus meistripunktis ja tööandja eluruumid tähendasid suuremat koduõue ning ema pidevat lähedust. Sageli käisin ka autojuhist isaga tööl kaasas liine parandamas. Oi, see oli põnev!
Kui vanematel oli tarvis minu kantseldamisest vabaks võtta, tulid appi läheduses elavad vanaemad. Paljuski nende abil sain tähed ja numbrid ilma erilise sunnita selgeks ammu enne septembrikuud, mil kõik on uus.
Alles kooli minnes sain teada, et on olnud ka teistsuguseid lapsepõlvi, et on olemas üldse selline koht nagu lasteaed.
Minu kolhoosikeskuses elanud klassikaaslased rääkisid, kuidas neid esmaspäeva varahommikul topiti bussi ja viidi kolhoosidevahelisse lasteaeda ning vanemaid nägid nad jälle alles reede õhtul.
Sotsialistlikul põllumajandusel polnud tarvis, et lapsed häiriks uute töövõitude poole rühkivaid vanemaid. Õigupoolest on lasteaiad XIX sajandi tööstusrevolutsiooni sünnitis, et vabastada tööjõud tööajal laste järele vaatamisest.
Tean, et minu klassikaaslate emadel-isadel oli keelatud nädala sees oma maimukesi vaatamas käia. Nii mõnigi käinud lapsi keeldu eirates salaja piilumas.
Koolikaaslaste räägitud lasteaialood kõlasid kui õudusjutud. Need jutud tulid meelde, kui uudistest kuulsin teadus- ja haridusministri Mailis Repsi väljakäidud mõtet muuta kõikidele mudilastele lasteaias käimine kohustuslikuks.
Vahepealse ligi poole sajandiga on muidugi maailm palju muutunud. Muutunud on ka alusharidust pakkuvad lasteaiad. Minu lapsed on lasteaias käinud ja õudset ei midagi. Nii on minu võrdlus kindlasti üle pakutud.
Haridusminister muretseb, et alushariduse tase on ebaühtlane. Ministeeriumi varutud statistika ütleb, et kuus protsenti tänapäeva Eesti mudilastest ei käi lasteaias.
Omakorda umbes pooled lastest, kes ei käi lasteaias, olevat kooli jõudes eakaaslastest tugevalt maha jäänud nii õpitulemustes kui ka sotsiaalselt.
Ka endise haridus- ja teadusministri Jürgen Ligi meelest on lapsele hea, et ta saab omasugustega kokku ja suhelda. Tema meelest on lasteaed üldjoontes lapsele ikka hea ja hea on ka see, kui ta saab seal spetsialisti käe all kasvada.
Ons kodus kasvamine tõesti nii tagurlik ning lapse vaimset ja sotsiaalset arengut pärssiv, et maimukesi tuleb riikliku sunniga hakata kodust välja kiskuma?
Ehk tahetakse öelda, et laste kasvatamine on tänapäeval timmitud nii professionaalseks, et amatööridest vanemad sellega enam kodustes tingimustes toime ei tule.
Poliitikute soov laste kasvatamine ja harimine juba esimestest eluaastatest riigi taktikepi all hoida on nagu tippsportlase sulgemine Alpi majja, et olümpiamängude sooritus oleks maksimaalne. Või milleks me õigupoolest valmistume?
Kuigi kooliuusik peaks esimesse klassi minnes alles aabitsat hakkama õppima, on vaikimisi meie haridus nihkutud punkti, kus igalt kooli minejalt eeldatakse lugemis- ja kirjutamisoskust.
Üldise lasteaiakohustuse tekitamisega muudetakse lasteaed ametlikult koolitsükli osaks. Võrreldes naabritega olla meie koolitee gümnaasiumihariduseni niigi pikem ja muretu lapsepõlve arvel pikeneks see veelgi.
Maalehe kolumnist Hannes Rumm kahtles alles paari nädala eest, kas meie lapsed on nii aeglase taibuga, et peavad naaberriikidega võrreldes sama hariduse saamiseks aasta kauem koolipinki kulutama. Ta tegi ettepaneku koolikohustust aasta jagu kärpida.
Küllap vajab meie haridussüsteemi käekäik ja sisu suuremat arutelu kui valimiseelsete huvitavate ideede avalikul arvamusväljal või otsustena laste peal katsetamine.
Mulle teeb selle ettepaneku juures tuska lapsepõlve kallale minek ning mudilastele täiskasvanute maailma ja stressi murede kaela surumine. Milleks seda on vaja? Ei jää me kuhugi hiljaks. Keskmine eluiga ja aktiivselt elatud aastate hulk aina kasvab.
Teine asi, mis mulle ei meeldi, on riigi aina suurenev soov sekkuda üha rohkem oma alamate igapäevaellu rohujuure tasandil, nagu seda vaat et sünnitusmajast lapse riigi kasvatusmajadesse surumine paistab.
Muudkui reguleerime ja kohustame ning deklareerime, et Eesti on vabam maa kui ei eales varem. Ei klapi.
Mulle meeldib rohkem riik, kus lapsel lastakse olla laps, mitte orav rattas. Kus vanemad saavad teha valikuid ilma ametnike näpuviibutuseta ja sättida oma lapse arenemiseks sobilik tempo. Kes tahab, saab õppida kogu elu.
https://jarvateataja.postimees.ee/4506077/kohustused-ei-tohi-lammatada-lapsepolve
Minu lapsepõlves 1970ndate esimeses pooles oli veel üsna tavaline, et lapsed kasvasid kodus, kus polnud kogu aeg kuhugi kiirustamise stressi.
Vanemate töökoht Põhja kõrgepingevõrkude kohalikus meistripunktis ja tööandja eluruumid tähendasid suuremat koduõue ning ema pidevat lähedust. Sageli käisin ka autojuhist isaga tööl kaasas liine parandamas. Oi, see oli põnev!
Kui vanematel oli tarvis minu kantseldamisest vabaks võtta, tulid appi läheduses elavad vanaemad. Paljuski nende abil sain tähed ja numbrid ilma erilise sunnita selgeks ammu enne septembrikuud, mil kõik on uus.
 |
| Minu viimane koolieelne suvi. |
Alles kooli minnes sain teada, et on olnud ka teistsuguseid lapsepõlvi, et on olemas üldse selline koht nagu lasteaed.
Minu kolhoosikeskuses elanud klassikaaslased rääkisid, kuidas neid esmaspäeva varahommikul topiti bussi ja viidi kolhoosidevahelisse lasteaeda ning vanemaid nägid nad jälle alles reede õhtul.
Sotsialistlikul põllumajandusel polnud tarvis, et lapsed häiriks uute töövõitude poole rühkivaid vanemaid. Õigupoolest on lasteaiad XIX sajandi tööstusrevolutsiooni sünnitis, et vabastada tööjõud tööajal laste järele vaatamisest.
Tean, et minu klassikaaslate emadel-isadel oli keelatud nädala sees oma maimukesi vaatamas käia. Nii mõnigi käinud lapsi keeldu eirates salaja piilumas.
Koolikaaslaste räägitud lasteaialood kõlasid kui õudusjutud. Need jutud tulid meelde, kui uudistest kuulsin teadus- ja haridusministri Mailis Repsi väljakäidud mõtet muuta kõikidele mudilastele lasteaias käimine kohustuslikuks.
Vahepealse ligi poole sajandiga on muidugi maailm palju muutunud. Muutunud on ka alusharidust pakkuvad lasteaiad. Minu lapsed on lasteaias käinud ja õudset ei midagi. Nii on minu võrdlus kindlasti üle pakutud.
Haridusminister muretseb, et alushariduse tase on ebaühtlane. Ministeeriumi varutud statistika ütleb, et kuus protsenti tänapäeva Eesti mudilastest ei käi lasteaias.
Omakorda umbes pooled lastest, kes ei käi lasteaias, olevat kooli jõudes eakaaslastest tugevalt maha jäänud nii õpitulemustes kui ka sotsiaalselt.
Ka endise haridus- ja teadusministri Jürgen Ligi meelest on lapsele hea, et ta saab omasugustega kokku ja suhelda. Tema meelest on lasteaed üldjoontes lapsele ikka hea ja hea on ka see, kui ta saab seal spetsialisti käe all kasvada.
Ons kodus kasvamine tõesti nii tagurlik ning lapse vaimset ja sotsiaalset arengut pärssiv, et maimukesi tuleb riikliku sunniga hakata kodust välja kiskuma?
Ehk tahetakse öelda, et laste kasvatamine on tänapäeval timmitud nii professionaalseks, et amatööridest vanemad sellega enam kodustes tingimustes toime ei tule.
Poliitikute soov laste kasvatamine ja harimine juba esimestest eluaastatest riigi taktikepi all hoida on nagu tippsportlase sulgemine Alpi majja, et olümpiamängude sooritus oleks maksimaalne. Või milleks me õigupoolest valmistume?
Kuigi kooliuusik peaks esimesse klassi minnes alles aabitsat hakkama õppima, on vaikimisi meie haridus nihkutud punkti, kus igalt kooli minejalt eeldatakse lugemis- ja kirjutamisoskust.
Üldise lasteaiakohustuse tekitamisega muudetakse lasteaed ametlikult koolitsükli osaks. Võrreldes naabritega olla meie koolitee gümnaasiumihariduseni niigi pikem ja muretu lapsepõlve arvel pikeneks see veelgi.
Maalehe kolumnist Hannes Rumm kahtles alles paari nädala eest, kas meie lapsed on nii aeglase taibuga, et peavad naaberriikidega võrreldes sama hariduse saamiseks aasta kauem koolipinki kulutama. Ta tegi ettepaneku koolikohustust aasta jagu kärpida.
Küllap vajab meie haridussüsteemi käekäik ja sisu suuremat arutelu kui valimiseelsete huvitavate ideede avalikul arvamusväljal või otsustena laste peal katsetamine.
Mulle teeb selle ettepaneku juures tuska lapsepõlve kallale minek ning mudilastele täiskasvanute maailma ja stressi murede kaela surumine. Milleks seda on vaja? Ei jää me kuhugi hiljaks. Keskmine eluiga ja aktiivselt elatud aastate hulk aina kasvab.
Teine asi, mis mulle ei meeldi, on riigi aina suurenev soov sekkuda üha rohkem oma alamate igapäevaellu rohujuure tasandil, nagu seda vaat et sünnitusmajast lapse riigi kasvatusmajadesse surumine paistab.
Muudkui reguleerime ja kohustame ning deklareerime, et Eesti on vabam maa kui ei eales varem. Ei klapi.
Mulle meeldib rohkem riik, kus lapsel lastakse olla laps, mitte orav rattas. Kus vanemad saavad teha valikuid ilma ametnike näpuviibutuseta ja sättida oma lapse arenemiseks sobilik tempo. Kes tahab, saab õppida kogu elu.
https://jarvateataja.postimees.ee/4506077/kohustused-ei-tohi-lammatada-lapsepolve
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar