Liblikaefektist Järvamaa näidetel

4. septembri õhtul poole kümne paiku küsis endine kolleeg, praegune Türi lehemees Teet näoraamatusse saadetud sõnumis ärevalt, kas minu kodukandis on ajaloohuvilisi, kes prooviksid haruldase lipu antiigikaupmeeste käest päästa.

Teedu lisatud link andis teada, et Facebooki vanavara ostjate-müüjate grupis oli mõne tunni eest pandud müüki omaaegse Vodja perenaiste seltsi väga heas säilivuses lipp.

Mõne tunniga oli üks Läänemaa antiigikaupmees tõstnud panuse juba mitmesaja euroni, sest Eesti-aegsed suurepärases seisus lipud on sellel turul aina haruldasemad.

Keegi lipu müügi kommenteerijatest oli pakkunud, et ehk võtab Järvamaa muuseum vedu ja täiendab oma kogu. Muuseumis töötav Aile vastas aga, et nende võimalused on piiratud, küll saaks muuseum selliseid esemeid vastu võtta annetusena.

Peale ligi 80aastast peitmisi ja käest-kätte rännakut on Vodja lipp jõudnud kodukandi külaseltsi valdusesse.

Teine kommenteerija pakkus, et vahest tahaks Vodja kooli omanik Hannes Tamjärv õla alla panna.

Teedu müksu peale tundsin, et pean midagi ette võtma, et killuke Järvamaa ja Kareda kandi Vodja küla ajalugu ei jääks kommentaariumi hulpima ega läheks lipp Eestit mööda uitama.

Mitu minu isaliini pidi Öötlast pärit suguvõsa preilit läks XIX sajandil naaberkülla Vodjale mehele ning kindlasti oli nende järeltulijaid sealsete ärksate naiste seas. Nii oli asjal ka pisuke isiklik mekk man.

Kirjutasin lipust kohe Vodja ja Öötla küla ühendava Viru küla seltsi eestvedajale Annelile, kes hilisele tunnile vaatamata asus sedamaid lipu ostuhuvilistega võidu tegutsema.

Järgmisena saatsin ka ise lipu müüki pannud Ingridile külaseltsi toetava sõnumi. Järvamaa juurtega lipu omanik vastas, et sai rariteetse eseme päranduseks kadunud vanavarahuviliselt isalt ja kahjuks pole enam kelleltki lipu kohta täpsemalt uurida.

Naine otustas müügikuulutuse abil selgitada välja lipu väärtuse. Samuti kinnitas ta, et ei soovi, et see edasimüüjate kätte sattuks.

Kiire pilk internetiotsingusse näitas, et 4. aprillil 1929. aastal asutatud Vodja perenaiste selts oli tegusate kohalike naiste organisatsioon, millest ennesõjaaegne Järva Teataja kirjutas eriti sagedasti 1939. aastal, mil selts tähistas 10. aastapäeva.

Eelmisel nädala sain teate, et Viru küla seltsi inimesed said müüjaga tingimusel, et lipp jääb kogukonna kasutusse, mõistlikult kaubale.

Pärast ligi 80 aastat eksirännakuid on väärikas ajalooline lipp kodus tagasi. Tunnustus ja tänu lipu omanikule õiglase ja kindlasti vähem tulusa otsuse eest!

1940. aastal pani uus võim enamiku kodanikualgatuslikke organisatsioone kinni ning repressioonide alla sattusid ka nende eestvedajad.

Kahjuks pole praegu teada, kes lipu ära peitis ja kuidas täpselt müüja isani jõudis.
170 × 96 cm suurune narmastega lipp on väga hästi hoituna jõudnud tänasesse päeva. Vaid paar pisikest koiauku on kangas sees.

Kui keegi nende ridade lugejatest teab lipu lugu ja seda hoolsalt hoidnud inimesi, siis oleks vahva, kui seda teadmist jagataks ja lünk selles peatükis täituks.

Seoses lipusaagaga meenus üks teine, paari aasta tagune lugu. 2016. aasta 29. mai õhtul potsatas minu näoraamatu postkasti Türi lasteaia toonase direktori Kaia palve anda toetushääl Türi-Alliku lasteaia piirdeaia ehituse projektile.

IF Kindlustuse turvafondi toetuskonkursi auhind 4000 eurot jagati Facebookis enim hääli saava projekti vahel ning konkurents 20 lõppvooru pääsenud taotleja vahel oli tihe.

Paari viimase päevaga läks rebimine esikoha ja sellega kaasneva auhinnaraha pärast Türi-Alliku lasteaia ja Tartumaa külje all oleva Luke küla mänguväljaku vahel eriti ägedaks.

31. mai õhtul tundus, et lasteaeda Pärnu jõe kaldast eraldava aia ehitusest tuleb suu puhtaks pühkida. Suurema linna külje all oleva projekti toetushääled paistsid libedamalt tulevat.

Hääletusel silma peal hoides ja hasardi kasvades tundsin kripeldust, mis ei lasknud niisama käed rüpes istuda, kui minu võimuses on olukorda muuta.

Mõni tund enne ajaakna sulgumist spämmisin sadu oma Facebooki sõpru appi kutsuda. Minu rõõmuks väga paljud neist andsidki kiiresti oma poolthääle.

Küllap talitasid samamoodi neil päevil paljud teisedki omakandi projektile kaasaelajad, sest viimaste tundide kordamööda ette rebiva hääleskoori jälgimine kujunes mitmestki Hollywoodi kassahitist põnevamaks. Vähemalt mul olid peopesad higised.

Finišiks kogus Türi-Alliku lasteaed 3738 häält ehk vaid 13 häält rohkem kui konkurent.

Hiljem kirjutas Kaia mulle, et teist korda sellist hasartset konkurssi läbi teha ei peaks tervis vastu. Ent mis tähtis: kogukond suutis end kokku võtta ja projekti tuhandete inimeste spontaanses koostöös koju tuua.

Mõlema juhtumi happy end on mul teinud tagantjärele südame mõnusalt soojaks, sest saan olla kindel, et märkasin õigel ajal reageerida, teades, et olen võimeline aitama.

Mul ei tulnud mõttessegi võimalus õlgu kehitades rehmata, mis see minu asi on, ja tekki üle pea tõmmates riskida tagantjärele kahetsust oma kõrvalejäämise pärast.

Tänapäeval räägitakse palju küberturvalisusest ning internetis valitsevatest ohtudest ja kulutulena levivast negatiivsusest.

Ent need on näited, kuidas mõnel hilisel õhtutunnil saab just interneti vahendusel diivanilt tõusmata head tegeva lumepalli veerema tõugata, mille tulemusena kohalik kogukonna ajalugu sai killukese jagu rikkamaks ja lasteaed turvalise aia.

Nende näidetega panen lugejatele südamele, et aina kiireneva elutempoga kaasajal on tegelikult lihtsam kui kunagi varem appi tõtata ning kaugeltki alati pole tarvis ihurammu.

Piisab täiesti heast tahtest ligimesi ja kogukonda toetada ning lõppeks ka ise endale häid emotsioone koguda.

Ei maksa jääda ükskõikseks ja arvata, mis minust kui üksikust inimesest sõltub. Sõltub küll, nii nagu üksiku liblika liblikaefektiks kutsutud tiivalöök võib vallandada maailma muutva ahelreaktsiooni.
Küllap saab hiljem Peetruse ukse taga seistes heategu ka vääriliselt tasutud.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6407345/liblikaefektist-jarvamaa-naidetel

Ühel tingimusel võiks ju lasta Amblal minna

Keset kõige palavamat suve, 11. juulil võttis rahandusministeerium suurelt haldusreformi kokku. Neli viimast riigihaldusministrit deklareerisid kaunis üksmeelselt, et ära on tehtud Eestile vajalik reform ja kokkuvõttes läks kõik hästi.

Meenutuseks olgu öeldud, et haldusreformiga jäi Eesti 213 omavalitsusüksusest järele 79. Tervelt 10 valda jagunes kahe või enama omavalitsuse vahel. Vaid 28 omavalitsuse piirid ei muutunud.

Haldusreformiga jäid maakondadest endistesse piiridesse üksnes Viljandimaa ja saared. Ülejäänud kas ampsasid naabrilt tüki või andsid ära. Järvamaagi kosus. Tartumaa ja Jõgevamaa nii loovutasid maad kui ka võtsid teisest otsast tagasi.

Statistikaameti andmetel kaotas Läänemaa suisa 17 ja Põlvamaa üheksa protsenti elanikkonnast. Seevastu Võrumaa kasvatas elanike arvu kaheksa protsenti.

Mitu maanurka kasutas haldusreformi ära, et nõukogude ajal sassi löödud ajaloolisi sidemeid taastada.

Nii naasis Järvamaa rüppe Käru vald, mida viimase saja aasta jooksul on loksutatud tervenisti või ositi Pärnumaa, Järvamaa, Harjumaa ja Raplamaa vahel.

Ajaloos pole midagi tavatut, et piirialadel nihutatakse tulpi, nagu Oru Pearu ja Mäe Andres oma kraavipervel maa ja võimu nimel jagelesid.

Näiteks Euroopa Liidu parlamendi tööpaik Strasbourg on viimase 500 aasta jooksul käinud sakslaste ja prantslaste vahel korduvalt käest kätte.

Järva vald võiks ohverdada tükikese tingimusel, et Järva maakond sellest kasvaks.

Samavõrd on Narva linna viimasel aastatuhandel himustanud venelased ja valitsenud nii taanlased kui ka rootslased ning tsaariajal ja sajanditagustes revolutsioonides käinud küll Eestimaa ja Peterburi kubermangu vahet.

Alles eelmisel nädalal pealkirjastas Postimees juhtkirja loosungiga «Narva on Eesti linn».
Eks kolinud president Kaljulaid oma residentsiga neljaks nädalaks Narva selleks, et kohaloluga veel aastakümneid pärast Eesti iseseisvuse taastamist ilma veenda: linn on meie.

Isegi minu kodukoht praeguse Esna servas on külast külla seigelnud: 1980ndatel tõmmati külapiir teisele poole maja ja nii elasin mitu tublit aastat Öötla külas. Ega passis vahetunud sissekirjutus tegelikus elus midagi muutnud.

Tagantjärele mõeldes oli kummaline, et nõukogude ajal korrigeeriti küla piire omaaegse Öötla mõisa maade järgi.

Kulgeb ju tõesti looduses praegugi tuvastatav Esna ja Öötla mõisa valduste piiri tähistav kiviaed minu kodu ja Esna vahelt.

Teises Järvamaa servas on nii Eesti Vabariigi kui ka nõukogude ajal lükata-tõmmata olnud põlise Järvamaa Ambla kihelkonna piirides tegutsenud omavalitsused.

Napilt aasta linnaõigusi maitsnud Tapa tahtis Järvamaalt Virumaale putkata juba 1927. aastal, kuid valitsus lükkas toona ettepaneku tagasi.

Stalini ajal moodustatud Tapa rajoon kuulus Tallinna oblastisse, kuid naasis 1962. aastal kaheks aastaks Paide rajooni alla, enne kui Rakvere külge liideti.

2005. aastal pani Tapa leivad ühte kappi Lehtse vallaga. Selleaegne vabariigi valitsus kaalus, kummasse maakonda liitvald jääb, kuid Lääne-Virumaal oli toona käpp Toompeal sügavamini sees ja nii tuli Järvamaal mõru pill alla neelata.

2017. aasta haldusreformiga nihkus Tapa piir Tamsaluni ehk suurem osa Ambla kihelkonnast oli liitunud ühte omavalitsusse.

Järvamaale asuvasse Järva valda on jäänud veel kihelkonnakeskus ja lõunaosa, Harjumaale kuulub Aegviidu kant ja Kõrvemaa metsi.

17. juulil Järva vallavolikogule Ambla ja Käravete kandi 492 inimese allkirjaga esitatud ettepanek anda nende külad üle Tapa vallale tõendab, et erinevalt ministrite deklaratsioonist on Eestis piirkondi, kus ei usuta, et haldusreform läks hästi.

Sealsete inimeste püsiv soov Tapale kihelkonnapõhise omavalitsuse rüppe minna on tugev ja tugevneb.

Muide, veelgi suurema kirega käärib Jõgeva valla Peipsi-poolsetes külades, kes nõuavad enda liitmist Mustvee vallaga.

Nagu minu kodukandi külade mullu maha tõmmatud, kuid tuha all hõõguv soov olla Järva valla asemel Paide linna osa, nii on ka arusaadav, et Ambla kihelkonna inimesi kisub ajaloolistel ja ka praktilistel logistilistel põhjustel Tapa poole. Selle mõistmiseks piisab korra kaardile vaatamisest.
Järva vallavalitsus ligi 500 inimese ettepanekut ei toetanud. Üsna tõenäoliselt ei tee seda ka Järva vallavolikogu.

Põhjuse leiab kasvõi seitsme Järva vallaks liitunud omavalitsuse ühinemislepingust.
'
Paljudele järvalastele oli 2005. aastal Lehtse valla äraandmine trauma, mida teist korda on raske alla neelata. Sestap pole küsimus üksnes poole tuhande inimese soovis, vaid vastuseisu sügavam põhjus peitub mures Järvamaa terviklikkuse pärast.

Kui Tapa valla ja Ambla kihelkonna muude paikade tõmme on nii tugev ja soov üheks saada vastastikune, siis ehk tasuks olla kaval ja otsida kompromisse, selle asemel et allkirju koguda ja tuima järjekindlusega minna laskmist nõutada, ette teades, et see läbi ei lähe.

Äri ja poliitikat aetakse põhimõttel vorst vorsti vastu. Kui tõsta lauale plaan, mille järgi Ambla kihelkonna Järva valda kuuluvad külad antakse üle Tapa vallale, siis vastutasuks võiks Tapa vald naasta Järva maakonna rüppe.

Minu arust oleks see väärikas ajalugu ja juuri väärtustav kompromiss, kui arvestada, et maakonnad on pärast haldusreformi muutunud rohkem kultuurilisteks nähtusteks.

Kui virulased hakkavad rahulolematult põrisema, siis neil soovitan ma suunata energia Virumaade taasühendamisele – haldusreformiga sai Aseri kaudu sammuke selles suunas juba mindud.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6247614/uhel-tingimusel-voiks-ju-lasta-amblal-minna