Keset kõige palavamat suve, 11. juulil võttis rahandusministeerium
suurelt haldusreformi kokku. Neli viimast riigihaldusministrit
deklareerisid kaunis üksmeelselt, et ära on tehtud Eestile vajalik
reform ja kokkuvõttes läks kõik hästi.
Meenutuseks olgu öeldud, et haldusreformiga jäi Eesti 213 omavalitsusüksusest järele 79. Tervelt 10 valda jagunes kahe või enama omavalitsuse vahel. Vaid 28 omavalitsuse piirid ei muutunud.
Haldusreformiga jäid maakondadest endistesse piiridesse üksnes Viljandimaa ja saared. Ülejäänud kas ampsasid naabrilt tüki või andsid ära. Järvamaagi kosus. Tartumaa ja Jõgevamaa nii loovutasid maad kui ka võtsid teisest otsast tagasi.
Statistikaameti andmetel kaotas Läänemaa suisa 17 ja Põlvamaa üheksa protsenti elanikkonnast. Seevastu Võrumaa kasvatas elanike arvu kaheksa protsenti.
Mitu maanurka kasutas haldusreformi ära, et nõukogude ajal sassi löödud ajaloolisi sidemeid taastada.
Nii naasis Järvamaa rüppe Käru vald, mida viimase saja aasta jooksul on loksutatud tervenisti või ositi Pärnumaa, Järvamaa, Harjumaa ja Raplamaa vahel.
Ajaloos pole midagi tavatut, et piirialadel nihutatakse tulpi, nagu Oru Pearu ja Mäe Andres oma kraavipervel maa ja võimu nimel jagelesid.
Näiteks Euroopa Liidu parlamendi tööpaik Strasbourg on viimase 500 aasta jooksul käinud sakslaste ja prantslaste vahel korduvalt käest kätte.
Samavõrd on Narva linna viimasel aastatuhandel himustanud venelased ja valitsenud nii taanlased kui ka rootslased ning tsaariajal ja sajanditagustes revolutsioonides käinud küll Eestimaa ja Peterburi kubermangu vahet.
Alles eelmisel nädalal pealkirjastas Postimees juhtkirja loosungiga «Narva on Eesti linn».
Eks kolinud president Kaljulaid oma residentsiga neljaks nädalaks Narva selleks, et kohaloluga veel aastakümneid pärast Eesti iseseisvuse taastamist ilma veenda: linn on meie.
Isegi minu kodukoht praeguse Esna servas on külast külla seigelnud: 1980ndatel tõmmati külapiir teisele poole maja ja nii elasin mitu tublit aastat Öötla külas. Ega passis vahetunud sissekirjutus tegelikus elus midagi muutnud.
Tagantjärele mõeldes oli kummaline, et nõukogude ajal korrigeeriti küla piire omaaegse Öötla mõisa maade järgi.
Kulgeb ju tõesti looduses praegugi tuvastatav Esna ja Öötla mõisa valduste piiri tähistav kiviaed minu kodu ja Esna vahelt.
Teises Järvamaa servas on nii Eesti Vabariigi kui ka nõukogude ajal lükata-tõmmata olnud põlise Järvamaa Ambla kihelkonna piirides tegutsenud omavalitsused.
Napilt aasta linnaõigusi maitsnud Tapa tahtis Järvamaalt Virumaale putkata juba 1927. aastal, kuid valitsus lükkas toona ettepaneku tagasi.
Stalini ajal moodustatud Tapa rajoon kuulus Tallinna oblastisse, kuid naasis 1962. aastal kaheks aastaks Paide rajooni alla, enne kui Rakvere külge liideti.
2005. aastal pani Tapa leivad ühte kappi Lehtse vallaga. Selleaegne vabariigi valitsus kaalus, kummasse maakonda liitvald jääb, kuid Lääne-Virumaal oli toona käpp Toompeal sügavamini sees ja nii tuli Järvamaal mõru pill alla neelata.
2017. aasta haldusreformiga nihkus Tapa piir Tamsaluni ehk suurem osa Ambla kihelkonnast oli liitunud ühte omavalitsusse.
Järvamaale asuvasse Järva valda on jäänud veel kihelkonnakeskus ja lõunaosa, Harjumaale kuulub Aegviidu kant ja Kõrvemaa metsi.
17. juulil Järva vallavolikogule Ambla ja Käravete kandi 492 inimese allkirjaga esitatud ettepanek anda nende külad üle Tapa vallale tõendab, et erinevalt ministrite deklaratsioonist on Eestis piirkondi, kus ei usuta, et haldusreform läks hästi.
Sealsete inimeste püsiv soov Tapale kihelkonnapõhise omavalitsuse rüppe minna on tugev ja tugevneb.
Muide, veelgi suurema kirega käärib Jõgeva valla Peipsi-poolsetes külades, kes nõuavad enda liitmist Mustvee vallaga.
Nagu minu kodukandi külade mullu maha tõmmatud, kuid tuha all hõõguv soov olla Järva valla asemel Paide linna osa, nii on ka arusaadav, et Ambla kihelkonna inimesi kisub ajaloolistel ja ka praktilistel logistilistel põhjustel Tapa poole. Selle mõistmiseks piisab korra kaardile vaatamisest.
Järva vallavalitsus ligi 500 inimese ettepanekut ei toetanud. Üsna tõenäoliselt ei tee seda ka Järva vallavolikogu.
Põhjuse leiab kasvõi seitsme Järva vallaks liitunud omavalitsuse ühinemislepingust.
'
Paljudele järvalastele oli 2005. aastal Lehtse valla äraandmine trauma, mida teist korda on raske alla neelata. Sestap pole küsimus üksnes poole tuhande inimese soovis, vaid vastuseisu sügavam põhjus peitub mures Järvamaa terviklikkuse pärast.
Kui Tapa valla ja Ambla kihelkonna muude paikade tõmme on nii tugev ja soov üheks saada vastastikune, siis ehk tasuks olla kaval ja otsida kompromisse, selle asemel et allkirju koguda ja tuima järjekindlusega minna laskmist nõutada, ette teades, et see läbi ei lähe.
Äri ja poliitikat aetakse põhimõttel vorst vorsti vastu. Kui tõsta lauale plaan, mille järgi Ambla kihelkonna Järva valda kuuluvad külad antakse üle Tapa vallale, siis vastutasuks võiks Tapa vald naasta Järva maakonna rüppe.
Minu arust oleks see väärikas ajalugu ja juuri väärtustav kompromiss, kui arvestada, et maakonnad on pärast haldusreformi muutunud rohkem kultuurilisteks nähtusteks.
Kui virulased hakkavad rahulolematult põrisema, siis neil soovitan ma suunata energia Virumaade taasühendamisele – haldusreformiga sai Aseri kaudu sammuke selles suunas juba mindud.
https://jarvateataja.postimees.ee/6247614/uhel-tingimusel-voiks-ju-lasta-amblal-minna
Meenutuseks olgu öeldud, et haldusreformiga jäi Eesti 213 omavalitsusüksusest järele 79. Tervelt 10 valda jagunes kahe või enama omavalitsuse vahel. Vaid 28 omavalitsuse piirid ei muutunud.
Haldusreformiga jäid maakondadest endistesse piiridesse üksnes Viljandimaa ja saared. Ülejäänud kas ampsasid naabrilt tüki või andsid ära. Järvamaagi kosus. Tartumaa ja Jõgevamaa nii loovutasid maad kui ka võtsid teisest otsast tagasi.
Statistikaameti andmetel kaotas Läänemaa suisa 17 ja Põlvamaa üheksa protsenti elanikkonnast. Seevastu Võrumaa kasvatas elanike arvu kaheksa protsenti.
Mitu maanurka kasutas haldusreformi ära, et nõukogude ajal sassi löödud ajaloolisi sidemeid taastada.
Nii naasis Järvamaa rüppe Käru vald, mida viimase saja aasta jooksul on loksutatud tervenisti või ositi Pärnumaa, Järvamaa, Harjumaa ja Raplamaa vahel.
Ajaloos pole midagi tavatut, et piirialadel nihutatakse tulpi, nagu Oru Pearu ja Mäe Andres oma kraavipervel maa ja võimu nimel jagelesid.
Näiteks Euroopa Liidu parlamendi tööpaik Strasbourg on viimase 500 aasta jooksul käinud sakslaste ja prantslaste vahel korduvalt käest kätte.
 |
| Järva vald võiks ohverdada tükikese tingimusel, et Järva maakond sellest kasvaks. |
Samavõrd on Narva linna viimasel aastatuhandel himustanud venelased ja valitsenud nii taanlased kui ka rootslased ning tsaariajal ja sajanditagustes revolutsioonides käinud küll Eestimaa ja Peterburi kubermangu vahet.
Alles eelmisel nädalal pealkirjastas Postimees juhtkirja loosungiga «Narva on Eesti linn».
Eks kolinud president Kaljulaid oma residentsiga neljaks nädalaks Narva selleks, et kohaloluga veel aastakümneid pärast Eesti iseseisvuse taastamist ilma veenda: linn on meie.
Isegi minu kodukoht praeguse Esna servas on külast külla seigelnud: 1980ndatel tõmmati külapiir teisele poole maja ja nii elasin mitu tublit aastat Öötla külas. Ega passis vahetunud sissekirjutus tegelikus elus midagi muutnud.
Tagantjärele mõeldes oli kummaline, et nõukogude ajal korrigeeriti küla piire omaaegse Öötla mõisa maade järgi.
Kulgeb ju tõesti looduses praegugi tuvastatav Esna ja Öötla mõisa valduste piiri tähistav kiviaed minu kodu ja Esna vahelt.
Teises Järvamaa servas on nii Eesti Vabariigi kui ka nõukogude ajal lükata-tõmmata olnud põlise Järvamaa Ambla kihelkonna piirides tegutsenud omavalitsused.
Napilt aasta linnaõigusi maitsnud Tapa tahtis Järvamaalt Virumaale putkata juba 1927. aastal, kuid valitsus lükkas toona ettepaneku tagasi.
Stalini ajal moodustatud Tapa rajoon kuulus Tallinna oblastisse, kuid naasis 1962. aastal kaheks aastaks Paide rajooni alla, enne kui Rakvere külge liideti.
2005. aastal pani Tapa leivad ühte kappi Lehtse vallaga. Selleaegne vabariigi valitsus kaalus, kummasse maakonda liitvald jääb, kuid Lääne-Virumaal oli toona käpp Toompeal sügavamini sees ja nii tuli Järvamaal mõru pill alla neelata.
2017. aasta haldusreformiga nihkus Tapa piir Tamsaluni ehk suurem osa Ambla kihelkonnast oli liitunud ühte omavalitsusse.
Järvamaale asuvasse Järva valda on jäänud veel kihelkonnakeskus ja lõunaosa, Harjumaale kuulub Aegviidu kant ja Kõrvemaa metsi.
17. juulil Järva vallavolikogule Ambla ja Käravete kandi 492 inimese allkirjaga esitatud ettepanek anda nende külad üle Tapa vallale tõendab, et erinevalt ministrite deklaratsioonist on Eestis piirkondi, kus ei usuta, et haldusreform läks hästi.
Sealsete inimeste püsiv soov Tapale kihelkonnapõhise omavalitsuse rüppe minna on tugev ja tugevneb.
Muide, veelgi suurema kirega käärib Jõgeva valla Peipsi-poolsetes külades, kes nõuavad enda liitmist Mustvee vallaga.
Nagu minu kodukandi külade mullu maha tõmmatud, kuid tuha all hõõguv soov olla Järva valla asemel Paide linna osa, nii on ka arusaadav, et Ambla kihelkonna inimesi kisub ajaloolistel ja ka praktilistel logistilistel põhjustel Tapa poole. Selle mõistmiseks piisab korra kaardile vaatamisest.
Järva vallavalitsus ligi 500 inimese ettepanekut ei toetanud. Üsna tõenäoliselt ei tee seda ka Järva vallavolikogu.
Põhjuse leiab kasvõi seitsme Järva vallaks liitunud omavalitsuse ühinemislepingust.
'
Paljudele järvalastele oli 2005. aastal Lehtse valla äraandmine trauma, mida teist korda on raske alla neelata. Sestap pole küsimus üksnes poole tuhande inimese soovis, vaid vastuseisu sügavam põhjus peitub mures Järvamaa terviklikkuse pärast.
Kui Tapa valla ja Ambla kihelkonna muude paikade tõmme on nii tugev ja soov üheks saada vastastikune, siis ehk tasuks olla kaval ja otsida kompromisse, selle asemel et allkirju koguda ja tuima järjekindlusega minna laskmist nõutada, ette teades, et see läbi ei lähe.
Äri ja poliitikat aetakse põhimõttel vorst vorsti vastu. Kui tõsta lauale plaan, mille järgi Ambla kihelkonna Järva valda kuuluvad külad antakse üle Tapa vallale, siis vastutasuks võiks Tapa vald naasta Järva maakonna rüppe.
Minu arust oleks see väärikas ajalugu ja juuri väärtustav kompromiss, kui arvestada, et maakonnad on pärast haldusreformi muutunud rohkem kultuurilisteks nähtusteks.
Kui virulased hakkavad rahulolematult põrisema, siis neil soovitan ma suunata energia Virumaade taasühendamisele – haldusreformiga sai Aseri kaudu sammuke selles suunas juba mindud.
https://jarvateataja.postimees.ee/6247614/uhel-tingimusel-voiks-ju-lasta-amblal-minna
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar