4. septembri õhtul poole kümne paiku küsis endine kolleeg,
praegune Türi lehemees Teet näoraamatusse saadetud sõnumis ärevalt, kas
minu kodukandis on ajaloohuvilisi, kes prooviksid haruldase lipu
antiigikaupmeeste käest päästa.
Teedu lisatud link andis teada, et Facebooki vanavara ostjate-müüjate grupis oli mõne tunni eest pandud müüki omaaegse Vodja perenaiste seltsi väga heas säilivuses lipp.
Mõne tunniga oli üks Läänemaa antiigikaupmees tõstnud panuse juba mitmesaja euroni, sest Eesti-aegsed suurepärases seisus lipud on sellel turul aina haruldasemad.
Keegi lipu müügi kommenteerijatest oli pakkunud, et ehk võtab Järvamaa muuseum vedu ja täiendab oma kogu. Muuseumis töötav Aile vastas aga, et nende võimalused on piiratud, küll saaks muuseum selliseid esemeid vastu võtta annetusena.
Teine kommenteerija pakkus, et vahest tahaks Vodja kooli omanik Hannes Tamjärv õla alla panna.
Teedu müksu peale tundsin, et pean midagi ette võtma, et killuke Järvamaa ja Kareda kandi Vodja küla ajalugu ei jääks kommentaariumi hulpima ega läheks lipp Eestit mööda uitama.
Mitu minu isaliini pidi Öötlast pärit suguvõsa preilit läks XIX sajandil naaberkülla Vodjale mehele ning kindlasti oli nende järeltulijaid sealsete ärksate naiste seas. Nii oli asjal ka pisuke isiklik mekk man.
Kirjutasin lipust kohe Vodja ja Öötla küla ühendava Viru küla seltsi eestvedajale Annelile, kes hilisele tunnile vaatamata asus sedamaid lipu ostuhuvilistega võidu tegutsema.
Järgmisena saatsin ka ise lipu müüki pannud Ingridile külaseltsi toetava sõnumi. Järvamaa juurtega lipu omanik vastas, et sai rariteetse eseme päranduseks kadunud vanavarahuviliselt isalt ja kahjuks pole enam kelleltki lipu kohta täpsemalt uurida.
Naine otustas müügikuulutuse abil selgitada välja lipu väärtuse. Samuti kinnitas ta, et ei soovi, et see edasimüüjate kätte sattuks.
Kiire pilk internetiotsingusse näitas, et 4. aprillil 1929. aastal asutatud Vodja perenaiste selts oli tegusate kohalike naiste organisatsioon, millest ennesõjaaegne Järva Teataja kirjutas eriti sagedasti 1939. aastal, mil selts tähistas 10. aastapäeva.
Eelmisel nädala sain teate, et Viru küla seltsi inimesed said müüjaga tingimusel, et lipp jääb kogukonna kasutusse, mõistlikult kaubale.
Pärast ligi 80 aastat eksirännakuid on väärikas ajalooline lipp kodus tagasi. Tunnustus ja tänu lipu omanikule õiglase ja kindlasti vähem tulusa otsuse eest!
1940. aastal pani uus võim enamiku kodanikualgatuslikke organisatsioone kinni ning repressioonide alla sattusid ka nende eestvedajad.
Kahjuks pole praegu teada, kes lipu ära peitis ja kuidas täpselt müüja isani jõudis.
170 × 96 cm suurune narmastega lipp on väga hästi hoituna jõudnud tänasesse päeva. Vaid paar pisikest koiauku on kangas sees.
Kui keegi nende ridade lugejatest teab lipu lugu ja seda hoolsalt hoidnud inimesi, siis oleks vahva, kui seda teadmist jagataks ja lünk selles peatükis täituks.
Seoses lipusaagaga meenus üks teine, paari aasta tagune lugu. 2016. aasta 29. mai õhtul potsatas minu näoraamatu postkasti Türi lasteaia toonase direktori Kaia palve anda toetushääl Türi-Alliku lasteaia piirdeaia ehituse projektile.
IF Kindlustuse turvafondi toetuskonkursi auhind 4000 eurot jagati Facebookis enim hääli saava projekti vahel ning konkurents 20 lõppvooru pääsenud taotleja vahel oli tihe.
Paari viimase päevaga läks rebimine esikoha ja sellega kaasneva auhinnaraha pärast Türi-Alliku lasteaia ja Tartumaa külje all oleva Luke küla mänguväljaku vahel eriti ägedaks.
31. mai õhtul tundus, et lasteaeda Pärnu jõe kaldast eraldava aia ehitusest tuleb suu puhtaks pühkida. Suurema linna külje all oleva projekti toetushääled paistsid libedamalt tulevat.
Hääletusel silma peal hoides ja hasardi kasvades tundsin kripeldust, mis ei lasknud niisama käed rüpes istuda, kui minu võimuses on olukorda muuta.
Mõni tund enne ajaakna sulgumist spämmisin sadu oma Facebooki sõpru appi kutsuda. Minu rõõmuks väga paljud neist andsidki kiiresti oma poolthääle.
Küllap talitasid samamoodi neil päevil paljud teisedki omakandi projektile kaasaelajad, sest viimaste tundide kordamööda ette rebiva hääleskoori jälgimine kujunes mitmestki Hollywoodi kassahitist põnevamaks. Vähemalt mul olid peopesad higised.
Finišiks kogus Türi-Alliku lasteaed 3738 häält ehk vaid 13 häält rohkem kui konkurent.
Hiljem kirjutas Kaia mulle, et teist korda sellist hasartset konkurssi läbi teha ei peaks tervis vastu. Ent mis tähtis: kogukond suutis end kokku võtta ja projekti tuhandete inimeste spontaanses koostöös koju tuua.
Mõlema juhtumi happy end on mul teinud tagantjärele südame mõnusalt soojaks, sest saan olla kindel, et märkasin õigel ajal reageerida, teades, et olen võimeline aitama.
Mul ei tulnud mõttessegi võimalus õlgu kehitades rehmata, mis see minu asi on, ja tekki üle pea tõmmates riskida tagantjärele kahetsust oma kõrvalejäämise pärast.
Tänapäeval räägitakse palju küberturvalisusest ning internetis valitsevatest ohtudest ja kulutulena levivast negatiivsusest.
Ent need on näited, kuidas mõnel hilisel õhtutunnil saab just interneti vahendusel diivanilt tõusmata head tegeva lumepalli veerema tõugata, mille tulemusena kohalik kogukonna ajalugu sai killukese jagu rikkamaks ja lasteaed turvalise aia.
Nende näidetega panen lugejatele südamele, et aina kiireneva elutempoga kaasajal on tegelikult lihtsam kui kunagi varem appi tõtata ning kaugeltki alati pole tarvis ihurammu.
Piisab täiesti heast tahtest ligimesi ja kogukonda toetada ning lõppeks ka ise endale häid emotsioone koguda.
Ei maksa jääda ükskõikseks ja arvata, mis minust kui üksikust inimesest sõltub. Sõltub küll, nii nagu üksiku liblika liblikaefektiks kutsutud tiivalöök võib vallandada maailma muutva ahelreaktsiooni.
Küllap saab hiljem Peetruse ukse taga seistes heategu ka vääriliselt tasutud.
https://jarvateataja.postimees.ee/6407345/liblikaefektist-jarvamaa-naidetel
Teedu lisatud link andis teada, et Facebooki vanavara ostjate-müüjate grupis oli mõne tunni eest pandud müüki omaaegse Vodja perenaiste seltsi väga heas säilivuses lipp.
Mõne tunniga oli üks Läänemaa antiigikaupmees tõstnud panuse juba mitmesaja euroni, sest Eesti-aegsed suurepärases seisus lipud on sellel turul aina haruldasemad.
Keegi lipu müügi kommenteerijatest oli pakkunud, et ehk võtab Järvamaa muuseum vedu ja täiendab oma kogu. Muuseumis töötav Aile vastas aga, et nende võimalused on piiratud, küll saaks muuseum selliseid esemeid vastu võtta annetusena.
 |
| Peale ligi 80aastast peitmisi ja käest-kätte rännakut on Vodja lipp jõudnud kodukandi külaseltsi valdusesse. |
Teine kommenteerija pakkus, et vahest tahaks Vodja kooli omanik Hannes Tamjärv õla alla panna.
Teedu müksu peale tundsin, et pean midagi ette võtma, et killuke Järvamaa ja Kareda kandi Vodja küla ajalugu ei jääks kommentaariumi hulpima ega läheks lipp Eestit mööda uitama.
Mitu minu isaliini pidi Öötlast pärit suguvõsa preilit läks XIX sajandil naaberkülla Vodjale mehele ning kindlasti oli nende järeltulijaid sealsete ärksate naiste seas. Nii oli asjal ka pisuke isiklik mekk man.
Kirjutasin lipust kohe Vodja ja Öötla küla ühendava Viru küla seltsi eestvedajale Annelile, kes hilisele tunnile vaatamata asus sedamaid lipu ostuhuvilistega võidu tegutsema.
Järgmisena saatsin ka ise lipu müüki pannud Ingridile külaseltsi toetava sõnumi. Järvamaa juurtega lipu omanik vastas, et sai rariteetse eseme päranduseks kadunud vanavarahuviliselt isalt ja kahjuks pole enam kelleltki lipu kohta täpsemalt uurida.
Naine otustas müügikuulutuse abil selgitada välja lipu väärtuse. Samuti kinnitas ta, et ei soovi, et see edasimüüjate kätte sattuks.
Kiire pilk internetiotsingusse näitas, et 4. aprillil 1929. aastal asutatud Vodja perenaiste selts oli tegusate kohalike naiste organisatsioon, millest ennesõjaaegne Järva Teataja kirjutas eriti sagedasti 1939. aastal, mil selts tähistas 10. aastapäeva.
Eelmisel nädala sain teate, et Viru küla seltsi inimesed said müüjaga tingimusel, et lipp jääb kogukonna kasutusse, mõistlikult kaubale.
Pärast ligi 80 aastat eksirännakuid on väärikas ajalooline lipp kodus tagasi. Tunnustus ja tänu lipu omanikule õiglase ja kindlasti vähem tulusa otsuse eest!
1940. aastal pani uus võim enamiku kodanikualgatuslikke organisatsioone kinni ning repressioonide alla sattusid ka nende eestvedajad.
Kahjuks pole praegu teada, kes lipu ära peitis ja kuidas täpselt müüja isani jõudis.
170 × 96 cm suurune narmastega lipp on väga hästi hoituna jõudnud tänasesse päeva. Vaid paar pisikest koiauku on kangas sees.
Kui keegi nende ridade lugejatest teab lipu lugu ja seda hoolsalt hoidnud inimesi, siis oleks vahva, kui seda teadmist jagataks ja lünk selles peatükis täituks.
Seoses lipusaagaga meenus üks teine, paari aasta tagune lugu. 2016. aasta 29. mai õhtul potsatas minu näoraamatu postkasti Türi lasteaia toonase direktori Kaia palve anda toetushääl Türi-Alliku lasteaia piirdeaia ehituse projektile.
IF Kindlustuse turvafondi toetuskonkursi auhind 4000 eurot jagati Facebookis enim hääli saava projekti vahel ning konkurents 20 lõppvooru pääsenud taotleja vahel oli tihe.
Paari viimase päevaga läks rebimine esikoha ja sellega kaasneva auhinnaraha pärast Türi-Alliku lasteaia ja Tartumaa külje all oleva Luke küla mänguväljaku vahel eriti ägedaks.
31. mai õhtul tundus, et lasteaeda Pärnu jõe kaldast eraldava aia ehitusest tuleb suu puhtaks pühkida. Suurema linna külje all oleva projekti toetushääled paistsid libedamalt tulevat.
Hääletusel silma peal hoides ja hasardi kasvades tundsin kripeldust, mis ei lasknud niisama käed rüpes istuda, kui minu võimuses on olukorda muuta.
Mõni tund enne ajaakna sulgumist spämmisin sadu oma Facebooki sõpru appi kutsuda. Minu rõõmuks väga paljud neist andsidki kiiresti oma poolthääle.
Küllap talitasid samamoodi neil päevil paljud teisedki omakandi projektile kaasaelajad, sest viimaste tundide kordamööda ette rebiva hääleskoori jälgimine kujunes mitmestki Hollywoodi kassahitist põnevamaks. Vähemalt mul olid peopesad higised.
Finišiks kogus Türi-Alliku lasteaed 3738 häält ehk vaid 13 häält rohkem kui konkurent.
Hiljem kirjutas Kaia mulle, et teist korda sellist hasartset konkurssi läbi teha ei peaks tervis vastu. Ent mis tähtis: kogukond suutis end kokku võtta ja projekti tuhandete inimeste spontaanses koostöös koju tuua.
Mõlema juhtumi happy end on mul teinud tagantjärele südame mõnusalt soojaks, sest saan olla kindel, et märkasin õigel ajal reageerida, teades, et olen võimeline aitama.
Mul ei tulnud mõttessegi võimalus õlgu kehitades rehmata, mis see minu asi on, ja tekki üle pea tõmmates riskida tagantjärele kahetsust oma kõrvalejäämise pärast.
Tänapäeval räägitakse palju küberturvalisusest ning internetis valitsevatest ohtudest ja kulutulena levivast negatiivsusest.
Ent need on näited, kuidas mõnel hilisel õhtutunnil saab just interneti vahendusel diivanilt tõusmata head tegeva lumepalli veerema tõugata, mille tulemusena kohalik kogukonna ajalugu sai killukese jagu rikkamaks ja lasteaed turvalise aia.
Nende näidetega panen lugejatele südamele, et aina kiireneva elutempoga kaasajal on tegelikult lihtsam kui kunagi varem appi tõtata ning kaugeltki alati pole tarvis ihurammu.
Piisab täiesti heast tahtest ligimesi ja kogukonda toetada ning lõppeks ka ise endale häid emotsioone koguda.
Ei maksa jääda ükskõikseks ja arvata, mis minust kui üksikust inimesest sõltub. Sõltub küll, nii nagu üksiku liblika liblikaefektiks kutsutud tiivalöök võib vallandada maailma muutva ahelreaktsiooni.
Küllap saab hiljem Peetruse ukse taga seistes heategu ka vääriliselt tasutud.
https://jarvateataja.postimees.ee/6407345/liblikaefektist-jarvamaa-naidetel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar