Niipea kui mustade limusiinide korteež pööras tiheda rahvamassiga
palistatud Paide 21. Juuli väljakult Pikale tänavale, lõikasime
koolivend Rauliga läbi hoovide otseteed joosta Järvekülje tänavale
parteimaja ette.
Oli 1987. aasta 20. veebruar. Mõelda vaid, et aastake enne sinimustvalgete lippude julgemat lahtirullimist tervitas suur inimhulk rajoonikeskuse peaväljakul maailma esikommunisti rõõmsa lärmiga nagu tänapäeval rokkstaari.
Kuigi Eesti oli tollal Moskva suitsuvorsti sahver, Liidu kõige tähtsamad mehed nõukogude Lääneks kutsutud vennalikku liiduvabariiki naljalt jalga ei tõstnud.
Nüüd oli kommunistlik messias, mees, kes lubas kurjuse impeeriumi uutmisega muuta inimnäoliseks riigiks, järsku isiklikult tiirutamas siinsamas Väätsa 9. Mai kolhoosis ja Paides.
Tolle päeva andis kool soovijatele parteijuhi visiidi puhul vabaks. Küllap hoolitsesid ka töökollektiivid, et väljak oleks õigel hetkel rahvarohke.
Mäletan, et NLKP peasekretäri Mihhail Gorbatšovi mitu tundi oodanud külmast näpistatud varvastega inimmass oli elevil ja heas tujus. Aega parajaks tehes visati võimumeeste aadresssil süütumaid nalju.
Perestroika tuules oli kadunud pelgus, et lohaka lõõbi pärast mustas ülikonnas mehed kedagi nurga taha veavad, autosse topivad ja trellide taha viivad.
Täna kolmekümne aasta taha kiigates tundub, et Läänes juba Gorba-maania vallandanud mehe tulekut võeti Paides rohkem sõu ja meelelahutusena, mida kunagi kiiktoolis hea lastelastele rääkida.
Võimalik, et abituriendina ma lihtsalt ei märganud tol päeval linnaväljakul veendunud kommuniste ja soomusrüüd meenutava plekkrinnaga veterane.
Meie plaan tähtsast korteežist ette jõuda töötas. Ühtegi julgeolekumeest polnud takistamas Paide 1. keskkooli abiturienti ega tema juuratudengist koolivenda ning Nõukogude Liidu tähtsaima mehe autorong peatus täpselt elu kiireimast spurdist hingeldavate noormeeste nina ees.
Mul ei ole enam meeles, mis küsimusega Raul Gorbatšovi rajalt maha võttis. Küllap puudutas see perestroikat. Kuuendiku maakera liider ja kogu maailma kommunistide vaimne isa igal juhul peatus, et sugereerivalt mahedal häälel meiega spontaanset vestlust pidada.
Ma ei mäleta Gorbatšovi sõnu, kuid silme ees on kuis vähesed parteimaja ette tulla taibanud inimesed nihkusid vargsi lähemale nagu lihtsurelike keskele laskunud jumalale.
Kapi mõõtu turvamehed muutusid ärevaks alles siis, kui paar Browni liikumist jäljendavat mudilast kohale sagis ja parteibossi nina alla pugeda proovis. Ihukaitsjad lennutasid jõmpsikad ranitsasangast haarates pikema jututa eemale lumehange nagu takukoonlaid.
Mulle tuli vana lugu kuidagi tuttavlikuna meelde eelmisel teisipäeval Tallinnas rahvast tulvil Vabaduse väljakul olles, kui minust paari meetri kaugusel veeres läbi rahvasumma Püha Tooli peremees paavst Franciscus I isiklikult.
Nagu praeguseks kadunud suurriigi juhi kunagise hiilguse puhul, ulatub katoliku kiriku pea mõjuvõim üle maailma – 1,2 miljardit katoliiklast joondub suurel või veel suuremal määral paavsti juhatuse järgi.
Ent paavst pole üksnes oma jüngrite vaimne liider, vaid mõjutab otseselt maailma poliitikat. Piisab, kui meenutada hiljutist Kolumbia vaenujalal olevate liidrite lepitamist riigi sisetülidest välja toomise nimel.
Kolumbia ja Kuuba diplomaatiliste suhete taastumist peetakse otseselt Franciscus I teeneks.
Küllap tagamõttega septembris ETV2s jooksnud seriaal «Noor paavst« avas omal moel Vatikani telgitaguseid ja tekitas koos meie nimekaima helilooja Arvo Pärdi loomingu katketega paljudes vaatajates huvi oma silmaga koju kätte tulev kristliku maailma liider üle vaadata.
Mulle mõistmata uhkusega end usuleigeks, vaat et isegi maailma uskmatumaks rahvaks pidavad eestlased elasid meediastaariks kujunenud paavsti visiidile kaasa ning olid tuhandete kaupa täiesti vabatahtlikult valmis tunni või kauem seisma järjekorras, et missale pääseda.
Seekord trumpasid lätlased jälle meid üle, nüüd usuleigusega. Seimi seadusemuudatusega paavsti tervitamiseks antud vabal päeval ummistasid riigi kagunurgas Aglonas peetud missa asemel nad hoopis Riias hiljuti avatud IKEA mööblipoe.
Ju oli Püha Isa külaskäik Maarjamaale olulisem, kui me kõva häälega suudame välja öelda. Franciscus oli alles teine Eestit külastanud paavst: 25 aastat tagasi suudles Tallinna lennujaamas maad legendaarne paavst Johannes Paulus II.
Alahinnata ei maksa meedia rolli paavsti visiidi reklaamimisel. Vaevalt pälvib ükski teine surelik uusi uudiseid kugistavas Eesti meedias nii pikka püsivat tähelepanu.
Töörahva paradiis pidas ajaproovile vastu napilt üle 70 aasta ja selle viimane juht Gorbatšov on praegu kõrges eas, üsna unustatud, mõju ja võimuta.
Seevastu paavstide juhitud kirikuriik on püsinud ligi 1600 aastat ega näita moodsa aja inimese teaduse arengule ja digiajastust kantud mõtteviisi muutusele ning kirikut ennast raputanud sisepuhastumist nõudvatele skandaalidele vaatamata maailmas nõrgenemise märke.
Raske on eitada, et 800 aastat kristlust on ka siinsesse kultuuri jätnud sügava jälje. Vähemalt üheks päevaks sättis riigikirikuta Eesti eliit end Vabaduse väljakule VIP-sektorisse oreliviledena ritta jumala maapealse asemiku õnnistust saama.
Sama ei korduks ilmselt Mekast või Medinast tulnud külalise kutsel.
Missale pääses iga surelik, kes vaevus tasuta pileti saamiseks end ette kirja panema.
Sedasi sagis Vabaduse väljakul katustelt vahti pidavate snaiperite kotkapilgu all selfitavate kristlaste kõrval palju usukaugeid uudishimulikke, nende seas silmatorkavalt palju koolilapsi.
Missa on lihtsustatult öeldes religioosne riitus, mis usklikele kannab sügavat armulikku sõnumit rahust, ligimesearmastusest, enesearendusest, eetilistest väärtustest ja pattude lunastusest.
Ent ka uskmatutele pakkus liturgia etendusena kirevaid kostüüme, ilusaid laule ja universaalset arusaadvat sõnumit inimeseks olemisest, mida tasub oma hingekeeli puudutavalt aeg-ajalt meelde tuletada.
https://jarvateataja.postimees.ee/6418486/kaks-kohtumist-gorbatsov-ja-franciscus
Oli 1987. aasta 20. veebruar. Mõelda vaid, et aastake enne sinimustvalgete lippude julgemat lahtirullimist tervitas suur inimhulk rajoonikeskuse peaväljakul maailma esikommunisti rõõmsa lärmiga nagu tänapäeval rokkstaari.
 |
| 20.02.1987.a. Paide praegusel Rüütli tänaval. |
Kuigi Eesti oli tollal Moskva suitsuvorsti sahver, Liidu kõige tähtsamad mehed nõukogude Lääneks kutsutud vennalikku liiduvabariiki naljalt jalga ei tõstnud.
Nüüd oli kommunistlik messias, mees, kes lubas kurjuse impeeriumi uutmisega muuta inimnäoliseks riigiks, järsku isiklikult tiirutamas siinsamas Väätsa 9. Mai kolhoosis ja Paides.
Tolle päeva andis kool soovijatele parteijuhi visiidi puhul vabaks. Küllap hoolitsesid ka töökollektiivid, et väljak oleks õigel hetkel rahvarohke.
Mäletan, et NLKP peasekretäri Mihhail Gorbatšovi mitu tundi oodanud külmast näpistatud varvastega inimmass oli elevil ja heas tujus. Aega parajaks tehes visati võimumeeste aadresssil süütumaid nalju.
Perestroika tuules oli kadunud pelgus, et lohaka lõõbi pärast mustas ülikonnas mehed kedagi nurga taha veavad, autosse topivad ja trellide taha viivad.
Täna kolmekümne aasta taha kiigates tundub, et Läänes juba Gorba-maania vallandanud mehe tulekut võeti Paides rohkem sõu ja meelelahutusena, mida kunagi kiiktoolis hea lastelastele rääkida.
Võimalik, et abituriendina ma lihtsalt ei märganud tol päeval linnaväljakul veendunud kommuniste ja soomusrüüd meenutava plekkrinnaga veterane.
Meie plaan tähtsast korteežist ette jõuda töötas. Ühtegi julgeolekumeest polnud takistamas Paide 1. keskkooli abiturienti ega tema juuratudengist koolivenda ning Nõukogude Liidu tähtsaima mehe autorong peatus täpselt elu kiireimast spurdist hingeldavate noormeeste nina ees.
Mul ei ole enam meeles, mis küsimusega Raul Gorbatšovi rajalt maha võttis. Küllap puudutas see perestroikat. Kuuendiku maakera liider ja kogu maailma kommunistide vaimne isa igal juhul peatus, et sugereerivalt mahedal häälel meiega spontaanset vestlust pidada.
Ma ei mäleta Gorbatšovi sõnu, kuid silme ees on kuis vähesed parteimaja ette tulla taibanud inimesed nihkusid vargsi lähemale nagu lihtsurelike keskele laskunud jumalale.
Kapi mõõtu turvamehed muutusid ärevaks alles siis, kui paar Browni liikumist jäljendavat mudilast kohale sagis ja parteibossi nina alla pugeda proovis. Ihukaitsjad lennutasid jõmpsikad ranitsasangast haarates pikema jututa eemale lumehange nagu takukoonlaid.
Mulle tuli vana lugu kuidagi tuttavlikuna meelde eelmisel teisipäeval Tallinnas rahvast tulvil Vabaduse väljakul olles, kui minust paari meetri kaugusel veeres läbi rahvasumma Püha Tooli peremees paavst Franciscus I isiklikult.
Nagu praeguseks kadunud suurriigi juhi kunagise hiilguse puhul, ulatub katoliku kiriku pea mõjuvõim üle maailma – 1,2 miljardit katoliiklast joondub suurel või veel suuremal määral paavsti juhatuse järgi.
Ent paavst pole üksnes oma jüngrite vaimne liider, vaid mõjutab otseselt maailma poliitikat. Piisab, kui meenutada hiljutist Kolumbia vaenujalal olevate liidrite lepitamist riigi sisetülidest välja toomise nimel.
 |
| 25.09.2018. Vabaduse väljak Tallinnas. |
Küllap tagamõttega septembris ETV2s jooksnud seriaal «Noor paavst« avas omal moel Vatikani telgitaguseid ja tekitas koos meie nimekaima helilooja Arvo Pärdi loomingu katketega paljudes vaatajates huvi oma silmaga koju kätte tulev kristliku maailma liider üle vaadata.
Mulle mõistmata uhkusega end usuleigeks, vaat et isegi maailma uskmatumaks rahvaks pidavad eestlased elasid meediastaariks kujunenud paavsti visiidile kaasa ning olid tuhandete kaupa täiesti vabatahtlikult valmis tunni või kauem seisma järjekorras, et missale pääseda.
Seekord trumpasid lätlased jälle meid üle, nüüd usuleigusega. Seimi seadusemuudatusega paavsti tervitamiseks antud vabal päeval ummistasid riigi kagunurgas Aglonas peetud missa asemel nad hoopis Riias hiljuti avatud IKEA mööblipoe.
Ju oli Püha Isa külaskäik Maarjamaale olulisem, kui me kõva häälega suudame välja öelda. Franciscus oli alles teine Eestit külastanud paavst: 25 aastat tagasi suudles Tallinna lennujaamas maad legendaarne paavst Johannes Paulus II.
Alahinnata ei maksa meedia rolli paavsti visiidi reklaamimisel. Vaevalt pälvib ükski teine surelik uusi uudiseid kugistavas Eesti meedias nii pikka püsivat tähelepanu.
Töörahva paradiis pidas ajaproovile vastu napilt üle 70 aasta ja selle viimane juht Gorbatšov on praegu kõrges eas, üsna unustatud, mõju ja võimuta.
Seevastu paavstide juhitud kirikuriik on püsinud ligi 1600 aastat ega näita moodsa aja inimese teaduse arengule ja digiajastust kantud mõtteviisi muutusele ning kirikut ennast raputanud sisepuhastumist nõudvatele skandaalidele vaatamata maailmas nõrgenemise märke.
Raske on eitada, et 800 aastat kristlust on ka siinsesse kultuuri jätnud sügava jälje. Vähemalt üheks päevaks sättis riigikirikuta Eesti eliit end Vabaduse väljakule VIP-sektorisse oreliviledena ritta jumala maapealse asemiku õnnistust saama.
Sama ei korduks ilmselt Mekast või Medinast tulnud külalise kutsel.
Missale pääses iga surelik, kes vaevus tasuta pileti saamiseks end ette kirja panema.
Sedasi sagis Vabaduse väljakul katustelt vahti pidavate snaiperite kotkapilgu all selfitavate kristlaste kõrval palju usukaugeid uudishimulikke, nende seas silmatorkavalt palju koolilapsi.
Missa on lihtsustatult öeldes religioosne riitus, mis usklikele kannab sügavat armulikku sõnumit rahust, ligimesearmastusest, enesearendusest, eetilistest väärtustest ja pattude lunastusest.
Ent ka uskmatutele pakkus liturgia etendusena kirevaid kostüüme, ilusaid laule ja universaalset arusaadvat sõnumit inimeseks olemisest, mida tasub oma hingekeeli puudutavalt aeg-ajalt meelde tuletada.
https://jarvateataja.postimees.ee/6418486/kaks-kohtumist-gorbatsov-ja-franciscus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar