«Kas teate, kelle lehm see seal põllul uitab?» hõikas Öötla poolt
tulnud jooksuringil olev näitsik ühel septembripäeval mulle Esna küla
servas.
«Tean!» ütlesin käega üle tee naabri poole viibates. «Nende lehm! Oma põllul.»
Roosas dressis näitsik noogutas ja silkas pikema jututa Eesti kuulsaima bussipeatuse poole edasi.
81aastane naabrimemm ja tema neli aastat noorem õde olid ilmselt meie kandi viimased klassikalise maavanaema tüüpi ühelehmapidajad.
Küllap rebis nende hoolealune end tollel päeval jälle lahti ja kolas magusamat suutäit otsides omapäi.
Meie kandi põllud on paepealsemad kui mujal Eestis. Tean oma lapsepõlvest, kui raske oli keti vaia maasse saada – paarikümne sentimeetri pealt kõlksatas kivi vastu ja alles teisel-kolmandal katsel läks õnneks raudora maasse taguda.
Minugi vanemad pidasid kariloomi niikaua kui mäletan ja varemgi veel. Ikka tõtati hommikul enne tööd kiiruga lauta ja õhtul pärast tööd jälle.
Ema lüpsis lehmi kolm korda päevas. Suure tüki minugi lapsepõlvest haukas laudavahet sõtkumine.
Kuigi pärast sõda hävitati kolhooside sundloomisega talud, hoidsid tuhanded ja tuhanded Eesti maapered 1960ndatel laiemalt lubatud päris oma lehmadega elus helget mälestust omaaegsest taluelust. Et mitte öelda Eesti Vabariigist.
Eraettevõtluse hävitanud ja välistanud nõukogude võim pigistas ühtäkki silma kinni, lubades maainimestel põhitöö kõrvalt pidada lehma ja põldu harida ehk teisisõnu toiduaineid toota ja saadusi müüa.
Riigile polnud piiratud eraettevõtluse lubamine mingi lahke žest, vaid sundkäik. Kiire linnastumisega ei suutnud kolhoosid aina suureneva nõudlusega sammu pidada.
Loomapidajad ja potipõllumehed toitsid ennast ise mitme põlvkonna vältel edukalt ära, aitasid sotsialistlikul põllumajandusel tootmisplaane täita ja teenisid hoiukontole raha, millega lapsi koolitada ja jalule aidata.
Kuna agarad loomapidajad niitsid puhtaks kraavikaldad ja korjasid suurtootmisele sobimatutelt maalappidelt kokku viimse kui rohulible, oli boonusena heakord külades tipp-topp.
Parimatel aegadel, 1980ndatel, oli meie perel paar lehma ja mullikas või pull, mõni siga ning kasutada seitse hektarit heinamaad ja 15 hektarit karjamaad.
Nõukogude aja kohta tundub suisa uskumatu maalahmakas, eks? Tagantjärele ei teagi, mis nipiga isa hiljuti suletud kitsarööpmelise Türi–Tamsalu raudteega piirnevate maade kasutusõiguse välja kauples ja varasemad kodulähedased kolhoosikarjamaad enda kätte sai.
Meie pere lastele oli suvine heinategu terve juulikuu kestev orjalaager. Ent see neelas ka vanemate puhkuse. Käsitsi kaarutati ja riisuti üle iga põllulapp ning vinnati kärbisesse kuivama.
Ühe mäletseva suu üle talve pidamiseks tuli virna tallata kolm tonni heinu. Kuumas ja tolmuses küünis rassimine oli enamasti teismeliste laste, algul vendade, pärast ka minu töö.
Kui isal õnnestus töökohast, kõrgepingevõrkudest, maha kantud traktor «sakslane» ja veoauto GAZ 51 samas kaalus vanaraua vastu vahetada, läks heinategu palju kergemaks.
Lisaks käis isa oma traktoriga poolel külal heinaniitmisega maksuvaba lisa teenimas.
Varase lapsepõlve mälupiltidest on silme ees, kuis isa upitas hommikuti mootorratta paagile piimavinku, surus piimaraamatu vöö vahele ja sõitis raudteejaama juurde kogumisringi peatuspunkti.
Hiljem lubati meil väravasse isiklik piimapukk ehitada, kuhu lähimad naabridki oma suvel ööpäevase, talvel ülepäevase väljalüpsi vinnasid ja kell seitse saabuvat Tartu autotehases toodetud piimabussi oodates larapit ajasid.
Meeletu töörabamine tõi vanemate hoiukontole iga kuu palgatööga võrreldava kopika, mille eest osta külmutuskapp, värviteler, sõiduauto Moskvitš ja koguda raha maja tarvis. Viimane jäi küll ümbruskonnas sobiliku valiku puudumisel ostmata.
Mullegi pudenes taskurahaks alati mõni rubla, mille ma enamasti kõhklemata Esna poes raamatuteks konvertisin.
Loomapidamine võttis vaba aja, kuid andis aineliselt lahedama äraelamise. Ime, et ema vahel pensionipäeval nostalgiliselt ei ohanud, et mis vene ajal elul viga oli.
Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud aastatel sõid karmistunud suurtootjatele kontimööda sanitaarnõuded paari lehma pidajad loetud aastatega välja.
Meie pere viimane lehm sõitis lihakombinaati 1994. aastal. Isa rauast kokku keevitatud uhke jõude jäänud piimapuki taris naabrimees oma väravasse.
2003. aastal, kui väiketootjate piima ukselt uksele varumine oli olematuks kuivanud, kuulutas maanteeamet piimapukkidele kui teehooldust segavatele ja juhtide nähtavust piiravatele loata rajatistele sõja.
Nii kadusid järsku ajatolmu aastakümneid maa elustiili sümboliseerinud, ehk isegi pärandkultuuri tähistanud piimapukid.
Veel 2011. aastal tegi põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ettepaneku säilinud pukid muinsuskaitse alla võtta, kuid oli lootusetult hilja.
Olen tähele pannud, et Vodjale on hiljuti noored majaomanikud paar nostalgilist piimapukki koduväravasse sättinud.
Isegi vanad, roostesäbrused piimapütid on peal. Nagu mälestusmärgid ja kummardused töökatele jõukust taga ajanud esivanematele.
Eelmise nädala seisuga on PRIA andmetel Järvamaale jäänud veel 25 ühe-kahe lehma pidajat. Veel aasta tagasi oli neid 36.
Eestis on viimaseid mohikaanlasi järele jäänud 728 ehk 109 vähem kui eelmisel aastal.
Sama järjekindlalt, kui surid välja dinosaurused, hääbub ka ühe-kahe lehma pidamine.
Tänapäeval on ühe lüpsilehmaga mässamise kulu tulust suurem. Kui omal masinaid tundvat peremeest pole, sõltub heinategu teenuseosutajate armust.
Koju paari pange piima järele tööstused ei tule. Kui naabruskonna rahvas armastab ja seedimine kannatab rammusat talupiima, pererahvas mõistab kodujuustu ja võid müügiks teha, ei lähe piim ainult kassidele ega mahakallamisele.
Minu eakatel naabrinaistel läks aasta-aastalt oma ainsa vissiga toimetulek aina raskemaks. Lehma jõud käis ketist ja perenaistest üle. Ega loom loll ole – tundis ära, kui jõuvahekord pöördus, ja ajas sõrgu vastu.
Ometi oli lehmapidamine elustiil, milleta kogu elu rassinud vanamoodne maainimene naljata oma päevi ette ei kujuta ja venitab jätkata viimase võimaluseni.
Ühel mõnenädalatagusel reedel ohkas naabrinaine jutu sekka, et eile viidi lehm minema. Alles mõni päev varem nägin memmesid teehooldajate niidumasina järelt teekallastel rohtu riisumas.
Talupere küla teisest otsast tõmbas oma toekama piimakarja kokku ja naabrite loom läks sama küüdiga. Põuasuvega jäi talvehein tegemata ja lume tulekuni venitamisest polnuks tolku.
Üks ajastu on pöördumatult loojumas. On selline tunne, nagu näeks oma silmaga viimaste mammutite väljasuremist.
https://jarvateataja.postimees.ee/6429756/nagu-nainuks-mammuti-valjasuremist
«Tean!» ütlesin käega üle tee naabri poole viibates. «Nende lehm! Oma põllul.»
Roosas dressis näitsik noogutas ja silkas pikema jututa Eesti kuulsaima bussipeatuse poole edasi.
81aastane naabrimemm ja tema neli aastat noorem õde olid ilmselt meie kandi viimased klassikalise maavanaema tüüpi ühelehmapidajad.
Küllap rebis nende hoolealune end tollel päeval jälle lahti ja kolas magusamat suutäit otsides omapäi.
Meie kandi põllud on paepealsemad kui mujal Eestis. Tean oma lapsepõlvest, kui raske oli keti vaia maasse saada – paarikümne sentimeetri pealt kõlksatas kivi vastu ja alles teisel-kolmandal katsel läks õnneks raudora maasse taguda.
Minugi vanemad pidasid kariloomi niikaua kui mäletan ja varemgi veel. Ikka tõtati hommikul enne tööd kiiruga lauta ja õhtul pärast tööd jälle.
Ema lüpsis lehmi kolm korda päevas. Suure tüki minugi lapsepõlvest haukas laudavahet sõtkumine.
Kuigi pärast sõda hävitati kolhooside sundloomisega talud, hoidsid tuhanded ja tuhanded Eesti maapered 1960ndatel laiemalt lubatud päris oma lehmadega elus helget mälestust omaaegsest taluelust. Et mitte öelda Eesti Vabariigist.
Eraettevõtluse hävitanud ja välistanud nõukogude võim pigistas ühtäkki silma kinni, lubades maainimestel põhitöö kõrvalt pidada lehma ja põldu harida ehk teisisõnu toiduaineid toota ja saadusi müüa.
Riigile polnud piiratud eraettevõtluse lubamine mingi lahke žest, vaid sundkäik. Kiire linnastumisega ei suutnud kolhoosid aina suureneva nõudlusega sammu pidada.
Loomapidajad ja potipõllumehed toitsid ennast ise mitme põlvkonna vältel edukalt ära, aitasid sotsialistlikul põllumajandusel tootmisplaane täita ja teenisid hoiukontole raha, millega lapsi koolitada ja jalule aidata.
Kuna agarad loomapidajad niitsid puhtaks kraavikaldad ja korjasid suurtootmisele sobimatutelt maalappidelt kokku viimse kui rohulible, oli boonusena heakord külades tipp-topp.
Parimatel aegadel, 1980ndatel, oli meie perel paar lehma ja mullikas või pull, mõni siga ning kasutada seitse hektarit heinamaad ja 15 hektarit karjamaad.
Nõukogude aja kohta tundub suisa uskumatu maalahmakas, eks? Tagantjärele ei teagi, mis nipiga isa hiljuti suletud kitsarööpmelise Türi–Tamsalu raudteega piirnevate maade kasutusõiguse välja kauples ja varasemad kodulähedased kolhoosikarjamaad enda kätte sai.
Meie pere lastele oli suvine heinategu terve juulikuu kestev orjalaager. Ent see neelas ka vanemate puhkuse. Käsitsi kaarutati ja riisuti üle iga põllulapp ning vinnati kärbisesse kuivama.
Ühe mäletseva suu üle talve pidamiseks tuli virna tallata kolm tonni heinu. Kuumas ja tolmuses küünis rassimine oli enamasti teismeliste laste, algul vendade, pärast ka minu töö.
Kui isal õnnestus töökohast, kõrgepingevõrkudest, maha kantud traktor «sakslane» ja veoauto GAZ 51 samas kaalus vanaraua vastu vahetada, läks heinategu palju kergemaks.
Lisaks käis isa oma traktoriga poolel külal heinaniitmisega maksuvaba lisa teenimas.
Varase lapsepõlve mälupiltidest on silme ees, kuis isa upitas hommikuti mootorratta paagile piimavinku, surus piimaraamatu vöö vahele ja sõitis raudteejaama juurde kogumisringi peatuspunkti.
Hiljem lubati meil väravasse isiklik piimapukk ehitada, kuhu lähimad naabridki oma suvel ööpäevase, talvel ülepäevase väljalüpsi vinnasid ja kell seitse saabuvat Tartu autotehases toodetud piimabussi oodates larapit ajasid.
Meeletu töörabamine tõi vanemate hoiukontole iga kuu palgatööga võrreldava kopika, mille eest osta külmutuskapp, värviteler, sõiduauto Moskvitš ja koguda raha maja tarvis. Viimane jäi küll ümbruskonnas sobiliku valiku puudumisel ostmata.
Mullegi pudenes taskurahaks alati mõni rubla, mille ma enamasti kõhklemata Esna poes raamatuteks konvertisin.
Loomapidamine võttis vaba aja, kuid andis aineliselt lahedama äraelamise. Ime, et ema vahel pensionipäeval nostalgiliselt ei ohanud, et mis vene ajal elul viga oli.
Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud aastatel sõid karmistunud suurtootjatele kontimööda sanitaarnõuded paari lehma pidajad loetud aastatega välja.
Meie pere viimane lehm sõitis lihakombinaati 1994. aastal. Isa rauast kokku keevitatud uhke jõude jäänud piimapuki taris naabrimees oma väravasse.
2003. aastal, kui väiketootjate piima ukselt uksele varumine oli olematuks kuivanud, kuulutas maanteeamet piimapukkidele kui teehooldust segavatele ja juhtide nähtavust piiravatele loata rajatistele sõja.
Nii kadusid järsku ajatolmu aastakümneid maa elustiili sümboliseerinud, ehk isegi pärandkultuuri tähistanud piimapukid.
Veel 2011. aastal tegi põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ettepaneku säilinud pukid muinsuskaitse alla võtta, kuid oli lootusetult hilja.
Olen tähele pannud, et Vodjale on hiljuti noored majaomanikud paar nostalgilist piimapukki koduväravasse sättinud.
Isegi vanad, roostesäbrused piimapütid on peal. Nagu mälestusmärgid ja kummardused töökatele jõukust taga ajanud esivanematele.
Eelmise nädala seisuga on PRIA andmetel Järvamaale jäänud veel 25 ühe-kahe lehma pidajat. Veel aasta tagasi oli neid 36.
Eestis on viimaseid mohikaanlasi järele jäänud 728 ehk 109 vähem kui eelmisel aastal.
Sama järjekindlalt, kui surid välja dinosaurused, hääbub ka ühe-kahe lehma pidamine.
Tänapäeval on ühe lüpsilehmaga mässamise kulu tulust suurem. Kui omal masinaid tundvat peremeest pole, sõltub heinategu teenuseosutajate armust.
Koju paari pange piima järele tööstused ei tule. Kui naabruskonna rahvas armastab ja seedimine kannatab rammusat talupiima, pererahvas mõistab kodujuustu ja võid müügiks teha, ei lähe piim ainult kassidele ega mahakallamisele.
Minu eakatel naabrinaistel läks aasta-aastalt oma ainsa vissiga toimetulek aina raskemaks. Lehma jõud käis ketist ja perenaistest üle. Ega loom loll ole – tundis ära, kui jõuvahekord pöördus, ja ajas sõrgu vastu.
Ometi oli lehmapidamine elustiil, milleta kogu elu rassinud vanamoodne maainimene naljata oma päevi ette ei kujuta ja venitab jätkata viimase võimaluseni.
Ühel mõnenädalatagusel reedel ohkas naabrinaine jutu sekka, et eile viidi lehm minema. Alles mõni päev varem nägin memmesid teehooldajate niidumasina järelt teekallastel rohtu riisumas.
Talupere küla teisest otsast tõmbas oma toekama piimakarja kokku ja naabrite loom läks sama küüdiga. Põuasuvega jäi talvehein tegemata ja lume tulekuni venitamisest polnuks tolku.
Üks ajastu on pöördumatult loojumas. On selline tunne, nagu näeks oma silmaga viimaste mammutite väljasuremist.
https://jarvateataja.postimees.ee/6429756/nagu-nainuks-mammuti-valjasuremist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar