Nelisada aastat tagasi tappis Ungari krahvinna Elizabeth Báthory sadu
neitsisid ja suples süütute veres, et igavesti noor olla. Tänapäeva
nooruse eliksiir on elukestev õpe.
«Minu arust õppisid ikka mitu aastat,» kommenteeris ülikoolikaaslane Virgo mu äsjast kandideerimist tänavusele Järvamaa aasta õppija tiitlile rõhuga sõnal aasta.
Muidugi oli tal õigus. Viimase nelja aastaga pressisin läbi teha neli kooli, mitu rauda paralleelselt korraga tules.
Kusjuures käisin päevases õppevormis, et mitte omaette õpikutes kopitada ja saada osa nooruslike koolide õhustikust. Hullumeelne aeg endast poole nooremate seltsis.
Ent pärast omaaegsete venima jäänud ülikooliõpingute katkemist läks oma tosin aastat, et vaim uuesti küpseks ning füüsiline keskkond koosluses pere, kodu, töö ja hobid võimaldaks koolipinki naasta.
Sobiva ajaakna avanemiseks pidi arenema ka kõrgharidussüsteem, et pakkuda keskealise inimese alma mater'i rüppe tagasi pöördumiseks paindlikumaid tingimusi ilma keskkooliõpikuid uuesti lahti löömata ja värskete abiturientidega koos riigieksamitel higistamata.
Enesearenduseks pidavat olema kõige raskem ponnistus diivanilt ukseni jõuda. Mitu mu eakaaslasest sõpra pidasid uuesti koolipinki istumisel suurimaks takistuseks enda allutamist koolidistsipliinile ja endast noorematele õppejõududele.
Mõistan neid. Nägin ülikooliaastatel eakaid õppijaid, kes auditooriumist häälekalt targutades ja õppejõududega vaieldes nägid kõvasti vaeva, et näidata oma üleolekut.
Enamasti jooksid need duellid liiva, paistsid kõrvaltvaatajale naeruväärsed ning raiskasid kaastudengite ja õppejõudude aega.
Seega tuleb täiskasvanud õppijaks pürgijal tagasi koolipinki pugedes kindlasti endale uuesti lahti mõtestada õpilase roll, lasta endast minna vanal torisejal ja avada meeled uute teadmiste vastuvõtule ning kui vaja, ka kannapööreteks.
Paar põlvkonda tagasi oli arusaam, et inimene omandab hariduse nooruses ühe jutiga, kuigi ka siis olid õhtukoolid ja kõrgkoolis kaugõppes õppimise võimalus.
Kui töömehekutse käes või kõrgem diplom taskus, pidi sellest piisama terveks eluks, kui just polnud tahtmist ennast teaduses teostada.
Uued ajad on inimese karjäärivalikutesse toonud mitmekesisust. Tööturg koos kiiresti arenevate tehnoloogiate ja valdkondlike värskete teadmiste tulvaga januneb muutustega kursis olevate ajude ja käte järele.
Konkurents läheb aina karmimaks. Meedias on palju räägitud keskealiste inimeste tõrjutusest headele töökohtadele kandideerimisel ja sellel on statistikapõhi all.
Kui Lääne-Euroopas hinnatakse küpsust, siis Eestis on maad võtnud noorusekultus. Keda kotib, et paarikümne tööaastaga peaks olema kogunenud hinnatav kogemus ja elupagas, kui sul pole värsket diplomit, maailmavallutuse ambitsioone ja rõõsasid põski?
Nii ei jää ka keskealistel üle muud, kui pugeda sileda jume hoidmiseks piimavanni, traavida noortega võidu loengust loengusse ja veenda esmalt end peegli ees kortse peites, et 50 on uus 30.
Möödunud nädalal peeti Eestis täiskasvanud õppija nädalt, kus tunnustati haridustee hilisemaid jätkajaid, aga ka koolitajaid ja koolitussõbralikke tööandjaid ning räägiti iseäranis palju õppimisvõimalustest.
Eesti olla maailmas esimene riik, kes täiskasvanud õppijale selliselt tunnustust jagab. Traditsioon on pärit juba aastast 1998. Teised maad käivat meilt šnitti võtmas.
Internet laseb Järvamaa aasta õppijaid vaadata aastani 2005. Ajalugu näitab, et kui algusaastatel pälvisid kõrgema tunnustuse täiskasvanute keskkooli, kutsekooli või mõne täienduskoolituse läbija, siis praegu ei ole enam argument ka mitu kõrgharidust.
See näitab, et järvalased õpivad aina rohkem ja seavad kõrgemaid sihte. Samavõrd võib arvata, et aastatega esitatakse üha rohkem tugevaid kandidaate, mis viitab konkursi paremale mainele ja akadeemilise hariduse tähtsusele.
Ent mulle jäi silma kriipima, et Järvamaal on aasta õppijaks esitatud väga vähe mehi: tänavu 14 kandidaadist kaks ja eelmisel aastal 11st samuti kaks.
Ehk kammitseb mehi roll olla pere toitja ning lähedaste heaolu arvel ei raatsita enesearendusega tegeleda? Võta sa kinni.
Äkki on meeskonkurssantide napp hulk tingitud esitajate loidusest? Järvamaal on aktiivsemad kolleegide tunnustamiseks esitajad haridus-, sotsiaaltöö- ja tööhõivega tegelevad asutused, kus enamik kollektiivist on naised.
Selles pole midagi norida. Küsimus on, kuidas tublid mehed üles otsida ning neid võrdselt naistega märgata ja hinnata.
Veelgi nukram on, et viimati pälvis mees maakonna aasta õppija tiitli 2005. aastal. Nagu oleks elukestev õpe ja selle eest kiita saamine soost tulenev privileeg. Kahtlemata oleks ka see järeldus vildak.
Et poleks sugudevahelist hõõrumist, tuleks teha ka aasta meesõppija ja naisõppija kategooria, nagu on aastatunnustus seatud näitlejatel, saatejuhtidel.
Et erisused on võimalikud, näitab Järvamaa 2007. aastal aasta õppija kõrvale ka aasta õppiva perekonna seadmine.
Mulle tundub ka, et hulk aktiivseid inimesi, kes elavad Järvamaal, kuid õpivad ja töötavad mujal, on justkui pildilt väljas.
Nüüd, kus aasta õppija nädalat ja tiitleid on jagatud inimpõlve jagu, oleks ehk infotehnoloogia ajastul tublide õppijate sõela seadistada sääraselt, et iga väärikas kandidaat leitakse ka siis, kui mõni juht, sõber või kolleeg midagi kahe silma vahele jätab. Ehk saaks hankida andmeid hariduse infosüsteemist või otse koolidelt?
Ma ei tea, kes on Järvamaal need kümmekond täiskasvanud õppija tugivõrgustikku kuuluvat hindajat, kes kuningas Saalomoni kombel sisetunde järgi laureaate hääletavad, kuid tahaks neilt küll küsida, mis on viga Järvamaa meestel või kuhu on nad tunnustusareenilt kadunud.
https://jarvateataja.postimees.ee/6440636/oppijad-mehed-kus-te-olete
«Minu arust õppisid ikka mitu aastat,» kommenteeris ülikoolikaaslane Virgo mu äsjast kandideerimist tänavusele Järvamaa aasta õppija tiitlile rõhuga sõnal aasta.
 |
| Aasta õppija tunnustusüritus 2018. Foto Dmitri Kotjuh/JT |
Muidugi oli tal õigus. Viimase nelja aastaga pressisin läbi teha neli kooli, mitu rauda paralleelselt korraga tules.
Kusjuures käisin päevases õppevormis, et mitte omaette õpikutes kopitada ja saada osa nooruslike koolide õhustikust. Hullumeelne aeg endast poole nooremate seltsis.
Ent pärast omaaegsete venima jäänud ülikooliõpingute katkemist läks oma tosin aastat, et vaim uuesti küpseks ning füüsiline keskkond koosluses pere, kodu, töö ja hobid võimaldaks koolipinki naasta.
Sobiva ajaakna avanemiseks pidi arenema ka kõrgharidussüsteem, et pakkuda keskealise inimese alma mater'i rüppe tagasi pöördumiseks paindlikumaid tingimusi ilma keskkooliõpikuid uuesti lahti löömata ja värskete abiturientidega koos riigieksamitel higistamata.
Enesearenduseks pidavat olema kõige raskem ponnistus diivanilt ukseni jõuda. Mitu mu eakaaslasest sõpra pidasid uuesti koolipinki istumisel suurimaks takistuseks enda allutamist koolidistsipliinile ja endast noorematele õppejõududele.
Mõistan neid. Nägin ülikooliaastatel eakaid õppijaid, kes auditooriumist häälekalt targutades ja õppejõududega vaieldes nägid kõvasti vaeva, et näidata oma üleolekut.
Enamasti jooksid need duellid liiva, paistsid kõrvaltvaatajale naeruväärsed ning raiskasid kaastudengite ja õppejõudude aega.
Seega tuleb täiskasvanud õppijaks pürgijal tagasi koolipinki pugedes kindlasti endale uuesti lahti mõtestada õpilase roll, lasta endast minna vanal torisejal ja avada meeled uute teadmiste vastuvõtule ning kui vaja, ka kannapööreteks.
Paar põlvkonda tagasi oli arusaam, et inimene omandab hariduse nooruses ühe jutiga, kuigi ka siis olid õhtukoolid ja kõrgkoolis kaugõppes õppimise võimalus.
Kui töömehekutse käes või kõrgem diplom taskus, pidi sellest piisama terveks eluks, kui just polnud tahtmist ennast teaduses teostada.
Uued ajad on inimese karjäärivalikutesse toonud mitmekesisust. Tööturg koos kiiresti arenevate tehnoloogiate ja valdkondlike värskete teadmiste tulvaga januneb muutustega kursis olevate ajude ja käte järele.
Konkurents läheb aina karmimaks. Meedias on palju räägitud keskealiste inimeste tõrjutusest headele töökohtadele kandideerimisel ja sellel on statistikapõhi all.
Kui Lääne-Euroopas hinnatakse küpsust, siis Eestis on maad võtnud noorusekultus. Keda kotib, et paarikümne tööaastaga peaks olema kogunenud hinnatav kogemus ja elupagas, kui sul pole värsket diplomit, maailmavallutuse ambitsioone ja rõõsasid põski?
Nii ei jää ka keskealistel üle muud, kui pugeda sileda jume hoidmiseks piimavanni, traavida noortega võidu loengust loengusse ja veenda esmalt end peegli ees kortse peites, et 50 on uus 30.
Möödunud nädalal peeti Eestis täiskasvanud õppija nädalt, kus tunnustati haridustee hilisemaid jätkajaid, aga ka koolitajaid ja koolitussõbralikke tööandjaid ning räägiti iseäranis palju õppimisvõimalustest.
Eesti olla maailmas esimene riik, kes täiskasvanud õppijale selliselt tunnustust jagab. Traditsioon on pärit juba aastast 1998. Teised maad käivat meilt šnitti võtmas.
Internet laseb Järvamaa aasta õppijaid vaadata aastani 2005. Ajalugu näitab, et kui algusaastatel pälvisid kõrgema tunnustuse täiskasvanute keskkooli, kutsekooli või mõne täienduskoolituse läbija, siis praegu ei ole enam argument ka mitu kõrgharidust.
See näitab, et järvalased õpivad aina rohkem ja seavad kõrgemaid sihte. Samavõrd võib arvata, et aastatega esitatakse üha rohkem tugevaid kandidaate, mis viitab konkursi paremale mainele ja akadeemilise hariduse tähtsusele.
Ent mulle jäi silma kriipima, et Järvamaal on aasta õppijaks esitatud väga vähe mehi: tänavu 14 kandidaadist kaks ja eelmisel aastal 11st samuti kaks.
Ehk kammitseb mehi roll olla pere toitja ning lähedaste heaolu arvel ei raatsita enesearendusega tegeleda? Võta sa kinni.
Äkki on meeskonkurssantide napp hulk tingitud esitajate loidusest? Järvamaal on aktiivsemad kolleegide tunnustamiseks esitajad haridus-, sotsiaaltöö- ja tööhõivega tegelevad asutused, kus enamik kollektiivist on naised.
Selles pole midagi norida. Küsimus on, kuidas tublid mehed üles otsida ning neid võrdselt naistega märgata ja hinnata.
Veelgi nukram on, et viimati pälvis mees maakonna aasta õppija tiitli 2005. aastal. Nagu oleks elukestev õpe ja selle eest kiita saamine soost tulenev privileeg. Kahtlemata oleks ka see järeldus vildak.
Et poleks sugudevahelist hõõrumist, tuleks teha ka aasta meesõppija ja naisõppija kategooria, nagu on aastatunnustus seatud näitlejatel, saatejuhtidel.
Et erisused on võimalikud, näitab Järvamaa 2007. aastal aasta õppija kõrvale ka aasta õppiva perekonna seadmine.
Mulle tundub ka, et hulk aktiivseid inimesi, kes elavad Järvamaal, kuid õpivad ja töötavad mujal, on justkui pildilt väljas.
Nüüd, kus aasta õppija nädalat ja tiitleid on jagatud inimpõlve jagu, oleks ehk infotehnoloogia ajastul tublide õppijate sõela seadistada sääraselt, et iga väärikas kandidaat leitakse ka siis, kui mõni juht, sõber või kolleeg midagi kahe silma vahele jätab. Ehk saaks hankida andmeid hariduse infosüsteemist või otse koolidelt?
Ma ei tea, kes on Järvamaal need kümmekond täiskasvanud õppija tugivõrgustikku kuuluvat hindajat, kes kuningas Saalomoni kombel sisetunde järgi laureaate hääletavad, kuid tahaks neilt küll küsida, mis on viga Järvamaa meestel või kuhu on nad tunnustusareenilt kadunud.
https://jarvateataja.postimees.ee/6440636/oppijad-mehed-kus-te-olete
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar