"Seltsimees, komissaar! Pange meid ühte, me oleme vennad!

Täpselt 31 aastat tagasi, 24.11.1987. a. oli mul kaheks aastaks minek. 

Tegelikult oli mul kutse ajateenistuuse ilmuda 29.daks aga 23. hommikul helises kodus telefon ja toru teises otsas oli Paide rajooni sõjakomissar isiklikult küsimusega, et kas mulle sobib minna homme. 

Mis vahet kas homme või kuue päeva pärast? Kuna üks mu klassivend ja ka kolmandas keskas käinud sõber olid sama reisiga minemas, siis miks mitte. 

Panin toru hargile ja hõikasin köögis askeldavale emale, et mul homme minek. 

Ema ei saanud algul aru, et mis ja kuhu. "Sõtta noh!" Ema muidugi purskas nutma nagu olekski sõda lahti.

Onu Rein, kes meie vahmiili poisid kõik käsimasinaga nõka-nõka kiilaks ajas, jõudis minuga oma töö õhtul ilusti ära teha. 

 

Nädal teeninud.

24.11. hommik oli karge ja lumine. Isa sõidutas mu oma tööauto GAZ63 mõni minut enne kella 6 treppi. Hea sugulane Margus tuli ka saatma. Pruut tõttas ka veel musi andma. See oli ka viimane. Ei jäänud ootama

Mul oli seljas onupoeg Aini tutikas demblisinel. Eelmise õhtu peatäis veel välja magamata, astusime sõber Aivariga kaleakuti Paide komissariaadi uksest sisse.

Hõiskasime ülevoolava kuraasiga üle komisariaadi: "Seltsimees komissaar! Pange meid ühte, me oleme vennad!" Kes mäletab filmi "Inimesed sõdurisinelis", see teab seda episoodi omaaegsest kultusfilmist.

Komissaar Uustalu polnud kitsi ja ütles, et kui tee vennad vaiksemaks ei võta, siis lähete naabermajja rahunema. Seal asus miilitsajaoskond. Olime vaiksemalt.

Klassivend Alo saadetitagasi koju. ja ta viilis edaspidi kroonust ära. Poisil oli juba väike laps ja teismelisest peale kellegi targal nõuandmisel polikliinikusse viimaste aasatega korjunud telliskivipaksune haiguslugu. Aitas.

Meid saatnud praapor Jäetma istus PAZ bussi esiistmel ega vaadanud kordagi tahapoole. Nii läks bussis korralik pidu lahti kus joodi ära kõik, mis õnnestus kaasa võtta. Ärkasime sõbraga Lasnamäel bussi põrandal ristseliti ega saanud esmalt aru, kus kõrgete majatornide vahel me oleme. 

Vastuvõtupunkti kadalipus kamandati meil kotid pahempidi ja seerud võtsid endale mida hing ihkas. Ziletiterad ja taskurätid läksid näuhti ja mats põlvega tagumikku:"Idii!"

Esimesel õhtul rivistusel hõikus siniste pagunitega leitnant ümber platsi rivistatud nekrutite seast välja sõber Aivari välja nagu ka mu paralleelikas Kalvi. 

Mina jäin üle. Lonkisin nukralt tagasi narile. Hea veel, et meremehed omale ei võtnud lohutasin end.

Varsti jooksis Aivar hingeldades kasarmusse ja kirus, et kuhu ma kadusin, minu nimi oli ka kirjas. Ju libises orjaturu kaupleja sõrm üle. 

Igal õhtupoolikul sõitsime 45 saatusekaaslasega lennujaama ja kuna polnud lennuilma, siis peale paaritunnist Ülemistel passimist jälle tagasi Lasnamäe kogunemispunkti. Tallinna poisid käisid isegi üle pangu hüppes, sest ega öösel meil edasi ikka minekut olnud.

26.11. hommikul jõudsin järele oodata ka oma pinginaabri Aarne ja kui mälu alt ei vea, siis ka majanaabrist sõber Urki. Eks me tundsime neljandal päeval Lasnamäel kõlkudes juba ennast nagu vanad kalad ja jagasime uustulnukatele tähtsate nägudega näpunäiteid. 

Bravuuri jätkus juba nii palju, et soovitasime mind ja Aivarit kasarmut koristama sundima tulnud seersandil mõni teine loll leida. Kidurat kasvu seersant seda ka tegi.

Meie värske boss, armeenlasest lennuväe leitanant Hatsaturjan meile rohkem ei rääkinud, kui lendame Bakuusse ja edasi natuke ronngiga, eks siis näe. Sellest piisas, et oma punti hakata nõuka easterni järgi Bakuu komissaarideks kutsuma.

Bakuu lennujaamast raudteejaaam marssisime jala. Mis see paarkümmend kilti läbi sumeda öö visata oli. Et minu suu väga paigal ei püsinud, siis arvas leitnant heaks mind koormata Tallinnast kokku ostetud tapeedirullidega. No ega see mu suud talitust väga ei mõjutanud. 

Bakuust natuke tähendas 200 kilomeetrit. Enamus meie satsist pääses utshebkast ja jagati peale 2 nädalat karantiini üksustesse. Muide, ma ei mäleta üldse prisjaga andmist. Ju see allkiri sai siis kuhugi poetatud või midagi.

10 meist jäi Kürdamiri õhuväegarnisoni, ülejäänud paisati laiali mööda Kaukaasias dislotseerunud 32. õhuarmeed.

Sõjakomissar oli sõnapidaja mees. Suvitasime Aivariga Kaukaasias koos kõik need 2 aastat. Hiljem sõjaväepileti vahelehte uurides selgus, et hariliku pliiatsiga oli sõjaväepiletisse saatus igaljuhul juba Paides sisse kirjutatud.

2 aastast võiks kirjutada Tammsaare "Tõest ja Õigusest" mitu klotsi paksema romaani.

Tõsi, 10.11.1989. a. astusin erariietes (arvestades ärevaid ja sõjakaid kohalikke olusid oli mundris seiklemine keelatud) garnisoni väravast välja ilma Aivarita, sest nakkuslik kollatõbi niitis ta enne maha ja küüditas kuuks Bakuu hospidali. 

Minul tõusis palavik alles Tshaika rongis peale Minskit ja silmamunad läksid kollaseks kodus. 3 nädalat Türi Tolli haiglas üksikpalatis oli tüütum, kui 2 aastat lennuväes :D



24.11.1987 Kürdamiri läinud pundist mälu järgi ja kamraadide abiga:
1. Urmas Glase Kürdamir (Paide)
2. Ailo Roov Kürdamir (Rakvere)
3. Peeter Lossmann Kürdamir (Viljandi)
4. Aivar Sepp Kürdamir (Paide)
5. Mati Viiknurm Kürdamir (Türi)
6. Veikko Olonen Kürdamir (Õisu)
7. Valmar Allekõrs Kürdamir (Põlgaste)
8. Toomas Ehanurm Kürdamir (Kose)
9. Harri Jõesalu Kürdamir (Tihemetsa)
10. Ulvar Niitsoo Kürdamir (Türi)
11. Vello Ruusand Kürdamir (Mikitamäe)
12. Vallo Põldmaa Kürdamir (Tartu)
13. Dmitri ? Kürdamir (Tallinn)
14. Aleksandr ? (Tallinn)
15. Priit Noorhani Tbilisi
16. Margus Peterson ?
17. Aimur Taim ?
18. Sergei Tšistjakov ?
19. Margus Kivisto ?
20. Raivo Mandre Kutaisi
21. Sven Ernesaks ?
22. Ringo Rohi ?
23. Jaanis Pintman ?
24. Aivar Oder ?
25. Ain Laurits ?
26. Meelis Koppel ?
27. ??? Kuusk Bolšie Širaki
28. Kalvi Sõmera ? (Paide)
29. Jüri Müürsepp ? (Jõhvi)
30. Teet Tuiv ? (Jõhvi)
31. Ermas Paumere/Sveijk ?

Ühiskond pressib keskealisi teenimatult sotsiaalsesse riskirühma

Muinasjutuprints on poisikeseohtu rõõsa palge, koheva tuka ja lehviva keebiga vapper noormees, kes kappab kriitilisel hetkel kohale valgel ratsul, et päästa printsess vangitornist, äratada nõidusest või aidata Tuhkatriinule jalga kristallking.

Klassikalises muinasloos kingivad kroonitud pead oma kaunitari kosinud võsule pool kuningriiki, kus nood saaks rahus, kaua ja õnnelikult riiki valitseda.

Tänapäevane maailm erineb muinasjutu omast üsna oluliselt. Eelmisel nädalal tähistas maailma mõjuvõimsaima kuningriigi troonipärija, hallipäine, hõreneva soenguga prints Charles 70. sünnipäeva.

Ta on kolmekordne vanaisa ja kevadel on oodata veel üht lapselast.

Prints Charles on Ühendkuningriigi troonipärimisjärjekorras esimene olnud juba 66 aastat. Pole kindel, kas ta jõuabki ära oodata päeva, mil saab kuningaks.

Kroonprintsi ema, kuninganna Elizabeth II on kõbus vanaproua, kelle käes riigi ohjad püsivad kindlad ka 92aastasena. Tema kõrval seisab abikaasa, 97aastane Edinburghi hertsog prints Philip.

Meenutagem, et kuninganna emal jäi 102. sünnipäevast puudu vaid mõni kuu. Ma ei imesta, kui kõige kauem briti troonil püsinud monarh, kuninganna Elizabeth II veel kümne aasta pärastki Buckinghami palee rõdult oma alamatele lehvitab.

Tahan selle näitega öelda, et viimasel sajandil on elukvaliteedi tõus ja meditsiini areng ja kättesaadavus pikendanud inimese oodatavat eluiga jõudsalt ning lühema elukaare poolt paika loksunud rotatsioon ei pea enam paika.

Minu vanemate põlvkonnas langesid paljud mehed loogu enne pensioniikka jõudmist, jättes oma kaasad aastakümneteks lesepõlve pidama.

Pole vahet, kas põhjus oli ületöötamine, alkohol või mõlemad koos. Nende asemele asusid tööpostile uued ja nooremad.

1990ndate võitjate põlvkonnast paljud rabelesid ennast nooremas keskeas surnuks tööpostil, said hukka autoroolis kihutades või kukkusid spordiplatsil ülepingutusest kokku. Nende asemele astusid tööpostile uued ja nooremad.

Eesti rahvastiku tervise arengukava eesmärk on pikendada aastaks 2020 tervena elatud eluiga meestel keskmiselt 60 ja naistel 65 eluaastani.

Kava järgi tõuseb keskmine eeldatav eluiga meestel paari aasta pärast 75 ja naistel 84 eluaastani.

Statistikaameti andmetel on juba aastatel 2006–2009 tervena elatud eluiga pikenenud väga kiiresti: nii meestel kui ka naistel üle viie aasta. Viimastel aastatel on tervena elatud aastad püsinud meestel 53 ja naistel 57 eluaasta juures.

Statistika kinnitab, et HIVi haigestumine, joobes juhtide osalusel juhtunud õnnetustes hukkunute arv, alla 65aastaste suremus südame- ja veresoonkonnahaigustesse ning igapäevasuitsetajate osa on sel kümnendil vähenenud.

Kaasaegse skandinaavialiku heaoluühiskonna normid tüürivad rahulikumat elutempo, tervisliku toitumise ja kõrge vanuseni heas füüsilises vormis püsimise poole.

Näiteks eile teatas minuga ühest aastakäigust siseminister Andres Anvelt ametist tagasi astudes, et on teinud kümme aastat poliitikutööd südamega ja see on hakanud südamele.

Et elada kaua ja säilitada töövõime, tuleb hinge tõmmata, tempot timmida ning julgeda kõva häälega välja öelda, et sajaga läbi elu tormamine toob finiši liiga lähedale.

Tervena elatud aastad ja eluea pikenemine on tore. Ent olen märganud, et Eesti ühiskonnas on varasemat elu- ja karjäärikõverat arvestava ühiskonna ja keskmise eluea tõusu vahel konflikt.

Ent kas meie ühiskonna vaim on valmis, et keskealine põlvkond ei sure eest noortele kiireks karjääriks teed sillutades?

Eesti ühiskonnale on omane ülepaisutatud noorusekultus. Loosungitelt loeme, et noored on need, kes viivad ühiskonda edasi, on ettevõtlikud ja paindlikud tööturul ja ühiskonna muutustega kaasa minekul ning võimelised tegema peadpööritavat karjääri.

Tuletan meelde, et 1961. aastal ja hiljem sündinutele saabub Eestis vanaduspensioni iga alles 65aastaselt.

Ent ühiskond ei tea ikka veel, mida elukogemuste, teadmiste ja mõtteküpsuse kõrghetke saavutanud inimestega õieti peale hakata.

Kuigi räägitakse, et 50 on uus 30, ei muuda see tõika, et elujuubelini jõudnud inimesed on karjäärikõveras saavutanud justkui nähtamatu lae ja jäävad noorematele jalgu.

Pigem peetakse vanemat põlvkonda oma elutarkuses tülikateks targutajateks ja noortel jalus tolknevateks dinosaurusteks.

Mul on tutvusringkonnas arvukalt eakaaslasi, kes on omal nahal kogetud suhtumist jaganud.

Kummaline on meediast lugeda ärevaid uudiseid, et perearstide keskmine vanus on 58 aastat või õpetajatel nõks alla viiekümne.

Nagu oleks keskmine vanus üle mõistuse kõrge. Minu arust ongi need elualad, kus kogemus ja elutarkus maksavad.

Üsna jabur on, et praegune kord, kus näiteks politseinikud muutuvad spetsialistina 55- või juhina 60aastaselt teenistuskõlbmatuks ning jäävad eripensionist ilma, kui soovivad ametis edasi olla.

Nii läheb hea väljaõppega ja kogenud siseturvalisuse spetsialist teenistuse jätkamise asemel kuhugi välja õpetamata lihttööliseks, et noore pensionärina mingit argist tegevust leida.

Samasugune lugu on kaitseväe tegevväelastega. Rääkimata noortest, 50 ringis kindralitest, kellele pole anda auastmekohast rakendust ja lihtsalt erru saadetakse.

Eelolevate valimiste valguses annan poliitikutele pureda pähkli, kuidas ühiskonnas õiglaselt taasväärtustada keskealisi kogemustega ja haritud töökäsi, arvestades inimeste kasvavat keskmist ja tervena elatavat eluiga, ning seda era ja avaliku sektori juhtidele selgeks teha.

Maailma rändeprobleemide valguses odava ja vähenõudliku võõrtööjõu sissetoomise nimel kemplemise asemel tasub esmalt omamaine kvaliteetne keskeas ressurss sotsiaalse riskirühma staatusest vabastada, õiglaselt väärtustada ja rakendada.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6458947/uhiskond-pressib-keskealisi-teenimatult-sotsiaalsesse-riskiruhma

Blokin filtrivaba valimiskampaaniat

Tuleva aasta riigikogu valimisteks valmistuvad poliitilised sõpruskonnad pilluvad juba mitmendat kuud kõikvõimalike meediumite kaudu valijate ajudele infopomme samasuguse järjekindlusega, nagu sakslased tümitasid 1940. aasta suvel õhurünnakutega Inglismaad.

Usus suurde võitu doosid aina suurenevad ja vaippommitamise intervall tiheneb.

Köita ühiskonna tähelepanu vaatamata tehniliste võimaluste piiramatusele ja odavusele on tänapäeva infomürast paksus atmosfääris keeruline – uudiseid tuleb uksest ja aknast. Rohkem, kui keegi suudab jälgida.

Erakonnad peavad järjest suurkogusid, avalikustavad programmist fragmente ja lööklauseid ning kelgivad järjekordse ära räägitud ja valimisvankri ette rakendatud kuulsustega. Enda kuuldavaks tegemiseks tuleb karjuda aina kõvemini ja kõvemini.

Poliitikud, eriti väljaspool valitsuskoalitsiooni, tunduvad olevat üksmeelel selles, et vastase süsteemne materdamine, mis sageli väljendub pelgas tähenärimises ja jalalt jalale kargamises, raputab valija ärkvele ja tagab tuleva aasta märtsis linnukese «õigesse» lahtrisse.

Meenutan heldimusega eelmisi valimisi, kus kampaaniameistrid lasid päkapikkudel ja jõuluvanal rahus askeldada ning andsid tõsisemad reklaami kogupaugud pärast aastavahetust, suunates poliitilise tulevärgi põhijõu paarile valimiseelsele kuule.
 
Sõnumid olid hoolega lihvitud, ajastus timmitud ja kampaania suurema ideega kooskõlas ning avaldamiskanalid kontrollitud. Igatsen neid aegu tagasi.

Tänavu on kampaania algus nihutatud seitsmest penikoorma saabastest ebamäärasesse minevikku.

Küllap olete sel sügisel juba märganud ajalehtede esikülgede makstud pindadel ja telekanalites menusaadete vahele trügivaid kõlavate loosungite ja keskendunud ilmega parteiliidreid.

Mõistan, et poliitikaareenil kisub kitsaks. Lisaks kuuele parlamendis esindatud ja edasipüsimise nimel võitlevale erakonnale ihkavad parlamenti tagasi rohelised ja lavale tikuvad uued tulijad, nagu Eesti 200 või Elurikkuse erakond.

Kõigil neil on vaja tähelepanu saavutamiseks pööraseid ideid ja aina rohkem ainelist ressurssi, et nõrgemad vastased välja kurnata.

Kusjuures tähtis pole kõigile meeldida, vaid leida üles oma sihtrühm ja panna nende hingekeeled helisema.

Mõni nope viimasest nädalast. Näiteks peab Eesti 200 mõistlikuks topeltkodakondsuse legaliseerimist ja teeks Eestis sündinud lapsed automaatselt riigi alamateks. Olgem moodsad, eks?

Selge see, et poliitika konservatiivsem tiib ahmib kodakondsuse niinimetatud 0-variandi peale õhku ja tõstab kisa, tõmmates tähelepanu ühtviisi mõtte pooldajatele ja vastastele.

Vabaerakond hõikas välja mõtte loobuda riigimetsa majandavast monopolist ja rentida kunagine krooni kattevara erasektorile.

Üleskutse kõlab kui vabadussõjajärgne maareform, kus mõisnike anastatud eestlaste põline maa anti tagasi talumeestele.

Isamaa esimees võrdles hiljuti pensioni teist sammast kommunismiga ja arvab, et aastatega kogutud summa võiks anda inimestele soovi korral laiaks lüüa. No kes ei tahaks lotovõitu?

Reljeefsete ideedega tähelepanu tõmbamisest veelgi lollikindlam viis on tümitada oponente mahlaka keelepruugiga.

Igal riigikogu tooli sihtival poliitikul on kontrollimatu võimalus sotsiaalmeedias ilma igasuguse filtrita lajatada, mida pähe tuleb. Kasvõi öösel kell neli.

Rohujuure tasandilt on imelik vaadata, millise mõnuga jagavad sõnaosavad poliitikud sotsiaalmeedias konkurentidele põlglikke maksahaake ja naudivad kahjurõõmsalt naeru kihistades mõttekaaslaste kiitust.

Meedia nopib kirkamad palad üles ja annab vunki juurde. Konfliktid müüvad ja poliitikud on väsimatud gladiaatorid, kes täidavad areene vere ja pisaratega.

Reformierakondlased, sotsiaaldemokraadid ja peaministripartei Keskerakond loobivad aktsiisitõuse nagu kuulsuse narrid Salomoni Vesipruul ja Jaan Tatikas surnud koera üle teineteise aia. Eks korjuse lehk jää külge kõigile.

Või võtame Danske panga miljarditesse ülatuva rahapesu­skandaali. Toona opositsioonis olnud keskerakondlased siunavad kontrollmehhanismide lõtvust ja süüdistavad toona võimul olnud Reformierakonda pankurite musta äri suhtes silma kinni pigistamises.

Viimane lajatab igipõlisele suurele rivaalile jälle vastu, et süüdistajad teenivad Venemaa huve. Need kaks suurt erakonda annavad ette poliitilise kultuuri noodivõtme ka teistele.

Ilmselt kujunebki Vene mõjuagendiks tembeldamine nende valimiste üheks jõulisemaks narratiiviks, millega tõrjuda ja märgistada oponentide ebamugavaid seisukohti või kriitikat.

Ent poliitiliseks kisub iga muu tundlikum teema alates Rail Balticust või tselluloositehasest ja lõpetades Eesti Kontserdi juhi valimisega.

Kahtlane tundub isegi grupi mõjukate ärimeeste loodud riigireformi sihtasutus, kust tuleb hästi sõnastatud ja ajastatud ettepanekuid praeguse riigi toimimise põhimõtete muutmiseks alates ministeeriumide liitmisest ja ministrite harvendamisest kuni presidendi valimiskorrani välja.

Kelle poliitilist rada nemad sisse söödavad?

Interneti mahtuvus võib küll olla lõputu, kuid inimeste vastuvõtuvõimel on siiski piirid.

Meenutagem, et Eesti Euroopa Liidu eesistumise kommunikatsioonitiim oli tavatult võimas ja tootis meeletus koguses teavet nii Eesti kui ka kõrgetasemeliste tippkohtumiste kohta.

Ent kas keegi mäletab tippkohtumistel jutuks olnud teemasid? Heal juhul on meeles, kuidas Saksamaa kantsler Angela Merkel silma looja lasi ning Prantsuse president Emmanuel Macron öises Tallinnas uitas.

Neli kuud enne riigikogu valimiste päeva tundsin, et ei jaksa enam jälgida poliitilist lärmi, kus argumenteeritud vaidlev dialoog on asendunud üksteisest üle karjumisega. Kopp on ees.

Kui vanad ja uued erakonnad oma kampaania ja kandidaatide kosmost vallutavale infotulvale filtreid ei sea ega teavet kontsentreeri ja väärinda, tuleb seda teha meil endil, valijatel. Et oma korgid läbi ei põleks.

Nagu saab postkastile sättida aadressaadita reklaami keelava kleepsu, nii saab seadistada veebilehitseja reklaame blokeerima või panna pähe müra summutavad kõrvaklapid.

Ma möönan, et ühiskonna üleküllastus poliitikast enne riigikogu valimisi võib olla riigi poliitilisele tulevikule ja demokraatiale ohuks, kuid üksikindiviidi seisukohast on täiesti mõistlik tegu juhe seinast välja tõmmata.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6448019/blokin-filtrivaba-valimiskampaaniat