Muinasjutuprints on poisikeseohtu rõõsa palge, koheva tuka ja lehviva
keebiga vapper noormees, kes kappab kriitilisel hetkel kohale valgel
ratsul, et päästa printsess vangitornist, äratada nõidusest või aidata
Tuhkatriinule jalga kristallking.
Klassikalises muinasloos kingivad kroonitud pead oma kaunitari kosinud võsule pool kuningriiki, kus nood saaks rahus, kaua ja õnnelikult riiki valitseda.
Tänapäevane maailm erineb muinasjutu omast üsna oluliselt. Eelmisel nädalal tähistas maailma mõjuvõimsaima kuningriigi troonipärija, hallipäine, hõreneva soenguga prints Charles 70. sünnipäeva.
Ta on kolmekordne vanaisa ja kevadel on oodata veel üht lapselast.
Prints Charles on Ühendkuningriigi troonipärimisjärjekorras esimene olnud juba 66 aastat. Pole kindel, kas ta jõuabki ära oodata päeva, mil saab kuningaks.
Kroonprintsi ema, kuninganna Elizabeth II on kõbus vanaproua, kelle käes riigi ohjad püsivad kindlad ka 92aastasena. Tema kõrval seisab abikaasa, 97aastane Edinburghi hertsog prints Philip.
Meenutagem, et kuninganna emal jäi 102. sünnipäevast puudu vaid mõni kuu. Ma ei imesta, kui kõige kauem briti troonil püsinud monarh, kuninganna Elizabeth II veel kümne aasta pärastki Buckinghami palee rõdult oma alamatele lehvitab.
Tahan selle näitega öelda, et viimasel sajandil on elukvaliteedi tõus ja meditsiini areng ja kättesaadavus pikendanud inimese oodatavat eluiga jõudsalt ning lühema elukaare poolt paika loksunud rotatsioon ei pea enam paika.
Minu vanemate põlvkonnas langesid paljud mehed loogu enne pensioniikka jõudmist, jättes oma kaasad aastakümneteks lesepõlve pidama.
Pole vahet, kas põhjus oli ületöötamine, alkohol või mõlemad koos. Nende asemele asusid tööpostile uued ja nooremad.
1990ndate võitjate põlvkonnast paljud rabelesid ennast nooremas keskeas surnuks tööpostil, said hukka autoroolis kihutades või kukkusid spordiplatsil ülepingutusest kokku. Nende asemele astusid tööpostile uued ja nooremad.
Eesti rahvastiku tervise arengukava eesmärk on pikendada aastaks 2020 tervena elatud eluiga meestel keskmiselt 60 ja naistel 65 eluaastani.
Kava järgi tõuseb keskmine eeldatav eluiga meestel paari aasta pärast 75 ja naistel 84 eluaastani.
Statistikaameti andmetel on juba aastatel 2006–2009 tervena elatud eluiga pikenenud väga kiiresti: nii meestel kui ka naistel üle viie aasta. Viimastel aastatel on tervena elatud aastad püsinud meestel 53 ja naistel 57 eluaasta juures.
Statistika kinnitab, et HIVi haigestumine, joobes juhtide osalusel juhtunud õnnetustes hukkunute arv, alla 65aastaste suremus südame- ja veresoonkonnahaigustesse ning igapäevasuitsetajate osa on sel kümnendil vähenenud.
Kaasaegse skandinaavialiku heaoluühiskonna normid tüürivad rahulikumat elutempo, tervisliku toitumise ja kõrge vanuseni heas füüsilises vormis püsimise poole.
Näiteks eile teatas minuga ühest aastakäigust siseminister Andres Anvelt ametist tagasi astudes, et on teinud kümme aastat poliitikutööd südamega ja see on hakanud südamele.
Et elada kaua ja säilitada töövõime, tuleb hinge tõmmata, tempot timmida ning julgeda kõva häälega välja öelda, et sajaga läbi elu tormamine toob finiši liiga lähedale.
Tervena elatud aastad ja eluea pikenemine on tore. Ent olen märganud, et Eesti ühiskonnas on varasemat elu- ja karjäärikõverat arvestava ühiskonna ja keskmise eluea tõusu vahel konflikt.
Ent kas meie ühiskonna vaim on valmis, et keskealine põlvkond ei sure eest noortele kiireks karjääriks teed sillutades?
Eesti ühiskonnale on omane ülepaisutatud noorusekultus. Loosungitelt loeme, et noored on need, kes viivad ühiskonda edasi, on ettevõtlikud ja paindlikud tööturul ja ühiskonna muutustega kaasa minekul ning võimelised tegema peadpööritavat karjääri.
Tuletan meelde, et 1961. aastal ja hiljem sündinutele saabub Eestis vanaduspensioni iga alles 65aastaselt.
Ent ühiskond ei tea ikka veel, mida elukogemuste, teadmiste ja mõtteküpsuse kõrghetke saavutanud inimestega õieti peale hakata.
Kuigi räägitakse, et 50 on uus 30, ei muuda see tõika, et elujuubelini jõudnud inimesed on karjäärikõveras saavutanud justkui nähtamatu lae ja jäävad noorematele jalgu.
Pigem peetakse vanemat põlvkonda oma elutarkuses tülikateks targutajateks ja noortel jalus tolknevateks dinosaurusteks.
Mul on tutvusringkonnas arvukalt eakaaslasi, kes on omal nahal kogetud suhtumist jaganud.
Kummaline on meediast lugeda ärevaid uudiseid, et perearstide keskmine vanus on 58 aastat või õpetajatel nõks alla viiekümne.
Nagu oleks keskmine vanus üle mõistuse kõrge. Minu arust ongi need elualad, kus kogemus ja elutarkus maksavad.
Üsna jabur on, et praegune kord, kus näiteks politseinikud muutuvad spetsialistina 55- või juhina 60aastaselt teenistuskõlbmatuks ning jäävad eripensionist ilma, kui soovivad ametis edasi olla.
Nii läheb hea väljaõppega ja kogenud siseturvalisuse spetsialist teenistuse jätkamise asemel kuhugi välja õpetamata lihttööliseks, et noore pensionärina mingit argist tegevust leida.
Samasugune lugu on kaitseväe tegevväelastega. Rääkimata noortest, 50 ringis kindralitest, kellele pole anda auastmekohast rakendust ja lihtsalt erru saadetakse.
Eelolevate valimiste valguses annan poliitikutele pureda pähkli, kuidas ühiskonnas õiglaselt taasväärtustada keskealisi kogemustega ja haritud töökäsi, arvestades inimeste kasvavat keskmist ja tervena elatavat eluiga, ning seda era ja avaliku sektori juhtidele selgeks teha.
Maailma rändeprobleemide valguses odava ja vähenõudliku võõrtööjõu sissetoomise nimel kemplemise asemel tasub esmalt omamaine kvaliteetne keskeas ressurss sotsiaalse riskirühma staatusest vabastada, õiglaselt väärtustada ja rakendada.
https://jarvateataja.postimees.ee/6458947/uhiskond-pressib-keskealisi-teenimatult-sotsiaalsesse-riskiruhma
Klassikalises muinasloos kingivad kroonitud pead oma kaunitari kosinud võsule pool kuningriiki, kus nood saaks rahus, kaua ja õnnelikult riiki valitseda.
Tänapäevane maailm erineb muinasjutu omast üsna oluliselt. Eelmisel nädalal tähistas maailma mõjuvõimsaima kuningriigi troonipärija, hallipäine, hõreneva soenguga prints Charles 70. sünnipäeva.
Ta on kolmekordne vanaisa ja kevadel on oodata veel üht lapselast.
Prints Charles on Ühendkuningriigi troonipärimisjärjekorras esimene olnud juba 66 aastat. Pole kindel, kas ta jõuabki ära oodata päeva, mil saab kuningaks.
Kroonprintsi ema, kuninganna Elizabeth II on kõbus vanaproua, kelle käes riigi ohjad püsivad kindlad ka 92aastasena. Tema kõrval seisab abikaasa, 97aastane Edinburghi hertsog prints Philip.
Meenutagem, et kuninganna emal jäi 102. sünnipäevast puudu vaid mõni kuu. Ma ei imesta, kui kõige kauem briti troonil püsinud monarh, kuninganna Elizabeth II veel kümne aasta pärastki Buckinghami palee rõdult oma alamatele lehvitab.
Tahan selle näitega öelda, et viimasel sajandil on elukvaliteedi tõus ja meditsiini areng ja kättesaadavus pikendanud inimese oodatavat eluiga jõudsalt ning lühema elukaare poolt paika loksunud rotatsioon ei pea enam paika.
Minu vanemate põlvkonnas langesid paljud mehed loogu enne pensioniikka jõudmist, jättes oma kaasad aastakümneteks lesepõlve pidama.
Pole vahet, kas põhjus oli ületöötamine, alkohol või mõlemad koos. Nende asemele asusid tööpostile uued ja nooremad.
1990ndate võitjate põlvkonnast paljud rabelesid ennast nooremas keskeas surnuks tööpostil, said hukka autoroolis kihutades või kukkusid spordiplatsil ülepingutusest kokku. Nende asemele astusid tööpostile uued ja nooremad.
Eesti rahvastiku tervise arengukava eesmärk on pikendada aastaks 2020 tervena elatud eluiga meestel keskmiselt 60 ja naistel 65 eluaastani.
Kava järgi tõuseb keskmine eeldatav eluiga meestel paari aasta pärast 75 ja naistel 84 eluaastani.
Statistikaameti andmetel on juba aastatel 2006–2009 tervena elatud eluiga pikenenud väga kiiresti: nii meestel kui ka naistel üle viie aasta. Viimastel aastatel on tervena elatud aastad püsinud meestel 53 ja naistel 57 eluaasta juures.
Statistika kinnitab, et HIVi haigestumine, joobes juhtide osalusel juhtunud õnnetustes hukkunute arv, alla 65aastaste suremus südame- ja veresoonkonnahaigustesse ning igapäevasuitsetajate osa on sel kümnendil vähenenud.
Kaasaegse skandinaavialiku heaoluühiskonna normid tüürivad rahulikumat elutempo, tervisliku toitumise ja kõrge vanuseni heas füüsilises vormis püsimise poole.
Näiteks eile teatas minuga ühest aastakäigust siseminister Andres Anvelt ametist tagasi astudes, et on teinud kümme aastat poliitikutööd südamega ja see on hakanud südamele.
Et elada kaua ja säilitada töövõime, tuleb hinge tõmmata, tempot timmida ning julgeda kõva häälega välja öelda, et sajaga läbi elu tormamine toob finiši liiga lähedale.
Tervena elatud aastad ja eluea pikenemine on tore. Ent olen märganud, et Eesti ühiskonnas on varasemat elu- ja karjäärikõverat arvestava ühiskonna ja keskmise eluea tõusu vahel konflikt.
Ent kas meie ühiskonna vaim on valmis, et keskealine põlvkond ei sure eest noortele kiireks karjääriks teed sillutades?
Eesti ühiskonnale on omane ülepaisutatud noorusekultus. Loosungitelt loeme, et noored on need, kes viivad ühiskonda edasi, on ettevõtlikud ja paindlikud tööturul ja ühiskonna muutustega kaasa minekul ning võimelised tegema peadpööritavat karjääri.
Tuletan meelde, et 1961. aastal ja hiljem sündinutele saabub Eestis vanaduspensioni iga alles 65aastaselt.
Ent ühiskond ei tea ikka veel, mida elukogemuste, teadmiste ja mõtteküpsuse kõrghetke saavutanud inimestega õieti peale hakata.
Kuigi räägitakse, et 50 on uus 30, ei muuda see tõika, et elujuubelini jõudnud inimesed on karjäärikõveras saavutanud justkui nähtamatu lae ja jäävad noorematele jalgu.
Pigem peetakse vanemat põlvkonda oma elutarkuses tülikateks targutajateks ja noortel jalus tolknevateks dinosaurusteks.
Mul on tutvusringkonnas arvukalt eakaaslasi, kes on omal nahal kogetud suhtumist jaganud.
Kummaline on meediast lugeda ärevaid uudiseid, et perearstide keskmine vanus on 58 aastat või õpetajatel nõks alla viiekümne.
Nagu oleks keskmine vanus üle mõistuse kõrge. Minu arust ongi need elualad, kus kogemus ja elutarkus maksavad.
Üsna jabur on, et praegune kord, kus näiteks politseinikud muutuvad spetsialistina 55- või juhina 60aastaselt teenistuskõlbmatuks ning jäävad eripensionist ilma, kui soovivad ametis edasi olla.
Nii läheb hea väljaõppega ja kogenud siseturvalisuse spetsialist teenistuse jätkamise asemel kuhugi välja õpetamata lihttööliseks, et noore pensionärina mingit argist tegevust leida.
Samasugune lugu on kaitseväe tegevväelastega. Rääkimata noortest, 50 ringis kindralitest, kellele pole anda auastmekohast rakendust ja lihtsalt erru saadetakse.
Eelolevate valimiste valguses annan poliitikutele pureda pähkli, kuidas ühiskonnas õiglaselt taasväärtustada keskealisi kogemustega ja haritud töökäsi, arvestades inimeste kasvavat keskmist ja tervena elatavat eluiga, ning seda era ja avaliku sektori juhtidele selgeks teha.
Maailma rändeprobleemide valguses odava ja vähenõudliku võõrtööjõu sissetoomise nimel kemplemise asemel tasub esmalt omamaine kvaliteetne keskeas ressurss sotsiaalse riskirühma staatusest vabastada, õiglaselt väärtustada ja rakendada.
https://jarvateataja.postimees.ee/6458947/uhiskond-pressib-keskealisi-teenimatult-sotsiaalsesse-riskiruhma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar