"Seltsimees, komissaar! Pange meid ühte, me oleme vennad!

Täpselt 31 aastat tagasi, 24.11.1987. a. oli mul kaheks aastaks minek. 

Tegelikult oli mul kutse ajateenistuuse ilmuda 29.daks aga 23. hommikul helises kodus telefon ja toru teises otsas oli Paide rajooni sõjakomissar isiklikult küsimusega, et kas mulle sobib minna homme. 

Mis vahet kas homme või kuue päeva pärast? Kuna üks mu klassivend ja ka kolmandas keskas käinud sõber olid sama reisiga minemas, siis miks mitte. 

Panin toru hargile ja hõikasin köögis askeldavale emale, et mul homme minek. 

Ema ei saanud algul aru, et mis ja kuhu. "Sõtta noh!" Ema muidugi purskas nutma nagu olekski sõda lahti.

Onu Rein, kes meie vahmiili poisid kõik käsimasinaga nõka-nõka kiilaks ajas, jõudis minuga oma töö õhtul ilusti ära teha. 

 

Nädal teeninud.

24.11. hommik oli karge ja lumine. Isa sõidutas mu oma tööauto GAZ63 mõni minut enne kella 6 treppi. Hea sugulane Margus tuli ka saatma. Pruut tõttas ka veel musi andma. See oli ka viimane. Ei jäänud ootama

Mul oli seljas onupoeg Aini tutikas demblisinel. Eelmise õhtu peatäis veel välja magamata, astusime sõber Aivariga kaleakuti Paide komissariaadi uksest sisse.

Hõiskasime ülevoolava kuraasiga üle komisariaadi: "Seltsimees komissaar! Pange meid ühte, me oleme vennad!" Kes mäletab filmi "Inimesed sõdurisinelis", see teab seda episoodi omaaegsest kultusfilmist.

Komissaar Uustalu polnud kitsi ja ütles, et kui tee vennad vaiksemaks ei võta, siis lähete naabermajja rahunema. Seal asus miilitsajaoskond. Olime vaiksemalt.

Klassivend Alo saadetitagasi koju. ja ta viilis edaspidi kroonust ära. Poisil oli juba väike laps ja teismelisest peale kellegi targal nõuandmisel polikliinikusse viimaste aasatega korjunud telliskivipaksune haiguslugu. Aitas.

Meid saatnud praapor Jäetma istus PAZ bussi esiistmel ega vaadanud kordagi tahapoole. Nii läks bussis korralik pidu lahti kus joodi ära kõik, mis õnnestus kaasa võtta. Ärkasime sõbraga Lasnamäel bussi põrandal ristseliti ega saanud esmalt aru, kus kõrgete majatornide vahel me oleme. 

Vastuvõtupunkti kadalipus kamandati meil kotid pahempidi ja seerud võtsid endale mida hing ihkas. Ziletiterad ja taskurätid läksid näuhti ja mats põlvega tagumikku:"Idii!"

Esimesel õhtul rivistusel hõikus siniste pagunitega leitnant ümber platsi rivistatud nekrutite seast välja sõber Aivari välja nagu ka mu paralleelikas Kalvi. 

Mina jäin üle. Lonkisin nukralt tagasi narile. Hea veel, et meremehed omale ei võtnud lohutasin end.

Varsti jooksis Aivar hingeldades kasarmusse ja kirus, et kuhu ma kadusin, minu nimi oli ka kirjas. Ju libises orjaturu kaupleja sõrm üle. 

Igal õhtupoolikul sõitsime 45 saatusekaaslasega lennujaama ja kuna polnud lennuilma, siis peale paaritunnist Ülemistel passimist jälle tagasi Lasnamäe kogunemispunkti. Tallinna poisid käisid isegi üle pangu hüppes, sest ega öösel meil edasi ikka minekut olnud.

26.11. hommikul jõudsin järele oodata ka oma pinginaabri Aarne ja kui mälu alt ei vea, siis ka majanaabrist sõber Urki. Eks me tundsime neljandal päeval Lasnamäel kõlkudes juba ennast nagu vanad kalad ja jagasime uustulnukatele tähtsate nägudega näpunäiteid. 

Bravuuri jätkus juba nii palju, et soovitasime mind ja Aivarit kasarmut koristama sundima tulnud seersandil mõni teine loll leida. Kidurat kasvu seersant seda ka tegi.

Meie värske boss, armeenlasest lennuväe leitanant Hatsaturjan meile rohkem ei rääkinud, kui lendame Bakuusse ja edasi natuke ronngiga, eks siis näe. Sellest piisas, et oma punti hakata nõuka easterni järgi Bakuu komissaarideks kutsuma.

Bakuu lennujaamast raudteejaaam marssisime jala. Mis see paarkümmend kilti läbi sumeda öö visata oli. Et minu suu väga paigal ei püsinud, siis arvas leitnant heaks mind koormata Tallinnast kokku ostetud tapeedirullidega. No ega see mu suud talitust väga ei mõjutanud. 

Bakuust natuke tähendas 200 kilomeetrit. Enamus meie satsist pääses utshebkast ja jagati peale 2 nädalat karantiini üksustesse. Muide, ma ei mäleta üldse prisjaga andmist. Ju see allkiri sai siis kuhugi poetatud või midagi.

10 meist jäi Kürdamiri õhuväegarnisoni, ülejäänud paisati laiali mööda Kaukaasias dislotseerunud 32. õhuarmeed.

Sõjakomissar oli sõnapidaja mees. Suvitasime Aivariga Kaukaasias koos kõik need 2 aastat. Hiljem sõjaväepileti vahelehte uurides selgus, et hariliku pliiatsiga oli sõjaväepiletisse saatus igaljuhul juba Paides sisse kirjutatud.

2 aastast võiks kirjutada Tammsaare "Tõest ja Õigusest" mitu klotsi paksema romaani.

Tõsi, 10.11.1989. a. astusin erariietes (arvestades ärevaid ja sõjakaid kohalikke olusid oli mundris seiklemine keelatud) garnisoni väravast välja ilma Aivarita, sest nakkuslik kollatõbi niitis ta enne maha ja küüditas kuuks Bakuu hospidali. 

Minul tõusis palavik alles Tshaika rongis peale Minskit ja silmamunad läksid kollaseks kodus. 3 nädalat Türi Tolli haiglas üksikpalatis oli tüütum, kui 2 aastat lennuväes :D



24.11.1987 Kürdamiri läinud pundist mälu järgi ja kamraadide abiga:
1. Urmas Glase Kürdamir (Paide)
2. Ailo Roov Kürdamir (Rakvere)
3. Peeter Lossmann Kürdamir (Viljandi)
4. Aivar Sepp Kürdamir (Paide)
5. Mati Viiknurm Kürdamir (Türi)
6. Veikko Olonen Kürdamir (Õisu)
7. Valmar Allekõrs Kürdamir (Põlgaste)
8. Toomas Ehanurm Kürdamir (Kose)
9. Harri Jõesalu Kürdamir (Tihemetsa)
10. Ulvar Niitsoo Kürdamir (Türi)
11. Vello Ruusand Kürdamir (Mikitamäe)
12. Vallo Põldmaa Kürdamir (Tartu)
13. Dmitri ? Kürdamir (Tallinn)
14. Aleksandr ? (Tallinn)
15. Priit Noorhani Tbilisi
16. Margus Peterson ?
17. Aimur Taim ?
18. Sergei Tšistjakov ?
19. Margus Kivisto ?
20. Raivo Mandre Kutaisi
21. Sven Ernesaks ?
22. Ringo Rohi ?
23. Jaanis Pintman ?
24. Aivar Oder ?
25. Ain Laurits ?
26. Meelis Koppel ?
27. ??? Kuusk Bolšie Širaki
28. Kalvi Sõmera ? (Paide)
29. Jüri Müürsepp ? (Jõhvi)
30. Teet Tuiv ? (Jõhvi)
31. Ermas Paumere/Sveijk ?