Päikseline külmapüha 15 000 sammuga

Kasutaja samme ja maha astutud kilomeetreid lugev nutitelefon minu taskus oli üleeilsel külmapühal veendunud, et rühkisin pärastlõunal ronida 41 korrust ülespoole ehk sama hea kui mõne pilvelõhkuja tippu.

Eestis peaks pilvelõhkuja tiitli saamiseks hoone olema kõrgem kui 124 meetrit ja 35 korrusega ehk tsipake üle pealinna Oleviste kiriku torni.

Tallinna ligi 80st vähemalt 45meetrisest kõrghoonest ükski pole pilvelõhkuja. Tartu kõrgeimal hoonel, niinimetatud tigutornilgi on vaid 23 korrust.

Minu lapsepõlves piisas maal koolijütsil külmapühale jäämiseks köögi akna taga termomeetril 25 miinuskraadi nägemisest. Keskkooliastmes ei vabastanud koolipingist ka kõige käredam külm.

1986. aasta alul paukus siinkandis päevi 30 miinuskraadist kangem pakane. Koolimajas kukkus toasoe alla 20 kraadi.

Istusime klassivendadega abituuriumile kohase väärikusega tundides, lipsud ees ja pintsakud seljas, kuid jalas nõukogude rõivatööstuse leiutatud vatipüksid ja vildid ning käes ema kootud villased käpikud.

Tänapäevane rehnung arvestab tuulekülma ning liidab termomeetrinäidule tajutava temperatuuri koefitsiendi. Nii on moodsal ajal võimalik koolilastel külmapühi pidada ammustest aegadest hõlpsamini.

Taskupõhjas truult püsinud nutitelefon ei läinud siiski 20kraadisest pakasest lolliks, kui läkitas mind oma vaimusilmas Eestis veel ehitamata pilvelõhkuja tippu.

Ei saa nutividinas omaette podisevale äpile ette heita, et too luges tuima järjekindlusega kokku kõik üleeilse pärastlõuna küngastest ja kraavipervedest üles ronimised ning Esna jõe vanasse ja uude sängi kobraste rajatud tammidest ja risti-rästi langetatud puudest üle turnimised ning konventeeris teekonnal läbitud kõrguste vahed alistatud korrusteks.

Ainus elushing, keda külmapühal värskes õhus kohtasin.

Nimelt pakkisin teisipäeval end matkariietesse, viskasin fotokaamera seljakotti ja otsustasin meedias selle talve esimeseks külmapühaks ristitud päeva pärastlõuna sumbata kodukandi metsade, väljade ja jõgede vahel ning nautida loodust.

Viimastel nädalatel mahasadanud paks lumevaip kaotas maanteeäärsetelt põldudelt päiksetõusudel ja -loojangutel jõlkunud kitsekarjad ning mõtlesin, et äkki leian fotojahti pidades mõne metseluka igapäevastest inimkäiguradadest puutumatutes paikadest.

Esialgu märkasin vaid Kalamatsi meiereist mööda kahlates lüpsikordade vahel heinapallide ümber päevitavat kitsekarja. Kümne kilomeetri kõrgusel vedasid Kopli trammi sagedusega idast läände triipe Aasiast Ameerikasse liuglevad lainerid.

Kuigi jälgede järgi nägin ohtralt jänesehaake ja lumekaevikuid, uudishimulike rebaste vonklevat sammurida, jõejääl kopra ukerdamist, hangedesse uppunud üksikuid kitsi, okaspuude all trallinud oravaid ning maanteel hukkunud linnu lumesahaga peeneks hekseldatud sulepuru, ei tabanud ma oma silmaga Esnast Karedale ja sealt Öötlasse kahlates ühtegi metsalist. Isegi linnud ei lennanud.

Ainuke adrenaliini tekitanud moment tekkis veerand tundi pärast kella kahte. Jõeäärsest võserikust läbi murdes tabas kõrv sekunditega valjenevat müra ning üle pea tuhises madallennul kaks Eesti taevast kaitsvat Saksamaa õhujõudude hävituslennukit Eurofighter Typhoon. Vaevu sain eikuskilt ootamatult ilmunud teraslindudel fotokaga sabast kinni.

Muidu valitses kolme küla vahel 1960ndatel rabast heinamaaks kuivendatud väljadel täielik vaikus. Ei väiksematki tuuleiili. Aeg-ajalt pani külm siin-seal mõne puu plaksuma või aiateiba paukuma. Nagu muiste.

Kuskilt Kareda poolt kostis üksik traktoripõrin. Keegi lõi kirvega pooleks paar puupakku. Õhuvoolud kandsid ninna mõne pahvaku kodust ahjukütmise vingu segatuna plastmassi põletamise kärsahaisuga.

Imelik, et kuigi ilm hoidis paarikümne kraadi ringis miinust, püsisid laskevalmis fotoaparaati hoidvad käed ilma kinnasteta soojad nagu kuskil hõredama õhuga kõrgmäestikus päikesevanne võttes.

Küll kippus külm läbi talviste matkasaabaste ja mitme sooja sokipaari varvasteni imbuma.

Hiljem päikese loojudes pöördus olukord vastupidiseks: külm lõikas näppu, aga jalad olid tuhandetest sammudest mõnusalt soojad.

Esna vana vallamaja juures pöördusin tagasi tsivilisatsiooni rüppe ehk maanteele, sest kilomeetrite viisi põlvini või kraave ületades ja tuisuvaaludes kubemeni lumes sumpamine kulutas aega ja energiat ning sama teed tagasi minnes jäänuksin kindlapeale pimeda kätte.

Karget õhtutaevast valitses loojuva päikse võõbatud värvide mäng – punased ja oranžid toonid vaheldumisi türkiissinise ja jäise lillaga jäid fotodele eriti ilusana.

Paar autot peatus eemal minu matkakäitumist hindama ja ka möödasõitjad võtsid hoo maha. Seesistujad jõllitasid mind kui kuutõbist. Tõsi, ühtegi teist jalakäijat ma oma teel ka ei kohanud. Inimeste asukohad reetsid majade korstnatest välja imbuvad valgevatised suitsujoad.

Öötla ristteel käis üks karvapallist kuts korraks mind heleda klähvimisega hurjutamas, kuid pööras teeäärseid lumevalle märgistades koduteele.

Hiljem õhtul kuuma teetassi kõrvale uudiseid lugedes jäi silm pidama politsei üleskutsele märgata teeääres külmumisohus üksikult uitavaid inimesi.

Ju siis möödujad märkasid ja hindasidki, kas ehakuma poole kummargil seljakotiga keskealine mees meenutab bussipeatusse pingile kerra sättivat joodikut või mitte.

Ametkondade külmakäitumismanitsusi lugedes peaks vist oma matkaloo kokkuvõtteks lisama, et ärge kodus seda järele tehke.

Teisalt, kui teil on ilmale vastav riietus, taskus laetud telefon, paar jõudu andvat müslibatooni ja jook ning lihastes piisav jõuvaru, siis miks mitte?

Karge päikeseline päev piltpostkaardivaateid pakkuvas looduses on kordades rohkem väärt, kui kodus nelja seina vahel konutamine. Mulle andis retk paarsada vahvat kaadrit, hea tuju, kümme kilomeetrit ja 15 000 rammestavat sammu.

Matka galerii: https://www.facebook.com/urmas.glase/media_set?set=a.2263617900575720&type=3

 https://jarvateataja.postimees.ee/6506067/paikseline-kulmapuha-15-000-sammuga

Kadunuid otsides otsime iseennast

Tavaliselt mõtleme, et inimene pole taskust kohevasse lumehange pudenenud sent või nõel heinakuhjas, mida on võimatu üles leida.

Omastele on lähedase inimese jäljetu kadumine rusuv. Teadmatus närib hinge, kuigi toidab lootust isegi siis, kui kõik märgid räägivad õnneliku lahenduse vastu.

Segastel aegadel keset sõda ja küüditamisi kadusid jäljetult tuhanded. Vanaema ootas kuni surmani sõtta läinud meest, kes püssi alla minnes oli öelnud, et sandina ta koju perele koormaks ei tule.

Haavatud grenaderina ta 1944. aasta sügisel Haapsalust laevale ju viidi.

Memme ei kõigutanud ka sõjast naasnud kamraadi jutt, kes näinud oma küla meest viimati 1945. aasta märtsis Opelni piiramisrõngas. Vanaema raius omasoodu, et küllap taat jäi Saksamaale ega anna endast märku, sest ei taha punaste võimu alla jäänud perele varju heita.

Vanatädi mehe viisid hävituspataljonlased kaasa 1941. aasta suvel. Päevi hiljem ilmutas kadunud kaasa end naisele unes ja ütles, et tal on metsas oksahunniku alla peidetuna paha lamada.

Vanatädi läks järgmisel päeval unenäos saadud juhatust kontrollima ja sai mehe ristiinimese kombel maha matta ning endal tagasi hingerahu.

5. jaanuaril Roosna-Allikul kadunud 81aastast Luulet otsimas.

Mäletan lapsepõlvest oma Nipernaadi hingega onu, kes kadus kuudeks kariloomi rongiga Eestist Kesk-Aasiasse eskortima.

Kord läks onu temperamentsete kaaslastega tülli, need andsid talle korraliku kitlitäie peksa ja viskasid sõidu pealt loomavagunist ilma dokumentideta välja.

Onu jäi imekombel ellu. Arstid lappisid lugematu hulga luumurde kokku ja saatsid sõna, et sugulased saaksid mehe kaugelt maalt koju tuua.

Niipea kui onu sai jalad alla, kadus ta loomatapiga uuele ringile. Keegi ei teadnud temast pikka aega midagi, kuni ta ühel päeval jälle uksest sisse astus.

Ent mäletan ka oma teist onu, metsameest. Ühel päeval ei tulnud ta koju, kadus. Aeg-ajalt arvas mõni tuttav, et oleks nagu onu moodi meest kuskil näinud.

Iga selline vihje andis uut lootust, kuid ka ängi: miks ta ometi koju ei tule? Umbes pool aastat hiljem selgus, et ta oli võtnud endalt elu ja olnud kõik see aeg üsna lähedal.

Keset rahuaega ja enneolematut õitsengut kaob Eestis igal aastal keskeltläbi paar-kolmkümmend inimest ehk üle nädala keegi. Osa leitakse elusana, osa surnuna.

Ent pea igal aastal on näpuotsaga neid, kelle saatus jääb pikaks ajaks, kui mitte igaveseks teadmata.

Meie liikumistel hoiab silma peal teadmata hulk turva- või pardakaameraid, rääkimata arvukatest nutitelefonidest, mille salvestisi kerides saavad kaamerasse püütud kaadreid edasi-tagasi kruttida kõik, kel on ülesvõetud materjalile ligipääs.

Piltlikult öeldes oleme digimaailmas siblides kui hiired, kellel puudub seedetrakti lõpus sulgurlihas, mistõttu on igast meie sammust rida järel.

Kuidas saab juhtuda, et keegi ei märka inimese radariekraanilt kadumist ega tõtta kohe kõikide võimalike jõududega otsima?

Vahel plaanivad inimesed ise hoolikalt oma kadumist, jättes telefoni ja pangakaardi kapile või pambu riietega jõekaldale, ega soovigi, et neid leitaks. Oma kõige lähedasemate inimeste suhtes on see julm valik.

Teine põgeneb võlausaldajate või politseiuurimise eest teadmata suunas. Kolmas satub kurjategija ohvriks. Neljas läheb lähedastega raksu, raiub vihasena läbi kõik sidemed ja kaob sõna jätmata laia maailma seiklema.

Üle ääre keevate tunnetega pubekad jooksevad uksi paugutades kodust, sest neid ei mõisteta või on koolikiusamine võtnud olemise isu. Enamasti leiab politsei ula peal noored üles ning viib koju jahtuma ja maailmaga leppima, kuid mitte alati.

On elu hammasratastest räsitud inimesi, kes valivad kõrvalise koha, et oma käega ilmaliku maailmaga lõpparve teha. Neist hiljem enamasti avalikult ei räägita.

Tihti on kadunute seas uitama läinud hoolekandeasutuse asukad, kes ei mõista adekvaatselt hinnata oma võimeid ja varustuse vastavust ilmale ega taipa leida tagasiteed.

Teinekord kipuvad üksi elavad eakad eksima seenemetsa, koduteel kaotama suunataju või ütleb tervis ootamatult üles. Meist kõigiga võib juhtuda midagi ootamatut.

Kui kadumine jääb külmale ajale, peavad inimesed väljas abita vastu mõne tunni, soojal ajal janus ja söömata vahest mitu päeva. Inimese elusana leidmiseks on iga tund ja minut olulise tähtsusega.

Detsember tõi ridamisi uudiseid Järvamaal kadunud inimestest. Kõik, kes on leitud, on olnud surnud. Mõne kohta pole senini teateid.

Eelmisel nädalavahetusel käisin vabatahtlikuna otsimas jõulude eel Roosna-Allikul koduteel haihtunud vanamemme.

Üle-eestilise kodanikualgatuse korras ette võetud otsinguga leiti lumme mattunud eakas naine mõne tunniga kodumajast paarisaja meetri kauguselt võsast.

Aheliku ühe lülina memmele kuuluvat metsa läbi kammides mõtlesin omaette, miks meie ühiskond suhtub inimese kadumisse sama pikaldaselt, kui anekdoodikangelasena tuntud «gorjatšii estonskii paren».

Island on Eestist poole suurem maa, kus on kolm korda vähem elanikke. Sealsetel tuttavatel külas käies kinnitasid kohalikud, et kui neil läheb keegi lumistel laavaväljadel kaotsi, on terve kogukond kui üks mees hetkegi kõhklemata otsimas.

Pagar keerab ahju kinni ka siis, kui värske leivategu on käsil, ja läheb. Ehitaja heidab kellu nurka, mis sest, et värske betoonikoorem saabus, ja läheb. Kui inimene on leitud, siis on aega küll töid jätkata.

Teise näitena ühiskonna hoolivusest ja osavõtlikkusest meenus mulle umbes viie aasta tagune seik Inglismaalt Bristolist.

Sõitsin kevadisel pühapäevahommikul kella nelja paiku taksoga lennujaama, mis asus linnast mitu kilomeetrit eemal.

Varavalges põldude vahel kulgedes märkas taksojuht ühel teeotsal seismas autot.

Minu kui kliendi käest luba küsimata pidas juht masina kinni ja läks autos kössitavatelt naistelt uurima, kas kõik on korras. Naised olidki teelt eksinud ja said taksojuhilt kasulikku juhatust.

Alles seejärel jätkus minu sõit lennujaama. Taksojuhi selline prioriteetide seadmine oli liigutav ja mõtlemapanev.

Meil on politsei, kes korraldab kadunute otsinguid, omab ligipääsu infole ja õigust uurida.

Meil on vabatahtlike sihtasutuse Kadunud operatiivne otsingugrupp, kes on valmis ükskõik millisesse Eesti otsa appi tõttama.

Meediast on jäänud mulje, et kohati nende koostöö laabub, siis jälle ollakse üksteise aadressil kriitiline ja rahulolematu, mis näitab, et arenguruumi otsingute operatiivsemaks ja tõhusamaks muutmisel on küllaga.

Roosna-Allikul liitus otsinguüleskutsele ligi paarkümmend kohalikku, kes tundsid kadunut, teadsid tema harjumusi ja käiguteid ning olid tuttavad maastikuga.

Lisaks sõitis üle Eesti oma vabast ajast ja tahtest memme otsima rohkem kui 30 inimest.

Kadunud inimese elusana leidmisel on oluline ülikiire tegutsemine ja pädeva juhi käe all otsingul võimalikult suure hulga abiväe rakendamine.

Muidugi saab iga inimene kaotsimineku riski vähenduseks ennetavalt anda lähedastele teada oma käikudest ja välja minnes kontrollida, et telefon oleks laetud ja riietus ilmastikukindel.

Arvan, et kui omavalitsustel jätkub fantaasiat nuputada välja peibutusloteriisid uute kodanike värbamiseks, siis oleks neist viisakas olla juhtiv eestvedaja kogukondlike päästemehhanismide väljatöötamisel, et tagada kogukonnale toetuv rohujuure tasandi turvalisus.

Piirkonnapolitseiniku kõikvõimsusele ja heale õnnele loota on vähe. Omavalitsused, külaseltsid, politsei ja vabatahtlike otsijate esindajad peaksid kiiremas korras ühe laua taha saama ja välja mõtlema, kuidas leidmist ootavale inimesele kõige kiirem ja tõhusam koostöövorm üles ehitada.

Oma äsjase kogemuse pealt usun, et kui on head eestvedajad, tulevad inimesed meeleldi kaasa, sest üksteise aitamine suurendab turvatunnet. Alustuseks tasub kasvõi Islandi kogemusega lähemalt tutvust teha.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6495205/kadunuid-otsides-otsime-iseennast