Tavaliselt mõtleme, et inimene pole taskust kohevasse lumehange pudenenud sent või nõel heinakuhjas, mida on võimatu üles leida.
Omastele on lähedase inimese jäljetu kadumine rusuv. Teadmatus närib hinge, kuigi toidab lootust isegi siis, kui kõik märgid räägivad õnneliku lahenduse vastu.
Segastel aegadel keset sõda ja küüditamisi kadusid jäljetult tuhanded. Vanaema ootas kuni surmani sõtta läinud meest, kes püssi alla minnes oli öelnud, et sandina ta koju perele koormaks ei tule.
Haavatud grenaderina ta 1944. aasta sügisel Haapsalust laevale ju viidi.
Memme ei kõigutanud ka sõjast naasnud kamraadi jutt, kes näinud oma küla meest viimati 1945. aasta märtsis Opelni piiramisrõngas. Vanaema raius omasoodu, et küllap taat jäi Saksamaale ega anna endast märku, sest ei taha punaste võimu alla jäänud perele varju heita.
Vanatädi mehe viisid hävituspataljonlased kaasa 1941. aasta suvel. Päevi hiljem ilmutas kadunud kaasa end naisele unes ja ütles, et tal on metsas oksahunniku alla peidetuna paha lamada.
Vanatädi läks järgmisel päeval unenäos saadud juhatust kontrollima ja sai mehe ristiinimese kombel maha matta ning endal tagasi hingerahu.
Mäletan lapsepõlvest oma Nipernaadi hingega onu, kes kadus kuudeks kariloomi rongiga Eestist Kesk-Aasiasse eskortima.
Kord läks onu temperamentsete kaaslastega tülli, need andsid talle korraliku kitlitäie peksa ja viskasid sõidu pealt loomavagunist ilma dokumentideta välja.
Onu jäi imekombel ellu. Arstid lappisid lugematu hulga luumurde kokku ja saatsid sõna, et sugulased saaksid mehe kaugelt maalt koju tuua.
Niipea kui onu sai jalad alla, kadus ta loomatapiga uuele ringile. Keegi ei teadnud temast pikka aega midagi, kuni ta ühel päeval jälle uksest sisse astus.
Ent mäletan ka oma teist onu, metsameest. Ühel päeval ei tulnud ta koju, kadus. Aeg-ajalt arvas mõni tuttav, et oleks nagu onu moodi meest kuskil näinud.
Iga selline vihje andis uut lootust, kuid ka ängi: miks ta ometi koju ei tule? Umbes pool aastat hiljem selgus, et ta oli võtnud endalt elu ja olnud kõik see aeg üsna lähedal.
Keset rahuaega ja enneolematut õitsengut kaob Eestis igal aastal keskeltläbi paar-kolmkümmend inimest ehk üle nädala keegi. Osa leitakse elusana, osa surnuna.
Ent pea igal aastal on näpuotsaga neid, kelle saatus jääb pikaks ajaks, kui mitte igaveseks teadmata.
Meie liikumistel hoiab silma peal teadmata hulk turva- või pardakaameraid, rääkimata arvukatest nutitelefonidest, mille salvestisi kerides saavad kaamerasse püütud kaadreid edasi-tagasi kruttida kõik, kel on ülesvõetud materjalile ligipääs.
Piltlikult öeldes oleme digimaailmas siblides kui hiired, kellel puudub seedetrakti lõpus sulgurlihas, mistõttu on igast meie sammust rida järel.
Kuidas saab juhtuda, et keegi ei märka inimese radariekraanilt kadumist ega tõtta kohe kõikide võimalike jõududega otsima?
Vahel plaanivad inimesed ise hoolikalt oma kadumist, jättes telefoni ja pangakaardi kapile või pambu riietega jõekaldale, ega soovigi, et neid leitaks. Oma kõige lähedasemate inimeste suhtes on see julm valik.
Teine põgeneb võlausaldajate või politseiuurimise eest teadmata suunas. Kolmas satub kurjategija ohvriks. Neljas läheb lähedastega raksu, raiub vihasena läbi kõik sidemed ja kaob sõna jätmata laia maailma seiklema.
Üle ääre keevate tunnetega pubekad jooksevad uksi paugutades kodust, sest neid ei mõisteta või on koolikiusamine võtnud olemise isu. Enamasti leiab politsei ula peal noored üles ning viib koju jahtuma ja maailmaga leppima, kuid mitte alati.
On elu hammasratastest räsitud inimesi, kes valivad kõrvalise koha, et oma käega ilmaliku maailmaga lõpparve teha. Neist hiljem enamasti avalikult ei räägita.
Tihti on kadunute seas uitama läinud hoolekandeasutuse asukad, kes ei mõista adekvaatselt hinnata oma võimeid ja varustuse vastavust ilmale ega taipa leida tagasiteed.
Teinekord kipuvad üksi elavad eakad eksima seenemetsa, koduteel kaotama suunataju või ütleb tervis ootamatult üles. Meist kõigiga võib juhtuda midagi ootamatut.
Kui kadumine jääb külmale ajale, peavad inimesed väljas abita vastu mõne tunni, soojal ajal janus ja söömata vahest mitu päeva. Inimese elusana leidmiseks on iga tund ja minut olulise tähtsusega.
Detsember tõi ridamisi uudiseid Järvamaal kadunud inimestest. Kõik, kes on leitud, on olnud surnud. Mõne kohta pole senini teateid.
Eelmisel nädalavahetusel käisin vabatahtlikuna otsimas jõulude eel Roosna-Allikul koduteel haihtunud vanamemme.
Üle-eestilise kodanikualgatuse korras ette võetud otsinguga leiti lumme mattunud eakas naine mõne tunniga kodumajast paarisaja meetri kauguselt võsast.
Aheliku ühe lülina memmele kuuluvat metsa läbi kammides mõtlesin omaette, miks meie ühiskond suhtub inimese kadumisse sama pikaldaselt, kui anekdoodikangelasena tuntud «gorjatšii estonskii paren».
Island on Eestist poole suurem maa, kus on kolm korda vähem elanikke. Sealsetel tuttavatel külas käies kinnitasid kohalikud, et kui neil läheb keegi lumistel laavaväljadel kaotsi, on terve kogukond kui üks mees hetkegi kõhklemata otsimas.
Pagar keerab ahju kinni ka siis, kui värske leivategu on käsil, ja läheb. Ehitaja heidab kellu nurka, mis sest, et värske betoonikoorem saabus, ja läheb. Kui inimene on leitud, siis on aega küll töid jätkata.
Teise näitena ühiskonna hoolivusest ja osavõtlikkusest meenus mulle umbes viie aasta tagune seik Inglismaalt Bristolist.
Sõitsin kevadisel pühapäevahommikul kella nelja paiku taksoga lennujaama, mis asus linnast mitu kilomeetrit eemal.
Varavalges põldude vahel kulgedes märkas taksojuht ühel teeotsal seismas autot.
Minu kui kliendi käest luba küsimata pidas juht masina kinni ja läks autos kössitavatelt naistelt uurima, kas kõik on korras. Naised olidki teelt eksinud ja said taksojuhilt kasulikku juhatust.
Alles seejärel jätkus minu sõit lennujaama. Taksojuhi selline prioriteetide seadmine oli liigutav ja mõtlemapanev.
Meil on politsei, kes korraldab kadunute otsinguid, omab ligipääsu infole ja õigust uurida.
Meil on vabatahtlike sihtasutuse Kadunud operatiivne otsingugrupp, kes on valmis ükskõik millisesse Eesti otsa appi tõttama.
Meediast on jäänud mulje, et kohati nende koostöö laabub, siis jälle ollakse üksteise aadressil kriitiline ja rahulolematu, mis näitab, et arenguruumi otsingute operatiivsemaks ja tõhusamaks muutmisel on küllaga.
Roosna-Allikul liitus otsinguüleskutsele ligi paarkümmend kohalikku, kes tundsid kadunut, teadsid tema harjumusi ja käiguteid ning olid tuttavad maastikuga.
Lisaks sõitis üle Eesti oma vabast ajast ja tahtest memme otsima rohkem kui 30 inimest.
Kadunud inimese elusana leidmisel on oluline ülikiire tegutsemine ja pädeva juhi käe all otsingul võimalikult suure hulga abiväe rakendamine.
Muidugi saab iga inimene kaotsimineku riski vähenduseks ennetavalt anda lähedastele teada oma käikudest ja välja minnes kontrollida, et telefon oleks laetud ja riietus ilmastikukindel.
Arvan, et kui omavalitsustel jätkub fantaasiat nuputada välja peibutusloteriisid uute kodanike värbamiseks, siis oleks neist viisakas olla juhtiv eestvedaja kogukondlike päästemehhanismide väljatöötamisel, et tagada kogukonnale toetuv rohujuure tasandi turvalisus.
Piirkonnapolitseiniku kõikvõimsusele ja heale õnnele loota on vähe. Omavalitsused, külaseltsid, politsei ja vabatahtlike otsijate esindajad peaksid kiiremas korras ühe laua taha saama ja välja mõtlema, kuidas leidmist ootavale inimesele kõige kiirem ja tõhusam koostöövorm üles ehitada.
Oma äsjase kogemuse pealt usun, et kui on head eestvedajad, tulevad inimesed meeleldi kaasa, sest üksteise aitamine suurendab turvatunnet. Alustuseks tasub kasvõi Islandi kogemusega lähemalt tutvust teha.
https://jarvateataja.postimees.ee/6495205/kadunuid-otsides-otsime-iseennast
Omastele on lähedase inimese jäljetu kadumine rusuv. Teadmatus närib hinge, kuigi toidab lootust isegi siis, kui kõik märgid räägivad õnneliku lahenduse vastu.
Segastel aegadel keset sõda ja küüditamisi kadusid jäljetult tuhanded. Vanaema ootas kuni surmani sõtta läinud meest, kes püssi alla minnes oli öelnud, et sandina ta koju perele koormaks ei tule.
Haavatud grenaderina ta 1944. aasta sügisel Haapsalust laevale ju viidi.
Memme ei kõigutanud ka sõjast naasnud kamraadi jutt, kes näinud oma küla meest viimati 1945. aasta märtsis Opelni piiramisrõngas. Vanaema raius omasoodu, et küllap taat jäi Saksamaale ega anna endast märku, sest ei taha punaste võimu alla jäänud perele varju heita.
Vanatädi mehe viisid hävituspataljonlased kaasa 1941. aasta suvel. Päevi hiljem ilmutas kadunud kaasa end naisele unes ja ütles, et tal on metsas oksahunniku alla peidetuna paha lamada.
Vanatädi läks järgmisel päeval unenäos saadud juhatust kontrollima ja sai mehe ristiinimese kombel maha matta ning endal tagasi hingerahu.
 |
| 5. jaanuaril Roosna-Allikul kadunud 81aastast Luulet otsimas. |
Mäletan lapsepõlvest oma Nipernaadi hingega onu, kes kadus kuudeks kariloomi rongiga Eestist Kesk-Aasiasse eskortima.
Kord läks onu temperamentsete kaaslastega tülli, need andsid talle korraliku kitlitäie peksa ja viskasid sõidu pealt loomavagunist ilma dokumentideta välja.
Onu jäi imekombel ellu. Arstid lappisid lugematu hulga luumurde kokku ja saatsid sõna, et sugulased saaksid mehe kaugelt maalt koju tuua.
Niipea kui onu sai jalad alla, kadus ta loomatapiga uuele ringile. Keegi ei teadnud temast pikka aega midagi, kuni ta ühel päeval jälle uksest sisse astus.
Ent mäletan ka oma teist onu, metsameest. Ühel päeval ei tulnud ta koju, kadus. Aeg-ajalt arvas mõni tuttav, et oleks nagu onu moodi meest kuskil näinud.
Iga selline vihje andis uut lootust, kuid ka ängi: miks ta ometi koju ei tule? Umbes pool aastat hiljem selgus, et ta oli võtnud endalt elu ja olnud kõik see aeg üsna lähedal.
Keset rahuaega ja enneolematut õitsengut kaob Eestis igal aastal keskeltläbi paar-kolmkümmend inimest ehk üle nädala keegi. Osa leitakse elusana, osa surnuna.
Ent pea igal aastal on näpuotsaga neid, kelle saatus jääb pikaks ajaks, kui mitte igaveseks teadmata.
Meie liikumistel hoiab silma peal teadmata hulk turva- või pardakaameraid, rääkimata arvukatest nutitelefonidest, mille salvestisi kerides saavad kaamerasse püütud kaadreid edasi-tagasi kruttida kõik, kel on ülesvõetud materjalile ligipääs.
Piltlikult öeldes oleme digimaailmas siblides kui hiired, kellel puudub seedetrakti lõpus sulgurlihas, mistõttu on igast meie sammust rida järel.
Kuidas saab juhtuda, et keegi ei märka inimese radariekraanilt kadumist ega tõtta kohe kõikide võimalike jõududega otsima?
Vahel plaanivad inimesed ise hoolikalt oma kadumist, jättes telefoni ja pangakaardi kapile või pambu riietega jõekaldale, ega soovigi, et neid leitaks. Oma kõige lähedasemate inimeste suhtes on see julm valik.
Teine põgeneb võlausaldajate või politseiuurimise eest teadmata suunas. Kolmas satub kurjategija ohvriks. Neljas läheb lähedastega raksu, raiub vihasena läbi kõik sidemed ja kaob sõna jätmata laia maailma seiklema.
Üle ääre keevate tunnetega pubekad jooksevad uksi paugutades kodust, sest neid ei mõisteta või on koolikiusamine võtnud olemise isu. Enamasti leiab politsei ula peal noored üles ning viib koju jahtuma ja maailmaga leppima, kuid mitte alati.
On elu hammasratastest räsitud inimesi, kes valivad kõrvalise koha, et oma käega ilmaliku maailmaga lõpparve teha. Neist hiljem enamasti avalikult ei räägita.
Tihti on kadunute seas uitama läinud hoolekandeasutuse asukad, kes ei mõista adekvaatselt hinnata oma võimeid ja varustuse vastavust ilmale ega taipa leida tagasiteed.
Teinekord kipuvad üksi elavad eakad eksima seenemetsa, koduteel kaotama suunataju või ütleb tervis ootamatult üles. Meist kõigiga võib juhtuda midagi ootamatut.
Kui kadumine jääb külmale ajale, peavad inimesed väljas abita vastu mõne tunni, soojal ajal janus ja söömata vahest mitu päeva. Inimese elusana leidmiseks on iga tund ja minut olulise tähtsusega.
Detsember tõi ridamisi uudiseid Järvamaal kadunud inimestest. Kõik, kes on leitud, on olnud surnud. Mõne kohta pole senini teateid.
Eelmisel nädalavahetusel käisin vabatahtlikuna otsimas jõulude eel Roosna-Allikul koduteel haihtunud vanamemme.
Üle-eestilise kodanikualgatuse korras ette võetud otsinguga leiti lumme mattunud eakas naine mõne tunniga kodumajast paarisaja meetri kauguselt võsast.
Aheliku ühe lülina memmele kuuluvat metsa läbi kammides mõtlesin omaette, miks meie ühiskond suhtub inimese kadumisse sama pikaldaselt, kui anekdoodikangelasena tuntud «gorjatšii estonskii paren».
Island on Eestist poole suurem maa, kus on kolm korda vähem elanikke. Sealsetel tuttavatel külas käies kinnitasid kohalikud, et kui neil läheb keegi lumistel laavaväljadel kaotsi, on terve kogukond kui üks mees hetkegi kõhklemata otsimas.
Pagar keerab ahju kinni ka siis, kui värske leivategu on käsil, ja läheb. Ehitaja heidab kellu nurka, mis sest, et värske betoonikoorem saabus, ja läheb. Kui inimene on leitud, siis on aega küll töid jätkata.
Teise näitena ühiskonna hoolivusest ja osavõtlikkusest meenus mulle umbes viie aasta tagune seik Inglismaalt Bristolist.
Sõitsin kevadisel pühapäevahommikul kella nelja paiku taksoga lennujaama, mis asus linnast mitu kilomeetrit eemal.
Varavalges põldude vahel kulgedes märkas taksojuht ühel teeotsal seismas autot.
Minu kui kliendi käest luba küsimata pidas juht masina kinni ja läks autos kössitavatelt naistelt uurima, kas kõik on korras. Naised olidki teelt eksinud ja said taksojuhilt kasulikku juhatust.
Alles seejärel jätkus minu sõit lennujaama. Taksojuhi selline prioriteetide seadmine oli liigutav ja mõtlemapanev.
Meil on politsei, kes korraldab kadunute otsinguid, omab ligipääsu infole ja õigust uurida.
Meil on vabatahtlike sihtasutuse Kadunud operatiivne otsingugrupp, kes on valmis ükskõik millisesse Eesti otsa appi tõttama.
Meediast on jäänud mulje, et kohati nende koostöö laabub, siis jälle ollakse üksteise aadressil kriitiline ja rahulolematu, mis näitab, et arenguruumi otsingute operatiivsemaks ja tõhusamaks muutmisel on küllaga.
Roosna-Allikul liitus otsinguüleskutsele ligi paarkümmend kohalikku, kes tundsid kadunut, teadsid tema harjumusi ja käiguteid ning olid tuttavad maastikuga.
Lisaks sõitis üle Eesti oma vabast ajast ja tahtest memme otsima rohkem kui 30 inimest.
Kadunud inimese elusana leidmisel on oluline ülikiire tegutsemine ja pädeva juhi käe all otsingul võimalikult suure hulga abiväe rakendamine.
Muidugi saab iga inimene kaotsimineku riski vähenduseks ennetavalt anda lähedastele teada oma käikudest ja välja minnes kontrollida, et telefon oleks laetud ja riietus ilmastikukindel.
Arvan, et kui omavalitsustel jätkub fantaasiat nuputada välja peibutusloteriisid uute kodanike värbamiseks, siis oleks neist viisakas olla juhtiv eestvedaja kogukondlike päästemehhanismide väljatöötamisel, et tagada kogukonnale toetuv rohujuure tasandi turvalisus.
Piirkonnapolitseiniku kõikvõimsusele ja heale õnnele loota on vähe. Omavalitsused, külaseltsid, politsei ja vabatahtlike otsijate esindajad peaksid kiiremas korras ühe laua taha saama ja välja mõtlema, kuidas leidmist ootavale inimesele kõige kiirem ja tõhusam koostöövorm üles ehitada.
Oma äsjase kogemuse pealt usun, et kui on head eestvedajad, tulevad inimesed meeleldi kaasa, sest üksteise aitamine suurendab turvatunnet. Alustuseks tasub kasvõi Islandi kogemusega lähemalt tutvust teha.
https://jarvateataja.postimees.ee/6495205/kadunuid-otsides-otsime-iseennast
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar