Kasutaja samme ja maha astutud kilomeetreid lugev nutitelefon minu
taskus oli üleeilsel külmapühal veendunud, et rühkisin pärastlõunal
ronida 41 korrust ülespoole ehk sama hea kui mõne pilvelõhkuja tippu.
Eestis peaks pilvelõhkuja tiitli saamiseks hoone olema kõrgem kui 124 meetrit ja 35 korrusega ehk tsipake üle pealinna Oleviste kiriku torni.
Tallinna ligi 80st vähemalt 45meetrisest kõrghoonest ükski pole pilvelõhkuja. Tartu kõrgeimal hoonel, niinimetatud tigutornilgi on vaid 23 korrust.
Minu lapsepõlves piisas maal koolijütsil külmapühale jäämiseks köögi akna taga termomeetril 25 miinuskraadi nägemisest. Keskkooliastmes ei vabastanud koolipingist ka kõige käredam külm.
1986. aasta alul paukus siinkandis päevi 30 miinuskraadist kangem pakane. Koolimajas kukkus toasoe alla 20 kraadi.
Istusime klassivendadega abituuriumile kohase väärikusega tundides, lipsud ees ja pintsakud seljas, kuid jalas nõukogude rõivatööstuse leiutatud vatipüksid ja vildid ning käes ema kootud villased käpikud.
Tänapäevane rehnung arvestab tuulekülma ning liidab termomeetrinäidule tajutava temperatuuri koefitsiendi. Nii on moodsal ajal võimalik koolilastel külmapühi pidada ammustest aegadest hõlpsamini.
Taskupõhjas truult püsinud nutitelefon ei läinud siiski 20kraadisest pakasest lolliks, kui läkitas mind oma vaimusilmas Eestis veel ehitamata pilvelõhkuja tippu.
Ei saa nutividinas omaette podisevale äpile ette heita, et too luges tuima järjekindlusega kokku kõik üleeilse pärastlõuna küngastest ja kraavipervedest üles ronimised ning Esna jõe vanasse ja uude sängi kobraste rajatud tammidest ja risti-rästi langetatud puudest üle turnimised ning konventeeris teekonnal läbitud kõrguste vahed alistatud korrusteks.
Nimelt pakkisin teisipäeval end matkariietesse, viskasin fotokaamera seljakotti ja otsustasin meedias selle talve esimeseks külmapühaks ristitud päeva pärastlõuna sumbata kodukandi metsade, väljade ja jõgede vahel ning nautida loodust.
Viimastel nädalatel mahasadanud paks lumevaip kaotas maanteeäärsetelt põldudelt päiksetõusudel ja -loojangutel jõlkunud kitsekarjad ning mõtlesin, et äkki leian fotojahti pidades mõne metseluka igapäevastest inimkäiguradadest puutumatutes paikadest.
Esialgu märkasin vaid Kalamatsi meiereist mööda kahlates lüpsikordade vahel heinapallide ümber päevitavat kitsekarja. Kümne kilomeetri kõrgusel vedasid Kopli trammi sagedusega idast läände triipe Aasiast Ameerikasse liuglevad lainerid.
Kuigi jälgede järgi nägin ohtralt jänesehaake ja lumekaevikuid, uudishimulike rebaste vonklevat sammurida, jõejääl kopra ukerdamist, hangedesse uppunud üksikuid kitsi, okaspuude all trallinud oravaid ning maanteel hukkunud linnu lumesahaga peeneks hekseldatud sulepuru, ei tabanud ma oma silmaga Esnast Karedale ja sealt Öötlasse kahlates ühtegi metsalist. Isegi linnud ei lennanud.
Ainuke adrenaliini tekitanud moment tekkis veerand tundi pärast kella kahte. Jõeäärsest võserikust läbi murdes tabas kõrv sekunditega valjenevat müra ning üle pea tuhises madallennul kaks Eesti taevast kaitsvat Saksamaa õhujõudude hävituslennukit Eurofighter Typhoon. Vaevu sain eikuskilt ootamatult ilmunud teraslindudel fotokaga sabast kinni.
Muidu valitses kolme küla vahel 1960ndatel rabast heinamaaks kuivendatud väljadel täielik vaikus. Ei väiksematki tuuleiili. Aeg-ajalt pani külm siin-seal mõne puu plaksuma või aiateiba paukuma. Nagu muiste.
Kuskilt Kareda poolt kostis üksik traktoripõrin. Keegi lõi kirvega pooleks paar puupakku. Õhuvoolud kandsid ninna mõne pahvaku kodust ahjukütmise vingu segatuna plastmassi põletamise kärsahaisuga.
Imelik, et kuigi ilm hoidis paarikümne kraadi ringis miinust, püsisid laskevalmis fotoaparaati hoidvad käed ilma kinnasteta soojad nagu kuskil hõredama õhuga kõrgmäestikus päikesevanne võttes.
Küll kippus külm läbi talviste matkasaabaste ja mitme sooja sokipaari varvasteni imbuma.
Hiljem päikese loojudes pöördus olukord vastupidiseks: külm lõikas näppu, aga jalad olid tuhandetest sammudest mõnusalt soojad.
Esna vana vallamaja juures pöördusin tagasi tsivilisatsiooni rüppe ehk maanteele, sest kilomeetrite viisi põlvini või kraave ületades ja tuisuvaaludes kubemeni lumes sumpamine kulutas aega ja energiat ning sama teed tagasi minnes jäänuksin kindlapeale pimeda kätte.
Karget õhtutaevast valitses loojuva päikse võõbatud värvide mäng – punased ja oranžid toonid vaheldumisi türkiissinise ja jäise lillaga jäid fotodele eriti ilusana.
Paar autot peatus eemal minu matkakäitumist hindama ja ka möödasõitjad võtsid hoo maha. Seesistujad jõllitasid mind kui kuutõbist. Tõsi, ühtegi teist jalakäijat ma oma teel ka ei kohanud. Inimeste asukohad reetsid majade korstnatest välja imbuvad valgevatised suitsujoad.
Öötla ristteel käis üks karvapallist kuts korraks mind heleda klähvimisega hurjutamas, kuid pööras teeäärseid lumevalle märgistades koduteele.
Hiljem õhtul kuuma teetassi kõrvale uudiseid lugedes jäi silm pidama politsei üleskutsele märgata teeääres külmumisohus üksikult uitavaid inimesi.
Ju siis möödujad märkasid ja hindasidki, kas ehakuma poole kummargil seljakotiga keskealine mees meenutab bussipeatusse pingile kerra sättivat joodikut või mitte.
Ametkondade külmakäitumismanitsusi lugedes peaks vist oma matkaloo kokkuvõtteks lisama, et ärge kodus seda järele tehke.
Teisalt, kui teil on ilmale vastav riietus, taskus laetud telefon, paar jõudu andvat müslibatooni ja jook ning lihastes piisav jõuvaru, siis miks mitte?
Karge päikeseline päev piltpostkaardivaateid pakkuvas looduses on kordades rohkem väärt, kui kodus nelja seina vahel konutamine. Mulle andis retk paarsada vahvat kaadrit, hea tuju, kümme kilomeetrit ja 15 000 rammestavat sammu.
Matka galerii: https://www.facebook.com/urmas.glase/media_set?set=a.2263617900575720&type=3
https://jarvateataja.postimees.ee/6506067/paikseline-kulmapuha-15-000-sammuga
Eestis peaks pilvelõhkuja tiitli saamiseks hoone olema kõrgem kui 124 meetrit ja 35 korrusega ehk tsipake üle pealinna Oleviste kiriku torni.
Tallinna ligi 80st vähemalt 45meetrisest kõrghoonest ükski pole pilvelõhkuja. Tartu kõrgeimal hoonel, niinimetatud tigutornilgi on vaid 23 korrust.
Minu lapsepõlves piisas maal koolijütsil külmapühale jäämiseks köögi akna taga termomeetril 25 miinuskraadi nägemisest. Keskkooliastmes ei vabastanud koolipingist ka kõige käredam külm.
1986. aasta alul paukus siinkandis päevi 30 miinuskraadist kangem pakane. Koolimajas kukkus toasoe alla 20 kraadi.
Istusime klassivendadega abituuriumile kohase väärikusega tundides, lipsud ees ja pintsakud seljas, kuid jalas nõukogude rõivatööstuse leiutatud vatipüksid ja vildid ning käes ema kootud villased käpikud.
Tänapäevane rehnung arvestab tuulekülma ning liidab termomeetrinäidule tajutava temperatuuri koefitsiendi. Nii on moodsal ajal võimalik koolilastel külmapühi pidada ammustest aegadest hõlpsamini.
Taskupõhjas truult püsinud nutitelefon ei läinud siiski 20kraadisest pakasest lolliks, kui läkitas mind oma vaimusilmas Eestis veel ehitamata pilvelõhkuja tippu.
Ei saa nutividinas omaette podisevale äpile ette heita, et too luges tuima järjekindlusega kokku kõik üleeilse pärastlõuna küngastest ja kraavipervedest üles ronimised ning Esna jõe vanasse ja uude sängi kobraste rajatud tammidest ja risti-rästi langetatud puudest üle turnimised ning konventeeris teekonnal läbitud kõrguste vahed alistatud korrusteks.
 |
| Ainus elushing, keda külmapühal värskes õhus kohtasin. |
Nimelt pakkisin teisipäeval end matkariietesse, viskasin fotokaamera seljakotti ja otsustasin meedias selle talve esimeseks külmapühaks ristitud päeva pärastlõuna sumbata kodukandi metsade, väljade ja jõgede vahel ning nautida loodust.
Viimastel nädalatel mahasadanud paks lumevaip kaotas maanteeäärsetelt põldudelt päiksetõusudel ja -loojangutel jõlkunud kitsekarjad ning mõtlesin, et äkki leian fotojahti pidades mõne metseluka igapäevastest inimkäiguradadest puutumatutes paikadest.
Esialgu märkasin vaid Kalamatsi meiereist mööda kahlates lüpsikordade vahel heinapallide ümber päevitavat kitsekarja. Kümne kilomeetri kõrgusel vedasid Kopli trammi sagedusega idast läände triipe Aasiast Ameerikasse liuglevad lainerid.
Kuigi jälgede järgi nägin ohtralt jänesehaake ja lumekaevikuid, uudishimulike rebaste vonklevat sammurida, jõejääl kopra ukerdamist, hangedesse uppunud üksikuid kitsi, okaspuude all trallinud oravaid ning maanteel hukkunud linnu lumesahaga peeneks hekseldatud sulepuru, ei tabanud ma oma silmaga Esnast Karedale ja sealt Öötlasse kahlates ühtegi metsalist. Isegi linnud ei lennanud.
Ainuke adrenaliini tekitanud moment tekkis veerand tundi pärast kella kahte. Jõeäärsest võserikust läbi murdes tabas kõrv sekunditega valjenevat müra ning üle pea tuhises madallennul kaks Eesti taevast kaitsvat Saksamaa õhujõudude hävituslennukit Eurofighter Typhoon. Vaevu sain eikuskilt ootamatult ilmunud teraslindudel fotokaga sabast kinni.
Muidu valitses kolme küla vahel 1960ndatel rabast heinamaaks kuivendatud väljadel täielik vaikus. Ei väiksematki tuuleiili. Aeg-ajalt pani külm siin-seal mõne puu plaksuma või aiateiba paukuma. Nagu muiste.
Kuskilt Kareda poolt kostis üksik traktoripõrin. Keegi lõi kirvega pooleks paar puupakku. Õhuvoolud kandsid ninna mõne pahvaku kodust ahjukütmise vingu segatuna plastmassi põletamise kärsahaisuga.
Imelik, et kuigi ilm hoidis paarikümne kraadi ringis miinust, püsisid laskevalmis fotoaparaati hoidvad käed ilma kinnasteta soojad nagu kuskil hõredama õhuga kõrgmäestikus päikesevanne võttes.
Küll kippus külm läbi talviste matkasaabaste ja mitme sooja sokipaari varvasteni imbuma.
Hiljem päikese loojudes pöördus olukord vastupidiseks: külm lõikas näppu, aga jalad olid tuhandetest sammudest mõnusalt soojad.
Esna vana vallamaja juures pöördusin tagasi tsivilisatsiooni rüppe ehk maanteele, sest kilomeetrite viisi põlvini või kraave ületades ja tuisuvaaludes kubemeni lumes sumpamine kulutas aega ja energiat ning sama teed tagasi minnes jäänuksin kindlapeale pimeda kätte.
Karget õhtutaevast valitses loojuva päikse võõbatud värvide mäng – punased ja oranžid toonid vaheldumisi türkiissinise ja jäise lillaga jäid fotodele eriti ilusana.
Paar autot peatus eemal minu matkakäitumist hindama ja ka möödasõitjad võtsid hoo maha. Seesistujad jõllitasid mind kui kuutõbist. Tõsi, ühtegi teist jalakäijat ma oma teel ka ei kohanud. Inimeste asukohad reetsid majade korstnatest välja imbuvad valgevatised suitsujoad.
Öötla ristteel käis üks karvapallist kuts korraks mind heleda klähvimisega hurjutamas, kuid pööras teeäärseid lumevalle märgistades koduteele.
Hiljem õhtul kuuma teetassi kõrvale uudiseid lugedes jäi silm pidama politsei üleskutsele märgata teeääres külmumisohus üksikult uitavaid inimesi.
Ju siis möödujad märkasid ja hindasidki, kas ehakuma poole kummargil seljakotiga keskealine mees meenutab bussipeatusse pingile kerra sättivat joodikut või mitte.
Ametkondade külmakäitumismanitsusi lugedes peaks vist oma matkaloo kokkuvõtteks lisama, et ärge kodus seda järele tehke.
Teisalt, kui teil on ilmale vastav riietus, taskus laetud telefon, paar jõudu andvat müslibatooni ja jook ning lihastes piisav jõuvaru, siis miks mitte?
Karge päikeseline päev piltpostkaardivaateid pakkuvas looduses on kordades rohkem väärt, kui kodus nelja seina vahel konutamine. Mulle andis retk paarsada vahvat kaadrit, hea tuju, kümme kilomeetrit ja 15 000 rammestavat sammu.
Matka galerii: https://www.facebook.com/urmas.glase/media_set?set=a.2263617900575720&type=3
https://jarvateataja.postimees.ee/6506067/paikseline-kulmapuha-15-000-sammuga
KUIDAS TEEN MINU EX WIFE TAGASI DR ODION abiga ...... Tere, kõik mu nimi on Robert Jason, pärast 15 aastat kestnud abielu elasime mina ja mu naine õnnelikult koos, me armastasime teineteist nii palju ja ma armastasin minu perekond olid nad minu peamiseks prioriteediks, kuni ühel hommikul oli minul ja mu naisel väike argument, mis, ma tean, et kõigil paaridel on, sest siin maailmas pole täiuslikke paare pärast argumenti, miks ma koju tulles tööle läksin, ma ei saanud leidke mu naine ja meie lapsed ning ta pakkis ka oma ja laste kotid ning lahkus. Proovisin talle helistada, kuid ma ei jõudnud tema juurde. Läksin tema sõbra majja, kuid nad ei osanud mulle öelda, kust teda leida, ma olin pettunud Ma ei teadnud, mida teha, hakkasin alkoholi jooma iga päev ja öösel lõpetasin tööl käimise. See oli minu jaoks keeruline asi, sest tema ja mu lapsed tähendasid mulle kõike, see oli nagu üks kehaosa jättis mind, mida ma ei suutnud toimib hästi, sirvisin ühel päeval Internetis, kui nägin kellegi ütlusi, mis tunnistasid meest c otsustasin, et dr ODION ja kuidas ta 3 päeva jooksul oma naise tagasi viisid, ei mõelnud ma sellele kaks korda, saatsin talle teada ja rääkisin talle kõike, mis juhtus minu ja mu naise vahel ning ta ütles, et tal on minu probleem, mis tal on tema jaoks väga lihtne lahendada ütles mulle ka, et ma usaldan teda, et mu naine tuleb tagasi ja ma ütlesin, et ma usaldan teda ja ta küsis mingit teavet, mille ma talle andsin. 3 päeva hiljem tuli mu naine lastega koju. Ma olin nii üllatunud, et nägin teda nagu unenägu mulle, hakkas ta nutma ja vabandas minu ees. Ma ütlesin talle, et see on okei, ma annan talle andeks, et olen õnnelik, et ta on tagasi, elame nüüd õnnelikult koos. Kui teil on süda murtud, kuna teie naine või abikaasa jätsid teid hoolimata igasugusest surmajuhtumist, kaitseloitsust ja ka kohtuasjade lahendamiseks, pöörduge selle võimsa õigekirjajuhi dr ODION poole, pöörduge tema poole oma e-posti teel; (drodion60@yandex.com) või saate ka tema rakendust whatsApp teda kasutada telefonil +2349060503921.
VastaKustuta