Pühapäeval Tallinnas Euroopa kauneimalt jõuluturult läbi jalutades ja
külmast kangeid sõrmi hõõgveinitopsi ümber soojendades kujutasin ette,
kuidas üldsus haarab validooli järele, kui poolehektarist raekoja platsi
täidaksid ühel kenal päeval päikesepaneelide sirged hõbedaselt
sillerdavad read.
Muide, detsembri alguses teatas Tallinna linnavalitsus, et linna omandis olevatele hoonetele rajatakse sada päikesejaama. Rohelise varjundiga taastuvenergia tootmisse investeerib raad kolm miljonit eurot.
Miks mitte hullata ideega lõpetada avaliku ruumi esteetilistel ja tseremoniaalsetel eesmärkidel raiskamine ning väljakud ja pargid päikesepaneele täis külvata?
Kaua me maailmaturu kõrgete naftahindade ja keskkonda rüüstava põlevkivienergeetika lõa otsas sipleme, kui päike on igal hommikul tasuta võtta? Sama soojaga sobiks hommikupäikese poole koogutavad tahvlikesed koidukiiri püüdma Paide keskväljakule, muusika- ja teatrimaja parklasse ning teiste linnade lagedatele raeplatsidele.
Lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas juba 160 aasta eest ilmavalgust näinud raamatus «Kilplased» sellest, kuidas Järvamaa Peetri kihelkonna Upakallo küla mehed kottidega loojuvat päikest taga ajasid.
Õhtupimeduse leevenduseks kotiga valguse tuppa tassimisest kilplastel toona asja ei saanud, kuid oma taastuvenergeetikat väärtustavalt mõtteviisilt olid ohmudeks peetud kaimud kaasaegsetest kaugel ees.
Ah et te ei suuda hästi ette kujutada päikesepaneele tihedalt täis pikitud Tallinna esindusväljakut?
Minu kodukandis, otse 250aastase Öötla baroksest mõisahäärberist üle tee nokitsevad töömehed juba teist kuud päikesepargi kallal. Küla kontekstis võrdub ehitustanner raekoja platsiga.
Vabadussõja järel jagas värske riik sõjasangaritele tasuks eluga riskimise ja isikliku vapruse eest autasuks mõisasüdameid, kus arvati olevat kõige viljakamad ja hinnatumad maad.
Kolhooside ajal pressisid mõisatesse end kolhoosikontorid ja nende suurenedes osakonnakeskused. Oi kui paljude mõisate külje alla ehitati ühismajandite lautu ja töölistele korrusmaju, mis sobisid sajanditega arendatud komplekside miljöösse nagu siga ja kägu.
Nii või teisiti on mõis aastasadu olnud küla keskpaik ning kannatab kogukonna mõistes võrdlust iga linna raekoja platsiga. Mäletate, 15 aastat tagasi istutas suur hulk ettevõtlikke maaomanikke põllud täis astelpajupõõsaid lootuses ratsa rikkaks saada?
Eufooria lahtus mõne aastaga ja selgus, et marjapõõsaid sai kordades rohkem, kui turg Eestis ja naaberriikides suutis tarbima. Pealegi oli raske leida korjajaid, kes tahtnuks vabatahtlikult oma käsi üliokkalisse põõsasse toppida. Nüüd torkab Eestis ringi liikudes silma, et aina rohkem kõlvikuid kannavad vilja asemel päikesepaneele.
Päikesepüüdmise rallit tiivustab Eesti riigi võetud ambitsioonikad eesmärgid suurendada taastuvenergia osa energiamajanduses ning eesmärgi saavutamiseks makstavad kopsakad toetused. Euroopa Liidu taastuvenergia direktiiviga võttis Eesti aastaks 2020 kohustuse kasutada kogu energiamahust 25 protsenti taastuvenergiat.
Eurostati andmetel oli Eestis taastuvenergia osa juba 2016. aastal 28,8 protsenti. Ent energiamajanduse arengukava 2030+ järgi peaks meie taastuvenergia osa 2030. aastaks olema 50 protsenti, seejuures soojamajanduses 80 ja elektrimajanduses 50 protsenti. Internetis guugeldades paistab, et päikeseparkidesse investeerijad on paaril viimasel aastal äratanud elule ridamisi riiulifirmasid, mille ainus tegevus on kahmata kokku suvalisi põllusiile kus iganes, et riigi toetuste najal päikeseloojanguks kotisuu Upakallo meeste kombel pärani tõmmata.
Äri ühe perspektiivina koidab tuksuv rahamasin vaheltkasuga mõnele suurele energiahiiule maha müüa. Eelmisel nädalal läbis riigikogus esimese lugemise maaelu ja põllumajandusturu korralduse seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis seab piiranguid väärtuslike põllumajandusmaade kergel käel kasutusotstarbe muutmiseks.
Eelnõud on plaanitud seaduseks vormida järgmisel aastal, kuid nähes mööda Eestit ringi sõites viljapõldude asemel päikeseväljade tekkimise tempot, paistab, et paljudele väärt maalappidele jääb seadusemuutus hiljaks. Sool on juba külvatud, kui kilplasi meenutada.
Õigupoolest pole praegu tehnoloogiate areng veel jõudnud punkti, kus päikeseelektrijaamade ehitus ilma peale maksmata majanduslikult end ära tasuks.
Kulud suurenevad veelgi, kui ehitada elektrijaam viletsa ligipääsuga kõrvalisse kohta, kuhu ei ulatu teed või pole energiavõrguga liitumiseks liinivõrku.
Arendajatel on kiire ka seetõttu, et peagi muutuvad toetuse määramise tingimused. Edaspidi antakse abiraha tõenäolisemalt neile elektrijaama ehitajatele, kes vähempakkumisel konkurentidest vähem riigilt lisa küsivad.
3800 aastat tagasi sisenes Väike-Maarja kohal Maa atmosfääri meteoriit. Tulekera tuhises kõuekõminal üle praeguse Järvamaa ja sadas väiksema tuumapommi jõuga Saaremaale, kohta, mida tunneme Kaali kraatrina.
Lennart Meri püstitas raamatus «Hõbevalgem» hüpoteesi muistse põlisrahva uskumusest, et Saaremaa on paik, kus päike käib magamas, tõmmates võrdusmärgi Euroopa keskaegses mütoloogias tuntud salapärase põhjamaise saare Ultima Thule ja Saaremaa vahele.
Ka Liivimaa Henriku muinasajal üles tähendatud kroonikas kirjeldatud saarlaste jumala Tarapita lennutee seostub rauaaegse meteoriidi langemistrajektooriga ja viitab eestlaste religioossele sidemele päikese väega.
Maaomaniku ettevõtlusvabadus on püha, ent samavõrd püha on arvestada kogukonna huvidega. Lähiajaloo võimsaim näide kogukonna sõnajõust on tuua Tartust, kus avalik arvamus ja huvi nurjas kavandatava tselluloositehase eriplaneeringu algatuse.
Öötla küla rahvas on solvunud, et vallavõimud andsid kooskõlastuse justkui taevast kukkunud elektrijaama püstipanekuks ja maa kasutusotstarbe muutmiseks ilma kogukonnaga arutamata.
Pärismaalased said tööstusrajatisest aimu alles siis, kui töömehed hakkasid tokke põllule taguma.
Käremeelsemad sajatavad, et Järva valla võimudele on nad silmapiiritagune ääremaa, mille elukeskkonna kvaliteedi hoidmine omavalitsusreformiga kaugenenud võimu ei huvita.
On neid, kes peavad päiksepaneelide külvamist mööduvaks moehaiguseks, nagu omal ajal ehitati Tallinna, Tartu ja Pärnu ümbruse põllud täis pappmaju.
Isegi kui seadused ei nõua, on tänapäeval elementaarne teavitada kogukonda neid puudutavatest otsustest ja ettevõtmistest, et ennetada asjatuid pingeid ja hoida suhteid. Miks mitte tulla inimestele lihtsas keeles seletama taastuvenergeetika nüansse ja nuputama, kuidas kohalikud oma küla põldudelt kogutud elektrit soodsamalt tarbida saaksid. Ega rääkimine kedagi rumalamaks tee.
https://jarvateataja.postimees.ee/6481462/juba-kilplased-pidasid-taastuvenergiast-lugu
Muide, detsembri alguses teatas Tallinna linnavalitsus, et linna omandis olevatele hoonetele rajatakse sada päikesejaama. Rohelise varjundiga taastuvenergia tootmisse investeerib raad kolm miljonit eurot.
Miks mitte hullata ideega lõpetada avaliku ruumi esteetilistel ja tseremoniaalsetel eesmärkidel raiskamine ning väljakud ja pargid päikesepaneele täis külvata?
Kaua me maailmaturu kõrgete naftahindade ja keskkonda rüüstava põlevkivienergeetika lõa otsas sipleme, kui päike on igal hommikul tasuta võtta? Sama soojaga sobiks hommikupäikese poole koogutavad tahvlikesed koidukiiri püüdma Paide keskväljakule, muusika- ja teatrimaja parklasse ning teiste linnade lagedatele raeplatsidele.
 |
| Kilplased. Eno Raua ümberjutustus Kreuzwaldi algendist. Illustreerinud Peeter Ulas. 1962. |
Lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas juba 160 aasta eest ilmavalgust näinud raamatus «Kilplased» sellest, kuidas Järvamaa Peetri kihelkonna Upakallo küla mehed kottidega loojuvat päikest taga ajasid.
Õhtupimeduse leevenduseks kotiga valguse tuppa tassimisest kilplastel toona asja ei saanud, kuid oma taastuvenergeetikat väärtustavalt mõtteviisilt olid ohmudeks peetud kaimud kaasaegsetest kaugel ees.
Ah et te ei suuda hästi ette kujutada päikesepaneele tihedalt täis pikitud Tallinna esindusväljakut?
Minu kodukandis, otse 250aastase Öötla baroksest mõisahäärberist üle tee nokitsevad töömehed juba teist kuud päikesepargi kallal. Küla kontekstis võrdub ehitustanner raekoja platsiga.
Vabadussõja järel jagas värske riik sõjasangaritele tasuks eluga riskimise ja isikliku vapruse eest autasuks mõisasüdameid, kus arvati olevat kõige viljakamad ja hinnatumad maad.
Kolhooside ajal pressisid mõisatesse end kolhoosikontorid ja nende suurenedes osakonnakeskused. Oi kui paljude mõisate külje alla ehitati ühismajandite lautu ja töölistele korrusmaju, mis sobisid sajanditega arendatud komplekside miljöösse nagu siga ja kägu.
Nii või teisiti on mõis aastasadu olnud küla keskpaik ning kannatab kogukonna mõistes võrdlust iga linna raekoja platsiga. Mäletate, 15 aastat tagasi istutas suur hulk ettevõtlikke maaomanikke põllud täis astelpajupõõsaid lootuses ratsa rikkaks saada?
Eufooria lahtus mõne aastaga ja selgus, et marjapõõsaid sai kordades rohkem, kui turg Eestis ja naaberriikides suutis tarbima. Pealegi oli raske leida korjajaid, kes tahtnuks vabatahtlikult oma käsi üliokkalisse põõsasse toppida. Nüüd torkab Eestis ringi liikudes silma, et aina rohkem kõlvikuid kannavad vilja asemel päikesepaneele.
Päikesepüüdmise rallit tiivustab Eesti riigi võetud ambitsioonikad eesmärgid suurendada taastuvenergia osa energiamajanduses ning eesmärgi saavutamiseks makstavad kopsakad toetused. Euroopa Liidu taastuvenergia direktiiviga võttis Eesti aastaks 2020 kohustuse kasutada kogu energiamahust 25 protsenti taastuvenergiat.
Eurostati andmetel oli Eestis taastuvenergia osa juba 2016. aastal 28,8 protsenti. Ent energiamajanduse arengukava 2030+ järgi peaks meie taastuvenergia osa 2030. aastaks olema 50 protsenti, seejuures soojamajanduses 80 ja elektrimajanduses 50 protsenti. Internetis guugeldades paistab, et päikeseparkidesse investeerijad on paaril viimasel aastal äratanud elule ridamisi riiulifirmasid, mille ainus tegevus on kahmata kokku suvalisi põllusiile kus iganes, et riigi toetuste najal päikeseloojanguks kotisuu Upakallo meeste kombel pärani tõmmata.
Äri ühe perspektiivina koidab tuksuv rahamasin vaheltkasuga mõnele suurele energiahiiule maha müüa. Eelmisel nädalal läbis riigikogus esimese lugemise maaelu ja põllumajandusturu korralduse seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis seab piiranguid väärtuslike põllumajandusmaade kergel käel kasutusotstarbe muutmiseks.
Eelnõud on plaanitud seaduseks vormida järgmisel aastal, kuid nähes mööda Eestit ringi sõites viljapõldude asemel päikeseväljade tekkimise tempot, paistab, et paljudele väärt maalappidele jääb seadusemuutus hiljaks. Sool on juba külvatud, kui kilplasi meenutada.
Õigupoolest pole praegu tehnoloogiate areng veel jõudnud punkti, kus päikeseelektrijaamade ehitus ilma peale maksmata majanduslikult end ära tasuks.
Kulud suurenevad veelgi, kui ehitada elektrijaam viletsa ligipääsuga kõrvalisse kohta, kuhu ei ulatu teed või pole energiavõrguga liitumiseks liinivõrku.
Arendajatel on kiire ka seetõttu, et peagi muutuvad toetuse määramise tingimused. Edaspidi antakse abiraha tõenäolisemalt neile elektrijaama ehitajatele, kes vähempakkumisel konkurentidest vähem riigilt lisa küsivad.
3800 aastat tagasi sisenes Väike-Maarja kohal Maa atmosfääri meteoriit. Tulekera tuhises kõuekõminal üle praeguse Järvamaa ja sadas väiksema tuumapommi jõuga Saaremaale, kohta, mida tunneme Kaali kraatrina.
Lennart Meri püstitas raamatus «Hõbevalgem» hüpoteesi muistse põlisrahva uskumusest, et Saaremaa on paik, kus päike käib magamas, tõmmates võrdusmärgi Euroopa keskaegses mütoloogias tuntud salapärase põhjamaise saare Ultima Thule ja Saaremaa vahele.
Ka Liivimaa Henriku muinasajal üles tähendatud kroonikas kirjeldatud saarlaste jumala Tarapita lennutee seostub rauaaegse meteoriidi langemistrajektooriga ja viitab eestlaste religioossele sidemele päikese väega.
Maaomaniku ettevõtlusvabadus on püha, ent samavõrd püha on arvestada kogukonna huvidega. Lähiajaloo võimsaim näide kogukonna sõnajõust on tuua Tartust, kus avalik arvamus ja huvi nurjas kavandatava tselluloositehase eriplaneeringu algatuse.
Öötla küla rahvas on solvunud, et vallavõimud andsid kooskõlastuse justkui taevast kukkunud elektrijaama püstipanekuks ja maa kasutusotstarbe muutmiseks ilma kogukonnaga arutamata.
Pärismaalased said tööstusrajatisest aimu alles siis, kui töömehed hakkasid tokke põllule taguma.
Käremeelsemad sajatavad, et Järva valla võimudele on nad silmapiiritagune ääremaa, mille elukeskkonna kvaliteedi hoidmine omavalitsusreformiga kaugenenud võimu ei huvita.
On neid, kes peavad päiksepaneelide külvamist mööduvaks moehaiguseks, nagu omal ajal ehitati Tallinna, Tartu ja Pärnu ümbruse põllud täis pappmaju.
Isegi kui seadused ei nõua, on tänapäeval elementaarne teavitada kogukonda neid puudutavatest otsustest ja ettevõtmistest, et ennetada asjatuid pingeid ja hoida suhteid. Miks mitte tulla inimestele lihtsas keeles seletama taastuvenergeetika nüansse ja nuputama, kuidas kohalikud oma küla põldudelt kogutud elektrit soodsamalt tarbida saaksid. Ega rääkimine kedagi rumalamaks tee.
https://jarvateataja.postimees.ee/6481462/juba-kilplased-pidasid-taastuvenergiast-lugu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar