Rubriigist täna 30 aasta tagasi: Kuidas me enne maavärinat Kaukaasiast tulema saime

7. detsembri õhtul 1988. a. mängisime Tbilisi-Moskva rongis Ailo, Valmari ja Harriga paari hingetõmbega maha pea kogu kojureisiks varutud toiduraha, mis jäi üle platskaardi piletite kupee kohtade vastu vahetamisest.

Mingi libekeelne Rostovi suller imbus meie kupeesse ja ahvatles sõdurpoisid raha peale atškood taguma. Arvasime, et oleme kavalad aga tutkit brat. Paari  ringiga oli selge, et ees terendas kolm päeva vagunisaatja pakutavat teevee dieeti.

Pea aasta teeninud kamraadidele mõisteti tubli teenistuse eest käskirjaga 10 päeva puhkust pidulikult rivi ees 7. novembril. Lisaks 3300 kilomeetri edasi-tagasi sõiduks kuus päeva. 

Minu puhkusepilet oli kojusõitu oodates laagerdanud juba paar kuud.  

Minu puhkuse eellugu algas sellest, et sattusin suve teisel pooles väeosa zampoteh Masalõkini mahitusel lennuväe abiteenistuse pataljoni keemiakaitse jakku. 

Juba paar nädalat hiljem leidsin end Gruusiast, Tbilisi lähistelt Marneuli lennuväebaasist, kogu Taga-Kaukaasias paikneva 32. õhuarmee võistluslikelt keemiakaitseõppustelt. 

Motivatsiooni tõstmiseks pani õhuarmee keemiateenistuse ülem, volgasakslane major Miller individuaalse esikoha võitjale välja puhkusepileti. 

Paide 1. keskkooli sõjalise tunnis Koigi merelennuväljalt erru läinud major Ilkevitši näidatud dosimeetrite ja seadmete kasutamine oli veel mingil määral meeles. Sellest piisas, et individuaalselt tulla ilma erialase väljaõppeta Taga-Kaukaasia õhuväe paremuselt kolmandaks keemikuks. Selline tase siis armees.

Kujutage ennast ette kuu aja vältel 40kraadises kuumuses keemiakaitseülikondades kalpsamas higi gaasimaski illuminaatorite ülemise piirini loksumas. Päris karm oli sedasi omas mahlas ligunedes tehnikad desinfitseerida, dosimeetritega saastekiirgust mõõta ja aja peale takisturibal päiksepiste eest ära joosta. Ega varju minna polnud väga kuhugi. Lühidalt öeldes on lihtsamaid enesetapuviise.

Mäletan, et võistu gaasimaski pähe sikutamises sain alavõidu. Küljel kõlkuv kott käis lahti randmenõksust ja lohv pähe sama ruttu, kui vesternites osavaimad kaoboid haarasid kabuurist revolvri järele. 3 sekundit ja valmis.

Keemiateenistuse ohvitserid vaatasid ammulisui mind ja stopperit ja tõdesid, et isegi neli aastat sõjakooli drilli polnud neist kellelegi sellist kiirust andnud. Ega ma isegi tea, kuidas see juhtus. Ideelane pakutabamine ilmselt.

Ohvitserid pakkusid, et kui veel korra sama teen, siis saan puhkusele. Ootamatust pakkumisest oli närv suur sees ja loomulikult värises käsi juba liiga palju. Teine katse läks täiega aia taha.

Oma puhkuse ma siiski sain. Minu õnneks hõivasid õppuste üldarvestuse kaks esimest kohta utšebkas keemikuks õppinud demblist seersanti. Kuna neil oli kuu pärast niikuinii kojuminek, kukkus õhuarmee staabist välja kirjutatud puhkusepilet järgmisele ehk mulle.

Õppuselt naastes sain demblisse minevalt Borissilt päranduseks juba varem kokku lepitud pataljoniülema autojuhi koha. Seetõttu ei kiirustanud ma puhkust välja võtma enne kui ametisse sisse elatud ja oma koht kindlustatud.

6. detsembril olin just naasnud tšerkessist pataljoni komandör major Zavališiniga pikemalt sõidult Kaspia äärde Aljaatidesse (Aljatõ), kus oli meie punakotkaste polügon. Pealiku eesmärk oli lõhkemata pommide vahel slaalomi sõitmise asemel läbi põigata hoopis kalurite juurest, kes Kaspiast püütud rondimõõtu tuuradel kõhud lõhki lõikasid, kaaviari suurde vanni kaapisid ja komandörile kaasa pakkisid. Ei osanud siis, kui lusikas seisis silmapesukausis püsti, seda va Beluga-kraami eriti kõrgelt hinnata.

Sumedal õhtul võtsid poisid väeosas mul nööbist kinni: „Meil on täna puhkusele minek, tuled ka?“ Neil olid asjad juba pakitud ja paraadvorm triigitud. Lippasin staapi pealiku jutule. Rongini oli jäänud vaid  mõned tunnid. 

Komandöri õnnistus käes tormasin kaptjoršiku jutule,  kahmasin tutika mundri ja kell 23.30 seisme neljakesi Kürdamiri raudteejaama perroonil Bakuu-Tbilisi rongi oodata.

Hommikuks olime Tbilis ja järgmiseks Moskva rongil. 7. detsembri põikasime Suhhumi raudteejaamas peatudes fotosid klõpsima. Samal teraassil olin 1985. aasta suvel koolipoisina kuurortis mägimatkast lõõgastudes viinamarju muginud. 

Vasakult: Ailo, Valmar ja mina 7. detsembril 1988. a. Suhhumi raudteejaamas.

 

7. detsembril polnud kellelgi meil aimu, et kell 11.41 oli mõnesaja kilomeetri kaugusel Armeenias epitsentriga Spitakis värises maa, mis võttis kümnete tuhandete inimeste elu ja vigastas kaugelt üle saja tuhande ja purustas hulga linnu. Loksuvas rongis võnkeid tunda ei olnud.

Päev hiljem puhkuseteed alustades oleks meie puhkuseplaan katastroofi tõttu tühistatud. Mu väeosa asus epitsentrist küll pisut alla 400 km, nagistavast Karabahhist 100 km, Iraagiga sõjas olevast Iraanist 60 km kaugusel, kuid kui kuskil kuumaks läks, keelati kohe nii puhkused kui isegi linnaload Meie garnisoni sõjaväelastega oli vahetut pistmist kõikides mainitud suundades.

Koduteel kulgevatel rahatutel sõdurpoistel olid neil päevil aga teised mured. Küllap oleks meil teel oldud kolme päevaga kõhud selgroo külge kuivanud, kui poleks olnud õnnelikku juhust. 

Me ei saanud pileteid ühte kupeesse vaid kaks meist olid ühes ja kaks teises kupees. Teised juhtusid samasse kupeesse mammiga, kes osutus nõukogude liidu kangelaseks, sõjaaegseks naislendurist ööpommitajaks. Klassikaline krunniga lopsakas ja lahke umbes seitsmekümnene Mahvalda.

Kangelaslendur, kuuldes lennuväepoiste tühjadest taskutest ja veel tühjematest kõhtudest, taris lennuväelaste solidaarsuse märgiks välja suitsukanad ja muud head paremat ning Moskvani oli meie elu tema emalikust hoolitsusest lill. Andis teine teelegi veel taskuraha. 

Moskvas lahutas kodust vaid üks öö. Vaksalis Tallinna rongi oodates jalutades kostus ühtälkki seljatagant kõuehäälne: „Anuka stajat!“ Patrulli tähelepanu köitis minu pisut uljalt kukla poole nihkunud müts ning pikemata viidi mind raudteejaama komandatuuri.

Sain punastelt ketikoertelt voorimehe kombel sõimu ja ähvardusi, et oma puhkuse ülejäänud päevad nühin kartseris vaksali peldikupotte küürida.

Lasin kõrvad lonti ja kahetsesin eksimust mis jaksasin. Sellest oli abi. Veerand tunni pärast sain komandatuurist välja, ise näost punane kui peet, sinelialune selg ligumärg ja müts määrustiku järgi silmile sätitud. Järgmisel hommikul istusin Tapal õnnelikult Paide bussile ja olin peagi lumises kodus.

Ma ei hakka sedapukhu kirjeldama tormilist puhkust, mis tundus ilmselgelt lühike. Ma ei olnud üldse vaimustuses vahetult  enne jõule Lõunasse tagasi kihutamisest. Polikliiniku tohtrid andidki nädala olematust tõvest taastumiseks. Väeosas tagasi kettas olin 27. detsembril. Teise puhkuseni oli jäänud seitse kuut ja demblini mõned veel lisaks.