On’s hobusevaras maaelu tuksi keeranud?

Nagu vinduva lõkke kohale vardasse aetud härg jätkab meediumites keerlemist pea kuutagune siseministri Mart Helme väljaütlemine Tallinna ülikooli õppetaseme aadressil, mis ärritas akadeemilist avalikkust ja hoiab rahvuskonservatiivid rasvaste tähtedega uudistes.

Minister lajatas juuni lõpus erakonna volikogule kõneledes oma arvamuse, et täiesti olematu teaduse tasemega ja ilmselgeks propagandaasutuseks muutunud Tallinna ülikooli ei tohtivat nuumata hobusevaraste koolitamiseks ja see olla teadusraha raiskamine.

Üks on selge, kedagi ei tee hobusevargaks Oru Pearu ega Mart Helme sõnad. Eks pidanud terve elu taevalikku väkke põlglikult suhtunud Pearugi vanuigi tunnistama, et ehk oli kangel Andresel õigus ja ilmas ongi nii, et inimene oma rikutuses mõtleb ja jumal juhib.

Nojah, eks tulnud tänavu järjest avalikkuse ette Tallinna ülikooli vilistlaste lõputööde plagiaadikahtlusi.

Pealtnäha juhuslikult sattusid valimiste aega riigikokku pürginud sotsiaaldemokraatide Rainer Vakra ja Anastassia Kovalenko kraaditööde plagiaadikahtlused, mis ülikooli akadeemilise komisjoni otsusel lõppesid diplomist ilmajäämisega.

Plagiaadisüü kirves rippus ka politseiameti peadirektori Elmar Vaheri pea kohal, kuid kraadi tühistamisest politseijuht pääses. Vaid hinnet kärbiti.

Teiste mõtete enda omade pähe esitamine on jäme akadeemiline eksimus, sulitemp või kui soovite, siis tõesti hobusevargus.

Kui Überit käepärast pole, siis beduiin pika hambaga laenab ka hobust ;)

Ülikoolid on asunud süstemaatiliselt kontrollima teadustööde vormistamise korrektsust ja välja sõeluma akadeemilist petturlust. Mitte ainult Tallinna ülikoolis.

Rahvuskonservatiivide sügav antipaatia sotsiaaldemokraatidest oponentide suhtes ning nende tuld ja tõrva sülgav retoorika on üldteada. Ega ministrihärra nüüd ometi arva, et ka tema juhitava haldusala üht olulisemat ametit juhib hobusevaras?

Ometi on liig mõnd tuvastatud ebameeldivat üksikjuhtumit üldistada ja lüüa sama lauaga hammaste vahele jäänud Tallinna ülikooli kõiki vilistlasi, tuhandeid haritlasi ning tublisid õpetajaid, isegi kui kooli akadeemilistes koridorides hõljub tänapäeval keskmisest rohkem vasakliberaalset vaimu.

Sestap on ilmne, et enda väärikuse eest seisev kõrgkool ei saa poliitiku mõttelennuga nõustuda. Uudistest olen lugenud, et tänavu murdis Tallinna ülikool esimest korda koguni seitsme protsendi maailma parima ülikooli sekka.

Nii on südasuvine sõnasõda valitsusliikme ja riikliku kõrgkooli vahel paisunud seni lahenduseta konfliktiks, kuhu ka ülikooli vilistlased koos meediaga hapukurgihooaega toitvaid puid alla panevad.

Pere pärimuse järgi olnud ka minu vanaisa koolihariduse kohalt jõrm mees, kes arvanud, et kolm talve külakooli on piisav pagas tublile töömurdjale.

Taadi korrutatud ütlust, et linnakoolist tulevat vaid hobusevargaid, mäletan maast madalast. Polnud üksnes viimase ilmasõja süü, et tema laste kooliharidus lünklikuks jäi.

Ent vahest on taadi puritaanlik vastasseis istutanud hilisemate põlvede geenidesse trotsi ja teadmistejanu, mis viinud parema hariduse ja valgustatuma maailmapildi poole?

Eesti keele instituudi sõnaveeb väljendi «hobusevaras» täpse taustaloo kohta vastust ei anna, kuid tuletab meelde, et kuulsaim siinne hobusevaras olnud legendiks saanud Rummu Jüri, kes röövis 19. sajandil mõisnikke ja jagas saagi vaestele.

Maarahva toonase arusaama järgi polnud mõisnike ja rikaste tagant varastada mingi patt ja vaeste aitamine tegi röövlist õilsa mehe, rahvusromantilise kangelase, midagi legendaarse Robin Hoodi laadset.

23aastaselt kinni nabitud ja tsaarivõimu poolt 15 aastaks Siberisse saadetud mõisnike hirmust tehti 1881. aastal kohtutoimiku tarvis isegi päevapilt, mis tänapäevaselegi vaatajale kinnitab kangelase uljast ja trotslikku palet.

Jüri Rummost kirjutati romaan juba 1908. aastal, 1954. aastal loodi ooper. Heroiline tegelaskuju jäädvustati filmilindile esimest korda 1929. aastal ning teist korda 25 aastat tagasi.

2014. aastal valiti publiku seas populaarseimaks suvelavastuseks fantaasialugu ajarännakuga 1948. aastasse sattunud Rummu Jüri seiklustest. Eesti kuulsaim hobusevaras elab meie rahva südametes edasi kaunis lugupeetud aujärjel.

Kelle muu kui põlise järvaka Oru Pearu suhu pani Anton Hansen Tammsaare eestlase portreelooks kirjutatud «Tões ja õiguses» mõtteiva, et kool kasvatab hobusevargaid.

Vargamäe romaanis aruka mehena kujutatud Hundipalu Tiit seletas Mäe Andresele oma poja Aadu näitel lahti, miks õpetatud hobusevaras on eriti halb – haritud pojad ei tule koju tagasi talu jätkama. Kõlab sajand hiljemgi aktuaalselt, mis?

Andrese meelest ei tee oma raja valimine veel kellestki hobusevarast. Ent Tiit ei jätnud mõtet katki: «Tema on hullem kui hobusevaras: tema varastab minult mu Hundipalu, kuhu ma olen pannud oma noore jõu ja tervise, varastab ja annab minu töö ja vaeva mõnele võhivõõrale, kes ei teagi, mis mina Hundipalust olen teind ja mis ma tast veel tahtsin teha.»

Eks tänapäevalgi ole nii, et maalt linnakoolidesse kadunud noored haritlased ei naase linnast koduväljade vahele oma vanemate tööd jätkama.

Sõitke aastal 2019 mõnest metsatagusest külast läbi ja näete hüljatud või parimal juhul suvilaks kohendatud taluhäärbereid, aga maad ja metsad maja ümbert on müüdud võhivõõrastele, just nagu Hundipalu Tiit ennustas.

Selle nurga alt vaadates võib reljeefse maameheliku väljaütlemisega Helme jutus olla oma tõetera sees, kuid üks ülikool tanki lükata on ülekohtune liialdus.

Muide, kas teate, et kui 1940. aastal oli Eestis umbes 220 000 hobust, siis praegu on põllumajanduse registrite ja Informatsiooni ameti hobuste registris 11 245 looma. Ometi hakkab maal ringi liikudes silma, et mõneski külas on rohkem hobuseid kui inimesi.

Alles «Tõe ja õiguse» viiendas osas tunnistab vana Pearu koju kraavi kaevama tulnud naabripere Indrekule, et kool siiski ei tee kellestki hobusevarast, lihtsalt riukalikul naabrimehel endal oli mõttes kange himu, et nii läheks.

Ent Pearu ei jätnud Indrekule peenelt torkamata, et kord kirikuõpetajaks koolitada loodetud haritud poisi naasmine kantslist tõe ja õiguse kuulutamise asemel isa Andrese silme alla sohu kraavi viskama on pettumus.

Üks on selge, kedagi ei tee hobusevargaks Oru Pearu ega Mart Helme sõnad. Eks pidanud terve elu taevalikku väkke põlglikult suhtunud Pearugi vanuigi tunnistama, et ehk oli kangel Andresel õigus ja ilmas ongi nii, et inimene oma rikutuses mõtleb ja jumal juhib.

Avaldatud Järva Teatajas 25. juulil 2019.a.
 https://jarvateataja.postimees.ee/6737417/on-s-hobusevaras-maaelu-tuksi-keeranud

Eestlased jagunevad lauljateks ja tantsijateks

Äsja lõppenud laulu- ja tantsupidu viis poliitiliselt polariseerunud ühiskonna eufoorilisse ühtehoidmise ürgsesse transsi ja pani paariks nädalaks unustama argised nägelused.

Rahvapeo lainele häälestunud meedia unustas nädalaks-paariks isegi Tallinnas toimuvad Hollywoodi filmivõtted ja staaride halastamatu jahtimise ning keskendus peoliste põnevamate tegude ja juhtumiste kajastamisele ning rahvarõivais inimeste ilu kiitmisele.

Sotsiaalmeedia kees pahinal üle lugematutest peojäädvustustest ja jagatud emotsioonidest. Avastasin, et uskumatult suur hulk sõpru ja tuttavaid on kas sussi sahistamas või häält puhtaks köhimas. Vahva!

Ent juubelipidu purustas armutult kildudeks ka 30 aastat oma elu elanud laulva revolutsiooni aegse müüdi, nagu mahtunuks lauluväljakule Eestit nõukogude ikkest vabaks laulma 300 000 inimest.

Ilusa ilma ja üleva meeleoluga selgus, et esinejaid ja kuulajaid pakib platsile ära kolm korda vähem. Eks seda oligi aimata.

Kes teab, mitmendat laulupeomärki ma ise uhke heldimusega oma kuuereväärile kruviks, kui mind poleks aastakümnete eest mudilaskoori esimeses proovis lavalt alla löödud.

Polnud ma mingi kaak ega krutskitest tulvil naaskel. Häda sündis eale kohatult madalast hääletämbrist.

Mu häälepaeltel on senini eripära põristada bassi ja kiljuda falsetti, aga vahepealseid noote pean punnitama nagu okastraati läbi ahta ava.

Ju muusikaõpetajale ei sobinud helehäälsest mudilaskoorist eristuv jorin ning elevandi tallatud kõrvade diagnoosiga kupatati mind juba kooli alguses muusika tegemisest ohutusse kaugusesse.

Sestap olin tundides, kus mudilaskoor maakooli tillukesel laval ühtelaulmist harjutas, saali ainus publik.

Esimese klassi jõmpsikale paistis äge dirigeeriva õpetaja selja taga koori naerutamiseks nägusid teha, kuid sisimas seedisin kõrvaleheidetuna mõru pilli.

Aastakümneid hiljemgi haigutab minu hariduses ja muusikalises eneseväljendusvõimes pirakas auk, mis on nullinud võimaluse näiteks laulukaare alla hõiskama pääseda.

Natuke lohutust ja mekki sain ehk kümne aasta eest toonase tööandja laulukooriga peorongkäiku läbi matkates ja kontserti kuulates.

Äsjase juubelilaulupeo laupäevase kontserdi teleülekandest kõlas maru tuttavalt laias ilmas tuntud bassihäälse ooperisolisti Ain Angeri meenutus, kuidas tema suu paotamine lapsena laulukooris pani neli eesmist rida suurte silmadega pead pöörama, et näha, kust selline tõrrepõhja jorin tuleb.

Endaga paralleeli tõmmates vilksas peast läbi mõte, mis põnevat oleks võinud elus juhtuda, kui muusikaõpetajal olnuks kannatust jätta jämeda häälega jõmpsikas koori edasi. Nagu oleks oleksitest hiljem tolku.

Minu papsil oli looduslik muusikaanne - võttis pilli pihku, kääksutas akordioni või suupilli ja nooti tundmata tuli lugusid nagu varrukast. Tema tenor lummas iga koosviibimise seltskonda, kus vähegi viisijupp üles võeti.

Emagi häälematerjaliga võinuks häbenemata murda suurematele ooperilavadele, aga nad olid sõjaaja lapsed, kel polnud õnne ja juhust oma saatusest kõrgemale murda.

Vanemate laululembuse juures on tagantjärele mõeldes veider, et me ei käinud perega Tallinnas laulupidudest vahetult osa saamas, küll istusime alati peo kulminatsiooniks teleri ette.

Paps käis 12aastase poisina 1947. aasta laulupeol ja meenutas, kui napilt ta Pirita jõe keeristesse sukeldudes eluga kaldale tagasi oli pääsenud. Ehk takistas hilisemat lauluväljakule naasmist tema lapsepõlvetrauma? Vaevalt.

Usutavam tundub, et maal loomi pidades polnud meil kõige kiiremal heinaajal lihtsalt kunagi niipalju hõlpu aega. Mäletan, et olin kuuene, kui vanemad viisid mind talvisel ajal Estoniasse «Nahkhiirt» vaatama.

«Kui täpne olla, siis eestlastes avaldub näiteks põhiliselt kaks arhetüüpset mentaliteeti, mis igal hetkel võivad välja lüüa. Inimesed jagunevad selgesti kaheks: ühed on koorilauljad, teised rahvatantsijad. Lauljad kannavad endas melanhoolse mentaliteedi alget, neis on sissepoole pööratud tugevat meditatiivsust, rahvatantsijad evivad füüsilist täiust, nietzschelikku elujaatavat hoiakut. Tantsijad ei saa aru, mida lauljad tegelikult tahavad, ja vastupidi. Aga pidu hõlmab kõiki,» on öelnud 4. juulil elavaist lahkunud lugupeetud religiooniloolane ja tõlkija Marju Lepajõe.

Bingo! Täpselt samadel liistudel oli ka äsjane pidu: laulukaare all nukrakõlaline ja Kalevi staadionil vallatu. Nagu matkalistest vennad pessimistist Oh ja optimistist Ah vanast multifilmist.

Marju Lepajõe silmiavavaid sõnu lugedes mõistsin, et ei maksa põdeda lihvimata lauluoskust ja otsida teemante sealt, kus neid ka ise kahtled leida.

Pigem tasub olla tänulik äratundmises, et oma rõõmsa meele ja reipa kõnnaku olen pärinud hoopis algklassides rahvatantsus polkast ja kaerajaanist varbaid villi kareldes.

Ja sellest pole lugu, et lõputuna tundunud mahv üks-kakskolm-kaks-kaks-kolm meid 1977. aasta noorte laulu- ja tantsupeo tihedast sõelast läbi ei pressinud.

Kuigi pastlad on rippunud varnas üle 40 aasta, püsib toonane drill lihasmälus ja kontides endiselt nagu jalgrattasõit, mis korra õpituna ei unu.

Paari aasta eest ühel jõulupeol esinenud Märt Agu trupi rahvatantsijad krabasid publikust uued paarilised ja jõudmata tõrkuda, olin minagi tantsupõrandal. Pärast hoogsat polkat küsis professionaalne juhupaariline: «Te olete ka rahvatantsija, jah?»

Ju siis, kui kolmandat varianti pole.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6726894/eestlased-jagunevad-lauljateks-ja-tantsijateks

Tänavune jaan halastas inimeludele

Nädal pärast jaani võime kergendatult hingata: tänavu polegi pühade ajal ükski hing läinud ujudes põhja, sõitnud kuulikindlaks joonuna ei ennast ega kedagi teist kasti ega õginud end šašlõkist fataalselt ribadeks.

Nüüdisajal on jaanipäev Eesti riigipühadest vaieldamatult ohtlikem. Iidseid rahvatraditsioone tähistatakse ülimalt enesehävitajalikul viisil, nagu oleksime iidsetele jumalatele veel tänapäevalgi võlgu muistsete paganlike inimohverduste võlad, mida vikatimees käib igal aastal välja nõudmas.

Eks ole üldteada, et jaanipäeva rahvuslikud lemmikspordialad on võtta palju napsi ja kehastuda täispeaga ralliässaks, hullata lahtise tulega, hüpata pea ees tundmatusse veekogusse, kakelda suvaliste tontidega väitsade välkudes ning leebemal juhul parkida vats šašlõkki rebenemiseni täis. Kogu selle tralli taustal kumab olulise mõjutajana läbi alkohol.

Eesti rahvakalendris on jaanipäev teadupoolest olulisim suvine püha, kus tuld tehes kummardati päikest. Jaanilaupäeval tehti sauna ja mekiti selleks puhuks käima pandud õlut, aga meeles peeti ka esivanemaid ja käidi nende haudadel.

Külajaanikul soojendati end tule ääres, söödi, lauldi, kiiguti ja mängiti ning loodeti, et nii talitades tuleb järgnev poolaasta kuni jõuluni kindlasti tervem ja parem.

Esivanemad pidasid tuld pühaks ning keelasid selle ääres vanduda ja riielda, sinna ei tohtinud sülitada ega sodi visata, küll ohverdati lõkkele head-paremat söödavast.
Viimane sajand on jaanipäeva tähistamisse lisanud uusi tahke ja pannud tuhmuma vanu nüansse.

Sada aastat tagasi 23. juunil andsid meie vaarisad praegusel Lätimaal Võnnu all sakslaste Landeswehrile valusalt vastu nina ja kindlustasid noore riigi iseseisvust. Ei maksa unustada, et igal sõjalisel võidul on vere hind.

Eestis hakati riiklikult Võnnu lahingu aastapäeva võidupühana tähistama alles 1934. aastal, põimides uued rituaalid, nagu võidutule läkitamine üle maa, üsna orgaaniliselt jaanipäeva tavadega.

Kui ammustel aegadel koguneti suviseks pööripäevaks pereringi või läideti külaplatsil kogukondlik jaanik, siis tänapäeval tähendab jaanipäeva tähistamine suurt rahvaste rännet ja massiüritusi, kus programmi nurgakivi on endiselt alkoholi siseorganites põletamine.

Hinnanguliselt sõitis eelmisel nädalavahetusel Saaremaale üle 20 000 inimese, ehk leedotuleliste populatsioon kasvatas päevaks-paariks saarel viibiva inimhulga pea poole suuremaks.

Kui eelmisel aastal liigutas kaitsevägi suurõppusel «Siil» paari nädala jooksul 18 000 inimest ja «Kevadtormil» tänavu poole vähemat, siis võite ette kujutada, millises ulatuses manöövri võtsid neil päevil ette ainuüksi Saaremaa vallutajad.

Ent samasugune dessant tabas Pühajärve jaanituld ja hulka väikseimaid jaanipidusid kõikjal üle maa.

Võime kiruda Jevgeni Ossinovskit Lätile kingitud miljonite eest, kuid konjunktuuriinstituut kinnitab, et eestimaalaste alkoholitarbimine vähenes eelmisel aastal kümnele liitrile absoluutalkoholile elaniku kohta, mis on viimase kümnendi väikseim tulemus.

Ehk on siiski midagi enamat kui õnnelike juhuste meeldiv kokkulangevus, et paganlike juurtega suvise pööripäeva tähistades ei jätnud Eestis elu ükski inimhing.

Ometi raporteeris politsei- ja piirivalveamet pühade järel, et läinud reedest kuni esmaspäeva hommikuni tabasid nad üle saja joobes autojuhi, kellest ligi kolmandik oli koguni kriminaalses joobes.

Liiklusõnnetusi oli samal ajal 19 ja neis sai viga 23 inimest. Kuus õnnetust põhjustasid joobes juhid.

Seoses kehalise väärkohtlemisega alustati ligi 40 kriminaalmenetlust. Politseinikud tabasid ka ligi 70 alkoholi tarvitanud alaealist. Nii et eufooriasse langeda pole samuti põhjust - alkoholi mõjuvõim kummitab edasi.

Kipume süüdistama nõukogude aega, et suvise pööripäeva tähistamisest on saanud joomapüha. Ent soomlased lahe teisel kaldal on oma juhannus't tähistades sama pöörased ja loevad pidustuse järel hinge heitnuid halvimal juhul kümnetega.

Irvhambad viskavad nalja, et meie laiuskraadidel polevat pimedatel ja külmadel talveõhtutel võimalik ilma lisakütuseta ellu jääda, unustades, et kanget kraami keetma ja jooma õpetas meid alles paar sajandit tagasi tsaarivõim, mitte karm kliima.

Lõkete süütamisega tähistatakse suvist pööripäeva ka Skandinaavia maades ja Lätis, ometi pole kuulda, et naaberrahvad püha soomeugrilastest pöörasemalt tähistaks.

Raske öelda, kas alkoholihinna kõrgeks ajanud aktsiisid on tänavuste musta kroonika arvude leevendajad.

On ju Läti piirikaubanduse ahvatlus endiselt käeulatuses tunni-paari autosõidu kaugusel.
Näeme peagi, kas alates 1. juulist, mil langeb õlle, siidri ja kange alkoholi aktsiis, tabab Eestit uus lausjoomise vaimustuspuhang.

Riigikogus enne jaani vastu võetud seadus vähendab alkoholiaktsiisi veerandi jagu. Pudeli hinnast haihtuva paarikümne sendiga tekkiv ahvatlus on pannud riigi siseturvalisuse eest vastutajad muretsema.

Päästeameti juht Kuno Tammearu ütles, et Eesti vajab kiiret plaani lausjoomise vähendamiseks, sest viitega politsei ja kiirabi jagatud kogemustele peab ta alkoholi kuritarvitust suureks probleemiks.

Soome kogemusel kasvatab aktsiisi langetamine alkoholi tarbimist ja eksperdid ennustavad Eestile sama saatust.

Märkasin, et ootamata riiklike plaanide ja programmide käivitamist, oli tänavu jaanide ajal ka alkoholivabu jaanipidusid, kus osalejad eelistasid valida selgemat silmavaadet.

Õllevabrikandid kiidavad, et tänavu on jõudsalt kasvanud alkoholivaba kesvamärjukese müük ja populaarsus. Näis, kas aina enam inimesi eelistab ajaviite kõrvale teadlikku alkoholivaba janukustutust või on see aktsiisipoliitika muutusega kaduv pinnavirvendus.

https://jarvateataja.postimees.ee/6716338/tanavune-jaan-halastas-inimeludele

Lasnamäe, anna Hollywoodile teed

Huvitav, et 30 aastat pärast laulvale revolutsioonile stardipaugu andnud isamaalise laulu üleskutset peatada Lasnamäe tõstatas sama ettepaneku maailmakuulus Hollywoodi filmimees Christopher Nolan.

Eesti lauldi omal ajal vabaks, kuid Ivo Linna häälega kõigest väest alla orgu skandeeritud hüüd Lasnamäed ei peatanud.

Vabas Eestis sai paekaldale laotunud karbilinna laienemine kesklinna poole uued tuurid, muide, tuginedes nõukogudeaegsele planeeringule.
 
1988. aastast 2004. aastani ehitati Laagna tee selliseks, nagu me teda praegu teame, ehk Lasnamäe valgumisele alla orgu anti hoopis uus hoog. Teist nii laia ja intensiivse liiklusega transpordi tuiksoont annab tänapäeva Eestis otsida.

Teisipäeval maandus Tallinna lennuväljal režissöör Nolan isiklikult koos oma kaaskonnaga. Nende ridade kirjutamise ajaks pole teada, kas linnavõimud annavad nende käsutusse Laagna või pelutavad filmivõluri asendusvõttepaiku mujalt otsima.

Poleks ka imestada, sest meil on tulusate rahvusvaheliste ettevõtmiste tõrjumine muutunud rahvusspordiks, kui meenutada tselluloositehase janti või võitlust Rail Balticu vastu.

Minu tagaaias ei tohi teha midagi, oleme varmad äriideid protestidega tapma, et hiljem imestada, miks riigil pole raha päästjate palkadeks, pensionideks või teaduse rahastuseks.

Ilmselt on vähe inimesi, kes pole viimase kuu jooksul lugenud meediast igapäevaseid rindeteateid Hollywoodi võttemeeskonna Tallinna tulekust ja siin filmitavast rahvusvahelisest spioonipõnevikust «Tenet».

Kui president kuulutaks välja uute sõnade leidmise sõnause, siis pakuksin konkursile pähe turgatanud uudissõna - nolaneerimine, mis iseloomustab Holliwoodi filmivõtete ümber Tallinnas käivat kõvat kammajaad. Kõlvar nolaneerib Laagna kanaliga. Delfi nolaneerib linnahalli juures. Nolan nolaneerib Lasnamäed.

Kohalik filmiüldsus hõõrub rõõmust käsi, sest nii ulatuslikku ja väärt tööotsa ning maailmaklassi kogemust pole meie filmivärkstubadele veel sülle kukkunud, nagu ka mõnele teisele Balti riigile.

Filmivõtted annavad vahetult tööd tuhandele massistseenidesse värvatud hobinäitlejale. Mõelge ise, millise mühinaga elavdavad võtteplatsil tagatud täis kõht ja 50 eurot puhtalt kätte meie majandust. Lisaks saavad teenistust hotellid ja muud teenindusettevõtted.

Eesti filmiinstituudi hinnangul on maailma vägevatele silma jäämiseks tehtud üle kümne aasta tõsist tööd ja nüüd on aeg hakata vilju noppima. Nüüd on lõpuks varvas ukse vahel, et saada tulevaste kultusfilmide kuulsaks võttepaigaks, nagu on ehk Budapest praegu.

Teadjamad on kokku arvutanud, et kuu ja peale vältav võtteperiood jätab Eestisse 16 miljonit eurot ning toidab tulevikus pikalt turismiäri. On ju üldteada, kuidas fännid käivad üle ilma menukite võttepaiku kummardamas.

Siiani on üle endise suure kodumaa inimesi, kes tulevad veel 40 aastat hiljem Tallinna otsima Andrei Tarkovski kuulsas filmis «Stalker» nähtud kohti.

Lühiksese ajaga on «Tõe ja õiguse» tarbeks püsti pandud filmi-Vargamäe talukompleks Võrumaal Rõuge kandis muutumas kuumaks siseturismiatraktsiooniks.

Ent näiteid pole vaja kaugelt otsida. Minu koduses Esnas, Eesti kuulsaimas bussipeatuses, on läbisõitjad juba aastaid käinud «Naabriplika» seriaali napsilembelisi tegelasi jäljendades pilte klõpsimas.

Ent mis me jagame laskmata karu nahka. Tulgem tagasi selle juurde, et filmimeeskonnal on juulis vaja Laagna teed kuuks ajaks võteteks sulgeda.

Kui eelmine linnapea Taavi Aas olnud lahke, siis praegune Tallinna raad puksib vastu ega näe võimalust Lasnamäge nii kauaks muust linnast ära lõigata. Mingi Hollywood neile juba tingimusi ei dikteeri, kumab linnaisade väljaütlemistest.

Lasnamäel on kaalukeele jagu valijaid, kelle soosingu kaotamisega järgmistel valimistel aina hapramaks muutuva ainuvõimuga linnavalitsus riskida ei saa. Nii on paratamatu, et isegi kui linnalt jah-sõna tuleb, tehakse enne rohkem kui rubla eest poliitilist sõud.

Kui aga valija Lasnamäel on hetkelise ebamugavuse pärast tige, võib linnavõim vabalt hukata hüve, mida filmitööstuse vägevad on valmis meie riigi majandusele pakkuma.

Pealegi. Kes ütleb, et nad filmis ikka Eestit heas valguses näitavad? Linnapea Mihhail Kõlvart kahtleb ka selles.

Eks vandunud Kasahstani juhid Briti näitleja ja režissööri Sacha Baron Coheni omaaegse hiti «Borat» linastumise järel tuld ja tõrva riigi naeruvääristamise pärast.

Eestiski põetakse, mida teised meist arvavad. Üks anekdoot jutustab loo, kuidas loomaaias elevandipuuri ees seisev eestlane murrab pead, mida suur loom temast arvab.

Meenub, et mitmest Briti viimase aja popist seriaalist on eestlase tegelaskuju läbi vilksatanud ikka seoses Ida-Euroopa allilmaga.

«Teneti» täpsem sisu on siiani hästi hoitud saladus. Mida see Nolan on Eesti kohta stsenaariumi ikka kirjutanud? Küsimus jääb kripeldama kuni esilinastuseni.

Üks kivi on juba südamelt langenud. Täna võib pisut kergemini hingata, sest selgunud on, et üks võttepaikadest, räämas ja lagunev linnahall, muundub Ukraina rahvusooperiks Kiievis ega seostu filmis Eestiga.

Ju võivad skeptikud edasi norida, kas Nolani uus film lööb läbi sama edukalt, kui tema eelmised filmid.

Kas James Bondi, Jason Bourne'i või «Võimatu missiooni» Ethan Hunt’i kõrvale mahub spioonidest veel midagi sama hoogsat ja filmipublikut hullutavat?

Maailma autoriteetseima filmiandmebaasi IMBd hinnangul on alates filmilindi leiutamisest üle ilma üles võetud jämedalt 307 000 mängufilmi.

Tänapäeval vändatakse aastas juba üle 10 000 mängufilmi. Enamikust sellest massist ei tea me midagi.

Eesti filmiinstituudi aastaraamatute andmeil panustas Eesti üleilmsesse statistikasse kümme ühikut mängufilmi aastas. Sinna hulka on loetud ka koos välismaalastega tehtud filmid. Silmadega üle nimekirja libistanud, tõdesin, et pole pooli neist näinud.

Aga mis siis. Meelelahutustööstus on vaieldamatult maailma üks mõjukamaid majandusharusid ning kui meil õnnestub väikegi viil sellest oma hommikuse teetassi kõrvale haugata, siis väikesele riigile on see ikkagi kopsakas raha.

Pealegi on meil võimalik tulevikus pürgida Guinnessi rekordite raamatusse kui esimene rahvus maailmas, kes viimse põlvepikku poisikeseni on filmis mänginud. Kui iga järgmise hiti ülesvõtuks on massistseenidesse jälle vaja tuhandet inimest, siis juba 1300 filmi pärast oleme kõik vähemalt korra kinolinal vilksatanud.

Kirjanik Ernest Hemingway märkas kunagi igas sadamas eestlast. Saagu edaspidi olema eestlane igas Hollywoodi kassahitis. Kuuks ajaks Lasnamäe peatamine pole ju selle eesmärgi saavutamiseks üldse suur sissemakse.

Kui president kuulutaks välja uute sõnade leidmise sõnause, siis pakuksin pähe turgatanud uudissõna - nolaneerimine, mis iseloomustab Holliwoodi filmivõtete ümber Tallinnas käivat kõvat kammajaad. Kõlvar nolaneerib Laagna kanaliga. Delfi nolaneerib linnahalli juures. Nolan nolaneerib Lasnamäed.

https://jarvateataja.postimees.ee/6705842/lasnamae-anna-hollywoodile-teed

Verbaalsed kuklalasud on poliitika uus argipäev

«Äratus!» hõikasin läinud pühapäeva lõunaajal Peetri võimla uksest sisse astudes, et valimiskomisjoni korraks tardumusest elevile raputada ja nägusid rõõmsamaks teha.

Hiljutise Kareda vallamaja esine oli surmvaikne. Sees isikutunnistuse näitamise peale avatud allkirjalehel oli näha, et mõni nimelahter oli ikka enne mind ka täidetud.

Mis parata. Suuremale osale eestlastest on neljandad Euroopa Parlamendi valimised jäänud õlgu kehitama panevaks protseduuriks, mida enamik kaaskondsetest oma kodanikukohuseks ei pea.

Valimispäeval proovis president Kersti Kaljulaid sotsiaalmeedias loide alamaid valimiskastide juurde minema ergutada, toonitades, et hääletusel on meie kõigi ühise Euroopa tulevik.

Ent vihmasel ja jahedal päeval otsis valimisjaoskondadest varju vaid 12,2 protsenti valijatest. Kokku 37,6 protsendist valimas käinutest lõviosa suskas päevi varem ID-kaardi masinasse kontoris, kodus diivanil või põikas läbi eelhääletuselt.

Kraadiklaasil näitaks 37,6 kerget palavikku, kuid valimisaktiivsuse skaalale asetatuna mõõdab arv leigust, mis määratleb europarlamendi valimised eestlase silmis suvaliseks toiminguks.

Kui see peaks siinpool Koiva jõge kuidagi kedagi lohutama, siis Lätis suudeti pooled valijakaardid enne valijateni jõudmata ära kaotada ning päev meist varem käis lõunanaabreid hääletussedeleid urni laskmas alla kolmandiku.

Samal ajal kui rahvusringhäälingu esinduskanalis valimisstuudio muudkui venis ja venis, kulmineerusid valimistepäeva põnevaimad hetked hoopis ETV2s. Jäähoki MMi finaalis Soome koduliiga laiemalt tundmata uisumeestest koosnev sats näitas sisu ja nahutas NHLis mängivaid nimekaid kanadalasi, olles enne koju saatnud tiitlikaitsja Rootsi ja suursoosiku Venemaa.

Paljudel tuttavatel, kellega neil päevil rääkisin, polnud usku, et Eesti presidendist kõrgemat palka korjavad eurosaadikud, isegi kui nad kõik seisaksid järgmised viis aastat pea peal, suudaksid 751-liikmelist Euroopa Parlamenti kuhugipoole kallutada.

Nagu ei jaksa päästepaaditäis turiste täiest jõust aerudele surudes tirida pirakat huvireisilaeva uuele kursile.

Teine lugu on mu sakslasest sõbraga Saarimaalt, kes ütles muheldes, et tema liidumaa valimisaktiivsus oli 66,4 protsenti ning debatt kliimamuutuste, rändekriisi ja globaalsete majandus- ja julgeolekukatsumuste üle tugev.

Eelneva valguses võiks korrigeerida poliitikavaatleja Ahto Lobjaka hinnangut, et pühapäeval valiti parlamenti, mille taga pole rahvast.

Eks Euroopa väikeriikide mättalt paistagi see nii olevat. Seevastu kontinendil kurssi seadvate suurte ja mõjukate riikide rahvad tunnetasid vastutust ja oma hääle jõudu Euroopa suuna määramisel teisiti.

Muide, kogu Euroopa Liidu tänavune valimisaktiivsus oli tavalisest suurem ja küündis ligi 51 protsendini.

ETV valimisstuudiot vaadates jäi kõrvu uuring, mis viitas, et Eesti liikmed europarlamendis olla keskmisest väiksema mõjukusega. Viisakalt sõnastatud hinnang väikeriigi tiibade kandevõimele Euroopa võimukoridorides.

Paar päeva tagasi alanud spurt Euroopa Liidu võtmepositsioonidele on andnud kinnitust, et Eesti ja teiste väikeriikide poliitikud väärikamatele ametikohtadele peetavas võidujooksus ei kvalifitseeru.

Küllap see seletab osalt, miks paugutasid riigikogu valimiste võitja Reformierakond ja valitsusest koalitsiooni lennutatud sotsiaaldemokraadid täie rauaga, et Euroopa Parlamenti pürgimisest saaks kohalike teemadega pärast kaklust rusikatega vehkimise valimised, mis jätkasid kuid leierdatud sisepoliitilist kätši.

Sajand tagasi piisas uue võimu kehtestamiseks pealinna sildade, postkontori ja telegraafi vallutamisest. Kaasaja meediumide rohkuse ja info liikumise kiiruse juures oli ilmselge, et paari aasta eest võimult tõugatud ning riigikogu valimiste krooniks Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsiooniga alandatud põliste valitsejate impeerium ei lepi kaotusega, vaid annab raugematu jõuga armutuid vastulööke.

Riigikogu valimiskampaania masinavärk kihutas täistuuridel edasi järgmisse kampaaniasse halastamatult täpset tuld andva meediasõjaga, mis on praeguse valitsuskoalitsiooni renomee ja reitingusõelast hõredamaks paugutatud.

Kuigi paari kuuga rivistus hulk valijaid ühe partei selja tagant ümber teise taha, ei õnnestu tavapäraselt väikeseks jäänud valimisaktiivsuse tõttu kriitiliselt mõtlevat inimest ometi veenda, et äsja oli tegu protestivalimistega.

Europarlamendi kohad jagunesid enam-vähem prognoositult ja tuntud nimede vahel, kellele erakonnad ise panuseid tegid.

Rääkigu kaks mandaati korjanud erakonda üldsusele mida tahes, europarlamendi valimistest riigisisesele koalitsioonile siduvaid tagajärgi pole.

Alati võib vaielda, kelle valijad viitsisid välja tulla ja kelle omad mitte või milline erakond oli edukam peibutuspartide nimekirjadesse kaasamises ning kes ostis reklaamitööstusele antud rahapakkidega endale parema valimistulemuse.

Näha on, et kaevikusõda enesekindla ja valusalt salvava opositsiooni ja kogenematu ning pideva naeruvääristamise all kooku vajuva koalitsiooni vahel süveneb.

EKRE-le omane jõuline sõnakasutus on imbunud tavakäibesse erakondades siin- ja sealpool süvenevat rindejoont. Verbaalsed kuklalasud poliitiliste rivaalide pihta on saanud igapäevaseks. Viimased kuud on näidanud, et võitluses võimu pärast enam vange ei võeta.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6694658/verbaalsed-kuklalasud-on-poliitika-uus-argipaev

Mitu põdravasikat maksab Eesti vabadus?

«Mängige oma sõjamänge sügisel!» on mitu loomasõpra viimastel päevadel sotsiaalmeedias turtsatanud digilaiguliste kaitseväelaste suunas verbaalset rusikat viibutada.

 

Äsja lõppenud kaitseväe õppus Kevadtorm ajas loomakaitsjad kurjaks, sest Ida-Virumaal harjutuste piirkonnast leiti viis inimeste arvates hüljatud põdravasikat. Häälekad aktivistid survestavad avalikule pöördumisele allkirju kogudes kaitseministeeriumi lükkama õppusi tingimusteta kevadest sügisesse.

Foto: Kaitseministeeriumi FB konto

Muide, täpselt aasta tagasi vajutas kaitseväe Lõuna-Eestis peetud suurõppusel tehtud klõps sõduri ja põdravasika kohtumisest nunnumeetri seieri hoopis põhja ja muhe uudis levis BBC kaudu laia ilma.

Hinnanguliselt on Eestis 13 000 põtra, kellest pooled jäävad igal aastal jahimeeste suitseva püssitoru ette. Nii elavad praegu imearmsad põdravasikad kahe-kolme aasta vanuseks, et saada suitsuvorstiks lugematutel laadalettidel.

Skandinaavias tehtud uuringute järgi pistavad karud igal aastal nahka üle veerandi sündinud põdravasikatest. Seega võib aimata, et meie metsade suurima loom põder on looduslikus toiduahelas väga olulisel kohal.

Põtru, nagu ka isendeid teistest loomaliikidest, saab veel arvukalt hukka maanteeliikluses ja jääb läbi metsamassiivide põrutavate rongide alla.

Ometi pole ma märganud petitsioone suitsuvorsti ja autode keelamise, raudtee ülesvõtmise või karude riigist pagendamise nõudmiseks.

Ma ei soovi olla kuidagi küüniline ega iroonilne õppustele jalgu jäänud väikeste põtrade traagilise saatuse suhtes, vaid juhin tähelepanu, et maailm on oluliselt mitmekesisem, kui üksikjuhtumite najal lõkkele puhutud emotsioonide valguses paistab.

Eesti vabaduse kaitsmiseks harjutamine pole käputäie sõjardite ja nende välismaiste sõprade eralõbu, vaid iga siinse kodaniku põhiseaduslik kohus, nagu on ka looduskeskkonna säästmine.

Seega tuleb otsida ühiskonnagruppide terava vastandumise asemel kompromisse. Ent leppida ka ohvritega.

Eesti iseseisvuse jätkusuutlikkust on võimatu ette kujutada rahva kaitsetahte, tugeva ja motiveeritud armee ja kahe eelnevaga otseses põhjuslikus seoses oleva NATO liitlaste toetuseta.

Kulla sõbrad, kaitsevägi ei mängi kuskil metsas poisikeste kombel mingeid suvalisi sõjamänge, vaid harjutab riigi kaitsmist parimate relvade ja sõduritega just neis paigus, kus sajandite taha ulatuv ajalugu on korduvalt näidanud, et vaenlane tikub meie maale ja kus on talle kõige tõhusamalt võimalik vastu nina anda.

Mets on eestlasi katnud, toitnud ja kaitsnud aastasadu, isegi aastatuhandeid ja jääb kaitsma ka edaspidi, kui meis säilib mehemeel.

Mitme väliõppuse kogemuse najal saan kinnitada, et kaitstava maastiku hea tundmine annab omadele vastase ees suurema eelise, kui nende kõrgtehnoloogiline tank, droon või rakett lubaks arvata.

Oleks lühinägelik harjutuste ajal taanduda silma alt ära kinnistele polügoonidele ja hüljata looduslik eelis või ronida avamaastikule ning ainult asulatesse, kus tegelikkuses saab võimalik vaenlane ennast rohkem maksma panna.

Kaitsevägi ei seisa väljaspool ühiskonda. Vormi kandes täidavad oma kohust meie lapsed, vanemad, sugulased, sõbrad ja tuttavad. Ajateenijate väljaõpe on osa riigi haridussüsteemist koos suurde pilti haakuvate kinnitatud õppekavade ja -tsüklilisusega.

Suvel, sügisel ja talvel ajateenistusse kutsutud nekrutid saavad kevadeks üksustena kokku harjutades väljaõppe, mis teeb neid osaks tugevast reservarmeest, mida vajadusel rakendada. Kevadine suurõppus on oskuste viimane lihv.

Õppetsükli nihutamine petitsioonis nõutud sügisesse rebiks abituriendid enne lõpetamist koolipingist ning paneks ajateenistusest vabanenud noored aastaks ootama ülikooli- või kutseõpingute jätkamist.

Alternatiiv on koos õppuste kalendri muutmisega kehtestada koolides õppeaasta jaanuarist oktoobrini, mis keerab pea peale kogu riigi elukorralduse ja eristab meist muust maailmast.

Isegi kui koolitsükli nihutamine õnnestuks, olen enam kui kindel, et sügisvihmadesse lükatud õppustel kahjustaks kasutatav rasketehnika maastikku ja floorat praegusest oluliselt rohkem.

Ehk mäletate ajaloost, kuidas Wehrmahti seni laitmatult töötanud sõjamasin takerdus Moskva all 1941. aastal mülkasse?

Küllap tõstaksid sügiseti häält ka seenelised, marjulised ja jahimehed, kelle tegemisi metsadesse ilmuvad kaitseväelased häiriksid.

Pahuralt uriseks talveunne käppa imema sättiv karu ja niheleks lehehunnikusse kerra tõmbunud siil.

Kindlasti tunneks meie iseendale korraldatud kaosest rõõmu naabreid saakloomadeks pidav Kremli peremees, kes muide on öelnud, et tema maa pole nii rikas, et keskkonnahoiuga tegeleda.

Tasub meeles pidada Ukrainat, keda rünnati hetkel, kui kaitsevõime oli viimaste kümnendite kehvim, ja teisi endistes vennasvabariikides madalal tulel hõõguvana hoitavaid relvakonflikte.

Tahtmatult kerkib niigi leierdatud küsimus, kes lõikab loomakaitsjate algatusest tegelikku kasu. Mitu põdravasikat on väärt Eesti vabadus?

Vaata kuidas tahad, õppuste perioodi tuima nihutamisega sügisesse on ikkagi nokk kinni ja saba lahti, kui jääme eeldama, et tugev riigikaitse on meie maa ja rahva säilimise üks nurgakividest.

Usun, et kaitseväel ja looduskaitsjatel on võimalik hea tahte korral ühise laua taha istudes arutada, kuidas praegu toimiv väljaõppe saab järgmisel korral vähem loodust häirida ja kahjustada ning info veelgi paremini liikuma.

Ehk tulevad loomakaitsjad edaspidi kaitseväele appi, et loomad õppuste alalt eemale peletada, või on muid tõhusamaid ideid kui keelumalakaga äsamine.

Olin üks tänavusel Kevadtormil osalenud reserväelastest. Muuhulgas oli minu roll jälgida, et kaitsealasid läbivad üksused täidaksid piiranguid, näiteks ei teeks pauku ega keeraks masinatega teelt maha.

Jõhvi ja Sillamäe ümbruse metsades veedetud poolteise nädalaga nägin masendavas koguses metsa alla ja kõrvalteede pervedele kuhjatud ehitusprahti, vanu kodumasinaid, sanitaartehnikat ja muidu olmeprügi, nagu poleks mujal Eestis rakendatud jäätmehooldussüsteemist Ida-Virumaal midagi kuuldud.

Üks mu kamraade nentis, et keset improviseeritud prügimäge kanda maha panna soovivale Poola üksusele oli üsna keeruline seletada, et nad on kaitsealal.

Kurtna maastikukaitsealal kohatud rühmaülem ütles, kuidas äsja oli otse tema üksuse nina all peatunud auto, mille juht loopis maha mitu prügikotti ja kadus. Kaitseväelased märkisid numbri üles ja vähemalt üks jultunud reostaja saab liistule tõmmatud.

Tore, et Eestis on «Teeme ära!» koristustalgud saamas traditsiooniks. Oleme uhked, et vedasime maailmakoristuspäeva.

Ehk paneksid hoopis kõik looduse pärast südant valutavad inimesed ja organisatsioonid seljad kokku ja märkaksid prügimäega äravahetamiseni sarnanevaid Ida-Viru metsi?

Selle kandi inimeste keskkonnateadlikkuse Augeiase tallid ootavad puhtaks rookimist ning loodus lagast välja kaevamist mitte vähem, kui kevadised põdravasikad igatsevad oma ema.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6683902/mitu-podravasikat-maksab-eesti-vabadus

Poliitikasse saabub suitsevate suude ajastu

«Poiss, neil, kes valetavad, hakkab suu suitsema!» manitses vanaema ükskord omavahel olles koolieelikut aus olema.

Inimese kõige ausam aeg elust ollagi lapsepõlv ja seetõttu polnud lihtne ette kujutada teisi mudilasi, kelle suu tossab kui korsten.

Täiskasvanud tossajaid olin seni pidanud tavalisteks suitsumeesteks. Vaatasin onu ja mõnda isa töökaaslast edaspidi hoopis kahtlustavama pilguga.

Vanaema sõnum peas tiirlemas, piidlesin silmanurgast ka ennast, et suu rääkides ei suitseks. Läks aastaid taipamaks, et verbaalse udu ajamine ei muuda hingeauru karvavõrdki tummisemaks.

Moraalses võtmes on valetamine taunitav nagu muud madalamad instinktid, mida loodus on liigile ekstreemsetes oludes toimetulekuks kaasa andnud ja mida tsivilisatsioon on põlu alla pannud.

Tunnustatud ameerika psühholoog Paul Ekman defineerib valetamist kui teadlikku tegevust ohvri eksitamiseks, sellest kavatsusest ilma viimasele teada andmata, järjestades kuus valetamise viisi:
1. Teabe varjamine. Kuigi valetaja ei valeta ega anna edasi olematuid fakte või emotsioone, hoiab ta enda teada tõese teabe.
2. Teabe moonutamine. Lisaks tõe varjamisele lisab valetaja katteta fakte ja eksitavaid emotsioone.
3. Emotsiooniallika varjamine. Valetaja ajab ohvri segadusse väitega, et emotsiooni põhjustaja on midagi muud kui tegelikult.
4. Tõe esitamine valetamise kaudu. Tõele lisatakse sarkastiline toon, mis paneb adressaati infos kahtlema.
5. Pooltõde. Räägitakse küll tõtt, kuid mitte kõike.
6. Trikk. Ootamatu ja väljapaistev, kuid situatsiooniga mitte seotud käitumise esitamine.

Vene kirjanik Anton Tšehhov on öelnud, et ausad inimesed ei valeta, kui selleks pole vajadust.

Meie ümber on endiselt palju talutavat valet, mis hoiab ühiskonda koos.

Vanematena pikendame oma maimukeste lapsepõlve, puhudes neile hambasse legendi jõuluvanadest ja päkapikkudest või lapsi toovatest toonekurgedest.

Ilukirjandus ja teatrilavadele toodud etendused ning haaravad mängufilmid on enamasti lood, mida tegelikkuses pole juhtunud. Ometi peame väljamõeldud kangelasi ja konstrueeritud lugusid eeskujuks.

Eks ole mustkunstnikugi trikid pettus, mis hajutavad tähelepanu ja panevad vaataja silma uskuma osavat kelmi ime pähe.

Uksest ja akendest sisse pressiv reklaam on ju lihtsustatult peen pettuse kunst, kuidas illusioone luues mõjutatakse masside ajutegevust suunas, mis suunab inimest ostma teatud asju ja teenuseid või muutma oma käitumist reklaamijale soodsas suunas.

Utreeritult väljendades on ka poliitika peen valetamise kunst, kuidas müüa grupile inimestele unistusi paremast tulevikust, mis ei taha ega taha saabuda, ning panna poolehoidjaid uskuma oma ainueksimatusse ja oponendi saamatusse.

Teame ajaloost arvukaid näiteid säravatest väejuhtidest, kes emotsiooni najal oma alluvatesse usku süstides on alistanud endast tugevamaid vastaseid. Sõjanduses ongi vaenlase eksiteele ajamine oluline võidu võti ja võitjate üle teatavasti kohut ei mõisteta.

Lihtsustatult võttes on triumfikaare alt tammepärgadega läbi ratsutavad kindralid tavalised valevorstid, kes eesmärgi saavutamiseks on teadlikult valinud abinõu.

Riigid ja rahvad on ajaloo vältel eeltoodud näiteid tšehhovlikult aktsepteerinud ausate valedena. Ent see register on ajastute vahetudes muutuv.

Nõukogude ajal näitas asjameeste oskus Moskvat tüssata juhi võimekust. Laiadesse massidesse jõudnud korruptiivne käepesu ja riigi varastamine oli norm üldise majandusliku ebaõigluse ja defitsiidi leevenduseks ehk näitas oskust elada.

Tänapäeval on samu tõekspidamisi järgides kerge sattuda kohtupinki ja trellide taha.

Kaasaegses Eesti ühiskonnas näikse olevat uue tasakaalu otsingutes suhtumine poliitikute retoorikasse.

Kui veel hiljuti vaadati läbi sõrmede ükskõik millisele intellektuaalselt veidrale mõtteavaldusele teadmisega, et poliitikud võivadki uskuda ja rääkida ebareaalseid asju ja USA presidendi eeskujul tulla püünele alternatiivsete faktidega, siis enam mitte.

Meedias ja suhtlusvõrgustikes on poliitiliste avalduste hindamise skaalalt kadumas varjundid ja jäämas kaks jaotust - tõde ja vale. Kõik, kes pooltoonidega mängivad, taotakse teravate naeltega moraalsesse häbiposti.

Aina sagedamini loeme meediast meetrikõrgustest pealkirjadest, kuidas üks poliitik teise järel valetas.

Kõige tragikoomilisem on see, et oma tsunftikaaslaste paljastamise esirinnas sõuavad poliitikud ise.

Nii on aja küsimus, kui ühiskondlik hoiak peab opositsiooni või koalitsiooni eristamata igat poliitikut patoloogiliseks valetajaks.

Nii on poliitilist maastikku haaranud valede paljastamise tuhinas peidus kahe teraga mõõk. Iiri päritolu inglise kirjaniku George Bernhard Shaw meelest ei ole valetaja karistus mitte see, et teda ei usu keegi, vaid see, et ta ise ei saa enam kedagi uskuda.

Musta stsenaariumi järgi jäävad nii lähiajapoliitikat ilmestama üksnes suitsevad suud.

https://jarvateataja.postimees.ee/6676636/poliitikasse-saabub-suitsevate-suude-ajastu