Tule eile meile!

Mõte küsida Järvamaal Kareda valla inimeste käest nõu võimalike liitumiseelistuste üle on mõistlik. Seda enam, et sügisel valimiste eel oli teema üsna teravalt üleval ja üksmeelt millise naabriga liituda ei olnud. Siis tundus, et mõned naabrid tahavad sõlmida sobinguid valla allaneelamiseks oma eesmärkide saavutamisel küsimata Kareda valla rahvalt, mis neil sellest tolku.

Kareda vallas küsitluse ajastamine Europarlamendi valmisitega ühte ei nõua vallalt küll suurt lisaressurssi, kuid pelgan, et ülejala kiirustades asjade korraldamine ei anna tulemuseks usaldusväärset läbilõiget valla inimeste seisukohast, vaid ainult nende arvamuse, kes on otsustanud europarlamentääre valima minna. Ja neid ei ole politoloogide ennustuse järgi kuigi palju.

Nimelt polnud eilse seisuga vallakodanikele saadetud sellekohast teavituskirja nagu valimiskomisjon valijatele tavatseb saata, et lisaks Euoopa asjade üle otsustamisele oodatakse neilt ka oma koduõue arengutele suuna andmist. Rahvaküsitlusele peaks eelnema kohalikul tasandil mingigi värske diskussioon.

Parim paik ilmaasjade üle arutlemiseks :) Eks ikka bussipeatus.

Nii ei ole ootamatult järgmitele valimistele sattuvatel inimestel erilist läbikaalumiaega. Nagu humoorikas reklaamis:“ Ütle, ütle, ära mõtle!“ Sama usaldusväärse tulemuse saaks päeva poetrepil veetes ja juhuslikke möödujaid küsitledes. Nagu Maksimarketis leiba ostma minnes ründab keegi elektrit müüa.

Kaotsi läheb ka internetis ja eelhääletusel osalenute arvamus. Eile õhtul, kui viisin ema vallamajja hääletama polnud rahvahääletusest juttugi. Ka vallamaja teadetetahvlil ei hakkanud silma. Kareda valla kodulehe kalender kinnitab, et 25. mail on Euroopa parlamendi valimised, ei muud. Vallalehes olevat olnud infokilde, et rahvaküsitluse plaan on, kuid Vallaleht on tellitav ja poest ostetav, seega ei jõua seal aimuantav kaugelt mitte kõigini. Valla kodulehel on viimane Vallaleht märtsikuine.

Nii on seni kättesaadavaim teave Järva Teataja uudis, mida ei saa parimagi tahtmise juures võtta ametliku teadaandena rahvaküsitluse korraldamise kohta. Ega maakonnalehtki levi iga vallakodaniku postkasti.

Rahva arvamust ei saa pärida rahvast küsitlusest ette teavitamata või puudulikult seda tehes veendumata, et iga vallakodanik teab ette milleks ta vallamajja tuleb. Muidu meenutab see Krimmi või Donetski rahvahääletusi.

Läbimõtlemata tegevus lörtsib hea idee. Keegi saab linnukese kirja, et justkui inimesed on kaasatud. Ent sisuliselt saadav tulemus ei sünni arengukava uuendamiseks ega valla tuleviku plaanimise alusdokumendiks. Vallavanem Kulno Klein möönab isegi Järva Teatajale, et kui vähe inimesi võtab vaevaks valimispäeval vallamajja tulla, siis ei ole tagasiside järelduste tegemiseks piisav.

Mis õpetaja Laur rehkenduse kohta ütleski?

Vendetta Paide moodi

Paide volikogus hargnev võimuvõitlus on nagu Sitsiilia maffiaperede veritasu Vendetta. Kord rapsatakse vaip alt ühelt erakonnalt, siis vastutasuks teiselt ja kui vaid sobilik hetk tekib, tõmmatakse rusikas taskust, et minna taas uuele ringile. Heitlus on kiskunud nõiaringis tammumiseks, kust väljapääs on silmist kadunud.

Kinolinal kannataks selline seebikat veel vaadata. Jama on selles, et võttepaik pole seitsme maa ja mere taga, vaid etendus käib reaalselt meie silme all. Halb on, et selle tagajärjed mõjutavad lisaks Paidele ka tervet Järvamaad ja mitte positiivses võtmes.

Läinud neljapäeval enne volikogus järjekordse võimupöörde mahamängimist soovitas Järva-Jaani vallavanem Järva Teataja kodulehel Paide linnavolinikel ennast kokku võtta ja keskenduda linna ja maakonna arendamisele, mitte üksteisele ärapanemisele ning susserdamisele. "Kui linn ei suuda enda sees koostööd teha, siis kuidas saab üldse maakonna tasandil koostööst rääkida,“ küsis ta.

Ent IRLile on peale sügisest alandust, kus ülejooksmiste tõttu kaotati võim ja kukuti opositsiooni, linnapeaks tõusnud Alo Aasma skalbi nülgimine ja Raekoja vallutamine sama oluline ajaloolise õiguse taastamine, kui Putinile Krimmi tagasivõtmine.

Reformierakond on samuti sügisest saati haudunud plaani kuidas napsata tagasi enda omaks peetud volikoguesimehe koht, mis valimisjärgse koalitsiooni kokku kukkudes käest libises. Ideaalne võimalus selleks avanes irlika Andres Jalaku hiljutise naasmisega riigikogust Paide volikogusse.

Viimati möllasid poliitilised kired nii eredalt Paides kümmekond aastat tagasi. Toonane reformikast linnapea Tõnis Kõiv suutis teiste erakondadega suhted nii nugadele ajada, et pidi tagasi astuma. Reformierakonda ei aidanud sadulas püsida ka lühikese vahega ametisse pandud kaks uut linnapead. Võimuvõitluse ajal linna arengust eriti rääkida ei saanud.

2005. aasta kohalikest valimistega tehti reformierakonnale kambakas, kus ülejäänud erakonnad ja valimisliit valitsesid turvaliselt aastaid. Kuni Kõiv osales Järvamaa poliitikas polnud hirmugi, et Paide koalitsioon võiks lagunenda.

Olukord muutus paari aasta eest, mil ühine vaenlane kui koalitsiooni kodurahu garant Toompea poliitikale keskendus. Reformierakonna maakonna ja Paides rakukeses võtsid ohjad uued inimesed, kes asusid aktiivselt otsima võimalusi võimu juurde naasta.

Esimese punkti võtsid reformikad poolteist aastat tagasi, kui seadsid IRL ja keskerakonnale mõlemaga tiiba ripsutades nii osava lõksu, et mõlemad leerid usuvad siiani siiralt, et pikaajalise koostöö reetis just teine erakond. Kas olid IRLil nõrgemad närvid või kiirem reaktsioon, kuid eelmise aasta algusest loodi parempoolsete erakondade koalitsioon, mis valitses linna kuni sügisest valimisteni.

Vaimusilmas valitsenuks kauemgi, sest valimisööl uuendasid IRL ja reform koalitsioonilepet teistele võimalust andmata ja olid raudkindlad, et sellega on lugu lõppenud.

Ent Alo Aasma ja sotsid ei andnud alla. Neil tegi hinge täis, kuidas IRL neilt põliseid kandideerijaid valimiste eel poolt vahetama mõjutas ning kui ülbel toonil neile kohta kätte taheti näidata. Keskerakond oli nõus vandenõus kampa lööma. Nähes mitme irlika pooltevahetusega kaasnenud tasakaalu muutust kargas ka reformierakond imekspandava kergusega ühest koalitsioonist teise. Tuleb tunnistada, et ilus see noorte ja vanade ületulekute ja kannapöörete virrvarr välja ei näinud.

Poole aastaga suutis linnapeaks saanud Alo Aasma näidata end rahvamehena. Järva-Jaani vallavanem nimetas Aasma omavalitsusjuhtide seas hinnatud meheks. Rääkimata linnavalituse kollektiivist, kes esitas Alo kui unelmate ülemuse aasta juhi konkursile.

Alo selja taga on ka noored, kes tahtsid volikogule aru pähe panna ja linnapea kaitseks üles astuda. Aga noortevolikogu ei saanud sõna, sest volikogu tööreglement ei anna selleks võimalust. Nagu räägiks linnakodanik siis kui kana pissib...

Uuel linnapeakandidaadil Priit Värgil on kahtlemata sellisest positsioonist raske usaldust võita ja ennast kehtestada. Ta võib olla kui tubli ja hakkaja tahes, kuid ikka teatakse, et ta pannakse linnapeaks vaid põhjusel, et IRL ei saa praegustest volikogust lihtsalt kedagi linnavalitsusse lasta, ilma, et see uuesti jõudude tasakaalu kõigutaks.

Niikuinii pole selgust, kes kelle reetis või esimesena üle joone astus. Igal erakonnal on sellest oma versioon ja uskumine. Aeg oleks peeglisse vaadata ja endas kibestumine, umbusk ja viha maha suruda ja taastada kodurahu.

Üsna võimatu on valitseda linna ühe enamhäälega. Iga järgnev volikogu istung on kui potentsiaalne juhtimiskriis. Valimiste eel möönsid, kõik linnapeakandidaadid, et isegi opositsioonita koalitsiooni moodustamine on võimalik. Olge siis niipalju riigimehed ja näidake, et poliitika on kompromisside kunst.

Iga erakonna eesmärgiks on tulla võimule. Aga see ei saa olla eesmärk iseeneses, võimuga tuleb ka midagi peale hakata. Linna nõuab edasi arendamist. Maakond vajab liidrit. Kui ehk võimuhoidmiseks piisabki ühest enamhäälest, siis tegudeks on vaja veenvat enamuskoalitsiooni. Nii et miinimum kolmikliit on hädavajalik.

Kui seda ei suudeta võiks kogu volikogu koosseis tagasi astuda ja teha ruumi nimekirjas järgmistele, kes ei ole poliitika pahedest nii läbi imbunud. Vahest suudavad uued inimesed meeled avada, läbirääkima istuda ja linnavankri uuesti veerema tõmmata.

Eurovalimised kui ameerikaliku kampaaniaarsenali katsepolügon

Eelolevate Euroopa parlamendi valimiste olulisem hetk pole niivõrd kandideerijate lahterdamine vene- või eestimeelseteks, kuivõrd euroopaliku ja ameerikaliku mõtteviisi ja kampaaniakultuuri heitlus.

USA valimiskampaaniad on kujunenud brutaalsuseteks ja loosunglikeks showdeks, kus eesmärgi nimel võideldakse tihti vahendeid valimata. Sõnumite sügavusele väga ei keskenduta, vaid mängitakse rohkem emotsioonidega, tihti madalate tunnetega.

Jänkide olulisemad positsioonid jagatakse valimisduellides, kus tugevad kandidaadid võistlevad kindla ametiposti nimel üksteisega sõnasõda pidades. Gladiaatoritena publiku silme all valijate soosingu pärast võideldakse saamaks riigi presidendiks, senaatoriks, osariigi kuberneriks kuni kohaliku sherifini välja.

Hammas hamba vastu heitlusest ei määra võitjat üksnes raudsed närvid, leidlikus, sõnaosavus ja vastasele jagatud maksahaakide arv, vaid tulemuseni viiva masinavärgi töös hoidmine maksab palju raha.

Ameerikaliku kampaania ülesehituse juuri võib tinglikult otsida metsikust kauboiajastust, kus võitja selgus kui püssirohusuits oli hajunud ja kaotaja lebas vereloigus. Tänapäeval on heitlus sellevõrra tsiviliseeritum, et vaenupooled tõmbavad peale valimisi rahupiipu ja kuni uute valimisteni rusikatega väga ei vehita.

Euroopas, kus poliitiline kultuur on arenenud vähema vägivallaga ja läbi aastasadade, keskendudtakse tänapäeval mõtleva inimese veenmisele ühe või teise poliitika tahkudes ja paremuses. Kusjuures loevad mitte loosungid vaid argumendid.

Paljudes Euroopa Liidu riikides on seatud piirangud valimiskuludele, mis tähendab, et rohkem tuleb teha vahetut tööd valijaga ega saa loota osavatelt müügimeistritelt tellitud reklaamikampaaniatele ja üüratutele retusheeritud plakatitele. See on kindlasti raskem tee.

Olen sattunud Euroopa Liidu riikides valimiste aegu ringi liikuma ja näinud kandidaatide valmidust tulla keset linnaväljakut valijate palge ette ennast ja oma mõtteid tutvustama. See nõuab kandideerijalt teemade sügavat läbimõeldust, laia silmaringi ja head ettevalmistust.

Samavõrd meeldiv on kuulama sättinud inimeste aktiivsus kaasa mõelda ja küsida lisaselgust. Nii ei kujune valimiskampaania ühesuunaliseks reklaamitulvaks, vaid areneb dialoog, kus kodanikul säilib tunne, et teda võetakse kuulda ja ta on vahetu osaline poliitiliste sihtide seadmisel ning tuleviku korraldamises.

Seega erineb ameerikalik ja euroopalik kampaania lisaks visuaalsele poolele ka valitavate suhtumises valijasse.

IRL näitas juba kohalike valimiste ajal, et ameerikalike võtetega jõuline Savisaare ahistamine tõstis nad Tallinnas populaarsuselt Keskerakonna järel teisele kohale. Kui nooremad ja radikaalsemad poliitikud on vaimustuses showst ja sättisid plakatile Tallinna linnapea Putiniga suudlema, siis vanemad eelistavad hoida tasakaalukamat joont ja kõnetada valijat leebemal toonil.

Reformierakond on IRList veelgi selgemalt fokusseerinud oma pildisõnumi selgrooks ameerikaliku värvikirevuse surudes Savisaar ja Venemaa ühte patta ja pakudes Ansipit sellele vastandades ainsaks alternatiiviks. Kusjuures enam ei piirduta poliitiliste vaadete ründamisega, vaid narritakse koolikiusajalikult isegi oponendi füüsist. Inimlik tsiviliseeritud mõõde hakkab kaduma.

Muide, kui Savisaar peaks misiganes põhjusel ühel päeval poliitikast taanduma, siis milline saab olema paremerakondade edasise eksistentsi mõte, kui aastaid on taotud aina valjemini ühte ja sama rauda ja rohkem sõnumeid pole?

Olen veendunud, et lisaks iga hinna eest valimisvõidu saavutamisele peab erakondadel olema ka vastutus. Mõtlevale avatud meeltega inimesele on vastuvõetamatu sõjakas toon stiilis, kes ei ole meie erakonna poolt on Eesti vastu. Demokraatia aluseks on arvamuste paljusus ja oponentide seisukohtade respekteerimine ka siis, kui me ise nendega ei nõustu. Ole lihtsalt parem.

Oleks minu teha, paneks ma vastandamiskampaaniate ideoloogid laupäevaõhtuti vaatama ETVst Downton Abbey seriaali, et nad saaksid õppida, kuidas ka kõige inetumaid situatsioone elegantsete ja hästi kaalutud väljaütlemistega lahendada.

Madalatel tunnetel mängimine võib ärevatel aegadel olla vägagi tulemuslik. Eks valinud sakslased ise kunagi ülesköetuna Hitleri Saksamaad valitsema. Ka Putin mängib edukalt suuri masse muu maailma vastu üles küttes. Milleni viib madalatel tunnetel manipuleerimine näeme praegu Ida-Ukraina pööblirahutustes, kus demokraatia sildi all lüüakse telliskiviga teisitimõtlejatele pähe.

Nii et omade ja vaenlaste eristamisel ei erine IRL ega reformierakond praeguses eurovalimiste kampaanias tehnoloogiliselt Putini Venemaa propagandamasinast. Vastandamine mobiliseerib nii peksjatele, kui pekstavate poolehoidjaid ja kaasatundjaid selgemini kui debatt.

Kas olete märganud kaasakiskuvaid vaidlusi teemal milline peaks olema tuleviku Euroopa ja milline peaks olema Eesti roll ja positsioon ning millised on erakondade selgesõnalised vaatenurgad? Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid on valinud tasakaalukama tee, mis paraku jääb räuskava kampaania varju. Vaevalt viitsitakse nii jõuliste sõnumite taustal erakondade valimisplatvormi vastu sügavamat huvi tunda.

Ometi ei vali me paari nädala pärast sõjapealikke järgisesse ilmasõtta vaid käputäit ekspertteadmistega inimesi, kes on võimelised tegelema keerukate rahvusvaheliste küsimustega. Võib jääda mulje, et Euroopa parlament on koht kuhu saadetakse erakonnasisede opositsionäärid jalust ära või enne erru minekut aktiivsest kodumaisest poliitikast puhkama.

Erakondliku poliitika räpasus ja üle võlli laskmine loob paremaid võimalusi üksikkandidaatidele, kelle seas tublisti kasvavad nii Indrek Tarandi tagasivalimise väljavaated, kui Silver Meikari ja teiste tuntumate üksiküritajate lootus enam toetajaid leida.

Tõehetk saabub häälte kokkulugemisel. Kindel on, et Europarlamendi valimised on katsepolügoniks ja annavad suuna tulevasteks valimiskampaaniateks. Nagu poliitikud avameelselt tunnistavad - eesmärk määrab abinõu. Meie oleme indikaatoriks.