Nädala eest pakkus ettevõtja Indrek Neivelt ambitsioonika eesmärgi tõsta Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks ehk nelja aastaga miinimumpalk 1000 euroni.
Tuntud pankuri ja hiilgava vabamõtleja idees peitub mitu sõnumit. Laiale auditooriumile pakkus elevust, et lõpuks leidub ka ettevõtja, kes nõustub, et meie tööinimene väärib elamist võimaldavat palka.
See pole esimene kord, kui Neivelt ärgitab riiki ja ettevõtjaid töötajate sissetulekuid suurendama. Mullusel Paide arvamusfestivalil tegi ta ettepaneku tõsta maksuvaba miinimum 320 euroni.
Ettepaneku taga pole lihtsalt suuremeelsus, vaid pragmaatiline tõdemus, et kui Eesti palgad ei tõuse nii 70 protsendini Põhjamaade keskmisest, siis Soome ja teised Skandinaaviamaad löövad lähiaastatel meilt üle viimasedki tublid töökäed.
Distsiplineeritud tööjõud on naabrite juures hinnas ja kui me ise oma inimesi ei väärtusta, siis teevad seda teised. See tähendab aga, et kohalikel ettevõtjatele jääb aina vähemaks töötajaid, külad tühjenevad ja majad lagunevad, riigil pole maksumaksjaid jne.
Vähem oli aga neid, kes märkasid, et Neivelti sõnumis peitus sügavam etteheide riigi majandusele ja ettevõtlusele. Ridade vahelt võis aru saada, et üldistavalt on Eesti ettevõtted ebaefektiivsed ja rahvusvahelises konkurentsis püsitakse tänu odavale tööjõule, mis pikemas perspektiivis on tupiktee.
Ei ole saladus, et meie ettevõtluse tootlikus on Euroopa keskmisega võrreldes oluliselt madalam ja kordades kehvem, kui Põhjamaades. Seda on raske aga avalikult tunnistada, sest raamatupidamislik juhtimisstiil emotsioone ei tunnista niikaua, kui bilanss on korras. Lihtsam on nautida imetlust ja kiitust Skype või e-riigi eduloo valguses.
Eesti majanduse edukus sõltub juba ammu maailmaturuhindadest olgu jutt, toorainest või energiast. Ent ka eksport naudib maailmaturu hindadest saadavat tulu. Ühise majandusruumi puhul peame seda üldiselt paratamatuks ja loomulikuks.
Selle taustal on kummaline, et ettevõtluse kulupoolet pea ainus komponent, mida hoitakse tabuna, on kulutused tööjõule ehk palgad, mis jäävad regiooni edukamatest kordades maha.
Kui Saksamaa, Soome ja teiste Euroopa Liidu liikmeriikide ettevõtted suudavad samade kulude ja kordades kõrgemate palkade juures kasumit teenida, siis mis on viga meie ettevõtetel? Oleme ju turumajanduse tingimustes arenenud pea veerand sajandit ja peaks olema piisavalt talletunud nii kogemusi, oskusi kui kapitali.
25 aastat tagasi oli meil ühiseks suureks eesmärgiks riigi iseseisvuse taastamine. Seejärel hingas ühiskond Euroopa Liidu ja NATOga liitumise rütmis. Hiljuti ponnistasime euro ühisraha kasutuselevõtu nimel. Kuni mõne kuu eest tunnistas äsja peaministriks saanud Taavi Rõivas, et Eestil on suured narratiivid otsa saanud.
Mäletame valimisaegseid loosungeid viie rikkama riigi hulka jõudmisest ja 25 000 kroonisest keskmisest palgast. Nüüd on aeg riigil võtta uus siht ning nendele uljastele mõttelendudele ka sisu anda, millele õigupoolest ekspankurist ettevõtja ju oma ettepanekuga assisteerib.
Imelikul kombel tõttas esmaspäeval Eesti Päevalehele antud intervjuus rahandusminister Jürgen Ligi Neivelti julgete mõtete eest noomima, selmet haakida julge ideega kaasa mõtlema. Kas poliitikud pelgavad ärritada parteide suurrahastajaid? Riigikogu valimised on ukse ees ja reklaamiarved vajavad maksmist.
Arvestades, et Eesti on Maailma majandusfoorumi koostatud värskes Euroopa Liidu konkurentsivõime edetabelis 12. kohal, on küsimus pigem tahtes olukorda muuta isegi siis kui me mõnes edetabelis peaks seeläbi paar kohta kaotama. Teema vältimist võib nimetada ka mugavuseks või suisa laiskuseks.
Loodan, et Eesti ettevõtjaid ühendavatel organisatsioonidel jätkub poliitikutest rohkem südikust võtta majanduse tõhustamiseks initsiatiiv. Tõesti, miks ei võiks 1000-eurose miinimumpalga eesmärgi võtta kaubandus-tööstuskoda andes ettevõtjatele sõnumi, et tehkem protsessid korda, juurigem välja ebaefektiivsus, makskem rohkem palka ja elavdagem siseturgu?
Vanaded Euroopa riikide majandus põhineb lisaks efektiivsuse poole pürgimisele inimese väärtustamisel ja arusaamal, et töö eest makstakse tasu, mis võimaldab peret toita ja ära elada. Selle normi Eesti ühiskonda juurutamine sobib ideaalselt meie riigi järgmise nelja aasta eesmärgiks.
Tuntud pankuri ja hiilgava vabamõtleja idees peitub mitu sõnumit. Laiale auditooriumile pakkus elevust, et lõpuks leidub ka ettevõtja, kes nõustub, et meie tööinimene väärib elamist võimaldavat palka.
See pole esimene kord, kui Neivelt ärgitab riiki ja ettevõtjaid töötajate sissetulekuid suurendama. Mullusel Paide arvamusfestivalil tegi ta ettepaneku tõsta maksuvaba miinimum 320 euroni.
Ettepaneku taga pole lihtsalt suuremeelsus, vaid pragmaatiline tõdemus, et kui Eesti palgad ei tõuse nii 70 protsendini Põhjamaade keskmisest, siis Soome ja teised Skandinaaviamaad löövad lähiaastatel meilt üle viimasedki tublid töökäed.
Distsiplineeritud tööjõud on naabrite juures hinnas ja kui me ise oma inimesi ei väärtusta, siis teevad seda teised. See tähendab aga, et kohalikel ettevõtjatele jääb aina vähemaks töötajaid, külad tühjenevad ja majad lagunevad, riigil pole maksumaksjaid jne.
Vähem oli aga neid, kes märkasid, et Neivelti sõnumis peitus sügavam etteheide riigi majandusele ja ettevõtlusele. Ridade vahelt võis aru saada, et üldistavalt on Eesti ettevõtted ebaefektiivsed ja rahvusvahelises konkurentsis püsitakse tänu odavale tööjõule, mis pikemas perspektiivis on tupiktee.
Ei ole saladus, et meie ettevõtluse tootlikus on Euroopa keskmisega võrreldes oluliselt madalam ja kordades kehvem, kui Põhjamaades. Seda on raske aga avalikult tunnistada, sest raamatupidamislik juhtimisstiil emotsioone ei tunnista niikaua, kui bilanss on korras. Lihtsam on nautida imetlust ja kiitust Skype või e-riigi eduloo valguses.
Eesti majanduse edukus sõltub juba ammu maailmaturuhindadest olgu jutt, toorainest või energiast. Ent ka eksport naudib maailmaturu hindadest saadavat tulu. Ühise majandusruumi puhul peame seda üldiselt paratamatuks ja loomulikuks.
Selle taustal on kummaline, et ettevõtluse kulupoolet pea ainus komponent, mida hoitakse tabuna, on kulutused tööjõule ehk palgad, mis jäävad regiooni edukamatest kordades maha.
Kui Saksamaa, Soome ja teiste Euroopa Liidu liikmeriikide ettevõtted suudavad samade kulude ja kordades kõrgemate palkade juures kasumit teenida, siis mis on viga meie ettevõtetel? Oleme ju turumajanduse tingimustes arenenud pea veerand sajandit ja peaks olema piisavalt talletunud nii kogemusi, oskusi kui kapitali.
25 aastat tagasi oli meil ühiseks suureks eesmärgiks riigi iseseisvuse taastamine. Seejärel hingas ühiskond Euroopa Liidu ja NATOga liitumise rütmis. Hiljuti ponnistasime euro ühisraha kasutuselevõtu nimel. Kuni mõne kuu eest tunnistas äsja peaministriks saanud Taavi Rõivas, et Eestil on suured narratiivid otsa saanud.
Mäletame valimisaegseid loosungeid viie rikkama riigi hulka jõudmisest ja 25 000 kroonisest keskmisest palgast. Nüüd on aeg riigil võtta uus siht ning nendele uljastele mõttelendudele ka sisu anda, millele õigupoolest ekspankurist ettevõtja ju oma ettepanekuga assisteerib.
Imelikul kombel tõttas esmaspäeval Eesti Päevalehele antud intervjuus rahandusminister Jürgen Ligi Neivelti julgete mõtete eest noomima, selmet haakida julge ideega kaasa mõtlema. Kas poliitikud pelgavad ärritada parteide suurrahastajaid? Riigikogu valimised on ukse ees ja reklaamiarved vajavad maksmist.
Arvestades, et Eesti on Maailma majandusfoorumi koostatud värskes Euroopa Liidu konkurentsivõime edetabelis 12. kohal, on küsimus pigem tahtes olukorda muuta isegi siis kui me mõnes edetabelis peaks seeläbi paar kohta kaotama. Teema vältimist võib nimetada ka mugavuseks või suisa laiskuseks.
Loodan, et Eesti ettevõtjaid ühendavatel organisatsioonidel jätkub poliitikutest rohkem südikust võtta majanduse tõhustamiseks initsiatiiv. Tõesti, miks ei võiks 1000-eurose miinimumpalga eesmärgi võtta kaubandus-tööstuskoda andes ettevõtjatele sõnumi, et tehkem protsessid korda, juurigem välja ebaefektiivsus, makskem rohkem palka ja elavdagem siseturgu?
Vanaded Euroopa riikide majandus põhineb lisaks efektiivsuse poole pürgimisele inimese väärtustamisel ja arusaamal, et töö eest makstakse tasu, mis võimaldab peret toita ja ära elada. Selle normi Eesti ühiskonda juurutamine sobib ideaalselt meie riigi järgmise nelja aasta eesmärgiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar