Nädala eest valisime viieks aastaks taas oma esindajad Europarlamenti. kogu Eesti oli üks valimisringkond ja laias laastus osutusid valituks isikud, kes said teistest rohkem hääli. Edu saatis nii erakondade esindajaid kui üksikkandidaate. Üle pika aja oli asi lihtne ja selge.
Eurovalimiste ja viimasel poolel aastal Paide linnavolikogu haaranud kirgede valguses hakkasin mõtlema, kas oleks mõistlik kaaluda vähemalt kogukondliku juhtimisorganite valimiskorra kohendamist.
1992. aastast Eestis kasutusel olev D'Hondti meetodil põhinevat valimissüsteemi nimetavad kriitikud keeruliseks ja valijale arusaamatuks. Häälte ülekandmised ja kompensatsioonimandaadid on aluseks arvamusele, et valides ühe kandidaadi, saad esinduskogusse hoopis kellegi teise. Inimesed ei saa aru, kellele tegelikult nende hääl läheb. See omakorda mõjutab valija suhtumist poliitikasse ja poliitikute võõrandumist.
Omavalitsustes, kus niikuinii kõik tunnevad kõiki piisaks isikuvalimistest, kus volikogu moodustatakse kogutud häälte põhjal koostatud üldise pingerea alusel. Aus ja lihtne.
Tegelikkuses ju toimivad isikuvalimised kohapeal niikuinii. Paide näitel valisime vormilselt linnavolikogu liikmeid, kuid inimesed, kes andsid oma hääle Kersti Sarapuule, Alo Aasmale, Janno Lehemetsale või Kaido Ivaskile valisid neid kui linnapäid.
Samamoodi korjas Pipi-Liis Siemann vallavanemana Türil või näiteks Kalju Kertsmik Albus teistest kandidaatidest kordades rohkem hääli, mis näitab, et neil on jõuline mandaat, mis ongi vallavanemaks valitule kohane. Selliseid näiteid on kuhjaga.
Et vältida kohalike huvide tahaplaanile taandumist isiklike võimuambitsioonide ees võiks mõttearenduses veelgi edasi minna ja vannutadagi enim hääli kogunud kandidaadi kus linnapeaks kus vallavanemaks ja teisele kohale tulnu volikogu esimeheks, kui nad ise vastupidiselt kokku ei lepi.
Igal juhul las juhivad need kellel on rahva suurim toetus, mitte need, kes on osavamad poliitikute omavahelistes sobingutes. Ühe erakonna liikmed või muud huvigrupid saavad piisava esindatuse korral koostada fraktsioone ja poliitilist tegevust seada siis juba kujunenud jõujoonte järgi, mitte ise neid üritada ümber luua. Siis ei pea muretsema ka ärakargavate asendusliikmete pärast.
Puder ja kapsad ei valitse alates viimastest valimistest üksnes Paide linna juhtimises. Sarnane jant käib ka näiteks Otepää või Viimsi volikogus. Mäletame Koeru vallas aastaid kestnud purelemis, kus ka üks võimutasakaalu loonud hääl kaldus siia-sinna. Nii et pingelistes olukordades löövad välja süsteemi nõrkused ja vead ka mujal.
Isikuvalimistega saavutatav tulemus hoiab eemale inetu tagatoa poliitika. Kes tahab omavalitsust juhtida, see peab ka võitma vahetult oma valijate südame, mitte panustama võimalikult pikale ja peibutuspartidest kubisevale nimekirjale. Ja kui keegi tahab järgmine kord võitjat edestada, peab ise tulema järgmistel valimistel kodanike ette paremate mõtetega.
Kindlasti võib olla veelgi paremaid ideid esinduskogude kvaliteedi ja sihipärasuse tõstmiseks. Kindlasti ei tule ühtki valimissüsteemi muutvat algatust arutlemata maa sisse taguda, teisalt tormama uisapäisa muutusi sisse viima. Ent pidevalt üleskerkivad ideed alates noortele valimisõiguse andmisest, kuni peibutuspartide ohjamiseni tuleks lõpuks kokku koguda ja läbi arutada, et sõeluda välja paremini toimiv mudel.
Europarlamendi valimistel oli näha, et edukamad olid need kandidaadid, kes ei ilutsenud üksnes reklaamides ja plakatitel, vaid tegid inimeste seas vahetut tööd oma ideede selgitamisel. Nad olid aktiivsed arvajad meedias ega peljanud isiklikke kohtumisi. Eks seegi ole tõestuseks isiku rolli suurenemisest.
Peame Eestit innovaatiliseks ja paindlikuks riigiks, kus reegleid on võimalik kiiresti kohandada muutuvale keskkonnale sobivaks. Ka valimissüsteem peaks paremini peegeldama ühiskonna ootusi ja hoiakuid.
Eurovalimiste ja viimasel poolel aastal Paide linnavolikogu haaranud kirgede valguses hakkasin mõtlema, kas oleks mõistlik kaaluda vähemalt kogukondliku juhtimisorganite valimiskorra kohendamist.
1992. aastast Eestis kasutusel olev D'Hondti meetodil põhinevat valimissüsteemi nimetavad kriitikud keeruliseks ja valijale arusaamatuks. Häälte ülekandmised ja kompensatsioonimandaadid on aluseks arvamusele, et valides ühe kandidaadi, saad esinduskogusse hoopis kellegi teise. Inimesed ei saa aru, kellele tegelikult nende hääl läheb. See omakorda mõjutab valija suhtumist poliitikasse ja poliitikute võõrandumist.
Omavalitsustes, kus niikuinii kõik tunnevad kõiki piisaks isikuvalimistest, kus volikogu moodustatakse kogutud häälte põhjal koostatud üldise pingerea alusel. Aus ja lihtne.
Tegelikkuses ju toimivad isikuvalimised kohapeal niikuinii. Paide näitel valisime vormilselt linnavolikogu liikmeid, kuid inimesed, kes andsid oma hääle Kersti Sarapuule, Alo Aasmale, Janno Lehemetsale või Kaido Ivaskile valisid neid kui linnapäid.
Samamoodi korjas Pipi-Liis Siemann vallavanemana Türil või näiteks Kalju Kertsmik Albus teistest kandidaatidest kordades rohkem hääli, mis näitab, et neil on jõuline mandaat, mis ongi vallavanemaks valitule kohane. Selliseid näiteid on kuhjaga.
Et vältida kohalike huvide tahaplaanile taandumist isiklike võimuambitsioonide ees võiks mõttearenduses veelgi edasi minna ja vannutadagi enim hääli kogunud kandidaadi kus linnapeaks kus vallavanemaks ja teisele kohale tulnu volikogu esimeheks, kui nad ise vastupidiselt kokku ei lepi.
Igal juhul las juhivad need kellel on rahva suurim toetus, mitte need, kes on osavamad poliitikute omavahelistes sobingutes. Ühe erakonna liikmed või muud huvigrupid saavad piisava esindatuse korral koostada fraktsioone ja poliitilist tegevust seada siis juba kujunenud jõujoonte järgi, mitte ise neid üritada ümber luua. Siis ei pea muretsema ka ärakargavate asendusliikmete pärast.
Puder ja kapsad ei valitse alates viimastest valimistest üksnes Paide linna juhtimises. Sarnane jant käib ka näiteks Otepää või Viimsi volikogus. Mäletame Koeru vallas aastaid kestnud purelemis, kus ka üks võimutasakaalu loonud hääl kaldus siia-sinna. Nii et pingelistes olukordades löövad välja süsteemi nõrkused ja vead ka mujal.
Isikuvalimistega saavutatav tulemus hoiab eemale inetu tagatoa poliitika. Kes tahab omavalitsust juhtida, see peab ka võitma vahetult oma valijate südame, mitte panustama võimalikult pikale ja peibutuspartidest kubisevale nimekirjale. Ja kui keegi tahab järgmine kord võitjat edestada, peab ise tulema järgmistel valimistel kodanike ette paremate mõtetega.
Kindlasti võib olla veelgi paremaid ideid esinduskogude kvaliteedi ja sihipärasuse tõstmiseks. Kindlasti ei tule ühtki valimissüsteemi muutvat algatust arutlemata maa sisse taguda, teisalt tormama uisapäisa muutusi sisse viima. Ent pidevalt üleskerkivad ideed alates noortele valimisõiguse andmisest, kuni peibutuspartide ohjamiseni tuleks lõpuks kokku koguda ja läbi arutada, et sõeluda välja paremini toimiv mudel.
Europarlamendi valimistel oli näha, et edukamad olid need kandidaadid, kes ei ilutsenud üksnes reklaamides ja plakatitel, vaid tegid inimeste seas vahetut tööd oma ideede selgitamisel. Nad olid aktiivsed arvajad meedias ega peljanud isiklikke kohtumisi. Eks seegi ole tõestuseks isiku rolli suurenemisest.
Peame Eestit innovaatiliseks ja paindlikuks riigiks, kus reegleid on võimalik kiiresti kohandada muutuvale keskkonnale sobivaks. Ka valimissüsteem peaks paremini peegeldama ühiskonna ootusi ja hoiakuid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar