Rumeenia viisakad mehed

Eelmisel neljapäeval, samal ajal kui Paide raekojas kulmineerus iga-aastane linnapea vahetamise draama, peatus mõnisada meetrit eemal, Suur-Aia tänaval Juta lillepoe ees, minust mõne sammu kaugusel erepunane mättakujuline Eesti numbrimärgiga auto.

Seljakotti meenutavas masinas istusid kaks vilavate tumedate silmadega India põhjaosast pärit rändurrahva välimusega keskealist meest. Nad nägid välja nagu tulnukakütid filmist «Men in black» või eksinud matuselised: seljas must ülikond, valge triiksärk ja lõua all ülikonnaga samas toonis lips.
Silmanurgast märkasin, et üks neist lehvitab ja üritab mu tähelepanu võita. Et olin ninapidi telefoni vaatamas ja oma mõtetes, tegin näo nagu ei paneks viibet tähele.

Foto on illustratiivne.


Sohvri kõrvalistuja, kelle vuntsid sobiks meie presidendile kikilipsuks, väljus autost ja siblas nagu Väike Mukk minu poole: «Gospadin, vabandage! Kas te vene keelt räägite?» Tema paarimees jõllitas mind ootusärevalt läbi tuuleklaasi ja hoidis auto mootori töötavana.
«Nu gavarju,» venitasin kerge umbusuga. Peast jooksis läbi mitu mõtet. Kõige leebem neist tundus olevat klantsajakirju sokutavatest usukuulutajatest. Teate küll neid, ukselt uksele käivaid usinaid mesilasi.
Mida lähemale õieli vuntsidega lõunamaalane mulle jõudis, seda enam olin valmis kihla vedama, et satun tunnistama etüüdi kaotatud pangakaardist.
«Kas saate aidata bensiinirahaga? Muidu ei vea õhtuks välja sugulaste juurde jäänud pereni. No kui teisiti ei saa, siis ehk jätan perereliikvia, kullast klotseri pandiks? Saja euro eest?» konstrueerisin järgmist tõenäolist monoloogi. Või pakuvad viisakad mehikesed sõrmuse asemel müüa kümneeuroseid Rolexi käekelli, mis paras kahe kivi vahele virutada.
Kõige hullemana tundus, kui võõras teeline manab ette hüpnotiseeriva kullipilgu, mille peale ma ei suuda pärast meenutada, kuhu rahakoti panin.
Silme ette kerkis 40 aasta tagune mälupilt lapsepõlvest, kuidas samasugust nahatooni ja vuntsidega taadid sõitsid sahisevate kummidega hobuvankril uljalt õuele ja pakkusid lakka kopitama kogunenud vanade hilpude eest purgikaasi ja villast lõnga.
Toona teati arvestada, et kaltsukaupmeesteks kutsutud ärimees Nossovite retke järel oli lisaks vahetuskaubale veel üht-teist majapidamisest hulkuma läinud.
Võõras punasest autost jätkas juttu meie kandis tundmatu aktsendiga vene keeles: «Ma vaatasin kohe, et te olete nii viisakas inimene. Mul on pakkuda kvaliteetseid Sveitši nuge. Ehk läheb komplekt kastruleid? Kas te olete huvitatud?»
Jutuvurina vahele arutas ta nagu lõõtsa rinnal tõmmates lahti kiiskavpunase reklaamvoldiku, kus kaup kogu hiilguses säramas.
Nagu ma ei osta turult arbuuse põhjamaise välimusega blondilt siresäärelt, ei usalda ma hobuseparisnikult osta Victorinoxi terast. «Vabandust, ei soovi,» ütlesin.
Kordasin ennast, aga murjan ei teinud mind ikka kuulma, vaid jätkas omasoodu ärijuttu. «Tänan ei,» manasin polkovniku tõrrehäälsel toonil põristada. «Soovin teile edu, nägemist!» Aitas.
Kodus nädala uudiseid sirvides jäi silma õige mitu sarnast lugu. Rumeeniast on koos esimeste kevadiste rändlindudega saabunud Eestisse petukaubitsejad, kes üle maa laiali valgununa heauskseid ohvreid jahivad. Samasuguse välimuse ja võtetega kevadekuulutajad on tuuritanud meie kandis ka varasematel aastatel.
Samal õhtul eetris olnud TV3 «Seitsmesed uudised» pärisid otse, ilma keerutamata: «Kas olete saanud mustlastelt petta?» Nelikümmend protsenti küsitlusele vastanutest ütles jah.
Muidugi on ebaõiglane kuritegelike jõukude tegusid üksi välimuse järgi kogu rahvuse kaela väänata. Aga mõned nende pojad paistavad jamadega siin silma küll.
Saame ise kaasa aidata, et petta saanud inimeste protsent väheneks. Kui asi kahtlaseks kisub, võib helistada politseisse või tänaval kassikulda ja klaashelmeid müüvad Rumeenia mehikesed lihtsalt pikalt saata.

http://www.jt.ee/3139897/rumeenia-viisakad-mehed

Muinasjutt saja-aastasest arvutifriigist

Hiljuti saatis elektrimüüja minu 82aastasele emale kirjaliku meeldetuletuse, et vanal heal viisil iga kuu elektrinäite enam posti pista ei saa, sest teenusepakkuja ja kliendi suhtlus kolib koos saba ja sarvedega internetti.
 Ema seisis keset tuba, kiri näpus, ja küsis: «Mis nüüd saab?»
Ametkondi ei huvita, mida eakas inimene traditsioonilise maailma kadumisest arvab või kuidas saab hakkama moodsa aja e-vidinatega. Kui sulle veeti kahe kuu eest ukse alla lairibainternetti võimaldav valguskaabel, siis ära passi, hakka moodsaks!

Pilt on illustratiivne :)

Meeldivat koostööd soovinud elektrikuhärra andis rasvases kirjas nõu, et e-teenuseid saab enda eest tegema volitada kedagi oma lähedastest. Nii et kulla memm või taat, kui oled oma asjade ajamisel nii koba, siis las lapsed või lapselapsed pusivad sinu eest.
Nõukogude Venemaal lükati 95 aastat tagasi raginal käima ambitsioonikas GOELRO plaan. Mäletate? Nõukogude võim võrdub kogu maa elektrifitseerimine!
Sajand hiljem on Eesti võtnud sama otsustavalt käsile kogu elukorraldusliku asjaajamise internetti surumise. Kes ei taha ise netti üle kolida, see surutakse vägisi.
No kuidas teisiti? Meil on virtuaalmaailma jumaldav president ja Eestil Euroopa Liidus täita digivoliniku tool. Peame olema kogu maailmale eeskujuks.
Paljud sõbrad-tuttavad on samamoodi nagu mina andnud oma meiliaadressi, kuhu potsatavad nende eakate vanemate arved. Me teame, kus asuvad vanemate dokumendid ja koodid, me õiendame internetipangas maksta nende elektri, telefoni, prügiveo jms eest.
Olles ühenduslüli vanemate ja interneti vahel, loome statistikute, ametnike ja poliitikute tarvis illusiooni, mille najal rahulolevalt muheleda: näete kui mängleva kergusega eakad virtuaalmaailma sukelduvad.
Kindlasti on eakate seas neid, kelle kohanemisvõimet vanus ja tervis ei piira. Ent rohkem usun ma suvel 76aastaseks saava näitleja Ines Aru üle-eelmisel pühapäeval ETV hommikusaates kuuldud pihtimust, et pärast arvutikursuse läbimist soovinuks ta õppimisega uuele ringile minna, sest midagi ei saanud aru.
Enamik eakatest pelgab arvutit kui vana tühja ennast ja arvab, et lihtsam on õppida hiina keelt. Nad on tänulikud, kui keegi vabastab neid ahistavast arvuti ja ID-kaardiga jahmerdamisest, kuid kahjuks loovutatakse koos plasttükiga ka õigus ise enda eest otsustada.
Üle-eelmine nädal tõi uudise, et riigikogu valimistel olid vanimasse vanuserühma kuuluvad inimesed noortest kolm korda aktiivsemad e-hääletajad. Raadiouudistest kuulsin, et vanim neist olnud koguni 104aastane. Kokku oli eakaid virtuaalhääletajaid 25 protsenti e-hääletanute koguarvust.
Asjamehed aplodeerisid taas üsna üksmeelselt eakamate tubliduse kiituseks ja soojendasid käsi e-teenuse järjekordse võidukäigu paistel.
Mind teeb see optimism murelikuks. Liiga palju ülistame ametlikul tasandil protseduuri lihtsust ja mugavust, kuid ei pööra eriti tähelepanu sellele, kas hääle andis ID-kaardi omanik ise või tegi selle toimingu oma äranägemist mööda ära keegi teine.
Kaks aastat tagasi tõendas Eesti Ekspress üsna veenvalt, kuidas eakatest inimestest said endale märkamatult Reformierakonna liikmed ja sisevalimistel «õigete» kandidaatide poolt hääletajad.
Valimispettus sai võimalikuks, sest vanurid usaldasid oma elektroonilise dokumendi teise inimese kätte.
Mul ei ole midagi selle vastu, et aina moodsamaid e-lahendusi rakendada. Ent on julm võtta ära eakatelt inimestelt võimalus oma asju ajada viisil, millega nad tunnevad end kindlalt ja on harjunud.
E-riigi arendajad loovad õhinal müüti saja-aastasest arvutivirtuoosist ja pigistavad teadlikult silma kinni vanade tavade lõhkumise ees, mille kadumine lööb auväärses eas ühiskonnaosal jalad alt.
Noortel tasub mõelda, mis tunne on, kui sa ei saa enam oma asjadega hakkama ja vajad abituna kedagi, kes sinu eest teatab elektrinäite, maksab internetipangas arveid või käib plastkaardiga arvutis valimas.

http://www.jt.ee/3132315/muinasjutt-saja-aastasest-arvutifriigist

Klounimaskiga kosilane pole hinnas

Ööl vastu eilset lõppes kuid kulmineerunud lahing Toompea pärast, kus kõige priskema noosi võtsid oodatult üksteisele jõuliselt vastandunud kollased ja rohelised titaanid. Nüüd kandub võimuheitluse kõmin Stenbocki majja.
Kas valitsuskabineti ovaalse laua ääres võtab koha sisse tõenäolisimaiks peetav ja senise valitsuskursi jätkuks kõige turvalisem Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja IRLi kooslus või mõni teine ja vürtsikam kombinatsioon, selgub lähinädalatel.
Üks on kindel: pärast Vabaerakonna ja konservatiivide riigikogusse pääsu on Eesti riigi poliitiline elu oluliselt värvikam ja emotsionaalsem.
Järvamaalastel tasub rõõmu tunda, et sedapuhku pääses riigikokku järvakaid sama palju kui mulke ehk kolm: Jaanus Marrandi (SDE), Kersti Sarapuu (KE) ja Jaak Madison (EKRE).
Sõltuvalt tulevase valitsuse kombinatsioonidest on jalg parlamendi ukse vahel ka Kristjan Kõljalal (RE), Alo Aasmal (SDE) ja Kaia Ival (IRL).
Riigikogu valimiste taustal on teenimatult varju jäänud Järvamaal eelmisel nädalal antud stardipauk uueks haldusreformi ettevalmistavaks manöövriks. 26. veebruaril otsustas Paide linnavolikogu teha kõikidele maakonna valdadele ettepaneku alustada ühinemisläbirääkimisi.

Ambitsioonika ettepaneku siht on moodustada kümmekonna aastaga Eesti südamesse riigi suurima pindalaga konkurentsivõimeline omavalitsus, mille piirid kattuvad maakonna omadega. Maakonna elukorralduses tähendab see väga tõsist pööret.
On huvitav detail, et Paide linnavolinike neljaliikmelises delegatsioonis istuvad läbirääkimiste laua taha Roosna-Alliku vallavanem Peeter Saldre ja Kareda vallavanem Kulno Klein.
Korraga kahel pool lauda olemine kätkeb endas rollide konflikti ja paneb küsima, kumma huvide eest rohkem seistakse? Pigem jääb konflikt olemata ja pole raske aimata, millistest valdadest saavad esimesed innukad ühinemisplaani liitlased.
Meenutagem, et ülemöödunud aastal kohalike volikogude valimiste eel oli valdade liitumise teema jõuliselt päevakorral: Koeru käis kosjas Kareda vallal ja viimasele heitsid silma ka Järva-Jaani ja Roosna-Alliku.
Toona sai selgeks, et üksikute valdade liitumine võib olla küll rahaliselt kaval, sest riik toetab igat ühinemist, ent kõige optimaalsem on poolt kuni tervet maakonda hõlmava omavalitsuse loomine.
Paide poolt kumab niigi palju tarkust, et läbirääkimiste delegatsiooni kuuluvad kõikide fraktsioonide esindajad, mis välistab, et eeldatavasti lähinädalatel Paides vahetuv võimukoalitsioon heidab algatuse prügikasti.
Sellele vaatamata arvan, et enamik Järvamaa omavalitsusi suhtub maakonnalinna ettepanekusse kaunis ettevaatlikult. Poolteise aasta jooksul kolmanda linnapea ametisse panek ning selle ümber lahvatavad kired ja tülid pole märk linna stabiilsusest.
Mujal Eestis vaadatakse Paide poliitikutele kui võimuihast pimestunud klounidele, kelle tegevuse kõige selgemini tuvastatav eesmärk on soojade kohtade jagamine.
Tsirkusepealinna tiitel annab kosjaplaanidega naabritele külla minekuks kehva positsiooni: ust näidatakse enne, kui asjani jõutakse.
Paide volikogu fraktsioonid peavad suutma end nii palju kokku võtta, et tõestada esmalt linnakodanikele, seejärel Järvamaa teistele omavalitsustele ja inimestele, et Paide on autoriteetne, liidrirolli kanda jõudev ja sihikindel partner.
Enne kosjaminekut tuleb kodus asjad korda ajada. Muidu on tegu järjekordse surnult sündinud ettevõtmisega.

http://www.jt.ee/3109041/klounimaskiga-kosilane-pole-hinnas