Vahendajad piidlevad metsa kui palderjanised kõutsid

Hiljuti sain tundmatult numbrilt kõne. «Tere, Urmas,» kostus kujuteldava traadi teisest otsast meeldiv, pisut kohmetunud, mulle tundmatu neiu hääl.

Ma ei tea, kuhu teie kevadpäikesest paitatud fantaasia liikuma hakkas, kuid ise sain hetk hiljem teada, et helistajat huvitab tükike minu hinge taga olevat metsa.

Hääl torus pikalt ei keerutanud ja tulistas küsimuse küsimuse otsa: «Kas see kinnistu on teie oma? Soovime teilt metsa ära osta! Kuhu võime pakkumise saata?»

  Foto: Urmas Glase

«Teate, see on minu lapsepõlvemets, majanduslikult väheväärtuslik, kuid minu jaoks hinnalistest mälestustest ja emotsioonidest tulvil. Kas te suudate seda kõike kinni maksta,» küsisin vastu. Minu hull jutt ajas näitsiku kauplemistuju ruttu ära.

Mõne nädala jooksul sain teistelt tüdrukutelt teistest firmadest veel paar sama sisuga kõnet. Ükski neist ei olnud nõus minu mälestusi tihumeetri hinnaga mõõtma.

Mind jäeti rahule, kuid seejärel võeti ette abikaasa, kes on registris kaasomanikuna kirjas. Mõnepäevaste vahedega rippus temagi toru otsas kolm nurujat. Kaasa ajas silmad suureks: «Mis jant selle metsaga on?»

Paari päeva eest käisin naabril külas ja pärisin suusoojaks, et kas talle ka metsa pärast helistatakse. «Vähe sellest, isegi kirju on saadetud,» kuulsin üleaedselt.

Minu metsamehest sõber ütles, et tema lasi helistamise peale uudishimust oma tükile pakkumise teha, kuid isegi pikema tingimise peale ei kerkinud hind kauba vääriliseks. Nad ei teadnud, et vastas on inimene, kes metsandust hästi jagab.

Keskkonnaministeeriumi aasta alguses avaldatud uuring «Eesti erametsaomandi struktuur ja kasutamine 2015. aastal» ütleb maakatastri ja kinnisturegistri andmetele viidates, et 2015. aastal oli Eestis 107 170 füüsilisest isikust ja 5752 juriidilisest isikust metsaomanikku.

Eestis on kokku 1 065 993 hektarit erametsamaad, millest füüsilistele isikutele kuulub 65 ja juriidilistele isikutele 35 protsenti.

Uuring märkis, et 2014. aastal esitasid metsaomanikud raieks metsateatisi 7,6 protsenti erametsade kogupindalast, mis viitab, et enamik väikseid erametsi on majandamata. Metsatüki väiksus ei võimaldagi metsatööstuslikus tähenduses korralik peremees olla.

Uuring tõdeb ka, et altimad metsamaa müüjad on pärijad. Kes elab maast kaugel, kes pole huvitatud metsa majandamisest või puuduvad selleks teadmised ja oskused.

Suur hulk metsaressursist seisab jõude ning nende omanikel pole aimu, mis sellega peale hakata ning paljud ei tea ka, mis mets ja maa on väärt.

Kui need viimatinimetatud momendid kokku viia, saab selgeks, mis ajab metsaärikaid palderjanijuurt närinud kõutsi kombel iga metsatuka ümber hiilima. Miljon hektarit on üüratu ja ahvatlev lahmakas, mis tekitab kullapalavikku.

Sõber seletas, et riik on metsafirmadele andnud ligipääsu maaomanike registrile. Enda kogemuse ja tuttavatega rääkimise põhjal võib arvata, et varem või hiljem kammivad vahendajad läbi kõik erametsaomanikud.

Metsamaterjali hinnad on praegu niigi madalad. Äriloogika ütleb, et osta siis, kui kaup odav ja tee see rahaks, kui hind tõuseb. Seega on praegu soodne aeg metsa investeerida.

Äriskeem metsamaa turule sikutamiseks on lihtne. Omanikule pakutakse metsa reaalselt nägemata hektarite järgi hinda, tõenäoliselt madalat. Kui olete nõus metsa poolmuidu ära andma, pakub vahendaja teie metsatüki edasi mõnele ülesostjale ning paneb vaheraha oma tasku.

Arvestades telefonikauplejate hulka ja aktiivsust võib arvata, et äri töötab. Eks passiivsele metsaomanikule ole ahvatlev, et keegi vabastab hulgast tülikatest toimingutest ja jätab veel kenakese rahapakigi lauanurgale.

Kellel saab midagi vastu olla metsamajanduse kvaliteedi tõusule ja metsade tervise parandamisele?

Küll soovitan metsaomanikel enne pealtnäha lahke pakkumisega nõustumist mõne asjatundjaga nõu pidada, et mitte oma esivanematelt päritud varandus klaashelmeste eest vahendajatele loovutada.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3634247/vahendajad-piidlevad-metsa-kui-palderjanised-koutsid

Kui ei meeldi, annad molli

«Viruta raisale!» kriiskas musta pööratud lambanahkse kasukaga papi Moskvitši kõrvalt­istmelt. Järgmisel hetkel paiskas salatirohelise pikapi tagaistmelt välja karanud mehemüraka lõuahaak varateismelise nagu takutuusti näoli lumme. Poiss ei näinud, kuidas ta tõukekelk kõrge kaarega üle kraavi lendas.

Nooruk sai temast mitu korda suurema koljati käest autoseltskonna ergutushüüete saatel peksa, sest käänuline tee enne Esnat oli lumest kitsalt lahti lükatud, lumevallid kahel pool teed kõrged ning roolis olnud toonase Paide rajooni tähtis asjapulk ei märganud kurvi tagant ees tõukekelguga rühkivat kogu.

Mossel oli vähe võimalusi mööda mahtuda ja sõiduk peatus lumevallis paar meetrit enne tõukekelku. Seega polnud verine huul hullim, mis poisiga võinuks tol päeval juhtuda.

Kirjeldatud lugu on laagerdanud mu mälus 33 aastat. Mina olin see poiss, kes vanemate eest oma rullis huult ja paistes põske nädalapäevad varjas.

Otsustasin toona vanemaid tähtsa ninaga kemplemisest säästa. Loodan, et Peetruse juures tuli või tuleb sel seltskonnal oma maapealsetest tegudest niikuinii aru anda.

Rohkem kui kolme kümnendiga on muutunud riigikord, kuid mitte inimloomus. Meie seas on endiselt inimesi, kes mõistavad ennast väljendada üksnes rusikatega. Nagu poleks inimesele antud mõistust ja sõnavara.

Kümmekond päeva tagasi noomis südi pereisa Jaanus Tartu kesklinnas kõige käidavamal tänaval päise päeva ajal prügikasti kallal laamendavaid purjus noormehi. Mõni hetk hiljem lebas ta vereloigus oma kolmeaastase poja silme all.

Sotsiaalmeedia lõi jahmunult kihama, Facebooki riputati löömameeste fotod ja heideti politseile ette aeglast tegutsemist. Tartu sai kiirelt peksupealinna tiitli.

Arvamusliidrid mõistsid kui üks mees rusikakangelased hukka. Politsei palus vabandust, et oli kohmakas. Siseminister andis Jaanusele kodanikujulguse eest tänukirja. Peaminister lubas rusikameestele karmi kohtlemist. Selline on medialiseerunud ühiskonna reaktsioon.

Õigupoolest on viimasel kümnendil peksupealinna tiitel liikunud üsna tempokalt ühest Eesti linnast teise. 2007. aasta suvel noomis Valga ärimees Pärnu kesklinnas kõnniteel autoga tuuritanud noori mehi ja peksti kodanikujulguse eest jõhkralt läbi. Viga tekitavaid obadusi sai kirja ka tema abikaasa. Seegi draama hargnes lapse silme all.

Muide, sama aasta sügisel löödi ühes Pärnu ööklubi olmeolukorras möödaminnes ninaluu sisse ka praegusel peaministril Taavi Rõivasel.

Kui netiotsingusse sisestada «peksupealinn», jookseb pretendentidena läbi Haapsalu, Valga, Viljandi, Kuressaare.

Arvatavasti leiab nokastanud ja võõrastega tüli norivaid rusikakangelasi ükskõik milliselt küla jaanitulelt. Häda kummitab igaüht, kes pole kohalik või nendega mestis.
Eks ole Paidegi kandideerinud peksupealinna tiitlile. Mis restoranipidu see ikka on, kus keegi ei poksi?

Alles mõne aasta eest tiirles Järvamaal kamp hästi treenitud noormehi, kellele pakkus sportlikku hasarti baarides ja pidudel suvalisi inimesi peksmas käia. Nad lendasid sisse ja peksid, kuni väsisid või tüdinesid.

Tegelikult ei tea iialgi, kes ja mille peale rusika rõngasse kisub. Uueaasta ööl tulin keskkooliaegse pinginaabriga Paide linna pealt koju. Astusime rahulikul sammul, kuni Laial tänaval üks noormees reipal sammul meist mööda kõndis.

Märkisin sõbrale mööduja tempot mõõtes naljatamisi. «Tea, kas me hakkame vanaks jääma?» Noormees keeras ringi, ajas oksad laiali ja kukkus ennast kasvava ärritusega üles kütma.
Ta hääl muutus aina kiledamaks: «Milles on probleem?» Tõesti, oli mul vaja ebaeestlaslikult seletada. Kindlam olnuks mokk ja pilk maas hoida.

Kes teab, millega see intsident oleks päädinud, kui selja tagant poleks tulnud kaks noormeest, kes mind poja järgi tundsid ja ütlesid, et mingu me edasi, nemad räägivad selle tüübiga ise.
Tore, et Pärnus, Valgas, Tartus ja Paides on inimesi, kes söandavad vahele astuda, kui keegi käitub agressiivselt ja norib avalikult tüli.

Peaasi, et korrale kutsujad ise rusikaid käiku ei lase. Muidu on piir hea ja kurja vahel kerge kaduma. Las õigusrikkuja karistamine jääda korrakaitsjate tööks.

Paari Tartu kaagi näidishukkamine rahuldab küll õiglust ja turvalisust ootava ühiskonna kättemaksuhimu. Karm karistus paneb palsamit kogukonna õiglustundele, kuid ei anna vastust, miks koguneb osa inimeste hinge teistele ohtlik raev, mis otsib rusika kaudu väljapääsu.

Küllap peegeldab vägivallatseja alkoholiga segatud agressiivsust rõõmutu lapsepõlv, probleemid kodus, sõpruskonna hoiak ja sellest tingitud inimese enda suutmatus ühiskonnas normaalselt hakkama saada.

Jõhkardid pole ju tulnukad Marsilt, vaid kellegi lapsed, vennad ja sõbrad. Jalahoobid teiste ehitatud lumememme pihta võivad vabalt olla esimesed sammud valel rajal.

Tartu kesklinnas käiku lastud rusikad on inimese allakäigu viljad, mida vanglaga ei ravi. Need jõhkardid saab trellide taha peites silma alt ära. Aga homme-ülehomme ilmub mõnes Eestimaa paigas välja järgmine, kes arvab, et kui miski ei meeldi, anna molli.

Et kümne aasta pärast ei saaks järgmine noomija Tartu kesklinnas tappa, peab probleemsete perede ja ülekäte minevate lastega tegema ennetustööd. Ilma trummipõrinata, kuid tõhusalt ja visalt.

http://jarvateataja.postimees.ee/3618193/kui-ei-meeldi-annad-molli

Pärimuskonverents helistas järvakatele äratuskella

Eelmisel reedel tegi Kesk-Eesti pärimuskultuuri konverents Paides koos Raplamaa naabritega lootustandva katse pühkida sammal siinse rahva eripäralt ja identiteedilt.

Kuluaarides kuuldus, et raputust oli tarvis esireas istuvale ministrihärrale ja kõrgetele kultuuriametnikele selgitamaks, et järvakate ja lõunaharjukate tavad ja murre on sama unikaalne ja tähelepanu väärt kui setode leelotamine või saarlaste ö-täht.

Iga paikkonna pärimuskultuur kandub inimestelt inimestele ja põlvest põlve ning on elujõuline seni, kuni rituaalid ja toimingud on osa igapäevaelust.

Minu oma tükike pärimuskultuuri. Foto Urmas Glase.

Konverentsipäeval igaviku teele siirdunud maestro Eri Klas on kunagi öelnud, et traditsioonid on need, mis annavad inimestele eluks pidepunktid ja kindluse. Järvalaste identiteet vajab ilmselget turgutust, et mitte saada nelja ilmakaare poole tükkideks rebitud.

Ent kuidas kokku leppida, milline on see õige ja traditsiooniline eesti kultuur ja Järvamaa pärimuslik osa suuremast retseptist?

Püstitades küsimust, mis on eesti kultuur, ja otsides sellele vastust, nimetas Rein Veidemann 2011. aastal ajakirjas Looming mõne eelduse: vaja on kogukondlikku ja kultuurilist identiteeti koos ümbritseva narratiivide ja sümbolitega kandva püsiasustusega inimrühma, kes on võimeline kultuurilise võrgustikuna kommunikeeruma, kus on piisavalt loojaid ja vastuvõtjaid, ning rahvuse olemasolu ja kestmist tagavat keelt.

Eespool loetletud eelduste põhjal otsustades peaks meie rahva kultuurilugu ulatuma iidsetesse aegadesse. Ometi ei loe me ajalooõpikutest oma esivanemate antiikseid tegusid nagu sumerite, Egiptuse või Vana-Kreeka ajalugu. Kas jääaeg ja karmid aastaajad on pühkinud koos uurimisväärse kultuurikihiga minema meie rahvusliku mälu?

Kui kultuur ei ole akadeemiline ajalooteadus, siis on õigustatud pidada selle osaks pärimuslikke legende, looduses seni leiduvaid märke, miks mitte ka vabamalt tõlgendatud ajaloolisi fakte ning sellest kooslusest tuletada rahvale omaseid tavasid ja kombestikke ehk kogu minevikust tänapäeva kostnud esivanemata sosinate kaja.

Meile meeldib toonitada, et oleme rahvana paikselt elanud 10 000 aastat. Tekib küsimus, miks peame oma kultuurist rääkides silmas ennekõike viimasel 150 aastal kujunenud väärtusi.
Või ongi see tsükkel, mille vältel moodsas ja kiiresti arenevas maailmas ühed pärimused vaovad, et teha ruumi uutele?

Mahlakama kõnepruugiga kultuurivaatleja Valdur Mikita on 2012. aastal Postimehes avaldatud mõtiskluses «Kalevipoeg lehma seljas» veendunud, et eestlased on elanud korilastena neoliitikumist pärit tavadega kõik need aastatuhanded kuni XX sajandi lõpuni.

Mikita jagas Eesti kultuuriajaloo kaheks 5000aastaseks perioodiks. Ent ta jääb üldsõnaliseks kirjeldades, milline oli meie eellaste täpsem kultuur läbi nende aegade.

Foto: Urmas Glase.


Kuigi ärkamisaja ideoloogid võtsid omaks rahvusromantilise lähenemise XIII sajandi muistsele vabadusvõitlusele ja 1343. aasta Jüriöö ülestõusule, ei pidanud nad sama oluliseks eestlaste muistseid tavasid ja kombeid.

Traditsiooniline, nn looduslähedane paganlike sugemetega elustiil ja kombestik püsis talurahva seas üsna elujõulisena ordu, Rootsi kui Vene võimu all, olles kuni rahvusliku ärkamisajani välja.

Argielus järgiti ennekõike rahvalikke kombeid ja rituaale ning ristiusu omi kasutati pigem väljaspool igapäevast kogukonda suheldes.

Laulupidude traditsioon, mille üle me tänapäeval nii uhked oleme, on võetud üle sakslastelt. Triibumustriga rahvarõivaseelikud on saanud inspiratsiooni Lõuna-Euroopa toonastest moevooludest nagu praegused kleidimoed tulevad Milano lavadelt.

Traditsiooniliste ja siinsele kandile iseloomulike rehielamute asemele hakati sajandi eest ehitama peenemaid häärbereid. Kust tuli hapukapsas meie kööki? Seda loetelu omast võõrandumisest võiks jätkata pikalt.

Meenutagem Karl Ernst von Baeri 1814. aastal tehtud doktoritööd «Eestlaste endeemilistest haigustest», millega tunnustatud teadlane andis üsna piinliku hinnangu eestlaste eluviisidele ja kommetele.

Jääb mulje, nagu üritanuks ärkamisaja suurkujud põliseestlaslikule kultuurile pandud häbistavat pitserit iga hinna eest uue euroopaliku kristliku kultuuri loomisega maha pesta.

Moderniseeritud eesti kultuuri loomise järgmine puhang saabus XX sajandi 20-30ndatel, kui riikliku kampaania korras alustati käimlakultuuri juurutamisest ning jätkati kodukaunistamise ja muude rahvuslikku eneseteadvust tõstvate tegevustega. «Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!» kõlas luuletaja Gustav Suitsu üleskutse.

Olen veendunud, et eesti kultuur on oluliselt rikkam, kui viimase poolteise sajandiga loodud kuvand. Näiteks peab kaasaegne Türgi häbenemata oma kultuuri osaks lisaks seldžuki hõimude pärandile vana-kreeka, bütsantsi ja teisi riigi territooriumil varem olnud ja hääbunud kultuure.

Meilgi on ajaga ladestunud väga mitmekesisid põnevaid kihte. Oleme püüdnud ammutada mütoloogilist usku ja jõudu Lennart Meri «Hõbevalgest», Sigtuna väravate kojutoomisest ja arvanud, et andsime Venemaale Rjurikud.

Foto. Urmas Glase


Ajaloolased on värskemate arheoloogiliste väljakaevamistega jõudnud veendumusele, et meie rahva ajalugu pole üks lõputu orjaöö, vaid VII kuni IX sajandini elati jõukat ja külluslikku elu tänu rauamaagi tootmisele ja töötlemisele, mida Euroopas vähesed rahvad sel ajal sama hästi oskasid.
Selle põhjal julgen kahelda, kas tänapäevaste heeroldite hõiked, et eestlased pole iialgi paremini elanud kui praegu, ikka sobituvad igavikulisemasse konteksti.

Paarikümne aasta eest püstitas itaallasest mütoloogia uurija Felice Vinci hullumeelsena tundunud hüpoteesi, et antiikse Kreeka tsivilisatsiooni juured paiknevad jääajaeelse Läänemere ääres ja kuulus eeposekangelane Achilleus pärinevat Ahjast.

Kuigi ajaloolased võpatasid selle teooria peale üsna üksmeelselt, pole saladus, et maailma vanima tsivilisatsiooni valitsejate kroonijuveelidel ilutsesid Läänemere-äärset päritolu merevaik. Ehk tallume hoopis jäälaamade aastatuhandetega killustikuks lihvitud muistse tsivilisatsiooni hällil.

Hoolikamalt süüvides saab selgemaks, et meie ajalugu ja kultuuri on mõjutanud millenniumide vältel mitu naabrit, oleme neilt üle võtnud kombeid ja tavasid, mille tunnistuseks tasub süüvida meie laenudest kubisevasse emakeelde.

Kes söandab vastata, milline on olnud aastatuhandete vältel see ainus ja õige eesti kultuur? Ilmselt oleme selle aja jooksul omaks võtnud ja hüljanud kümneid kultuure ja iga uue omaksvõtul kaotanud oma näo, arvab Mikita.

Veidemann ennustab professor Rein Taageperale viidates, et demograafiline allakäik viib juba lähima poolesajandi pärast alla kriitilist piiri, mis võimaldab omakeelset kultuuri veel üleval hoida.

Ehk ongi see igavikuline areng, et kultuurid ja keeled vahetuvad, aga inimesed jäävad? Võime kindlad olla, et ka sellisel juhul elab meie rahva tuhandete aastate jooksul erinevatest kultuuridest geeni ladestunud mälestus edasi siinsetes inimestes, sõltumata, mis keeles nad räägivad ja millise jumala poole kummardavad.

Geeniteadlased väidavad, et iidsed foiniiklased elavad edasi kõigi Vahemere rahvastes, nagu elavad hõimuvelled liivlased edasi lätlastes ja meis endis. Nii võiks utreeritult väita, et iga praegusele kultuurile järgnev kultuur on endiselt eestlaste kultuur.

Juhan Liiv on kunagi öelnud: «Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.» Ehk ongi praegu maailmas paigast nihkuv kultuuritelg märkuseks neile, kes on klammerdunud viimasesse 150 aastasse ega püüa haarata kaugemate aegade sidet?

Vahest on mõistlik teha uus katse kohendada unikaalsemaks arusaama eesti kultuurist, mis annab meile eneseuhkust rohkem kui pidev orjaöö ja kannatuste meenutamine.

Esmalt peaks valitsus koos poliitilise ja vaimueliidiga vabanema järjest rohkem vohavast retoorikast, kui häbi on olla eestlane, ja vaimse restardiga naasma aastasse 1988, kui kogu maa ümises Alo Mattiisen isamaalise laulu refrääni «Eestlane olla on uhke ja hää...».

Et mitte oma eluajal näha eesti kultuuri lahustumist globaalses sulatuskatlas, peaks ühiskond võtma selgema positiivse hoiaku eesti kultuuri säilitamisse, piirkondlike eripärade elushoidmisse ja oma ainuomase positiivse müüdi loomisse, selmet joonduda peaministri järgi, kes viimati vabariigi aastapäeva kõnes rõhutas jälle ihalust olla Põhjamaade ehk kellegi teise moodi.

Vahvat ärkamist, Järvamaa ja Rapla rahvas!

http://jarvateataja.postimees.ee/3603785/konverents-helistas-jarvakatele-aratuskella