Valida presidenti või Lennartit, selles on küsimus

Sotsiaalteadlane ja Euroopa Parlamendi saadik Marju Lauristin ütles Postimehele mõne päeva eest antud intervjuus, et Eesti rahva presindendi kuvand on Lennart Meri loodud.


See tähendab, et veel 15 aastat ja kaht järgmist presidenti soovime me näha riigijuhi tüüri juures inimest, kellel, tsiteerides Lauristini, «ei ole vaimset mõju mitte ainult Eestis, vaid kes suudab end maksma panna ka Washingtonis ja Brüsselis. Keda seal teatatakse, tuntakse ja kuulatakse».

Nii oleks tabavam öelda, et eile riigikogus tulemuseta jäänud ja täna jätkuval hääletamisel ei kaaluta, kellest võiks saada Eesti president, vaid mõõdetakse, kas inimene sobib kaks ametiaega riigipeaks olnud Lennart Meri mantlipärijaks.

Ammustel eelmise sajandi 90ndatel olen minagi noore ajakirjanikuna president Meriga mitu puhku kokku puutunud. Need olid humoorikad ja meeldejäävad sündmused, kus president tegi alati midagi ettearvamatut.

1994. aasta 21. novembri pärastlõunal oli sidepataljon rivistatud Kadrioru lossi ette, et võtta vastu koopia lipust, mille Järva maavalitsus ja Paide linnavalitsus annetasid väeosale 1928. aastal.

Koos kõrgete aukandjatega ootasid lossi uste avanemist toonane Järva maavanem Arvo Sarapuu ja Paide linnapea Jaan Rõuk.  Lossi uksed läksid valla. President astus trepile. Tseremoonia hakkas peale. Trepist laskuv president märkas trepi kõrval punti ajakirjanikke, kelle seas minagi olin sündmust kajastama tulnud, ja võttis suuna meie poole, jättes lipu õnnistamist ootavad sõjaväelased ja tähtsad ametnikud suurte silmadega ootama.

«Tere, kuidas läheb?» tuli president meie juurde ja kätles muhedat nalja visates kirjatsurad läbi. Ei saa salata, et ajakirjanike seas tekkis meeldiv elevus, et president eelistas meid, jättes kogu ametliku krempli mitmeks minutiks ebamugavasse olukorda tammuma.

Juba mõni hetk hiljem kõneles president Meri sidepataljoni sõduritele lippu üle andes: «Sümbolid ei oma tähendust, kui need pole südames. Lipp ei aita, kui lehvib vardas, vaid selle koht on südames, kus arendab kohusetunnet, austust ja distsipliini.»

Aasta hiljem, 22. novembril 1995 veetsin mõne tunni president Lennart Meri tuules Tapal. Toona oli kombeks, et president tegi riigisiseseid visiite maakondadesse ning see oli kohalikele inimestele suur sündmus, mis tõi kokk hulgaliselt uudistajaid.

Lennart Meri ei püüdnud linna vahel liikudes olla tähtis mees tähtsas ametis, vaid eelistas näidata end inimlikust küljest ja suhelda tänaval uudistajatega. Kes küsis riigipealt paremat elu, see sai vastuseks, et see tuleb endale ise ehitada.

Juhuslikke vestlusi pidades oli president teravmeelne ja lakooniline. Kui mõnigi tapalane lootis presidendihärra nööbist pikemalt kinni hoida,  vabandas Meri: «Aega ei ole. Mina pean ju igale poole jõudma!»

Sel hetkel meenutas president jõuluvana, kes igale säravate silmadega lapsele räägib, et peab tõttama kõigile kingitust viima.

Talle ei maksnud palju Tapa kaubamaja müüjatelt uurida, miks pole müügil suuremat komplekti majaehituslegosid, või küsida juhatust, kuidas koduõlle valmistamiseks poest maltoosat leida. Kangaosakonna meetrine joonlaud sobis hästi protokolliülema mõõtmiseks.

Raudteejaamas pistis president pea kassaluugist sisse ja küsis: «Pilet Pariisi, palun!» Kadrina piletid olid ametnikel niikuinii juba varutud. Küsimust tuli seekord vene keeles üle korrata, enne kui hämmeldunud piletimüüja eitavat vastuse suutis anda. Sellele vaatamata jätkas president mõttelendu, et Pariisist sõitnuks ta edasi Versailles’sse, ning uuris, kas meie raudteel oleks selleks puhuks vagun olemas.

President Meri andis pidevalt mõista, et riigipea ei allu reeglitele, vaid kujundab raame ja muudab neid ise. Neid inimesi, kes suudavad sama elegantsel moel seda teha, ei ole meie paesel kamaral palju.

Ent ega Merilgi õnnestunud kõiki omatahtsi seada. Tapalt rongile minnes keelitas ta mahajäävaid kaameramehi ja piltnike efektseid kaadreid võtma, kus president lehvitab kaugeneva rongi ukselt. Nii kui rong paigalt võttis, sulgusid susinal ka rongi uksed. Nii jäi paljudele Tapa jaamas lehvitajatele viimaseks vaatepildiks kaugenev rong ukse vahel sipleva presidendiga.

Hiljem olen kohtunud ka teiste presidentidega. Arnold Rüütlil oli kriitikute meelest maalähedast suhtumist, kuid jäi vajaka rahvusvahelisest haardest.

Toomas Hendrik Ilvest kiidetakse jälle Eesti riigi maine parandamisel väljaspool riiki ja kübermaailmas, aga heidetakse ette vähest rahvamehelikkust ja tegemata tööd kodanikuühiskonna ühendajana.

Lauristinil on õigus, sest nii Rüütlit kui ka Ilvest hinnati ikka Meri kontuuridest lõigatud šablooni järgi. Ma arvan, et pingutagu keegi palju tahes, ühelgi järgneval presidendil ei õnnestu olla Lennart Meri kloon. Mida rohkem püüda, seda koomilisem see välja näeks.

Soovin, et täna või hiljemalt valijameeste kogus suudetakse leida Eestile president, kes ühendab rahvast, taltsutab erakondi soosikuid hellitamata ning oleks välispoliitiliselt osav, kuid seda enda moodi. Unistada ju võib.

http://jarvateataja.postimees.ee/3817005/valida-presidenti-voi-lennartit-selles-on-kusimus

Eetilist haldusreformi, seltsimehed!

«Võiks tunda rõõmu, et meie inimesed on suurte liitjate ja lahutajate kiuste võtmas ohjad oma kätte, kui poleks kurb, et suure ja ühtse Järvamaa asemel käib kaevikusõda üksikute külade pärast.»

Nende sõnadega lõpetasin oma mõttemõlgutuse rohkem kui kaks kuud tagasi. Toonase ajaga on omavalitsuste liitumine edasi arenenud niipalju, et kõigi maakonna omavalitsuste ja ka Järvamaa poole vaatava Käru vallavolikogu on teinud oma eelistuse avalikuks.

Türi liitub Käru ja Väätsaga, Paide linn ja vald sõlmivad kolmikliidu Roosna-Allikuga, ülejäänud seitse omavalitsust rihivad ennast maavalda.

On omavalitsusi, kus enne liitumisläbirääkimiste lõppvooru sisenemist käisid valitsejad koos ametnikeväega omal algatusel külast külla ja seletasid inimestele võimalikult puust ja punaseks tulevikustsenaariume. Neis omavalitsustes pole kuulda, et inimesed olekid volinike valiku peale mässu tõstnud.

On omavalitsusi, kus võimul olijad käisid inimeste ees suletud kõrvadega, et veenda neid kohalike koalitsioonide ette antud valikute ainuõigsuses. Samuti on maanurki, kus külarahva kokkukutsutud koosolekule valitseva koalitsiooni poliitikud üldse nägu ei näidanudki.

On omavalitsusi, kus volinikud ütlevad, et seadus annab neile õiguse ilma kodanike arvamust arvesse võtmata teha otsuseid ja pidagu protestijad mokk maas.

On omavalitsusi, kus maakonnalinnaga liituda soovijaid hirmutati ähvardustega, et linn ei tule talvel koduteed lahti lükkma ja paneb esimese asjana kinni kooli.

Teised räägivad surmtõsiselt, et maainimene on nii eriline, et ei sobi kuidagi linnainimesega ühte ruumi asju arutama.

Oma volinikustaatuse kõikvõimsusega lahmivate kohalike poliitikute silmaklappidega demagoogia tekitab kõhedust. Vallajuht, kes on iga auditooriumi eest valmis kuulama ja vastama, tekitab sümpaatiat ja liidab.

Kas valimistel saadud häältepagas annab õiguse kuulujuttude põhjal ning isiklike sümpaatiate ja antipaatiate najal otsustades sadade inimeste tuleviku üle? Kahtlane.

Võimu ja kogukonna vahelised ebakõlad ei jää enam vaka alla. Kus on omavalitsused kõrgid või jätnud rahvaga olulised asjad läbi arutamata, seal on tüli avalikult majas. Inimesed ei ole nõus, et nende tagaselja toimetab kuskil käputäis volinikke ja proovib põrsast kotis müüa. Kogutakse allkirju küll poolt, küll vastu.

Ambla kant ei taha Järva maavalda vaid Tapale. Kareda valla Paide-poolne serv hoiab jälle linna poole. Türi vallaga liituma pidavale Reopalule on loogiline end ümber nurga Paidesse haakida. Käru kandi põhjaserv ei taha kuulda Järvamaast. Paide vallas koguti allkirju, et säilitada iseseisvus.

Haldusreform ei saa olla edukas, kui liitumisasju aetakse kiirustades, puuduliku või vale info najal ja oma inimesi kuulamata ning asju selgeks rääkimata.

Rabeda tõmblemise on omavalitsustele peale surunud haldusreformi algatanud valitsus ja riigikogu. Kiirustamine ja infopuudus teeb kõiki närviliseks.

Minu meelest tehakse haldusreformi toiminguid vales järjekorras. Ei ole normaalne, et väiksearvulised volikogud surutakse olukorda, kus tekib kiusatus kohalik arvamust üle varre saata.
Reformi alusdokumentidesse tulnuks kirjutada, et volikogule on kohustus eelnevalt välja selgitada oma kodanike eelistused ja selle põhjal astuda järgmisi samme. Nii oleks neil kogukonna mandaat, mis hoidnuks ära palju tüli.

Ent Eestis on omavalitsusi, kelle arvates rikub valitsuse kiirustatud pealesurutud haldusreform kohalike valitsuste põhiseaduslikke õigusi. Viis omavalitsust Tartu- ja Jõgevamaalt tellisid endise justiitsministri, praeguse advokaadi Paul Varuli juhitud meeskonnalt koostatud õigusliku ekspertiisi, mis nende kahtlusi kinnitab.

50 juristi koostöös valminud ekspertiis märkab põhiseaduslikku riivet nii liigses riigipoolses kiirustamises, sundliitmise ebavõrdsete tingimuste loomises kui ka 5000 elaniku piiri seadmises, mis ei iseloomusta kuidagi omavalitsuse haldussuutlikkust.

Kui riigile vastu hakanud vallad saavad riigikohtust õiguse, ei pea omavalitsused, kes tahavad iseseisvalt jätkata ja saavad majanduslikult hakkama, enam ummisjalu tormama kellegagi liituma. Kes tahab liitumist jätkata, need võivad sellega edasi minna.

Selline kohtulahend lööks kaardid uuesti segi, kuid aitaks omavalitsustes pingeid maandada, aega maha võtta ja uuesti rahulikult õigeid otsuseid kaaluda.

Haldusreformi ümber käiva tohuvabohu ilmestamiseks sobivad hästi läinud nädalavahetusel Paides arvamusfestivalil Euroopa Kontrollkoja liikme Kersti Kaljulaiu öeldud sõnad: «Eetiline riik ei mängi oma rahvaga. Enesekindel rahvas nõuab eetilist riiki. Eetiline riik toetab eestlase valikuid. Enesekindel eestlane teeb ise ennast õnnelikuks. Eetiline riik ei kirjuta kellelegi ette, kuidas õnnelikuks saada või mis on õnn, mis on õnn olla eestlane. Enesekindel eestlane on oma valikutes vaba. Olema eestlane siin või mujal. Saama lapsi või elama teistsugust elu. Enesekindel riik lehvitab minejatele, saab kasu tulijatest ja tunnustab iga eestlast, olgu ta selleks sündinud või hakanud. Eetiline riik on tänulik oma kodanikele nende panuse eest ja pakub vastu tervist, haridust, kultuuri, vabadust.»

Ma arvan, et iga poliitiku peas sündinud reform on määratud põruma, kui see ei arvesta inimeste tahet, pole inimestega läbi arutatud ega tööta inimeste heaks. Seega pole veel sugugi hilja teha otsused, mida aastate pärast hinnates poleks kellelgi häbi.

Mida öelnuks president Meri keset Esnat?

1997. aasta 26. märtsi õhtul andis Jaapanist riigivisiidilt naasnud president Lennart Meri Tallinna lennujaama käimlas pressikonverentsi, kus kritiseeris lennujaama räpaseid peldikuid, mis jätsid riiki saabunud külalisele mulje, et siin elavad inimesed on mustad ja harimatud.

Aastapäevad hiljem assisteeris presidendile ajakirjanik Kalev Kesküla väitega, et 30 protsenti eestlastest pidavat olema mustad, 50 hoolikamad ja 20 protsenti puhtad.

«Hügieenikombed on kaasaegses maailmas ühed silmatorkavamad grupitunnused. Pestud inimesed kuuluvad kultuursesse ja valgustatud Lääneilma, räpasevõitu rahvad pimedasse idasse,» tulistas 1998. aasta arvamuslooks hinnatud kolumni autor Kesküla eestlaste uhkuse pihta.

Juba 1660. aastal trükitud eesti keele sõnastikus on toodud väljend «peltick» tänapäevaselt tuntud tähenduses.

1816. aastal ilmus J. W. L. Luce «Tervise Katekismuse Ramat», millest eestlased võisid emakeeles lugeda oma tervise eest hoolitsemise vajadusest ja moodustest, sealhulgas hügieenipidamise ja puhtuse tähtsusest.

Sellele vaatamata polnud talupoegadele asjalkäimise esteetilistel kategooriatel erilist tähendust ega tähtsust 20. sajandi esimese pooleni.

Eesti taluarhitektuurile omane rehielamu oli sajanditega välja kujunenud optimaalse eluaseme võrdkuju. Sisuliselt elas kogu majandusüksus alates pererahvast, sulastest kuni loomadeni koos ühe katuse all. Nii oli kõigil külg-külje kõrval suurem lootus külm talv üle elada.

Veel sajand tagasi oli käimla mõisaliku või linliku elulaadi osa, millele talurahvas oma igapäevaelus erilist kohta ei näinud. Talupojamõistus ei näinud mingit mõtet ekskremente kambrinurka kasti koguda, kui ihuhädadega sai otse heinamaad või põldu väetama kõndida.

Jõuliselt võttis eestlaste hügieeniprobleemidega tegelemise ette alles keiserliku Saksamaa okupatsioonivõim, mis 1918. aastal nõudis vastuvaidlemata igalt talupidamiselt kultuurset lahendust. Aasta vastu pidanud okupatsioonivõim sundis igasse tallu käimla ehitama, mis küll ei aidanud palju talupoegade mõtteviisi muuta.

Läinud sajandi 20. aastatel Eesti vabariigis koostatud sanitaartopograafia luges kokku, et keskmiselt 58,2 protsendil taludest olid peldikud olemas. Kodusel Järvamaal oli see protsent koguni vähem kui 50.

See näitas, et sama agaralt, kui muistse vabadusvõitluse ajal pesti endalt ristimisvett ja lõhuti öösiti päeval kerkinud ristiusu pühakodasid, lükati iseseisvuse tulles ümber pooled käsukorras ehitatud käimlad.

Lõuapoolikutele ei jäänud märkamata ka järgmine, 1930. aastatel oma riigi algatatud käimlakultuuri uuendamise puhang. Irvhambad avastasid, et riik pani peldiku isegi rahale: Toompea lossi kujutaval kahekroonisel mündil oli selgesti näha kindlusemüürist eenduv käimla, mida ajaloolased nimetavad danskeriks.

Eesti maarahva hügieeni- ja käimlakultuuri uurinud etnoloog Heiki Pärdi tõdes, et Eesti taludes polnud käimlate igapäevane kasutamine veel 30ndate lõpukski üldlevinud. See viitas maal säilinud sajandeid vanale talupoeglikule maailmapildile, mis väljendus konkreetsetes arusaamades puhtuse ja mustuse kohta.

Tekib küsimus, kas sama maailmapilt on eestlasliku kultuuripärandina kandunud tänasesse päeva.

Foto: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX
Kahe nädala eest upitas üks Esna mees «Naabriplika» seriaaliga kuulsaks saanud bussipeatuse kõrvale oma kätega ehitatud viksi ja viisaka välikäimla. Isegi valge vaiba pani maha ja sametpehme tualettpaberirulli häda tundvaid teelisi ootama.

Viimastel suvedel Esnast läbi sõites on pea alati mõni siseturist bussipeatuses jalgu kõlgutamas või kaheliitrisest balloonist õlut lonksamas, et tõetruumat fotot saada. Ka eile nende ridade kirjutamise eel märkasin seal üht vihma trotsivat paarikest enekaid klõpsimas.

Bussi ootavad kohalikud tunnevad ninasõõrmetega, et Sokratest, Tola ja Inseneri jäljendavad teelised käivad kohmitsemas ka bussipeatuse varjuküljel. Aga kuhu neil asjale minnagi?

Esna raudteejaama kõrval kössitab lääpa vajunud avalik käimla. Meeste ja naiste sektsiooniga uhke paviljon jäi raudtee kadudes alles, kuid praegu ei tõsta sinna jalga keegi, kel elu armas.

Siseturistide avastatud Esna vaatamisväärsuse hügieeniprobleemile lennartmerilikult viidanud omaalgatuslik käimla, millest tehtud ülesvõte ületas uudisekünnise nii Järva Teatajas kui ka Postimehes, kadus samal päeval, kui lehed sellest kirjutasid.

Eks Kareda vallavõimud andsid lehe kaudu karmi ultimaatumi: miljöösse sobimatu ja kooskõlastamata putka peab kaduma ja nii ka läks. Seega hõljub Eesti kuulsaima bussipeatuse ümber miljööväärtuslik uriinihõng edasi.

Mis sest et Eesti maarahva hügieeni- ja käimlakultuuri uurinud etnoloogi Heiki Pärdi hinnangul juurdusid kaasaegsetele arusaamadele vastavad tavad maarahva seas laiemalt juba möödunud sajandi 30ndatel.

Mis sest et kümme aastat tagasi avastasid naaberkülas Karedal miljööväärtuslikke ehituspärle hinnanud Eesti vabaõhumuuseumi teadurid 19. sajandi algusest pärit taluhoonest ilmselt vanima teadaoleva sisseehitatud käimla, mis oli tollal maarahva seas suur erand.

Avaliku käimla ümber on hiljaaegu lahinguid löödud maakonnalinnas Paideski, aga see on vähemalt Vallimäe veeres olemas, kui kellelgi jaksu ja tahtmist üle mäe uidata.

Külades pole ka moodsaid kaubanduskeskusi, kus saab oma asjatoimetusi õiendada.

Nädalavahetusel tegin peatuse Karksi-Nuia väikelinnas, kus keskväljakul on kaasaegne bussiootepaviljon ja 20 sendi eest saavad nii mehed kui ka naised end eraldi kabiinides kergendamas käia. Läbisõitvatele külalistele lihtne ja tänuväärne lahendus.

Statistikaameti 2011. aasta rahvaloenduse andmed näitavad, et Järvamaal on 1473 leibkonda endiselt veevärgi ja 1801 pesemisvõimaluseta, see tähendab ka veekloseti puudumist. Veel 1989. aasta rahvaloendusel vastas meie kandi 3990 leibkonda, et elamises pole veevärki. Tualetis ei saanud vett tõmmata 5761 majapidamises.

Visalt, aga järjekindlalt kaovad maalt viimased jäljed eestlastele ainuomasest talukultuurist, sellest mustast ja harimatust, kui kasutada president Meri sõnu.

Põlisasukad asenduvad suvitajatega ja maale rahu ja vaikust otsima tulevate moodsate hõimlastega, kes ripuvad nabanööripidi üleilmses arvutivõrgus, vaatavad satelliidilt sadu telekanaleid ja tõmbavad reklaamipauside ajal tualetis rahulolevalt vett.

Aina vähemaks jääb neid inimesi, kes plaksutavad vaimustunult käsi, nähes küla vahel nõgise rehetoa hõngulisest talutarest koidikul trotslikult kapsavagude vahele silkavat põliseestlast.

Läbisõitvale külalisele on elementaarne, et asula, mis naudib laiemat tuntust, pakub talle paremaid tingimusi kui piinlikult bussipeatuse taha hiilida.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3784819/mida-oelnuks-president-meri-keset-esnat