Juba kilplased pidasid taastuvenergiast lugu

Pühapäeval Tallinnas Euroopa kauneimalt jõuluturult läbi jalutades ja külmast kangeid sõrmi hõõgveinitopsi ümber soojendades kujutasin ette, kuidas üldsus haarab validooli järele, kui poolehektarist raekoja platsi täidaksid ühel kenal päeval päikesepaneelide sirged hõbedaselt sillerdavad read.

Muide, detsembri alguses teatas Tallinna linnavalitsus, et linna omandis olevatele hoonetele rajatakse sada päikesejaama. Rohelise varjundiga taastuvenergia tootmisse investeerib raad kolm miljonit eurot.

Miks mitte hullata ideega lõpetada avaliku ruumi esteetilistel ja tseremoniaalsetel eesmärkidel raiskamine ning väljakud ja pargid päikesepaneele täis külvata?

Kaua me maailmaturu kõrgete naftahindade ja keskkonda rüüstava põlevkivienergeetika lõa otsas sipleme, kui päike on igal hommikul tasuta võtta? Sama soojaga sobiks hommikupäikese poole koogutavad tahvlikesed koidukiiri püüdma Paide keskväljakule, muusika- ja teatrimaja parklasse ning teiste linnade lagedatele raeplatsidele.

Kilplased. Eno Raua ümberjutustus Kreuzwaldi algendist. Illustreerinud Peeter Ulas. 1962.

Lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas juba 160 aasta eest ilmavalgust näinud raamatus «Kilplased» sellest, kuidas Järvamaa Peetri kihelkonna Upakallo küla mehed kottidega loojuvat päikest taga ajasid.

Õhtupimeduse leevenduseks kotiga valguse tuppa tassimisest kilplastel toona asja ei saanud, kuid oma taastuvenergeetikat väärtustavalt mõtteviisilt olid ohmudeks peetud kaimud kaasaegsetest kaugel ees.

Ah et te ei suuda hästi ette kujutada päikesepaneele tihedalt täis pikitud Tallinna esindusväljakut?

Minu kodukandis, otse 250aastase Öötla baroksest mõisahäärberist üle tee nokitsevad töömehed juba teist kuud päikesepargi kallal. Küla kontekstis võrdub ehitustanner raekoja platsiga.

Vabadussõja järel jagas värske riik sõjasangaritele tasuks eluga riskimise ja isikliku vapruse eest autasuks mõisasüdameid, kus arvati olevat kõige viljakamad ja hinnatumad maad.

Kolhooside ajal pressisid mõisatesse end kolhoosikontorid ja nende suurenedes osakonnakeskused. Oi kui paljude mõisate külje alla ehitati ühismajandite lautu ja töölistele korrusmaju, mis sobisid sajanditega arendatud komplekside miljöösse nagu siga ja kägu.

Nii või teisiti on mõis aastasadu olnud küla keskpaik ning kannatab kogukonna mõistes võrdlust iga linna raekoja platsiga. Mäletate, 15 aastat tagasi istutas suur hulk ettevõtlikke maaomanikke põllud täis astelpajupõõsaid lootuses ratsa rikkaks saada?

Eufooria lahtus mõne aastaga ja selgus, et marjapõõsaid sai kordades rohkem, kui turg Eestis ja naaberriikides suutis tarbima. Pealegi oli raske leida korjajaid, kes tahtnuks vabatahtlikult oma käsi üliokkalisse põõsasse toppida. Nüüd torkab Eestis ringi liikudes silma, et aina rohkem kõlvikuid kannavad vilja asemel päikesepaneele.

Päikesepüüdmise rallit tiivustab Eesti riigi võetud ambitsioonikad eesmärgid suurendada taastuvenergia osa energiamajanduses ning eesmärgi saavutamiseks makstavad kopsakad toetused. Euroopa Liidu taastuv­energia direktiiviga võttis Eesti aastaks 2020 kohustuse kasutada kogu energiamahust 25 protsenti taastuvenergiat.

Eurostati andmetel oli Eestis taastuvenergia osa juba 2016. aastal 28,8 protsenti. Ent energiamajanduse arengukava 2030+ järgi peaks meie taastuvenergia osa 2030. aastaks olema 50 protsenti, seejuures soojamajanduses 80 ja elektrimajanduses 50 protsenti. Internetis guugeldades paistab, et päikeseparkidesse investeerijad on paaril viimasel aastal äratanud elule ridamisi riiulifirmasid, mille ainus tegevus on kahmata kokku suvalisi põllusiile kus iganes, et riigi toetuste najal päikeseloojanguks kotisuu Upakallo meeste kombel pärani tõmmata.

Äri ühe perspektiivina koidab tuksuv rahamasin vaheltkasuga mõnele suurele energiahiiule maha müüa. Eelmisel nädalal läbis riigikogus esimese lugemise maaelu ja põllumajandusturu korralduse seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis seab piiranguid väärtuslike põllumajandusmaade kergel käel kasutusotstarbe muutmiseks.

Eelnõud on plaanitud seaduseks vormida järgmisel aastal, kuid nähes mööda Eestit ringi sõites viljapõldude asemel päikeseväljade tekkimise tempot, paistab, et paljudele väärt maalappidele jääb seadusemuutus hiljaks. Sool on juba külvatud, kui kilplasi meenutada.

Õigupoolest pole praegu tehnoloogiate areng veel jõudnud punkti, kus päikeseelektrijaamade ehitus ilma peale maksmata majanduslikult end ära tasuks.

Kulud suurenevad veelgi, kui ehitada elektrijaam viletsa ligipääsuga kõrvalisse kohta, kuhu ei ulatu teed või pole energiavõrguga liitumiseks liinivõrku.

Arendajatel on kiire ka seetõttu, et peagi muutuvad toetuse määramise tingimused. Edaspidi antakse abiraha tõenäolisemalt neile elektrijaama ehitajatele, kes vähempakkumisel konkurentidest vähem riigilt lisa küsivad.

3800 aastat tagasi sisenes Väike-Maarja kohal Maa atmosfääri meteoriit. Tulekera tuhises kõuekõminal üle praeguse Järvamaa ja sadas väiksema tuumapommi jõuga Saaremaale, kohta, mida tunneme Kaali kraatrina.

Lennart Meri püstitas raamatus «Hõbevalgem» hüpoteesi muistse põlisrahva uskumusest, et Saaremaa on paik, kus päike käib magamas, tõmmates võrdusmärgi Euroopa keskaegses mütoloogias tuntud salapärase põhjamaise saare Ultima Thule ja Saaremaa vahele.

Ka Liivimaa Henriku muinasajal üles tähendatud kroonikas kirjeldatud saarlaste jumala Tarapita lennutee seostub rauaaegse meteoriidi langemistrajektooriga ja viitab eestlaste religioossele sidemele päikese väega.

Maaomaniku ettevõtlusvabadus on püha, ent samavõrd püha on arvestada kogukonna huvidega. Lähiajaloo võimsaim näide kogukonna sõnajõust on tuua Tartust, kus avalik arvamus ja huvi nurjas kavandatava tselluloositehase eriplaneeringu algatuse.

Öötla küla rahvas on solvunud, et vallavõimud andsid kooskõlastuse justkui taevast kukkunud elektrijaama püstipanekuks ja maa kasutusotstarbe muutmiseks ilma kogukonnaga arutamata.

Pärismaalased said tööstusrajatisest aimu alles siis, kui töömehed hakkasid tokke põllule taguma.

Käremeelsemad sajatavad, et Järva valla võimudele on nad silmapiiritagune ääremaa, mille elukeskkonna kvaliteedi hoidmine omavalitsusreformiga kaugenenud võimu ei huvita.

On neid, kes peavad päiksepaneelide külvamist mööduvaks moehaiguseks, nagu omal ajal ehitati Tallinna, Tartu ja Pärnu ümbruse põllud täis pappmaju.

Isegi kui seadused ei nõua, on tänapäeval elementaarne teavitada kogukonda neid puudutavatest otsustest ja ettevõtmistest, et ennetada asjatuid pingeid ja hoida suhteid. Miks mitte tulla inimestele lihtsas keeles seletama taastuvenergeetika nüansse ja nuputama, kuidas kohalikud oma küla põldudelt kogutud elektrit soodsamalt tarbida saaksid. Ega rääkimine kedagi rumalamaks tee.

https://jarvateataja.postimees.ee/6481462/juba-kilplased-pidasid-taastuvenergiast-lugu

Rubriigist täna 30 aasta tagasi: Kuidas me enne maavärinat Kaukaasiast tulema saime

7. detsembri õhtul 1988. a. mängisime Tbilisi-Moskva rongis Ailo, Valmari ja Harriga paari hingetõmbega maha pea kogu kojureisiks varutud toiduraha, mis jäi üle platskaardi piletite kupee kohtade vastu vahetamisest.

Mingi libekeelne Rostovi suller imbus meie kupeesse ja ahvatles sõdurpoisid raha peale atškood taguma. Arvasime, et oleme kavalad aga tutkit brat. Paari  ringiga oli selge, et ees terendas kolm päeva vagunisaatja pakutavat teevee dieeti.

Pea aasta teeninud kamraadidele mõisteti tubli teenistuse eest käskirjaga 10 päeva puhkust pidulikult rivi ees 7. novembril. Lisaks 3300 kilomeetri edasi-tagasi sõiduks kuus päeva. 

Minu puhkusepilet oli kojusõitu oodates laagerdanud juba paar kuud.  

Minu puhkuse eellugu algas sellest, et sattusin suve teisel pooles väeosa zampoteh Masalõkini mahitusel lennuväe abiteenistuse pataljoni keemiakaitse jakku. 

Juba paar nädalat hiljem leidsin end Gruusiast, Tbilisi lähistelt Marneuli lennuväebaasist, kogu Taga-Kaukaasias paikneva 32. õhuarmee võistluslikelt keemiakaitseõppustelt. 

Motivatsiooni tõstmiseks pani õhuarmee keemiateenistuse ülem, volgasakslane major Miller individuaalse esikoha võitjale välja puhkusepileti. 

Paide 1. keskkooli sõjalise tunnis Koigi merelennuväljalt erru läinud major Ilkevitši näidatud dosimeetrite ja seadmete kasutamine oli veel mingil määral meeles. Sellest piisas, et individuaalselt tulla ilma erialase väljaõppeta Taga-Kaukaasia õhuväe paremuselt kolmandaks keemikuks. Selline tase siis armees.

Kujutage ennast ette kuu aja vältel 40kraadises kuumuses keemiakaitseülikondades kalpsamas higi gaasimaski illuminaatorite ülemise piirini loksumas. Päris karm oli sedasi omas mahlas ligunedes tehnikad desinfitseerida, dosimeetritega saastekiirgust mõõta ja aja peale takisturibal päiksepiste eest ära joosta. Ega varju minna polnud väga kuhugi. Lühidalt öeldes on lihtsamaid enesetapuviise.

Mäletan, et võistu gaasimaski pähe sikutamises sain alavõidu. Küljel kõlkuv kott käis lahti randmenõksust ja lohv pähe sama ruttu, kui vesternites osavaimad kaoboid haarasid kabuurist revolvri järele. 3 sekundit ja valmis.

Keemiateenistuse ohvitserid vaatasid ammulisui mind ja stopperit ja tõdesid, et isegi neli aastat sõjakooli drilli polnud neist kellelegi sellist kiirust andnud. Ega ma isegi tea, kuidas see juhtus. Ideelane pakutabamine ilmselt.

Ohvitserid pakkusid, et kui veel korra sama teen, siis saan puhkusele. Ootamatust pakkumisest oli närv suur sees ja loomulikult värises käsi juba liiga palju. Teine katse läks täiega aia taha.

Oma puhkuse ma siiski sain. Minu õnneks hõivasid õppuste üldarvestuse kaks esimest kohta utšebkas keemikuks õppinud demblist seersanti. Kuna neil oli kuu pärast niikuinii kojuminek, kukkus õhuarmee staabist välja kirjutatud puhkusepilet järgmisele ehk mulle.

Õppuselt naastes sain demblisse minevalt Borissilt päranduseks juba varem kokku lepitud pataljoniülema autojuhi koha. Seetõttu ei kiirustanud ma puhkust välja võtma enne kui ametisse sisse elatud ja oma koht kindlustatud.

6. detsembril olin just naasnud tšerkessist pataljoni komandör major Zavališiniga pikemalt sõidult Kaspia äärde Aljaatidesse (Aljatõ), kus oli meie punakotkaste polügon. Pealiku eesmärk oli lõhkemata pommide vahel slaalomi sõitmise asemel läbi põigata hoopis kalurite juurest, kes Kaspiast püütud rondimõõtu tuuradel kõhud lõhki lõikasid, kaaviari suurde vanni kaapisid ja komandörile kaasa pakkisid. Ei osanud siis, kui lusikas seisis silmapesukausis püsti, seda va Beluga-kraami eriti kõrgelt hinnata.

Sumedal õhtul võtsid poisid väeosas mul nööbist kinni: „Meil on täna puhkusele minek, tuled ka?“ Neil olid asjad juba pakitud ja paraadvorm triigitud. Lippasin staapi pealiku jutule. Rongini oli jäänud vaid  mõned tunnid. 

Komandöri õnnistus käes tormasin kaptjoršiku jutule,  kahmasin tutika mundri ja kell 23.30 seisme neljakesi Kürdamiri raudteejaama perroonil Bakuu-Tbilisi rongi oodata.

Hommikuks olime Tbilis ja järgmiseks Moskva rongil. 7. detsembri põikasime Suhhumi raudteejaamas peatudes fotosid klõpsima. Samal teraassil olin 1985. aasta suvel koolipoisina kuurortis mägimatkast lõõgastudes viinamarju muginud. 

Vasakult: Ailo, Valmar ja mina 7. detsembril 1988. a. Suhhumi raudteejaamas.

 

7. detsembril polnud kellelgi meil aimu, et kell 11.41 oli mõnesaja kilomeetri kaugusel Armeenias epitsentriga Spitakis värises maa, mis võttis kümnete tuhandete inimeste elu ja vigastas kaugelt üle saja tuhande ja purustas hulga linnu. Loksuvas rongis võnkeid tunda ei olnud.

Päev hiljem puhkuseteed alustades oleks meie puhkuseplaan katastroofi tõttu tühistatud. Mu väeosa asus epitsentrist küll pisut alla 400 km, nagistavast Karabahhist 100 km, Iraagiga sõjas olevast Iraanist 60 km kaugusel, kuid kui kuskil kuumaks läks, keelati kohe nii puhkused kui isegi linnaload Meie garnisoni sõjaväelastega oli vahetut pistmist kõikides mainitud suundades.

Koduteel kulgevatel rahatutel sõdurpoistel olid neil päevil aga teised mured. Küllap oleks meil teel oldud kolme päevaga kõhud selgroo külge kuivanud, kui poleks olnud õnnelikku juhust. 

Me ei saanud pileteid ühte kupeesse vaid kaks meist olid ühes ja kaks teises kupees. Teised juhtusid samasse kupeesse mammiga, kes osutus nõukogude liidu kangelaseks, sõjaaegseks naislendurist ööpommitajaks. Klassikaline krunniga lopsakas ja lahke umbes seitsmekümnene Mahvalda.

Kangelaslendur, kuuldes lennuväepoiste tühjadest taskutest ja veel tühjematest kõhtudest, taris lennuväelaste solidaarsuse märgiks välja suitsukanad ja muud head paremat ning Moskvani oli meie elu tema emalikust hoolitsusest lill. Andis teine teelegi veel taskuraha. 

Moskvas lahutas kodust vaid üks öö. Vaksalis Tallinna rongi oodates jalutades kostus ühtälkki seljatagant kõuehäälne: „Anuka stajat!“ Patrulli tähelepanu köitis minu pisut uljalt kukla poole nihkunud müts ning pikemata viidi mind raudteejaama komandatuuri.

Sain punastelt ketikoertelt voorimehe kombel sõimu ja ähvardusi, et oma puhkuse ülejäänud päevad nühin kartseris vaksali peldikupotte küürida.

Lasin kõrvad lonti ja kahetsesin eksimust mis jaksasin. Sellest oli abi. Veerand tunni pärast sain komandatuurist välja, ise näost punane kui peet, sinelialune selg ligumärg ja müts määrustiku järgi silmile sätitud. Järgmisel hommikul istusin Tapal õnnelikult Paide bussile ja olin peagi lumises kodus.

Ma ei hakka sedapukhu kirjeldama tormilist puhkust, mis tundus ilmselgelt lühike. Ma ei olnud üldse vaimustuses vahetult  enne jõule Lõunasse tagasi kihutamisest. Polikliiniku tohtrid andidki nädala olematust tõvest taastumiseks. Väeosas tagasi kettas olin 27. detsembril. Teise puhkuseni oli jäänud seitse kuut ja demblini mõned veel lisaks.

Vangla kui muretu pensionipõlve veetmise paik?

Ma ei imesta, kui ühel kenal päeval mõni terve elu ontlikult elanud eakas võtab teadlikult ette jõletu teo, mis viib ta elupäevade lõpuni trellide taha.

«Miks peaks üks täie mõistusega inimene seda tegema?» hüüate õhku ahmides.

Olen kaugel, et pahategusid õigustada või heaks kiita. Ometi tuleb möönda, et nii kummaline, kui see ka ei tundu, siis just kainelt ja majanduslikult kalkuleerides selline samm astuda võidaksegi.

Neil päevil alustab tööd uus, 1208 kohaga Tallinna vangla, Tartu ja Jõhvi vangla ees Eesti suurim hotell. Tõsi, rangelt turvatud ja valvatud.

Varjamatu uhkusega on värskelt valatud betoonkuup kuulutatud Euroopa moodsaimaks vanglaks.
89 miljonit eurot maksma läinud kinnimaja hinnatakse vaat et Eesti ajaloo suurimaks ehitusprojektiks. Mõne nädala eest kuulutas justiitsministeerium nüüdisaegsete ehitiste ja tehnoloogiliste lahendustega vangla tunnustavalt haldusala aasta projektiks.

Käisin eelmisel kuul uut vangimaja ka uudistamas. Tulevastele asukatele on plussiks prii ülalpidamine koos sooja toa, avara spordisaali ning võimalusega õppida ja lugeda.

Miinuseks on ilmselt kitsukesest Rootsi kardinatega aknast avanev kehv vaade, piiratud liikumisvabadus ja kõhedakstegevad naabrid.

Justiitsministeeriumi andmetel on uues vanglas ühe kinnipeetava ülalpidamiskulu 1417 eurot kuus.
Seda on mitusada eurot rohkem, kui on järvaka keskmine palk, ja ainult pisut vähem, kui teenib keskmiselt harjumaalane või tallinlane.

Paari päeva eest lugesin uudist Luisanne'i ülikooli uurimusest, mis 2015. aasta andmetele tuginedes ütleb, et Eestis on 100 000 elaniku kohta 210,3 vangi.

Seda on 30 protsenti vähem kui kümme aastat varem, kuid ikkagi Euroopa Liitu silmas pidades palju.
Euroopa Liidu riikides on rohkem vange üksnes Leedus ja Lätis. Näiteks naaberriigis Soomes istub kinni 54,8 inimest 100 000 kohta. Hollandis on neid veelgi vähem.

Vaevalt kedagi lohutab, et Venemaa kurikuulus vanglate süsteem neelab Eesti omast üle kahe korra rohkem inimesi.

Eesti vanglates istub jämedalt 2600 vangi. Kolmes Eesti piirkondlikus vanglas koos uue Tallinna vanglaga on kohti 3276 kinnipeetavale. Seega on üle 600 koha jõude.

 Võite ette kujutada, mis tundega loeb nõks üle 400 euro kuus pensioni saav pensionär riigiisade uhkusest vangidele loodud suurepärase meeleparandusliku keskkonna üle, millele riik kulutab vangi kohta kuus üle kolme korra rohkem, kui maksab eakale pensioniks.

Hullem veel, kui meie kujuteldav eakas on tervisega kimpus ega tule enam igapäevaeluga toime või on voodihaige ja vajab hoolekandeteenust.

On ebaõiglane, et hoolekoduasuka ülalpidamiskulud on poole väiksemad kui vangla leivale saadetul ja needki ületavad kõrges kaares hoolealuse sissetuleku.

Kui pensionärina kalkuleerida, kas tunda piinlikkust väikse pensioni ja laste kaela peal olemise pärast või lasta riigil elu samasuguste askeetlike seinte vahel poole suuremas summas kinni taguda, siis on argument vanglaväärilist kurja teha täiesti olemas.

Ühiskonna kaalud on ilmselt taatlemata, kui riik tagab seaduste ja ligimese tervise ning vara vastu käe tõstnule heaolu, aga elu loojangul eakas peab ülimale säästurežiimile timmitud hoolekodudes siit ilmast pääsu ootama.

Riigikogu vaeb praegu pensionireformi, mis tööstaaži arvestades vähendab madala- ja kõrgepalgaliste pensioni vahet.

Juhul kui reformikava saab parlamendis heakskiidu, hakatakse uue valemi järgi pensione arvestama 2021. aastast ja praegustele pensionäridele muudatus ei laiene.

Arvatavasti ei tule reformitud pension iialgi nii suur, et ka tulevikus kataks hoolekandevajadusega inimesele oma kasvanud kulude katmisel majanduslikult toimetuleku.

Nii peavad ka tulevikupensionärid hoidma kõvasti pöialt, et tervis peaks hoolekandeteenust vajamata viimase hingetõmbeni vastu, aga see ei pruugi nii lihtne olla.

Nagu kirjutab esmaspäevane Eesti Päevaleht, on tänapäevane meditsiin toonud kaasa ebainimlikult pika suremise.

Jääb üle nõustuda lehe tõdemusega, et ravimatu haiguse intensiivne ravi suurendab ja pikendab inimkannatusi ja valu, ning lisada, et toidab hoolealuse arvel süsteemi kaugast.

Meie riigis on midagi viltu, kui eluloojangu väärika veetmise kulu kontrolli all hoidmise arvestatav variant on kedagi maha lüüa.

https://jarvateataja.postimees.ee/6470287/vangla-kui-muretu-pensionipolve-veetmise-paik