Nimega ei maksa jamada

Minu vanaisa Madis oli kangekaelne mees ja uhke oma nime üle. Ammutas on ehk veel inimesi, kes mäletavad, kuidas taat vindise peaga kippus olema ülemeelik ja joristas laulda: «Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga, ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga!» Või: «Käi põrgu uhke ratsamees, lase lilled õitsevad…»


Enne jõule kirjutas Raimu Hanson Tartu Postimehes loo, et iga õige eestlane, kes on eelmistest nimevahetuskampaaniatest viilinud ja kelle perenimel on võõramaine kõla, peaks vabariigi sajandaks sünniaastapäevaks omale korraliku Eesti-pärase nime kinkima.


Kuigi arvamuslugu oli kirjutatud naerukurdudega silmanurgas, jäi mulle, ühena võõrapärase nime kandjale, see nimelugu kuskile kuklasse kriipima ja laagerdama.


Riigi aastapäeva ootuse tuhinas on inimesed välja käinud hulgaliselt kingiideid, neist mõnigi võib tunduda kiiksuga. Tubli taluperenaine on pannud oma kanad munema sada värvi mune. Vabaõhumuuseumis kootakse sajameetrist kihelkondade värvides vaipa ja üks härrasmees koob sajaruutmeetrist lippu.


Üle Eesti aastapäevaks rajatavate 100 puuga tammikute kokkulugemine läheb juba keeruliseks. Eesti riigi juubelile pühendatud internetileheküljel on lehekülgede kaupa deklareeritud kirevaid kingiideid, kus punase niidina jookseb läbi märksõna «sada».


Jäin mõtlema, kas tänapäeval võiks keegi kampaania korras tõepoolest loobuda riigi auks oma sünnipärasest nimest ja näidata riigitruudust uue eestipärase nime võtmisega? Nagu poetad ära taaskasutuskeskusse panipaika seisma jäänud asjad, et teha ruumi uutele ja enda arvates parematele.

Meie vahmiili nimi aastast 1835 Öötla mõisahärra Karl Otto Frhr. von Stackelbergi kaasabil.

Vabadussõja järel andis värskelt ilmakaardile tekkinud Eesti riik oma kodanikele võimaluse võõrapärane nimi eestipäraseks muuta, kuid uue riigiga koos uue nime võtmine ei osutunud eriti populaarseks.


Asjad muutusid alles siis, kui läinud sajandi 30ndatel lükati nimemuutmisele taha riiklik sund ja propaganda jõud. Riigimeestel ja -ametnikel, tuntumatel kultuuri- ja ühiskonnategelastel ei sobinud ühtäkki olla enam Schmidt, Reibach või Einbund.


26. aprillil 1936 korraldas Nimede Eestistamise Liit suisa rünnakupäeva võõrapärastele nimedele, et avalikult näidata põlgust võõrakõlaliste nimede ja nende kandjate suhtes.  Hinnanguliselt eestistas kuni 1940. aastani oma nime 200 000 inimest.


Kuid nimevahetuses oli ka pahupoolt, kui vennad ei suutnud või tahtnud kokku leppida ja võtsid erinevad nimed ning koos sellega jahenesid peresidemed ja ununesid juured.


Vaatamata riigi pealekäimisele jättis umbes 100 000 oma nime endiseks, selliseks, nagu 100 aastat varem priinimede panekul mõisniku fantaasia oli heaks arvanud vahmiilile anda. Või otsustasid mujalt Eestisse tulnud säilitada oma nime ja identiteedi.


Isegi kui mõisahärra pandud saksakeelsel nimel oli maakeelde tõlkides teinekord halvamaiguline kõla, oli meie esivanematele priinimi vaba inimese tunnus, mis ei sidunud sind enam talu või tegevusalaga. Vaba inimene võis olla uhke ja oma nimega minna, kuhu tahtis.


Üks kangekaelsetest nime eestistamise vastu jonnijatest oli minu vanaisa Madis, kes lõi rusika lauale ja kärkis nimemuutmise sundusele vastu: «Kui see ristinimi kõlbas minu isadele, siis kõlbab see ka mulle!» Tänu temale kannan sama nimi, mida minu esiisad paarisaja aasta vältel.


Minu vanaisa vend nii bravuurikas ega valikutes vaba olla ei saanud: veel 1940. aastal ei antud lastele koolilõputunnistust kätte muidu, kui nime ära ei eestistanud.


Mäletan oma lapsepõlvest, mis oli nimemuutmisest aastakümneid hiljem, et omavahel kasutasid sugulased muudetud perenimega inimestest rääkides ikka endisaegset nimekuju. Vana oli suupärasem ja kõrvale loomulikuma kõlaga. Vähemalt omadele.


Võõraste poolt kuulmise järgi üleskirjutatuna olen oma nime muidugi näinud igasugustes naljakates kombinatsioonides. Olen harjunud kaasmaalastele nime dikteerides lisama, et nimi kirjutatakse g ja ühe a-ga. Sama tavaline on seletada, et kuigi nimi kirjutatakse ühe a-ga hääldatakse vokaal pikaks.


Minu teistele nimemuutmisest kõrvale hoidnud sugulastele on Eesti teistes nurkades paigus eri aegadel dokumentidesse kirjutatud topelt a, Ida-Virumaal proovitud s-i asemel z pookida.


Minu aserbaidžaanlasest nõukogude armee jupijumalast praporšik Rasulovile olin vaatamata omapoolsele vastuvaidlemisele Glazev, sest talle ei mahtunud pähe, et kellelgi võib olla slaavipärastamata nimi.


Ainult Saksamaal ei ole pidanud ma nime öeldes midagi juurde seletama. Kuid sellele vaatamata olen oma vanaisaga ühte meelt: mul on nimi, mis seob mind Pärtli, Jaagu, mitme Jüri ja Jaani, Hindriku, Jakobi, Madise ja Reinuga. Kui neil sobis olla Glase, siis kuis mina saaksin teisiti.


Kindlasti on tänapäeval neid, kes sügaval sisimas on läbi kaalunud ja otsustanud germaani- või slaavipärase nime asendada maakeelsega. See otsus on sisemiselt läbi kaalutud ja vähemalt endale ära põhjendatud. Ma ei heida seda kellelegi ette.


Oma renomee puhastamiseks on nimevahetust kasutanud ka seadusega pahuksis olnud inimesed. Veelgi hullem, totalitaarriikide repressiivvõim võttis inimeselt vabaduse ja nime – nende rinnale kinnitati või randmele kõrvetati number, nad ei olnud enam isiksused, vaid ühikud.


Nimi on osa inimese identiteedist ja kui seda muuta, siis muutub palju muudki. Kes on abielu kaudu uue nime saanud, tunnetavad ühe või teise nime kandmisest tulenevat nimemaagiat ehk kõige paremini.


Nii arvan, et nimi ei ole asi, millega tühja vallatleda ei maksa isegi siis,  kui on tegu nii ülla eesmärgiga nagu oma riigi saja aasta juubel. Nimi ei pea alati olema nagu hea rätsepaülikond, mis valatult selga istub.


Mulle meeldib rohkem sajandivanune väärikas riik, mis ei mõõda oma kodanike lojaalsust nime kirjapildiga.


Meenutan, et Raja Teele ütles «Suves»: «Nimi ja amet ei riku meest, kui ta ise on tubli ja austamisvääriline.» Jäägu see nii.


https://jarvateataja.postimees.ee/4356677/nimega-ei-maksa-jamada

Liikumisvajaduste rahuldamine vajab tasuta ühisveondusest laiemat vaadet

Teisipäeval magasin täiega sisse. Vannitoas uisapäisa hammaste harjamise asemel pidanuks ma olema juba teel Tallinna. Tööle. Paarkümmend minutit hiljem vajusin uue bussi mugavasse nahk­istmesse ja saatsin kolleegidele sõnumi, et hilinen.


Hommikul seiklevad kümned ja kümned inimesed Paidest ja mujalt Järvamaalt Tallinna ja õhtul tagasi. See on paras võimlemine. Kes sätib end varavalges kaasteeliseks mõne tuttava autole, kes sõidab ise, kes loodab liinibussile.


Suurima ajavõidu annab saatusekaaslastega koopereerumine. Ka ühiskond peaks olema rahul, kui tühja auto asemel vurab Tallinna poole täislastis sõiduk: väheneb maanteede liikluskoormus, kulub vähem kütust ja mühinal väheneb meie ökoloogiline jalajälg.


Ent jagamismajandusega on kohe jama majas, kui mõni harjumuspärane sohver ametikohta vahetab või pikemale puhkusele läheb.


Eelmisel nädalal pidin seiklema korduvalt Tallinna ja Tartu vahet, et käia tööl, koolis ja põigata mõnele jõulupeole – töötava üliõpilase rõõmud. Selmet ise lörtsise ilmaga Tartust maanteele sukelduda, avastasin, et sobival ajal pärast loengut viib rong mind sihtkohta ja toob järgmise päeva lõunaks tagasi.


Vaade pilvepiirilt ühistranspordile ;)

Erinevad ühissõidukid on mõnusalt käepärast, kiired ja tudengile soodsad, kui liikuda õiges suunas: kahe Eesti suurema linna vahel või kodust suunaga Tallinna. Olgu eufooria jahutamiseks öeldud, et Paidest võttes on muud suunad peale pealinna valed.


Kui on vaja tööle või kooli minna, siis liinibussiga ühe päevaga Rakveres, Viljandis või Pärnus ära ei käi. Siia on maetud turu korraldada jäetud kaugliinide häda. Järvaka mätta otsast bussigraafikuid vaadates on tunne, nagu oleks riik endiselt jagatud Eestimaa ja Liivimaa kubermanguks, mis omavahel piirialadel eriti läbi ei käi.


Tallinna ja Tartu vahet sõitvaid ekspressbusse on nagu muda, aga need lendavad kõrgelt ja siinkandis peatumata. Vahest on olla mõni bussijuht lahkemas tujus ja teeb omavolilise nõudepeatuse, aga see on reeglitevastane.


Paidest otse läheb Tartusse päevas ainult kaks bussi. Isegi Mäo bussiterminal jääb kahvatuks, kui ümberistumisvõimalusi otsida. Enamasti tuleb bussile saamiseks sõita passima Mäekülla ja kõlgutada keskmiselt tunnike pitsakohvikus jalgu, enne kui edasi saab. Alternatiive leiab veel Annast, Koigist, Paia ristist või koguni Põltsamaalt.


Tõsise liikumistakistuse kiuste seikleb suur osa siitkandi tudengeid Tartusse kooli. Enamasti aitab hädast jagamismajandus, kui minna pühapäeval või esmaspäeva hommikul ja tulla koju neljapäeval-reedel.


Muul ajal sõidavad kaasteelisi ühes võtvad inimesed kuidas jumal juhatab. Kui rahakott kannatab, on mõistlik loota iseendale ja oma neljarattalisele sõbrale.


Tean seltskondi, kes on pannud seljad kokku, et käia Paidest tööle Pärnusse ja Tapale. Bussiga lihtsalt ei saa. Kõhutunne ütleb, et ka see lõbu ei saa kaua kesta. Liiga lihtne ja ilus, et olla tõsi.


Auto kasutamise kiusamine on riigil mingi eriline paranoia. Uuest aastast läheb ametiauto kohe maksu alla, kui sellega teha kasvõi üks eraviisiline põige. Maksuamet kutsub naabril silma peal hoidma ja kaebama. Ju on ka neid, kes pakutud kaebeliinist hasarti lähevad.


Jagamismajandus võiks olla kena alternatiiv, mis omaalgatuslikult täidab lonkava ühisveonduse liinikorralduse lüngad, kuid kohusetundlikus ametnikus hakkab helisema häirekell: «Ega autoomanik ebaausal teel rikastu?»


Küsimusi tekib ridamisi. Kuidas on piraattaksona sõitva naabrimehe autos tagatud kaasreisijate turvalisus? Kas linnaotsa eest kolm eurot kütteraha võttev juht deklareerib ikka oma tulu ja maksab riigile makse?


Kas omakandi inimesi tasu eest kaasa sõidutav juht on oma auto liikluskindlustuse poliisi vormistanud tavakasutuse asemel sihtotstarbeliseks?


Huvi pärast proovisin oma auto näitel liikluskindlustuse pakkumisi. Aastane liikluskindlustus tavakasutuses on 70 eurot, aga jagamismajandust pakkudes eriotstarbelisena 450 eurot. «Minge põrgu!» tuli üle huulte.


Legaalselt liikluskindlustuse kulu nulli saamiseks peaksin aasta vältel üle päeva mõne reisija lisaks võtma.


Kui kaassõitja poetatud mõnda eurot maksuametis deklareerida, siis kisub sinna kanti, et tuleb elukutseliseks taksojuhiks hakata või kaasa kippuvad tuttavad kukele saata ja uhkes üksinduses sõita. Viimane variant tundub lihtsam, vähem peavalu.


Nii oleme ringiga tagasi lõhkise küna ääres. Kaugliinid tiksuvad edasi bussivedajate äriloogika järgi, mis eelistab kasumlikke otsi, väldib väikelinnu ning ise pikki otsi tegevad autojuhid sanktsioonide hirmus enam kaasreisijaid ei võta.


Võimalik, et saame poole aasta pärast maakonnaliinidel tasuta sõidu. Tore! Aga mulle tundub, et kui muutused on niikuinii kavas, peaks ühisveonduses üle-eestilise uue kvaliteedi loomiseks veel suurema revolutsiooni korraldama.


Mobiilirakendusi kasutades on võimalik kerge vaevaga kaardile kanda, mis suunas ja millal inimesed liiguvad. Selle järgi on võimalik üsna täpselt visandada eeldatava optimaalse kogu riiki katva ühistranspordivõrgu, tipptundide liinid ning panna ühissõidukid ja liikumissuunad omavahel sobima.


Kui on suundi, mille katmine on mõistlik jätta kodanikualgatuse korras lahendada, võiks jagamismajandust pakkuvatele autoomanikele teha soodustusi või maksta toetust.


Või kui see tundub riigile liig, siis vähemalt mõelda välja spetsiaalselt jagamismajandust arvestava ja soosiva regulatsiooni, mitte ei suru seda teiste valdkondade reeglite kätte lämbuma.


Moodsal ajal, kus räägime hoolivusest, keskkonnahoiust, ühistegevusest ja innovatsioonist, ei tohiks ühele e-riigi lipulaevaks pürgivale maale olla ju üle jõu käiv ülesanne võtta ette puhas paber ja joonistada sinna esimesena keset lehte inimene.


https://jarvateataja.postimees.ee/4343161/liikumisvajaduste-rahuldamine-vajab-tasuta-uhisveondusest-laiemat-vaadet

Elu ilusaimad hetked trükime välja

«Ära tee minust pilti! Mulle ei meeldi see,» podises meie pesamuna mõne nädala eest mulle Kairo muuseumi ees ja viibutas oma pahameele kinnituseks rusikat.


Minu selgitus, et tahan kodumaale jäänud vanemaid perepoegi interneti teel meie tegemistega kursis hoida, kõlas kurtidele kõrvadele. Pesamuna puuris mind altkulmu pilguga ja iga sõna rõhutades: «Ma ütlesin, et mulle ei meeldi!»


Minu poisil polnud midagi püramiidide taustal poseerimise vastu, kuid suvalised olmeklõpsud ärritavad teda.

Igal turistil on kiustaus püramiidi tipust sakutada.

Kui järele mõelda, olin tunginud oma taskutelefoniga lapse privaatsfääri. Tänapäev digimaailmas pole ühelgi inimesel täit kontrolli oma kujutise jäädvustamise ja levitamise üle, kui mõelda kasvõi tuhandetele turvakaameratele meie ümber.


Erinevalt praegustest inimestest on Kairo muuseumi hämaras hästi ventileeritud kambris lebavad iidsete vaaraode muumiaid kaitstud pildistamise eest hoiatussiltide ja muuseumitöötajate valvsate silmadega. Isegi vargsi pöidlaga oma lelu libistavad nutitelefoni omanikud ei söandanud käsulaudadest naljalt üle astuda – mine seda vaaraode needust tea.


Ammu kuuldud indiaanilugudest meenub, et Ameerika pärismaalased olid Metsiku Lääne rändfotograafide suhtes väga umbusklikud, sest arvasid, et suure klaassilmaga jõllitav ja välku sähvav aparaat imeb hinge inimesest puust kasti sisse lõksu.


Esimesed inimese salvestatud kujutised pärinevad kahesaja aasta eest. Kuigi fotoaparaadi tööpõhimõte oli hiinlastel teada juba 3000 aastat tagasi, ei mõistetud varem seadme abil tekitatavat peegelpilti talletada.


XIX sajandi fotod on haruldased ning rohkem aadlikke ja kodanlasi kujutavad, lihtrahvast kohtab neil vähe. Sotsiaalselt madalamal järjel inimesed polnud punanahkade kombel oma hinge pärast mures, vaid pilt oli eksklusiivne ja kallis ehk valitutele kättesaadav.


Suuremat võidukäiku laiadesse massidesse alustas fotograafia XX sajandi vahetuse eel, kui inimesed muutusid liikuvaks ning lihtsustus inimeste ja ümbruskonna jäädvustamine. Säilinud fotode järgi on tolle ajastu inimestest ja eluolust meil oluliselt piltlikum ettekujutus. Öeldakse, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.


Minu koduses arhiivis leidub neli-viis hoolikalt papile kleebitud mälestust suguvõsa tähtsündmustest, kus ühel fotol poseerib kümneid lipsriides inimesi. Ontlike tualettide järgi otsustades on need tehtud millalgi tsaariaja lõpukümnenditel, kus heal järjel talurahvas ei kandnud enam pikkkuube ja viiske.


Tean vanaema vanematekodust pärit ja põlvest põlve edasi antud fotodest, et need on tehtud tema kodukandis Suurpalus. Olen proovinud kaugete sugulaste koltuvaid nägusid pilguga puurides aimata, kes on kes, aga tunnistan, et fotodelt ma kedagi ära ei tunne.


Sellegipoolest hoian oma tundmatuid kaime sooja südamega reliikviana alles kui tükikest oma pere lugu ja enda identiteeti.


Sajandi algusest on mul tallel vanaisa Vabadussõja järel tehtud sõduripilt ja sellest vanem vanavanaema portree. Vabariigi ajast on perepilte juba rohkem ja pean meeles pidama, et kunagi seletan oma lastele, kes on need inimesed.


Olen laatadel kolades märganud, et paljud perealbumid koos fotopaberile püütud esivanemate hingedega on läinud järeltulevate põlvede ükskõiksuse tõttu rändama kollektsionääridele või müüakse neid vanavaralaatadel kui sisekujunduselemente.


Kurvaks teeb, et kellegi esivanemad ja nende sõbrad-tuttavad on muutunud fotopaberile lõksu püütud anonüümseks minevikunäoks. Katsun oma kaime sellest säästa.


Sajandi eest pidi pildile saamiseks inimene üldjuhul poseerimise ise plaani võtma ja see oli sündmus. Tänapäeval on fotole sattumist vältida pea võimatu.


Iga päev läbi Tallinna vanalinna töö ja kodu vahet astudes on tavaline, et mõni parasjagu kaamerat minu suunas hoidev turist rihib mu hinge oma aparaati püüda.


Ma ei jaksa iga objektiivi eest eemale põigata ega ole pildile jäänuna pudelisse püütud džinni tunnet. Tahtmatult saab minust kümneid kordi nädalas huviväärsust sihtivat kaadrit reostav suvaline tüüp mõne Hiina või Jaapani turisti reisialbumis.


Interneti otsingukeskkond Google on ammu välja mõelnud näotuvastusprogrammi, mis kammib küberavarustest välja soovitud sihverplaati kujutavad ülesvõtted. Vältimaks piltidel olevate privaatsuse kahjustamist avalikult näotuvastust kasutada ei lubata. Nii jääb esialgu teadmata, kuhu ilmanurka kellegi näoga pikslipundar on rännanud.


Digiajastu saabumisega on foto tähendus muutunud. Veel mõnekümne aasta eest raatsisid jooksvat igapäevaelu filmile ja paberile jäädvustada ning hiljem pimikus ilmuti ja kinnitivannide vahel mässata üksnes tõsised fotohuvilised.


Tänapäeval on võimeline pilti tegema ja jäädvustust maailmaga jagama suvaline nutitelefoni omanik. Igas sekundis klõpsitakse üle maailma miljoneid fotosid ja susatakse joonelt kõigile näha. Mõne inimese puhul omandab enda ja ümbritseva jäädvustamine internetis suisa reostuse mõõtmed.


Ma ei tee pildistamist maha. Praegune inimeste ja olustiku jäädvustus võib sajandite pärast olla hindamatu ajalooallikas laiemalt kui pereloo koostamiseks. Varasematel aegadel talletati pilte hoolikamalt kui tänapäeval.


Suur osa nutiklõpsudest on ühekordseks kasutuseks, mida hiljem ei vaata enam keegi. Mälumahu vabastamiseks need kustutakse või kaovad jäädvustatud hetked kosmosesse, kui seade läheb loojakarja.


Isegi kui väärtuslikumad fotod talletatakse mõnel infokandjal, on aastate pärast nende taasesitus kahtlane. Mul on kuskil kapipõhjas virn floppe ja CD-plaate fotodega, kuid pole enam seadet, millesse neid sisestada, või on pildipangaks olnud mälupulk andnud vahepeal otsad.


Ent tean inimesi, kes süsteemselt sordivad arvukatest piltidest välja kõige paremad, trükivad need paberile ja köidavad albumisse ja lasevad ebaolulisel minna igavikku.


Paberile pandud foto näitab endiselt kvaliteeti. Võtan hoogu, et säilitada valitud palu paberil samamoodi, kui on ajale vastu pidanud minu suguvõsa nelja-viie põlve tagused fotod.


https://jarvateataja.postimees.ee/4327571/elu-ilusaimad-hetked-trukime-valja

Ahistajate avalik hukkamine kui uusinkvisitsioon

7. novembril leidis politsei Põhja-Walesist briti poliitiku Carl Sargeanti surnuna, tõenäoliselt võttis mees endalt elu. Nädal varem astus Walesi parlamendi liige ja eksminister seksuaalse ahistamise süüdistuse tõttu tagasi.


Viimasel ajal ei möödu päevagi, kus rahvusvaheline meedia ei käsitle mõnda värskemat paljastust või too päevavalgele aastatetagust juhtumit, kus mõni mõjukal kohal poliitik, filmistaar, produtsent või muu avaliku elu tegelane on seksuaalselt ahistanud mõnd kolleegi või inimest ühisest seltskonnast.


Novembri algul astus tagasi Suurbritannia kaitseminister Michael Fallon, kes tunnistas peaministrile, et pole käitunud kõlbeliselt nii korrektselt, kui nõuab sõjaväelastelt. Sama alatooniga skandaale on saareriigis olnud viimasel ajal silmatorkavalt palju.


Mõjukast filmiprodutsendist Harvey Weinsteinist alguse saanud vägistamissüüdistuste järel tõi üleilmne ahistamisvastane kampaania #metoo riburadapidi paljastusi, mille kesksed tegelased on mõjukal positsioonil valdavalt keskealised või vanemad härrad sõltumata seksuaalsest eelistusest.


Eriti teravalt on võetud pihtide vahele Hollywoodi filmistaar ja menuseriaali «Kaardimaja» peaosatäitja Kevin Spacey. Pall läks veerema, kui üks ohvritest avalikustas 30 aasta taguse juhtumi, kus näitleja proovis jõuliselt läheneda toona alaealisele noormehele. Sellele järgnesid aina uued ja uued episoodid teistelt tema lähenemiskatseid kohanutelt.

Kaader filmist American Beauty, mis tõi Kevin Spaceyle 2000. aastal parima meesnäitleja Oscari. Täna on seksuaalses ahistamises süüdistatud nimekas näitleja kinomaailma persona non grata ning avalikus häbipostis põrmustatud.

Ka Eestis on tänavu lahvatanud mitu skandaali. Meenutagem Riigi Kinnisvara juhi ametist viinud kohatut väljaütlemist haridus- ja teadusministri aadressil või ekspeaminister Taavi Rõivase Malaisia-visiidi basseinipeo liiga liibuvat tantsustiili.


Seksuaalsete süüdistuste laine rullub ühiskondi muutvalt üle ilma ning ajakirjandus ja sotsiaalmeedia lahkab suure kirega vürtsikaid episoode ning taob igasuguse halastuseta häbiposti iga kellegi arvates käsi ja muid eenduvaid kehaosi valesti kasutanud tegelase.


Kevin Spaceyle osaks saanud süüdistuste tõttu läheb ilmselt hingusele superkuulsa seriaali tootmine ning dominoefektina loobuvad kõik näitlejaga koostööst. Näiteks otsustas tuntud režissöör Ridley Scott Spacey just valminud filmist «All the Money in the World» välja lõigata ja asendada teise näitlejaga.


Ühel hetkel kuulsust ja majanduslikku heaolu nautinud staar avastab end järgmisel hetkel põrmust ja elust välja kirjutatuna. Tuntuse tõttu võimu omavatelt libastunud inimestelt võetakse nende vägi ja paisatakse igavesse pagendusse.


Ma ei sea kahtluse alla, et inimestevahelised suhted peavad olema vastastikku austavad ka siis, kui kõhus lendavad liblikad või selgub, et tegelikult liblikaid polnudki. Kui kahe inimese vahel sädet ei teki ja ühe poole lähenemiskatsed lükatakse tagasi, on mõistlik väärikas eemaldumine omavahel kokku leppida.


Kui üks pool on patoloogiliselt seksuaalselt agressiivne ümbritsevate inimeste suhtes ning muutub ahistavaks ja vägivaldseks ning vajab kõrvalist sekkumist, pean õigemaks politseisse pöördumist.


Laupäeval käisin vaatamas publikut raputada armastava NO99 teatri etendust «Kõnts», kus lava täitis paks mudakiht. Napi tekstiga lavastuses näidati inimese madalaid kirgi ja võimuiha, paljastati tavaliselt peitu jäävaid kehaosi ning sõna otseses mõttes tampisid osatäitjad üksteist näoli mutta. Võimult tõugatute asemel tulevad uued nagu igaveses eluringis muiste.


Eelmise nädala Eesti Eks­pressis kirjutab Priit Hõbemägi moraalsest raevuhoost, mis sünnib, kui inimesed märkavad, et keegi võõras on rikkunud teisele võõrale inimesele liiga tehes moraalinorme, ning tunnevad diivanil arvutiklahve klõbistades, et üleastujat on vaja takistada.


Inimesel on tänapäevases maailmas bioloogilise olendina aina raskem elada, sest kultuuri ja moraali kiuste lööb välja ürgseid instinkte, mis sunnivad teda seksuaalsust kiirgavatele tegudele.


Aina rohkem on neid, kes tahavad ennast indiviidina loomariigist kaugemale tõsta, ning nii ongi lihast ja luudest inimeste ning nende arusaamade vahele tekkimas väärtuskonfliktide kuristik.


Kõhutunne ütleb, et eelmisel nädalal Walesi poliitiku vabasurma minek ei jää selles reas viimaseks. Ilmneb, et kõik ahistamises süüdistatud pole paadunud jõhkardid, vaid mõni murdub fataalselt süümepiinades siiraks kahetsuseks ruumi mittejätvate rünnakute all.


Enamik kõmulistest rünnakutest ei jõua politseiuurimise alla ega õiglaselt kohtu arutada, vaid jääb inkvisitsioonihõnguliselt ühiskondlike tribüünide karistada. On näha, et avalik omakohus sünnitab uut ülekohut ja ohvreid muutes eelmised ohvrid ja nendele moraalses raevus kaasaelajad ise ahistajateks.


Ei meeldi mulle asjade selline käik, sest pealekaebamine, massipsühhoosist kantud raev ja õiglase kohtupidamise eiramine on juba XX sajandi keskel põhjustanud inimkonnale nii palju kannatusi, et aeg oleks sellest õppida.


https://jarvateataja.postimees.ee/4309031/ahistajate-avalik-hukkamine-kui-uusinkvisitsioon

Koalitsioonilepetelt jääb Järva Paide ja Türi varju

Saunas võib keris olla suur ja uhke, aga kui puid alla panna pole, saunamees lasknud ahjust tule kustuda või ei tõmba korsten, jääb saunamõnu kesiseks.


Uues Järvas seisab värskelt laotud KERIS keset valda ja ühinenud omavalitsuse rahvas ei saa veel sotti, kas kividelt hakkab tõusma kuuma või läheb liitumispohmelli väljahigistamine nagu Tootsi kinniste kriskadega saunas, kus Kiire Jorh laval eelmise päeva ristsete järel joodud Lati Paci peale hambaid plagistas ja virises: «Külm on!»

KERIS saadi valmis aga kas ka see niipalju vunki kogub, et korralikku leili saada ja vihelda?

Ah et mis kerisest ma siin novembri teisel päeval mõistujuttu keerutan? Kui kõikidest Järva vallas valimistel osalenud erakondadest moodustatud koalitsiooniliikmete esitähed ritta pikkida, siis saamegi: K(esk), E(KRE), R(reform), I(RL), S(sotsiaaldemokraadid).


Kui Paidet poleks juba mõne aasta eest pikalt valitsenud sama kooslus, võiks IRLi Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide liitu IKSiga tähistada.


Kogu eelmise valitsemisaja koostööd harjutanud Türi koalitsioonipartnerite IRLi, Keskerakonna ja Reformierakonna esitähtedest ei anna aga midagi mõistlikku nuputada, nagu oleks nad võtnud õppust maanteeametilt, kes väldib sõidukitele tähenduslike tähekombinatsioonidega registrimärkide väljastamist.


Tõsisema pilguga Järvamaa omavalitsuste valitsuskoalitsioonide kokkulepetele otsa vaadates on näha, et kõige pikema tegevuskava on kokku seadnud Türi võimuliitlased. Neil on seitsmes peatükis kirjas 71 punkti, mida järgneva nelja aasta jooksul on maakonna suurimas omavalitsuses tarvis teha.


Prioriteedid on jagatud peatükkidesse: üldpõhimõtted, juhtimine ja arendus, ettevõtlus, elukeskkond, haridus, lapsed, noored ja pered, sotsiaalne turvalisus, terviseedendus ja tervishoid, sport ja terviseedendus, küla ja linnaelu ning kultuur.


Ülddeklaratiivsed sõnumid, nagu toetame, arvestame, teeme koostööd, lähtume, arendame, hoiame, esindame, edendame, on koondatud valdavalt kahte esimesse peatükki ning neid on alla poole kõikidest punktidest.


Lepingust 39 punkti kirjeldavad kindlat tegevust või objekti. Ambitsioonikamatest on loetletud spordihoone ja uue maja perearstikeskusele ning põhikoolile ehitamist ning kesklinna lasteaia renoveerimist. Ümber ehitatud saab Tolli ja Tehnika tänav.


Türi lepingus on mitmes punktis mainitud rahvustunnet, isamaalist kasvatust, keele ja kommete hoidmist. Eraldi on korduvalt rõhutatud oma valla tunde loomist ja maine olulisust, et inimesed tahaksid just Türi vallas elada ning arvukatele tuntud vapiüritustele tulla. Samuti lubavad Türi võimud tuua professionaalset kunsti ja kultuuri.


Läbimõeldud ja kirjeldatud tegevused on juba ühe perioodi koos valitsenud kooslusele ootuspärased ning türilasel on selge ülevaade, kuhu Väätsa ja Käru vallaga täienenud Türi on teel ja mida soovib saavutada.


Kas ainult mulle tundub, et türikate leppest kumab kergelt läbi soov võistelda põlise konkurendi Paidega?


Paide koalitsioonileping ei jää naabritele palju alla: kuus peatükki ja 68 punkti, neist 48 kindlad tegevused. Eraldi peatükkidena on toodud juhtimine ja arendamine, elukeskkond, ettevõtlus, pered/sotsiaaltöö, haridus ja sotsiaaltöö ning kultuur ja haridus.


Ridade vahelt võib välja lugeda, et Paide saab uue ujula ning vanast tehakse vabaaja- ja spordikeskus. Veel ehitatakse matusemaja, lemmikloomade jalutusväljak ning luuakse vanalinna XIX sajandi muuseum. Paides ehitatakse ümber Tallinna ja Mündi tänav ning jätkub kultuurikeskuse uuendus.


Põneva ideena on välja käidud Paide elanikele Tallinna ühis­kaarti meenutava kodanikukaardi kehtestamine, mis annab omadele soodustusi kultuuri- ja sporditeenuste kasutamisel.


Koalitsioonilepingus on palju tähelepanu pööratud kultuurile, sportimisvõimalustele ja vaba aja sisustamisele. Ka Paide rõhutab isamaalise kasvatuse tähtsust, linna mainet ja turundust, loetleb eraldi, kuidas linna uusi kante arendatakse, ning palju on pööratud tähelepanu haridussüsteemi nüüdisajastamisele.


Paljud kirjeldatud leppepunktid on tuttavad valimisprogrammidest ja kirjutatud nüüd leppesse. Norida võiks punkti üle, mis tagab tasuta sõidu omavalitsuse kalmistule, sest jääb segaseks, kas sõidutatakse siit ilmast lahkunuid või omaste haudu hooldama minejaid.


Ka oodanuks pikemat selgitust, milles täpsemalt seisneb tehisjärve detailplaneeringu elluviimine ja kuidas võideldakse uus piimakombinaat Paidesse.


Kõige kahvatuma sisuga on Järva valla kolme alapealkirja alla (juhtimine, ettevõtlus ja tööhõive ning valla areng) 22 punktiga mahtunud koalitsioonileping.


Kuigi tegu on kõige suuremate proovikivide ees seisva Järvamaa omavalitsusega, paistab, et viiest poliitilisest erakonnast koosnevat, kogu poliitilise spektri kirevust katvat koalitsiooni panna selgel sõnal kirjeldama kõiki rahuldavat tegevusprogrammi osutus liialt raskeks.


Nii loeme Järva valla juhtimist sätestavast alusdokumendist valdavalt ülddeklaratiivseid lubadusi, nagu läbipaistvat juhtimist, kiiret asjaajamist, ettevõtjatega koostööd.


Järva koalitsioonileppest on täpsemalt sätestatud igal asulale õigus ellu jääda, et hästi toimivaid süsteeme ja teenuseid ei lõhuta ega lasta valda laiali joosta – plehku saab panna territooriumiosa, mille üleminekut teise omavalitsusse soovib vähemalt 75 protsenti kodanikest.


Nagu Paide linn, nii rakendab ka Järva vald positiivse algatusena kaasavat eelarvet, et inimesed saaksid seada kogukondlikke eelistusi. Koalitsioonilepingust saame teada, et Järva vallas on vaja postipakiautomaate, valla­ülest spordiklubide liitu ja tehakse interaktiivne interneti kodulehekülg koos online`i-toega.


Jäi silma, et äsja liitunud Järva valla investeeringute kava vajab uue koalitsiooni meelest juba nüüdisajastamist, aga ei anna mitte sõnagagi aimu, mis on seal üle või puudu.


Veel mainitakse, et huvihariduse õpetajate palgad tuleb üldhariduskoolide kolleegidega võrdsustada, huviringi saab valla toel minna ka naaberomavalitsustesse ning tagatakse ranitsa- ja sünnitoetus.


Aga kuhu jäävad suured ja lennukad plaanid? Vallakodanikuna tahaksin teada, kas liitumise eel kokku lepitud keskus jääb Järva-Jaani. Kas ja kuidas kujundatakse seitsme senise vallavalitsuse alusel optimaalne uus vallaülene juhtumine ja teenuste osutamine? Kuidas hakkab uue valla hammas peale suure territooriumi ja suhteliselt hõreda asustustihedusega maalahmaka haldusele?


Ridagi pole kirjas koolivõrgu tulevikust, seitsme erinäolise valla emotsionaalsest liitmisest ühtse identiteedi alla ja mainest laiemalt.


Kui Paide ja Türi jätkavad järgmisel neljal aastal tugevate keskuste alusel omavalitsuse suurejoonelist edasiarendust, siis Järva koalitsioonilepingus puudub positiivne hingus ning dokumenti läbi töötades jääb mõistatuseks, mismoodi hakkavad välja nägema Järva valla halduskorralduslikud ja juhtimise jõujooned.


Rallikeeles öeldes näeme Paides ja Türil Tänaku ja Ogieri WRC-klassi vilumust ning taustal Sõpruse augu kiiruskatsel põristamas üht püüdlikku rahvaliiga satsi.


https://jarvateataja.postimees.ee/4295969/koalitsioonilepetelt-jaab-jarva-paide-ja-turi-varju

Parem kolumnist kui poliitik

Pühapäeva õhtul pool kümme pani valimistulemuste avaldamine mu südame korraks kiiremini põksuma, kui potentsiaalsete Järva valla volinike nimekirja ilmus pärast kaheksanda jaoskonna tulemuste kokkulöömist minu nimi.


Korraks. Kui ma oleks samal ajal käinud köögis võileiba tegemas, poleks märganudki enda vilksatamist Järva Valla Heaks valimisnimekirja tipus. Õnneks elas Kareda kandi rahvas sotsiaalmeedias valimistele pingsalt kaasa ja andis kõigile omadele kandidaatidele võngetest operatiivse signaali. Jõudsin isegi kuvatõmmise teha.


Eelvalimiste ajal sugulastelt saadud telefonikõnede põhjal sain ehk kuue hääle peale kindel olla. Järgnev oli igal juhul üllatus.

Milline on poliiitiku naeratus?

Finišijoonel selgus, et 30 häälega platseerusin nimekirjas seitsmendaks ehk volikogu künnise kolmandaks joonealuseks. Kolmveerandi häältesaagist andsid inimesed mu kodukohast Karedalt. Kummardan sügavalt usalduse eest.


Minu üheksa-aastane poeg Markus küsis pärast ukse taha jäämise kinnitust, kas ma tahtsin sinna saada. «Tahtsin.» «Siis on jama,» ohkas ta osavõtlikult. Abikaasa kiikas köögist elutuppa vaatama, kas olen väga kurb. Ei olnud.


Kümme protsenti koduvallas hääletanutest on hea tulemus. Ent Järva valla hääletustulemused näitasid, et inimesed andsid hääle ennekõike kohalike poolt ja Kareda vald on selles masinaklassis teiste omavalitsuste seas väikseim tegija.


Üle-eelmisel pühapäeval ütles Eesti Televisioonis Anu Välbal külas olnud näitleja Katrin Karisma, et rahvas ei armasta poliitikuid ning teatrilaval aplausi nautinud inimesena avastas ta riigikokku saades poliitareenil ehmatusega eest vaenuliku auditooriumi. Ta sai kiiresti aru, et on näitlejana parem kui poliitikuna.


Oma häältesaaki hinnates võiksin seega optimistlikult muheleda, et järvakad peavad mind kolumnistina poliitikust paremaks. Ju siis nii on.


Tänu järvamaalaste valikule pääsen kirumisest, sest volikogusse saanu sildistatakse ruttu saamahimuliseks ja selgrootuks võimu poole koogutajaks.  Üks tundmatu kodanik proovis juba enne valimisi Facebookis mulle samasuguseid etteheiteid krae vahele laduda.


Minu lähenemine valimiskarussellile sai alguse kevadel, kui mõtlesin, et kaua ma arvamuslugudes niisama sõnu kõrvalt targutades tolmuks jahvatan.


Olen käinud suure tüki oma elu igasugustes koolides, näinud ilma, pidanud erinevaid ameteid ja arvasin, et kõlban omavalitsuse volikogusse kohalikku elu paremaks rassima.


Konkreetsemaks muutus mõte Paide keskväljakul jaanipäevaeelsel maakaitsepäeval Prantsuse võõrleegionäride soomuki vilus Järva-Jaani vallavanema Arto Saare ja volikogu esimehe Meelis Mändlaga trehvates ja jutlema jäädes. Ehk on ajaloolastel kunagi vaja teada, et kaubamaja nurga juurest sai alguse minu munitsipaalpoliitiline seiklus anno 2017.


Valimispäeva eelõhtul küsis üks mu hea tuttav, miks ma Paides ei kandideerinud. Tema arvates oleks mu väljavaated volikogu laua taha murda olnud linnas paremad. Tal võib olla õigus, ent mu juured on  Kareda kandis liiga sügaval.


Pealegi on minu arvates haldusreformi järel Paides ja Türil asjad igavalt paigas. Värsked uudised kavandatavatest koalitsioonidest viitavad, et mul kipub äkki olema õigus.


Kõige põnevam ja ettearvamatum on seis endiselt Järva vallas. Kõik seitse meeskonda on volikogus ja kombineerimisvõimalusi uue koalitsiooni kokkupanekuks mitu.


Ka on Järva vallas vastutus kõige suurem, sest üles ehitada tuleb täiesti uus vald, kujundada uued suhted ja juhtimismudel, võtta vastu palju keerukaid ja tulevikku mõjutavaid otsuseid.


Kes iganes koalitsiooni moodustab, sel on oht põruda väga suur, sest seitsmest erinevate huvidega vallast üht luua on väga delikaatne ülesanne. Teisalt, õnnestumise korral on nii mõnelgi juhtpoliitikul pilet poolteise aasta pärast riigikogusse sama hea kui taskus.


Seega ei imesta ma sugugi, kui Järvas kesise tulemuse teinud parteid valimised võitnud erakonnal  tee võimule koos valimisliitudega hoopis ära lõikavad. Aga jäägu see koalitsioonimeistritest strateegide nuputada.


Mida õpetlikku ma sellest paarist kuust kõrva taha panin? Kui on selge siht murda välja volikogu toolile, tuleb teha tõsist tööd.


Ei aita mõnel üksikul õhtul kultuurimajas valijatega kohtumisel käimisest või oma näopildi postkasti sokutamisest. Piltlikult öeldes on vaja olla igas pulmas peigmees ja matustel kadunuke. Ajaliselt tähendab, et tuleb töölt, koolist ja kõikvõimalikest hobidest võtta vähemalt paarinädalane paus.


Kindlasti peab rahakott olema puuga seljas, sest valija peab saama suurte tähtedega silme vahele, et teada, kes kandideerib. Kui erakonnad kõik plangud, lehesabad ja postkastid üle uputab, on väiksemal tegijal oht kaotsi minna suur. See teeb rahalises mõttes madalamasse klassi jäävatel valimisliitudel võitmise raskeks.


Lõpetuseks on mul rõõm teatada, et Järva vallas kandideerimisest tingitud tsölibaat on lõppenud ja jätkan kolumnide treimist.


https://jarvateataja.postimees.ee/4278439/parem-kolumnist-kui-poliitik

Olen järvakas Järva vallast

Järgmisel nädalal saan sarnaselt 10 tuhande teise järvakaga ulatada vastutulijale käe öeldes: „Tere, mina olen Urmas Glase, Järva vallast Järvamaalt.“ See kõlab sama suureliselt nagu Vestmann Vestmanni uulitsast, kui Eduard Vilde tuntuks kirjutatud Pisuhända meenutada.

Tunnistagem, seni maakonna liidri tiitli pärast rivaalitsenud Paide ja Türi, kah Järvamaalt, kõlavad nüüd Järva valla kõrval sootuks kahvatumalt. Ent jätkub neidki, kes nimetavad vabatahtlikult-vägisi liituma surutud Järva omavalitsust kolhoosiks ja koledaks soolikaks ning pannud siunama valitsust ja seniseid vallavõime.

Nädalapärast saab minust topeltjärvakas! Foto: Ants Leppoja

Ei saa eitada, et haldusreformi ettevalmistamine on rohujuure tasandil tekitanud pingeid ja viimase aastaga on Järva valla mõneski nurgas inimsuhteid läinud sõlme. Hoobi on saanud usk, et keskvõimu sekkumata saab kogukond oma elu-olu maal ise korraldada.

IT-inimestel on tavaks öelda, et kui süsteem on kokku jooksnud, tuleb teha restart. Uue lehe pööramise asemel viibutavad kibestunumad tänini rusikat kõigi suunas, kes muutustega on leppinud ja otsivad teed, kuidas uus omavalitsus toimivana üles ehitada.

Mulle on sümpaatsed ameerika kirjaniku Kurt Vonneguti ülestähendatud sõnad: „Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan ja tarkust nende vahel alati vahet teha.“

Olen nõus, et pole kergete killast ülesanne saada seitse omaette olema harjunud valda üheks kokkuhoidvaks kogukonnaks. Mis viga on naabritel Paidel või Türil paar väiksemat valda alla neelata? Ehk piisab Türi Rahvalehte ja Paide Linnalehte paarsada eksemplari juurde trükkida ja asi vask.

Seitsmest enam-vähem sarnasest masinaklassist Järvamaa väikevallast ühe suure kokku sulatamine on vaat, et keerulisem, kui Damaskuse terasest mõõga sepistamine.

Õigupoolest pole ukse ees seisvate valimistega võimule pürgijatel tarvis lubada kellelegi pudrumägesid ja piima jõgesid. Inimeste mured on sageli üsna lihtsad: pääseda ühistranspordiga kodust välja tööle, arstile ja kooli, või et talvel oleks teed läbitavad vms.

Küllap mitte väga kauges tulevikus tuleb üle vaadata, et koolide, lasteaedade ja teiste hallatavate asutuste töö vastaks uues vallas väljakujunevatele vajadustele, kui juhuvalikuna  uut hindamist ootavale mõnele elukorralduse tahule osutada ning jätkate sama teistes omavalitsuse egiidi all olevates valdkondades.

Pole pääsu, järvakad peavad oma vallas koos kokku leppima uue omavalitsuse vaimus ja näos ja tegudes, et seejärel käsile võtta maine välise ülesehitamise.

Peaasi, et Järva valla juhtimine ei kujuneks väikse priviligeeritud klubi siseasjaks, vaid otsuste eel peetakse oma inimestega nõu ja arvestatakse ettepanekuid. Küllap leidub siis minu kõrval teisigi, kes ajavad rinna kummi ja ütlevad kõlava häälega: „Ma ole Järva vallast, Järvamaalt!“

Amatöörid ja profid kohtuvad rahvaliigas

Eelmisel reedel jagati välja rinnanumbrid Eesti suurimal rahvaspordiüritusel osalejatele. Üle Eesti läheb rajale 11 839 võistlejat, kodusel Järvamaal 562 inimest. Veel täna-homme saab rinnanumbrist loobuda, edasi pääsevad võistlejad areenilt ära vaid surmatunnistuse esitamisel.


Heitluseks valmistuvad gladiaatorid on koondunud seitsmesse üleeestilisse profiklubisse ja 161 kohalikku harrastusseltskonda. Omaette tegid trenni 54 üksiküritajat. Järvamaal on esindatud viie profiklubide kõrval kaks amatöörsatsi.

Kandidaat 206 Järva vallas.

Küllap aimate, et ma ei kirjuta Paide-Türi rahvajooksust ega Tartu maratonist, vaid eelolevatest kohalike omavalitsuste valimistest, mis nagu olümpiamängud on meil üle nelja aasta.


Kui klassikalise maratoni 42 195-meetrisel distantsil tahta end parimate sekka murda, tuleb pingutada pisut üle kahe tunni. Võidab see, kes kõige enne üle lõpujoone vaarub.


Kohalike omavalitsuste volikogude valimiste karussellil tiireldes pole füüsilisel pingutusel suuremat kaalu, sest võitja selgitab publik ning iga urni lastud sedelil on subjektiivne arvamus.


Nii võib sel distantsil konkureerija rahus ise oma pulsi sagedust seada või rivaalile mõne priskema kaika kodarasse heita. Selle võistluse viljad lõikab see, kes suudab oma näo, nime ja rinnanumbri kõige meeldejäävamaks tinistada. Eesmärgi saavutamiseks kulutatud kaloritel pole tähtsust.


Kuigi kõigil täisealistel omavalitsuse territooriumil elavatel kodanikel on võrdne õigus olla valitud, on valimisvõistlus ebavõrdne, sest dopingut on lubatud otsustusõigusega publiku peal kasutada peaaegu nii palju kui kellelgi rahakott kannatab.


Valijate kõrvade vahele pesa tegemisel seab piirid üksnes võistlejate fantaasia.  Rikkamate päralt on reklaamitulbad, tele-eeter, ajalehtede reklaamiküljed, kus lubada pesupulbrireklaamist laenatud snitiga pudrumägesid ja piimajõgesid.


Kel raha vähem kui julgust, tüütab möödakäijaid tänaval, koputab ukselt uksele, kleebib oma näopildi isikliku auto tagaaknale või toksib öösel helendava kuvari ees sõpradele sotsiaalmeediasse ja kosmosesse sõnumeid. Õnnelikumad on need, kel suurem toetav suguvõsa käepärast võtta.


Pragmaatilised võistlejad hoidvat end viimastele nädalatele, et vedada vähenõudlikumaid kaaskodanikke väikse pooliku eest valimisjaoskonda või tutvustavad nelja silma all ID-kaardi personaalseid kasutusvõimalusi. Muidugi on see keelatud, aga kes ikka tõestada suudab.


Profiklubid on sel võistlusel klass omaette – neil on stardi eel ja distantsi läbimise vältel maksumaksja abil kinni taotud toetusmeeskond ja ühesugused võistlusdressid. Kuni eelmise nädala lõpuni said nad oma staare üleelusuuruselt tulpadel ja majaseintel nagu jumalusi eksponeerida.


Väetimatel konkurentidel jääb võimalus perega jõukate pannkoogitelki dessant teha ja valijate eest kogu moos ära süüa või rahajõmmi plakati allservas häšštägi nähes kahjurõõmsalt sisistada: «Näe trellid – kinni minek!»


Koduste kirjakastid alles veavad oma pilud kõveraks, sest klantspiltidega postipaunad veel ootavad makulatuurist pungile laadimist. Enamasti ei sünni valimisbülletäänid tulehakatiseks ega tagumiku pühkimiseks.


Pastakad, helkurid ning hulk nummerdatud ja logodega kaunistatud vidinaid ootab alles lagedale toomist ning on oma praktilise otstarbe tõttu minevam kaup. Valija lubab andjale hääle, surub vidina tasku ja unustab öeldu haugi kombel kolme sekundi pärast.


Mõni lokaalne amatöörsats on selja taha saanud rahakaid ettevõtjaid ega jää lipsu värvikirevuselt ja Kölni vee hõngult alla üleeestilistele profiklubidele.


Teised saavad loota üksnes isiklikule rahakotile ja klapivad, et kamba peale mõni lendleht võistkonna näopiltidega ära trükkida. Postiljonile maksmiseks niikuinii raha enam ei jätku, aga noid hea ämmale näidata, poetrepil või naabrimehe juurde kiigates poetada.


Üksiküritajad loodavad enamasti imele, aga nagu näitavad varasemad võistlused, siis imesid eriti ei sünni ja Tuhkatriinud jäävad edasi oma nõgise paja taha ballikutsest unistama.


Andestage mulle liigne iroonilisus, sest omavalitsustes, eriti väiksemates, tunnevad inimesed üksteist ning loodetavasti suudavad kassikullakuhjast üles leida ka need näod, kes nende arvates on õigemast õigemad ajama nende nimel kohalikku asja.


Lõpeks pean kapist välja tulema ja tunnistama, et olen sel sügisel ise üks Järva vallavolikokku pürgivast rahvasportlasest ning tõmban seetõttu pea üle nelja aasta lehe arvamusküljel kuukese hinge. Aga siin blogis teritan sulge ikka!


http://jarvateataja.postimees.ee/4239731/amatoorid-ja-profid-kohtuvad-rahvaliigas

Nii lihtne see ongi!

«Delta katab!» kostab kuskilt paremalt mitmehäälne hõige ja plaksatavad lasud. «Charlie sööstab!» karjun vastu, lükkan pöidlaga automaadi kaitseriivi peale, kargan püsti ja kalpsan hõredas männikus kümmekond sammu ning kargan pea ees mustika ja pohlapõõsastesse.

«Nagu kaselott, kes sukeldub planktoni järele,» käib mõte peast läbi. Ent mina pole Võrumaa metsades kõhutäiteks korilusega tegelemas. Vastupidi. Mulle ei meenu, et oleks kunagi elus nii palju mustikaid ja pohli lömastanud ning kukeseeni laiaks astunud.

Vaid üksikud marjad jõuavad suhu ja seened kuivtoidupaki kukesupikonservi täienduseks katelokki.

Olen tänagi kuskil Võrumaa metsade vahel, lahingvarustus Galil käes. Oma artikli jõudsin veel kasarmus valmis kirjutada nagu omaaegse kirja kodustele.

Ohvitseri sõduriõppe aluskursuse lõpurännakust lahutab veel paar ööd metsas telkmantli all magamist. Ilmselt tuleb öösel ka mõni kord postil laagrit valvata.

Seejärel on sügistalvel hulk iseseisvat õppetööd, sõjakoolis pingi nühkimist ja lõpetuseks kevadine suurõppus, et tekiks lootus tuleval jaanipäeval kuppe tähistada.

«Miks sa seda teed?» küsib enamik minu sõpru tuttavaid imestusest kulme kergitades, kui olen rääkinud otsusest minna ohvitseriks õppima.

Mõni vangutab pead, et eh, mida te ka hiidlaine vastu suudate. Teine rehmab, et keskealine mees üritab noortega metsas võidu roomates lapsepõlve pikendada.

Tõesti! Täpselt 30 aastat tagasi, 1987. aastal läksin kutsealusena sõjaväkke ja sattusin Kaukaasiasse Iraani piiri äärde ajal, kui too sõdis Iraagiga. Juba paari kuu pärast läks Aserbaidžaanis sama veriseks arveteklaarimiseks aserite ja armeenlaste vahel. Nii sattusin otse sündmuste keerisesse.

Konflikti esimestel nädalatel pagesid ümberkaudsed armeenlased meie lennuväe garnisoni kaitset otsima. Öösiti piirasid meid varjud, kes nõudsid armeenlaste väljaandmist, tõestades oma kavatsuste tõsidust huupi meie poole tina läkitades. Päeval pilluti mööduvaid sõjaväeautosid kividega.

Mu kõrvus pole 30 aastaga tuhmunud heli, mida teeb kuskil su lähedal takistuse vastu plaksatav ja rikošetiga öhe vihisev kuul ning kui kiiresti enese alalhoiu instinkt surub seda kuulnud inimese põse vastu maad.

Kahe naaberrahva palavaim sõjatander Mägi-Karabahh oli meilt tunnise autosõidu kaugusel. Poolihääli räägiti, et meie lendurid käisid seal lahinglende sooritamas. Ei teagi, kelle poolel või üldse? Ega ametlikult ju tunnistanud keegi, et Nõukogude Liidu sees käis sõda.

Arvasin aastakümneid, et kahe päikeselises Taga-Kaukaasias veedetud äreva aastaga sai minu militaarne kirg rahuldatud, aga võta näpust.

Ukraina sündmused ja maailmas muutunud geopoliitiline olukord pani mõtlema, kas olen teinud endast sõltuva, et enda lähedasi vajadusel kaitsta ja oma riigi kaitseks välja astuda.

Juunist alates olen selleks ohverdanud nädalaid. Võiks öelda, et olen panustanud kaks protsenti oma isiklikust SKPst riigikaitse hüvanguks.

Väljaõppel hinnaalandust ei ole. Oled endine peaminister, parlamendi liige, keskealine härrasmees, habras naisterahvas või muretu tudeng – kui hilined rivvi, siis ei pelga ajateenijast drillseersant kogu kursust kamandada 20 kätekõverdust tegema.

Pole hullu! Kümneid kilosid rakmeid lahingvarustusega kraavides ja metsa all püsti ja pikali karates surub kogu kola küll kaelale ja paneb ristluud proovile, kuid legona pole ma seni laiali pudenenud, et endast poole noorematega sammu pidada.

Tubli kummarduse pean ka tegema neile poistele, kes enne mind sõdurisaapad on sisse kandnud nii, et metsas sõtkutud rännakutega pole jalgadele siginenud ühtegi villi.

Muide, füüsiliselt kõige raskema 24 tunni jooksul matkasin juulis lahingvarustuses maha rohkem kui 50 kilomeetrit ja magasin mõni tund, kui uskuda kamraadide samme lugevaid nutikelli. Sellistel puhkudel mõistad, kui strateegiliselt olulised on sõdurile terved jalad.

1988. aasta augustis rassisin Tbilisi lähedal Kaukaasias dislotseeruva 32. õhuarmee keemiaüksuste õppustel. Vaat seal oli raske: harjutuselemente tuli teha vähemalt 40kraadises kuumuses (päikese käes nagu korralikus leilisaunas) keemiakaitseülikonnas ja gaasimaskis.

Kuskilt maski higi täis illuminaatori ülemisest servast vaba pilu otsides seletas silm, mis kestast väljaspool toimus. Samal ajal oli tarvis töötada kiirgust mõõtvate seadmetega või tegeleda sõjalennukite desi­n­fitseerimisega.

Harjutasime ei enamaks ega vähemaks kui tuumasõjaks. Muide sellest korrast on kodus diplom individuaalse kolmanda koha eest, millega käis kaasas personaalne kümnepäevane puhkusepakett koju.

Teagi, kas keskkooli sõjalise õpetuse tunni teadmistega naga pool aastat eriväljaõpet saanud ja koju minevate seersantide kõrval saavutatud tulemus näitas minu osavust või võitmatu punaväe nigelust.

Nüüd...

...ja enne.

Aastakümneid hiljem on minus veel endisaegset sitkust ja tahet oma naha väärtus tõenäolisele vaenlasele võimalikult kalliks ajada. Ennast tuleb aeg-ajalt proovile panna, et mõista argimugavuste suhtelisust ja tühisust.

Olen seda meelt, et igal Eesti kodanikul tasub teada, kuidas rasketes oludes hakkama saada, kuidas vajadusel võtta relv ja minna sinna, kuhu vaja, et vaenulik saabas ei lööks maha sinu kodu ust ega teeks liiga lähedastele. «Nii lihtne see ongi!» nagu seletavad meile kursuse veeblid keerulisena tunduvaid ülesandeid ja olukordi.

Mida arvata festivalist endast?

«40 000 raisatud töötundi,» poriseks vana kooli ökonomist äsjasel arvamusfestivalil iga pea 10 000 osalise Paide Vallimäel veedetud aega  nelja tunniga mõõtes.


«Loodripolk!» hüüataks mõni Vargamäe ihurammul põhinevat tööd hinnanud mees. Või mis polk? Suisa terve diviis! Kahe päevaga istuti laiaks ikkagi kokku ühe inimese 20 aasta tööaeg.


Selle üüratu ajaga võinuks ehitada tänavatäie maju või kibekiirel saagikoristusajal varuda salvedesse tonnide viisi uudsevilja. Nemad aga kõlgutasid selle suve päikeselisimate ilmadega vana ordulinnuse varemetel jalgu, pikutasid puude vilus, ajasid larapit ning käisid Paide keskväljakule ehitatud logelemisplatsil pidutsemas.


Keskmine järvakas endiselt ei paistnud pistvat oma nina arvamusfestivalile. Paidekad kannatasid ära linna peal koeri jalutanud võõrad ja autohullud ohkavad kergendatult, kui kesklinn on jälle endiseks koristatud.

Keset Arvamusfestivali. Foto: Ants Leppoja

Ometi on üle Eesti tuhandeid kodanikuaktiviste ja ärksaid inimesi, kes igal aastal  kipuvad augustis Paidesse arvama ja arvamusi ammutama. Neile on arvamusfestival oluline peatuulutus.

Festivali ilmestanud poliitikud ja prominendid olid nagu Olümposelt lihtrahva sekka laskunud jumalad, kellel iga möödakäija võis nööbist kinni võtta, sest erinevalt antiikjumalatest nemad oma kohalolu ei varjanud.

Kohatud tuttav ameeriklane küsis esimese asjana, kas tean, et president käis ennist Vanalinna kohvikus. Nojah, ise nägin järgmisel päeval samas üht erakondade esimeeste debatilt naasnud poliitikut kohvi tellimas.

Mõnele suurest riigist pärit võõramaalasele võib see tundudagi Alice`i sattumisena Imedemaale, aga vähemalt Paides on see igal aastal augusti keskpaiku ootuspärane.

Riiki või omavalitsusi ohjavad härrad ja prouad olid surelikega läbisegi patseerides väga osavõtlikud. Eks kohalike valimiste hakul ole vaja ennast näidata ja poolehoidjaid ergutada ning uusi toetajaid leida, seega teha kihutustööd.

Peale selle oli festivalil hulk riiki esindama komandeeritud sõnades vaoshoitud ametnikke. Jäägu lugeja arvata, kas nad võtsid seda tüütu nädalavahetust rikkuva kohustuse või tõelise rõõmu ja naudinguna.

Üks mu tuttav meediaekspert avaldas oma tähelepaneku, et ka meediakontsernid polevat väljas niivõrd ühiskondlike debattide pärast kui omale lugejaid püüdmas, selmet kajastada mõtete ja ideede virvarri.

Ehk ongi festivalist saanud mõtete vahetamise asemel arvamuste laat, kus osalejad ei tule enam omakasupüüdlikult arutlema ja kuulama, vaid oma mõtteid teiste pähe istutama, ennast näitama ja müüma?

Mõnigi tuttav märkis, et liiga palju räägiti poliitikast: ikka pagulased ja ikka Vene karu. Ei midagi uut, mida varem lehest lugenud poleks.

Vabaerakonna esimees Artur Talvik ütles meedias, et arvamusfestivali aruteludest on saanud meelelahutusvorm, mis ei vii kuhugi, aga erakonnaga tulemata ka ei saa jätta.

Ta võrdles festivali koguni keskpärase rokifestivaliga, kus tüdrukud tulevad vaatama ägedaid poisse ja poisid ilusaid tüdrukuid ning poole kõrvaga kuulatakse mõnda bändi.

Pagan, kui jätta paar töist kohustust kõrvale, siis ka mina kasutasin festivalialal aega rohkem ammuste tuttavatega lobisemiseks kui arutelude kuulamiseks ja oma mõtete vahele ütlemiseks – seega lahutasingi meelt.

Päev enne arvamusfestivali muretses Päevalehe arvamustoimetuse juhataja Alo Raun, et tema lemmikfestival on kaotamas värskust ja vajaks midagi uut, ühe näitena asukoha vahetust.

Küsisin laupäeval talt Vallimäel otse, ega teda ole Paides nende sõnade eest veel natist sakutatud. Alo tundis end turvaliselt ja lisas, et viis aastat on unistatud ning tema soov on, et toimuks kvalitatiivne hüpe uude järku ja järgneks nüüd ka mõni tegude festival.

Ent on hulk inimesi, kelle kõrvust oli arvamusfestival vist täiesti mööda läinud. Näiteks ei pidanud riigiteedel töid plaaninud ametkonnad Paide festivalile peamiselt Tallinna suunalt liikvele läinud autoderodu miskiks ning otsustasid just selleks ajaks kulmineerida teeremondi Annas ja ümberehituse Mäo–Paide lõigul.

Paide väravas on asfalttee üles kaevatud ning viimase viie kilomeetri läbimine vihma ja suure liikluskoormuse tõttu  auklikuks muutunud porirajal kümnekilomeetrise tunnikiirusega ukerdamine oli paras kiruma panev katsumus.

Kui mõni kaugemalt tulnud tuttav teetööde ajastuse üle imestas, lõõpisin vastu, et see pole midagi, öösiti tõstetakse Paidest välja viidavatel teedel kõik sillad ka üles. Muidugi oli see minu totakas nali.

Viriseda võib alati. Paide ja Järvamaa mainele on arvamusfestival kasulik, tõmbab tähelepanu, toob kohale riigi kogu poliitilise ja vaimueliidi ja tuhandeid rõõmsaid inimesi ning mõjub ühiskondlikult aktiivsemale osale inimestest värske õhusõõmuna, mis paneb korrakski elu käima.

Festivali ettevalmistusse on kaasatud palju kohalikke ärksaid inimesi ja noori, kellest on loota kodanikuühiskonna edendajaid ja kogukonna arendajaid. Ka see on hea.

Ent tõsi on ka, et eelmisel neljal arvamusfestivalil käies pole ma järjest kohanud tuttavaid, kes kurdavad kui kokkulepitult,  et rahvast on hõredamalt, aruteludes pole särtsu ja korratakse juba kuuldud mõtteid.

Küllap annab viie aastaga heaks meeskonnaks harjutatud inimestega teha sama liistuga inertsist veel aastaid jutufestivale 10 000 inimesele.

Kindlasti on president, erakondade esimehed ja muud prominendid jälle kohal nagu viis kopikat. Ju on lahked rahakraane lahti keerama ka toetusfondid ja Paide linn, et asi Eestimaa südames edasi kestaks.

Usutavasti on kiidusõnade vahele korraldajateni jõudnud ka kriitilisi infokilde. Praegu on aega rahulikult analüüsida ja kaaluda, mida on võimalik värskemaks ja põnevamaks muuta mitte ainult vormis, vaid ka sisus.


http://jarvateataja.postimees.ee/4212691/mida-arvata-festivalist-endast

München pidas suurt jalgpallipidu

Ülemöödunud nädalal oli hooajaeelse jalgpalliturniiri Audi Cupi maailma parimate klubide hulka kuuluva Müncheni Bayerni kodustaadionil Allians Arenal vähemalt neli eestlast – murul Liverpooli kaitsja Ragnar Klavan ning tribüünidel rõkkamas mina oma vanemate poegade Madise ja Tõnisega.


Pojad on olnud juba aastaid Bayerni fännid. Sellest tuleb ka põhjus, miks me juba kolmandat korda kohvrid pakkisime ja üle aasta peetavat Müncheni jalgpallipühamusse turniiri vaatama lendasime.
Sattusin võõrsil jalgpallistaadioni publiku sekka esimest korda 1989. aastal. Aserbaidžaanis väeosakomandöri autojuhina teenides käisin ülemusega vaatamas kohaliku meeskonna mängu riigi meistrivõistlustel.


Tribüünid olid Tapa mõõtu raudtee- ja sõjaväelinnas Kürdamiris sama väiksed kui Paide linnameeskonna koduväljakul.


20 aastat hiljem vaatasin kuulsal Londoni Wembley staadionil koos 85 000 jalgpallisõbraga, kuidas Eesti koondis Inglismaalt 4:0 nüpeldada sai.


Hiljem olen käinud vaatamas Emirates Stadiumil Londoni Arenali Premier League`i ja Bremenis Bayerni Bundesliiga mängu kohalikega. Kuid kõige rohkem olen oma koduste Bayerni fännidega käinud Münchenis.

Pojad Madis, Tõnis ja mina Allianz Arenal 1. ja 2. augustil Audi Cupi vaatamas.

1. augustil Marienplatzi metroojaamast linna keskväljakule väljudes ootas meid ees 30kraadine leitsak. Sadade tunglevate jalgpallifännide asemel kohtasime esmalt hoopis rahvarõivais baierlaste rongkäiku, kes olid Müncheni aiandusseltsi ettevõttel 150. korda tähistamas aianduspäeva.


Tuhatkond ohtrate lilledega kaunistatud traktoritega kolonnis liikuvat aednikku jagas manifestatsiooni vaatama jäänud naistele lilli ning liikus Marienplatzi kaudu raekoja eest läbi maailma vanimasse õllekasse Hofbräuhausi ettevõtmist tähistama.


Pärastlõunal sigines tänavapilti aina rohkem punastes särkides Liverpooli fänne, sest turniiri esimeses mängus võõrustasid väljakuperemehed Ragnar Klavani koduklubi.


Eelmistel käikudel Audi Cupile lisasid kohalike fännide kõrval koloriiti turniiri nimekaimate osalejate, FC Barcelona ja Manchester City fännid.


Audi Cup on Baierimaa autotootja ja kohaliku staarklubi 2007. aastast üle aasta korraldatav meistrisarjade hooajaeelne turniir, kuhu kutsutakse mõõtu võtma Euroopa teisi vägevaid ja ka nimekaid Brasiilia jalgpalliklubisid.


Neli meeskonda mängivad kahel päeval kokku neli mängu, kus finaalipäeval mängivad kaotajad kolmandale kohale ja võitjad karikale.


Kodus telerist või sõpradega pubis tippjalgpalli vaadata on muidugi mõnus, aga staadionil valitseva atmosfääri vastu ei saa ka kõige mugavam diivan.


Näha oma silmaga jalgpallureid, kelle nimed on tihti spordiuudiste esikülgedel, ja rõkata kaasa löödud väravale, vangutada koos tundmatute naabritega pead omade luhtunud pealelöögi peale või teha üle staadioni rulluvaid laineid, on võimas.


Omaette elamus on üle Euroopa ja võimalik, et kaugemaltki kokku sõitnud fänne täistuubitud metroos rongile trügida. Või sihtjaamast tõmmude althõlma pileteid müüvate tüüpide vahelt koos tuhandete teiste sipelgatega taamal kõrguva staadioni poole tungelda ning mängude vahel bratwurst`i sabas äsja areenil nähtu üle arutleda.


Mängu eel tänavapildis iidolite mängusärkides jalutavad, fännipoes tunglevad või bierstube`desse kogunevad fännid hakkavad meeleolu looma juba varakult. Üksteist aasitakse ja visatakse sõbralikku nalja.


Otse Marienplatzi nurgal on jalgpallivarustuse pood, kus müüakse lisaks Bayerni ja Bundesliiga klubide särkidele ka teiste tippklubide ja rahvusmeeskondade varustust.


Neil päevil nihutati sissekäigu juurde turniiril osalevate meeskondade kaup. Vaatasime Bayerni särke ja möödunud tugeva Liverpooli aktsendiga inglane viskas, et oleme eksinud vale riiuli ette.


Lõõpisin fännipoes poegadega ringi vaadates, et kui Liverpool peaks õhtul Müncheni staare võitma, vahetan ühe punase särgi teise vastu ning lasen seljale numbri 17 ja Klavani nime trükkida.


Nagu oleksin ära sõnunud. Bayernil oli murtud jala tõttu puudu viimasel neljal hooajal maailma parimaks väravavahiks nimetatud Manuel Neuer ning vigastuste küüsis mitu teist põhimängijat.


Ent Bayernis nõrku pole ja nii tuleb tunnustada Liverpooli punaseid, kes tegid väljakuperemeestele 0:3 pähe. Päeva esimeses mängus õnnestus Madrid Atleticol murda 2:1 mängu juhtima läinud Napolit.


Müncheni Bayern on üks väheseid kuulsaid spordiklubisid, mis suudab ilma sponsorite rahakotita end ära majandada ning suur osa tulust tuleb fännipoodidest. Oma lemmikute sümboolikaga võib osta võileivarösteri, hambaharja, uksemati.


Staadionil olev fännipood on kordades suurem kui teised Müncheni arvukad poed ja annab välja korraliku kaubamaja mõõdu, kus ostupalavik tabab ka jalgpallileigeid turiste.


Münchenis käiku ei kujuta ettegi jalgpalli, oivalise šnitsli ja Hofbräuhausis joodud külma nisuõlleta. Ajaloos teatakse seda ka kohana, kus Hitler alustas oma poliitilist karjääri kõnesid pidades. Õllesaal ise on aukartustäratav ega jää mõõtudelt alla Paide Maksimarketile.


Kui Müncheni söögikohtades on õlle hind sama mis meie pubides, siis poes kriipis silma, et odavaim kesvamärjukese kuuspakk maksis kõigest 1.69. Ent ka tuntumad õllemargid jäid tublisti alla euro pudelist, mis paneb siinseid õllesõpru kindlasti kadestama.


Teha on Münchenis muudki, kui keha kinnitada ja janu kustutada. Meie vaatasime Baierimaa kuningate kunagist hiilgust Nymphenburgi lossis ja trotsisime kuuma ilma 1972. aasta olümpiastaadionil.


Arvestades, et kahel õhtupoolikul vaatasime kokku nelja jalgpallimatši, siis ega kolme päevaga rohkem jõudnukski, rääkimata Baierimaal tiirutamisest.


Korra käis peast läbi mõte põigata teise kohaliku klubi Saksamaa tugevuselt neljandasse, regionaalliigasse kukkunud München1860 kodumängule, aga selgus, et piletid 12 500 pealtvaatajat mahutavale Grünewalderi staadionile olid juba kolm kuud varem läbi müüdud. See näitab, kui populaarne on jalgpall Saksamaal.


Enne finaalmänge otsustasin oma eelmisel päeval naljatamisi poistele antud lubaduse ellu viia ja Klavani mängusärgi osta, aga võta näpust – päevaga oli spordipood Liverpooli särkidest kuivaks tehtud.


Nii jäi järgmiseks päevaks endale sünnipäevakink tegemata. Muide, oma sünnipäeva olen juhtunud võõrsil tähistama ainult kaks korda. Enne eelmist nädalat veel korra Kaukaasias sõjaväes olles.


Kolmanda koha mängus jäi koduklubi kuivalt 0:2 alla Napolile ning Bayerni fännid kostitasid oma meeskonda 75 000 pealtvaatajat mahutaval Allianzil ilmselt üliharva kostva vilekooriga.


Siiski on vara 27kordset Saksamaa meistrit ja 18kordset rahvuskarika võitjat maha kanda: juba viis päeva tagasi sai ta Saksamaa superkarika finaalis penaltitega võõral väljakul jagu Bundesliiga põhirivaalist Dortmundist.


Finaalmängus jooksis Atletico vastu Liverpooli eest algkoosseisus platsile ka Ragnar Klavan.
Kuigi parima Eesti jalgpalluri meeskond pidi 1:1 lõppenud normaalaja järel penaltiseeriaga vastu võtma kaotuse, oli rõõm, et Raku nimetati matši parimaks mängijaks.


Kahju, et Klavani mängusärk jäi Münchenis kättesaamatuks. Olnuks kaasas Eesti lipp, võinuks trügida mänguväljakule lähemale meie Raku tähelepanu köitma lootuses, et näkkab.


Arvestades, et Liverpool sel suvel kahe hooaja vahel peetud arvukatest mängudest kaotaski ainult meie nähtud matši, siis mine tea, äkki kuluks kappi Bayerni särgi kõrvale ära veel üks punane särk numbriga 17.


http://jarvateataja.postimees.ee/4210379/munchen-pidas-suurt-jalgpallipidu

Koeru ajaaken tõmbub koomale

15 aastat tagasi vändatud filmi «Nimed marmortahvlil» alguskaadrites küsib Tartu raekoja torni Saksa keisri plagu asemele sinimustvalget lippu heiskamas käinud peaosalise Henn Ahase vend: «Kas tahad, panen aja seisma?»


Esimese ilmasõja lõpus raekoja tornikella hammasrataste vahele kiilunud kopikas ennustas sümboliterohkes filmikeeles senisele ilmakorraldusele kadu ja Eestit ees ootavaid suuri muutusi ning näitas, kuidas iga koolipoiss võib sündmuste ristteel omal moel ajalugu mõjutada.


Järvamaa meeste kangust teadis juba Tammsaaregi, kes kirjutas Oru Pearu ja Mäe Andrese ennast kehtestades kõrtsipõrandale rähklema ja naabrimeest võidu nimel hellast kohast pigistama.


Koeru vallavolikogu koalitsioon näikse visam kui eelnimetatud filmis kommunistiks hakanud Henn Ahase vend või öösiti piirikupitsatega rassinud Oru Pearu, sest jätkab jonnakalt kaigaste loopimist haldusreformi hammasrataste vahele ka siis, kui on näha, et rong põrutab omasoodu edasi.


Aprillis kirjutasin, et Piibe vald on täitumatu unistus ja lootsin, et Virumaa poole kiikavad identiteedikriisis koerukad jahtuvad maha. Seni asjata.


Viimase paari kuuga on kohtu eri instantsid kuni riigikohtuni välja ridamisi jätnud rahuldamata või lükanud tagasi Koeru kaebused. Sama saatus on tabanud ka teisi haldusreformiga kaasnevate liitumiste vastu võitlevaid omavalitsusi. Isegi kui oletada, et mõnel protsessival omavalitsusel on kübekegi õigust, tundub ebatõenäolisena, et kohtukull pisara poetab.


Senistest kohtu seisukohtadest loeb üsna selgelt välja, et mässulisele vallale õiguse andmisega sünniks üle riigi haldusreformile suuremat kahju kui mõnele üksikule protsessivale vallale õigusmõistmise haamriga kulmude vahele lajatada.


Ent kunagise Vaali vabariigi väljakuulutajate järglaste mässumeelest kantud Koeru volikogu enamus ei jäta jonni ja on seda meelt, et kohtusaaga tuleb viimase vindini keerata, lennaku tuulde kokku või 5000 eurot.


Neile on jäänud veel üks õlekõrs – riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Senine praktika on näidanud, et kohtusüsteem Pandora laekaid ei ava ega lase ka menetlusel venida üle sügiseste valimiste protseduuriliste tähtaegade.


Hoopis maavanem on lubanud perutava Koeru valla valimiste takistamise eest kohtusse kaevata, sest volikogu otsusest leiab kava eirata Järva valla valimisi ning korraldada alternatiivne hääletamine, tehes nägu, nagu jätkaks Koeru vald iseseisvana.


See paralleeluniversumisse põikav stsenaarium meenutab 2014. aasta Ukrainat, kus Krimmis ja Donetski ning Luganski oblastis ilmusid läbisegi kohalike kahtlaste tegelastega rohelised mehikesed, kes asusid korraldama kehtivale korrale vastanduvaid valimisi.


Kohalike valimiste läbiviimise eest vastutaval Järva maavalitsusel tuleb valmis olla, et Järva vallale ei leidu valimiste ajal Koerus ühtegi vaba munitsipaalhoonet, kuhu jaoskonda teha. Ehk polegi nali, kui kohale tuleb sõidutada riigibuss nagu ETV «Tujurikkuja» mõne aasta taguses sketšis.


Kõrvaltvaatajatel on raske aru saada, mis paganama jonn ja trots Koeru valla koalitsioonile sisse on läinud, et alates eelmise aasta jõuludest ignoreeritakse haldusreformi igal võimalikul viisil, kuigi enne seisti Järva valla moodustajate esirinnas.

Järvamaa ANNO 2018.


Juhtumisi langes suunamuutus kokku teiste liituvate valdade otsusega, et Järva valla keskus tuleb Järva-Jaani, mitte Koeru või Karedale. Kelle ambitsioon sai kõrvetada, tekitades sellega solvumist ja trotsi?


Nagu Ahase Hennu vend Ants vahetas filmi vältel Eesti rahvustrikoloori punase palaka vastu, põlgavad ka osa Koeru kohalikke poliitikuid järsku Järvamaa lippu ja kummardavad truudusevandeks Lääne-Virumaa poole nagu uksi paugutavad puberteetikud, kes mõistmatute vanematega on ealiste iseärasuste tõttu tülli pööranud.


Eelmisel nädalal Järva Teatajale antud intervjuus märkis minu naaber Esna teisest otsast Urmi Reinde, et haldusreformi piire kujundavad mõne poliitiku isiklikud ambitsioonid, mitte kohalike inimeste tahe. Katsu sa vastu vaielda.


Tänan õnne, et Järvamaa pole piirimaakond, kelle naabriks Venemaa küljes olev Petseri rajoon, muidu olekski meil solvunutest oma Krimm. Ma kahtlustan, et ka paljud Koeru valla kodanikud ei saa sellest solvumiskultuuri süvendavast kemplusest aru, aga eks oktoober anna arutust.


Kas keegi mäletab veel neid aegu, kui Koeru oli läinud sajandi 90ndate alul monofunktsionaalse asulana maoli, et metallitöötlejate toel uuesti jalule tõusta? Paarikümne aasta pärast ei suuda keegi ilmselt meenutada ka tänast vastasseisu.


Osavamad poliitikud suudavad muidugi oma ideed ka inimeste pähe istutada ja masse pikemalt ärevuses hoida.


Järvamaal on valus mälestus eelmisest haldusreformist, kui Virumaa meestel oli valitsuses käpp sees ja nii tinistati Lääne-Virumaa külge suur tükk Kirde-Järvamaast.


Vaevalt leidub maakonnas poliitikut, kes laseks teist korda Järvamaa katki rebida. Pole ju ka sääsel pea ees vastu auto tuuleklaasi põrutades lootust masina hoogu maha võtta.

Et kriitika ei lõikaks keelt suust

Meenub ammune anekdoot kahest Peterburis Nevski prospektil patrullivast miilitsast, kes tuliselt vaidlesid keelte õppimise üle. Üks oli veendunud, et maailmas rännates võiks osata veel mõnda keelt, teine arvas, et vene keelest piisab küll.


Meeste vaidluse katkestas kõrval peatunud uhke limusiin. Allakeritud aknast pistis pea välja noobel härra ja küsis midagi inglise keeles. Miilitsad vaatasid üksteisele nõutult otsa ja raputasid pead. Proovis härra prantsuse, saksa, itaalia ja hispaania keeles, aga miilitsad kehitasid ikka õlgu ega mõistnud, mida neilt päriti. Välismaalane lõi käega ja sõitis edasi.


Miilitsad vaatasid kaugenevale autole järele ja neist keeleõppimise suhtes kriitiline ütles halvasti varjatud võidurõõmuga: «No näed! Mees oskas päris mitut keelt, aga mis tal sellest kasu oli?»

Suured rahvad ei pea võõraste keelte oskamist ülemäära oluliseks ja eeldavad, et küllap keegi neist ikka aru saab. Olen kohanud venelasi kaugel kodumaast ärritumas, kui teenindaja nende keelt ei mõista.


Hiljuti Eesti lennupäevadel ja Paides maakaitsepäeval märkasin, et ka prantslastest liitlastel ei tulnud muudes keeltes rääkimine üldse välja ning üksteisemõistmine leiti kätega vehkides või laialt naeratades. Ilmselt meie kaitsevõime sellest suurt ei kannata.


Minu tuttavad Eestit külastavad inglased ei salga, et neil on vedanud, et ringi rännates on kõikjal inimesi, kellega nad saavad oma emakeeles suhelda ja lisavad malbelt, et nende eesti keel on oluliselt kehvem kui eestlaste english.


Samas on Tallinna vanalinnas mõni saksa turist üsna imestunud, kui neist mööda põigates hõikad: «Entschuldigen Sie bitte…!» Ju nad ei aima, et Eestimaal sajandeid valitsenud aadel kõneles saksa keelt ning nõukogude ajal õppisid pooled lapsed vene keele järel teise keelena kohustuslikus korras saksa keelt.


Tänapäeval peame eakate inimeste vene keele oskust nõukogude aja pärandiks, kuigi juba tsaariaja lõpu venestusperioodist saati on see meil mitu puhku kroonuvõimu ametlik keel olnud.


Keel on nagu mood. Täna arvame, et ilma inglise keeleta suus pole laia ilma asja. Rooma ajal valitses maailma tänaseks kõnekeelena surnud ladina keel, mida kristlikus maailmas kiriku mõjul kasutati universaalse suhtlemiskeelena veel aastasadu pärast impeeriumi kadumist.


Mõne sajandi eest kõneles tsiviliseeritud Euroopa prantsuse keelt. Inglise keel tõusis rahvusvaheliselt troonile alles eelmisel sajandil pärast teist maailmasõda. On neid, kes arvavad, et brittide Euroopa Liidust lahkumise järel minetab riikide ühenduses oma tähtsuse ka inglise keel ning troonile tõuseb hoopis saksa keel.


Eesti ühiskonnas on saanud võõrkeele oskusest väga tähtis ja meelierutav mõõdupuu. Me sisendame endale, et väikesel rahval peavad olema ilmas läbilöömiseks suus kõik olulisemad keeled. Tõsimeeli arutletakse, kas emakeelsel ülikooliharidusel on globaliseeruvas maailmas perspektiivi.


Seoses Euroopa Liidu eesistumise algusega astus eelmisel nädalal Brüsselis püünele rida Eesti ministreid. Eesistujariigi ministrile käib rituaali juurde näiteks ministrite nõukogu istungi eel põgus meediaga suhtlemine ja pärast kokkuvõttev pressikonverents.


Kahtlen, kas üldsus mäletab eelmisel nädalal meie ministrite nimetatud Eesti eesistumise prioriteete. Küll aga itsitab iga poetrepi filosoof kahjurõõmsalt, kui kohmetu ja nukker tundus esimesena kaamera ette astunud rahandusminister Tõnu Tõniste ingliskeelne pöördumine.


Eesti ühiskond põeb raskekujulist edukultust. Me tahame olla kõiges kõige paremad ja otsime Eestit närviliselt näpuga järge ajades kõikvõimalike edetabelite tipust. Seetõttu on lühisesse minevat konarliku inglise keelega ministrit kuulates alaväärsuskompleksile viitav hüsteeria kiire tulema.


Liiga tihti vaatame üle õla ja püüame nahast välja pugeda selle nimel, mida keegi meist arvab. Kas mäletate anekdooti eestlasest, kes seisab loomaaias elevandiaediku ees ja murrab pead, mida loom temast mõtleb?


Kevadel Eestis nõu andmas käinud Brüsseli koridorides end koduselt tundev ja varem Euroopa Komisjoni presidendi kõneisikuna töötanud Politico ajakirjanik Ryan Heath toonitas, et välismeedia ei nori keeleoskuse kallal, vaid mõistab, et enamikul liikmesriikide ministritel pole emakeeleks inglise keel.


Tema sõnul on oluline, et välismeedia eest ei pagetaks ega võetaks tõrjuvat hoiakut ning piisab, kui sisu suudetakse edasi anda kasvõi kätega vehkides.


Eelmisel nädalal tutvustas Eesti meedia Suurbritannia heategevusorganisatsiooni raportit, kus meie riik on 140 hinnatud riigi seas üheks kalgimaks ja kitsimaks: natuke taga Lätist ja ees Leedust. Eestlased ei kipu annetama, tegema vabatahtlikku tööd ega võõraid abistama.


Nii pole imestada, et selmet heatahtlikult tunnustada keeli õppivate ministrite ponnistusi, tiris meedia mõnuga ribadeks kõik poliitikud, kelle võõrkeele oskus oli kasin, tekst tundus päheõpitud ja jalg suurel areenil värises.


Neist Eesti ministritest, kel keel suus, jutt sorav ja olek kui kalal vees, ei kuulnud me ajakirjanduse vahendusel eriti midagi. Mida asjalikku nemad ütlesid?


Peaminister Jüri Ratas möönis eelmisel nädalal pressikonverentsil ajakirjanike pinnimise peale, et keeli tasub igal juhul õppida. Jääb üle temaga nõustuda.


Kas aga maksab teha suurt draamat, kui mõni meie kõrge poliitik kasutab Euroopa kolleegide ja meediaga suhtlemisel tõlgi abi? Euroopa Liidus on siiski iga liikmesriigi keel võrdselt kasutusel ja lugupeetud. Seega ärgem häbenegem ka eesti keelt.


Paljud teiste riikide ministrid enne Eestit on eesistujana jäänud truuks oma emakeelele. Kes terasemalt uurib, leiab praegustegi Euroopa Komisjoni volinike seas neid, kes igapäevatööd teevad tõlgi abil ning kodumaal suhtutakse sellesse kaunis rahulikult.


Minu meelest ei maksa konarlikku keeleoskust häbimärgistada, kui inimene on oma ametis muidu tegus, püüab suhelda ja eredama rambivalgusega kohaneda. Mis selles halba on? Küllap praktika õpetab ja järgmine kord tuleb paremini.


Mul on rida tuttavaid, keda tean oskavat võõrkeelt, aga nad ei julge suhelda, kuna kardavad eksida. Nii võtavad nad endalt võimaluse praktikaga kõneoskust paremaks lihvida. Loodan, et poliitikud on kaasmaalaste kriitikatulvast üle ja julgevad ka edaspidi võõrkeeles suu lahti teha isegi siis, kui see keelegurmaanide kõrva kriibib.