Neljanda võimu staarid vahetavad lava

Neljandale võimule ehk meediale on 2014. aasta kujunemas kaotusrohkeks. Üks tunnustatud ja kogenud ajakirjanik teise järel on teatanud oma otsusest riputada varna tulest ja vasktorudest läbi käinud meediasõduri kuub ning tõmmata selga poliitiku nõelasilmast tulnud šikk ülikond või väljapeetud kostüüm.

Ajakirjanikust saab poliitik. Kõlab nagu Hinkuse ütlus filmist"Hukkunud Alpinisti" hotell: "Ma ise tulin endale peale!"

Politoloog Tõnis Saarts märkis, et erakonnad on senisest jõulisemalt keskendunud tuntud inimeste seast uute liikmete värbamisele. Tema hinnangul tunnevad erakonnad sihikule võetud inimeste tausta ja on osavad sobiliku motivatsiooni leidmisel.

Erakondadel on võimalik ahvatleda inimesi materiaalsete hüvedega: pakkuda tasuvat tööd, väärikat positsiooni, võimu, tunnustust või kõditada edevust ja anda eneseteostuseks uut proovikivi.

Kirjatsurad ütlevad, et nad on oma ajakirjanikutöö kaudu poliitikat juba ammu mõjutanud. Ent mitte piisavalt ja nüüd on aeg käised üles käärida ja teisele poole barrikaadi kolida.

IRLi tiiva all lähevad riigikogu valimistele endine Postimehe ja BNSi juht Anvar Samost, ETV saatejuhid Maire Aunaste ja Maksim Rogalski, Eesti Ekspressi ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja ning viimati Õpetajate Lehe peatoimetaja Kalle Muuli ja puuetega inimeste probleeme kajastanud ajakirjanik Tiina Kangro.

Reformierakonda rikastab Raadio 2 peatoimetaja kohalt lapsepuhkusele läinud ja «Eesti laulu» konkurssi vedav Heidy Purga.

Sotsiaaldemokraadid said oma ridadesse lisaks TV3 saatejuhile Mihkel Rauale Eesti Eks­pressi ajakirjaniku Andrei Hvostovi, Delfi reporterina Ida-Ukraina kriisikolletes mütanud Silver Meikari ja eelmisel nädalal ETV saatejuhi Jelena Poverina.

Sotside nimekirjas kandideerib parteituna riigikogusse ka Euroopa Parlamendi valimistel üksikkandidaadina üle 10 000 hääle kogunud Kanal 2 saatejuht Tanel Talve.

Suurematest erakondadest pole värsket meediastaari ette näidata veel üksnes Keskerakonnal, kuid ei imestaks, kui Tallinna TVs saatejuhina üles astuv Elu24 peatoimetaja Anu Saagim ka selle triki ära teeb.

Erakonnad ei salga, et eelolevatel valimistel kujunevad vahest olulisemateks teemadeks riigi sotsiaal-majanduslikud probleemid ja valikud, mis on otseselt seotud Eesti riigi majandusarengu ja inimeste toimetulekuga.

Inimeste valimiseelistusi mõjutab erakondade lähenemine julgeolekuprobleemidele, samuti vene- ja rahvusküsimustele laiemalt.

Nähes, millise innuga parteid noolivad tuntud nägusid, on ilmne, et neilt oodatakse valimisvõiduks hääli nii eestlaste kui ka sisserännanute poegade ja tütarde seast.

Uute puhta renomeega staaride lavale toomist võib nimetada erakondade maineparanduskampaaniaks, millega nad kavatsevad säilitada oma positsiooni ja ühtlasi tõrjuda poliitikaareenile pürgivaid uusi erakondi.

Mäletame hästi Eestis 2012. aastal internetikasutuse vabadust piirava ACTA jõustamise vastu suunatud rahvaalgatuslikku meeleavalduste lainet. Neist väljaastumistest võrsus protestiliikumine, mis laienes kitsalt teemalt üldisemalt ülbe ja ignorantse parteipoliitika vastu.

Paljud haritlased ja loomeinimesed võtsid raevukalt sõna riigivõimu võõrandumise teemal ja kritiseerisid erakondade võhikliku riigijuhtimise maneeri.

Ühiskonna tormipuhang suunati jääkeldrisse ja rahvakogusse, kust mõni üksik ettepanek jõudis ka riigikogusse ja seaduseks. Suurem aur oli sellega välja lastud.

2013. aasta kohalike omavalitsuste valimistel andsid protestivaimu säilitanud ja organiseerunud kodanikuühendused erakondadele tormihoiatuse: valimisliidul Vaba Tallinna Kodanik jäi pealinnas valimiskünnise ületamisest puudu napilt alla protsendi.

Sel sügisel registreeriti kaks uut erakonda: Rahva Ühtsuse Erakond ja Vabaerakond. Mõlemad vastanduvad «vanadele» parteidele, nimetades neid iganenud kartellierakondadeks, kes on kaotanud maailmavaatelise orientatsiooni ja keskenduvad oma võimupositsiooni kindlustamisele.

Ent «vanad» ei kavatse loovutada tolligi oma mängumaast. Võõbates oma palge uute inimestega värskeks ja neid eksponeerides, saab näida uutest erakondadest uuendusmeelsemana.

Kogenud meediainimesed paistavad verisulis poliitikutena oma uusi võitluskaaslasi meedias kiites kasulike idiootidena. Võib loota, et nad taastavad erakondade inimlikku mõõdet.

Üsna huvitav on jälgida, kuidas seni sõnakad ja karastunud meediastaarid on erakonda astudes muutnud poliitikutest rääkides kordades leebemaks.

20. novembril vestlesid TV3s «Kolmeraudse» juht Mihkel Raud ja tema rahvusringhäälingust erru läinud kolleeg Maire Aunaste elavalt poliitikast. Nii saate juht kui ka külaline kiitsid teineteise võidu, kui uskumatult toredad inimesed on nende uued kaaslased erakonnas. Eelmise nädala ETV saates «Vabariigi kodanikud» olid meediataustaga värsked poliitikud üsna õhevil ja rääkisid sinisilmselt oma poliitilisest tulevikust, kuigi kõlas ka kainemaid väljaütlemisi.

Viimati osalesid meediainimesed nii massiliselt ja aktiivselt poliitikas 25 aastat tagasi laulva revolutsiooni aegu. Toona oli see mõistetav, sest vabadust taastav Eesti pidi kiiresti ümber orienteeruma ühest maailmakorrast teise.

Loomeinimestel, sealhulgas ajakirjanikel oli ühiskonna meelsuse kujundamisel suur roll ning vastutus algatatud poliitilised muutused lõpule viia. Kui mooramaa mehed said oma tööga valmis, taandusid nad vanade liistude juurde, jättes riigi elukutseliste poliitikute hoida.

Kindlasti ei meeldi uute reklaaminägude ja häältekogujate lavale upitamine staažikatele erakonnaliikmetele, kes pidid uustulnukatele koha loovutama. Pärast valimisi on lihtne tüli tekkima, kui liiga palju isepäiseid reklaaminägusid saab riigikogusse ja neid on tarvis allutada parteidistsipliinile või selgub, et poliitiku argipäev on hall.

Eks ole meie kui valijate otsustada, kas meedialava staarid on poliitikateatri lavale üle kolides sama edukad kui senises töös või jäävad nad üksnes episoodilisteks statistideks suuremas poliitilises mängus.

 http://www.jt.ee/3026967/neljanda-voimu-staarid-vahetavad-lava

Kosjaskäik näritud kringliga

Paidet juhtiv IRLi ja Reformierakonna koalitsioon kutsus sotsiaaldemokraate endaga liituma, kattes läbirääkimiste laua oma pidusöögist järele jäänud riismetega.

Nädal aega tagasi saatsid kahe koalitsioonierakonna Paide allorganisatsiooni juhid laiali pressiteate, millega kuulutasid, et alustavad linnavõimu koalitsiooni laiendamiseks läbirääkimisi sotsiaaldemokraatidega.
Teates on kirjas, et kolmanda partneri lisandumine annab võimaluse seista paremini linlaste huvide eest, kaasates oluliste otsuste tegemisse rohkem inimesi.
Eks ta ole tõsi, et ühe enamhäälega on linna üsna sant valitseda, kui tahta vastu pidada järgmiste valimisteni jäänud kolm aastat.
Piisab vaid ühel koalitsionääril volikogu koosolekul hääletusest eemale jääda, et kaoks valitsusliidu võime endale meelepäraseid otsuseid vastu võtta. Mäletame üsna hästi, milline tsirkus käis volikogu esimehele tasu määramisega.
Ent miks peaks see sotsiaaldemokraatide mure olema? Ega olegi. Eelmine liitumisettepanek tehti neile juba suvel, kuid kosilased said ilmselge korvi.
Viimasel aastal on sotsiaaldemokraadid otsustanud hoida Paides seljad koos keskerakondlastega nii heas kui ka halvas, nii koalitsioonis kui ka opositsioonis.
Kevade hakul olid IRL ja Reformierakond võimule tuleku nimel valmis pakkuma Keskerakonnale isegi linnapea kohta, kuid nood jäid partnerile truuks. Sotsid teavad toonast nii ohvrit kui ka seda, et jalgpalli keeles rääkides on Keskerakond praegu kui kolmas väravavaht, kel puudub lootus platsile pääseda.
Järva Teataja leidis linna tuleva aasta  eelarve eelnõud uurides, et seal on teise abilinnapea kulu kirjas ehk just sellist ametikohta pakutakse sotsiaaldemokraatidele tasuks liitumise eest.
Kuna sotse meelitatakse ühte heitma praeguse koalitsiooniga, mitte koostama uut lepet, siis terendab nõustumise korral sotsidele väikevenna roll ja leppimine sellega, mis on võimujagajatest üle jäänud.
Arvestades, et sotsiaaldemokraatidel on volikogus kuueliikmeline fraktsioon ehk sama suur kui IRLil, kel on linnapea ja volikogu aseesimehe koht, ja suurem kui Reformierakonnal, kes hoiab volikogu esimehe ja abilinnapea kohta, pole pakkumine just teab mis helde.
Pole kahtlust, kes sellises koalitsioonis on Suur Peeter ja kes Väike Peeter.
Sotsiaaldemokraatide kaasamisest oleks Paide juhtimisele kindlasti käegakatsutavat tulu. Näiteks usun, et riigigümnaasiumi rajamise otsused, millised iganes need siis ka ei ole, tuleksid üsna kiiresti.
Haridusminister on ju nende mees ja Järvamaal on sotsiaaldemokraatidest omavalitsustegelased riigigümnaasiumi teemal häälekalt sõna võtnud, kuid tulemused seisavad ikka kui kännu taga.
Miks peaksid sotsiaaldemokraadid enne riigikogu valimisi oma konkurentidele riigigümnaasiumiga kastaneid tulest välja tooma? Või kui peaksid, siis on sellel kindlasti kõrgem hind kui üks ametikoht linnavalitsuses. Viimasega nõustuda oleks mõeldav ehk siis, kui kellelgi on hädasti töökohta tarvis.
Usun, et sotsidel on sisu enamaks. Ma ei kujuta ette, et nad loobuksid nõudest lisada koalitsioonileppesse oma valijatele antud lubaduste täitmise.
Aga oma näo säilitamine olekski juba alus uue lepingu sõlmimiseks ja kaardipaki õiglaseks ümberjagamiseks. Pole mõtet läbipestud salatit uue koore pealevalamisega värskendada. Mõistlik on uus salat hakkida.

Kiirtee eksitavad virvatuled

Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitamisest kipub saama selle talve uhke ratsu, mida erakondade tublimad džigitid üritavad Järvamaal üksteise võidu oma riigikogu valimisvankri ette taltsutada ja rakendada.
Maantee ümberehitamisest räägitakse kui eluteest, mida mööda Järvamaa pereemad ja -isad käivad pealinnas teenitud raha suure kotiga koju tarimas, et õhtul vaikses ja turvalises kodukandis lapsi põlvel hüpitada.
Mida sirgemaks ja laiemaks maantee venitatakse, seda rohkem kosuvat siinne elujärg ja puhkevat õitsele majandus.

Eri variatsioonides jõudsid sama mõtet mõne päeva sees korrata värske maavanem Alo Aasma, maakonna omavalitsusliidu juht Kristjan Kõljalg ja üks peaministrikandidaate Juhan Parts.
Küllap sai mõttearendus tõuke maavalitsuses paari nädala eest tutvustatud Rambolli koostatud Järva maakonna sotsiaalse ja majandusliku ning ruumilise arengu analüüsi aruandest.
65leheküljelisest analüüsist nopiti avalikkuse tarvis välja üks lõik viitega 2011. aasta rahvaloenduse andmetele, mis ütleb, et 26 protsenti järvalastest käis siis Tallinnasse tööle.
Mulle jääb segaseks, mille alusel arvatakse pealinna tasuvad töökohad ja odava kinnisvaraga südamaa ideaalse elu kombinatsiooniks.
Olen 12 aastat Paidest Tallinna tööl käinud, ikka hommikul teele ja õhtul tagasi. Keskeltläbi törts üle 200 kilomeetrit päevas ja 220 päeva aastas teeb see kilomeetrites 44 000 ehk aastaga tiir ümber maakera. Ajaliselt tähendab see aastas 23 ööpäeva.
Aastas kulub kilomeetrite mõõtmisele laias laastus 3100 liitrit kütust, mis maksab oma 4500 eurot. Auto liising, hooldus, remont ja rehvid lisavad vähemalt teise samaväärse summa. Selle maksame kinni omast taskust.
Olgu tee nii kiire kui tahes, kulud jäävad ikka alles. Isegi kui tööandja on lahke ning annab meile auto ja kütuse, siis ikka selle pärast, et ta usub, et teenime talle selle raha tagasi.
Minul on 12 aastaga maanteel napilt autonina eest läbi lipanud üle tosina põdra, mõni metsseakari ja lugematu hulk metskitsi. Kährikutest ja rebastest ma parem ei räägigi. On need ehmatused sõitmist väärt?
Kõik, kes on Tallinna–Tartu maanteel sõitnud, oskavad sajatada tihedat liiklust, heitlikke ilmaolusid ja ettearvamatult käituvaid juhte.
Ühistransport  järvalasest iga päev tööl käijat ei soosi, sest kaugliinid arvestavad Tallinna ja Tartu vahel liikujaid, mitte vahepealsete teivasjaamade rahvast.
Mulle ei meeldi Tallinnas elada, sellepärast olen aastaid sõitnud. Paljud minu sõbrad ja tuttavad on aga kulu kokku rehkendanud ja kolinud töökoha lähedale. Ole nii suur kodukoha patrioot kui tahes, raha ja aega pole mõtet sõitmisega tuulde lasta ning maanteel iga päev eluga riskida.
Rambolli uuringust saab lugeda, et inimesed hakkasid Järvamaalt eriti hoogsalt lahkuma viie aasta eest majanduslanguse aegu, sest maakonnas pole vabu töökohti.
Maakonna panus riigi rikkuse (SKP) tootmisse on vähenenud. Aina rohkem on teenindusettevõtteid ja nn ühemehefirmasid, samas kui ettevõtteid,  mis tegelevad tootmisega ja on suured tööandjad, jääb vähemaks.
Mida lähemale on Tallinna–Tartu maantee laiad sõiduread Järvamaa piirile jõudnud, seda hoogsamalt inimesed maakonnast ära kolivad. Ligi kuue aastaga on Järvamaa kaotanud 12 protsenti elanikkonnast ehk ligi 4400 inimest.
Et statistikaameti rahvastikuprognoos ennustab, et 15 aasta pärast elab Järvamaal vaid 21 000 inimest, võib Tallinnas tööl käijaid pidada ühe jalaga lahkujateks.
Kui Järvamaa inimesel pole kodumaakonnas tööd ja leiba, siis viib uhke maantee siit inimesed minema, mitte ei anna lisaväärtust.
Soovin siiralt, et poliitikud oleksid loosungitega ettevaatlikud ja loeksid mitu korda jutuks olnud analüüsi läbi. Seal on üsna palju mõistlikke soovitusi, mis ei keskendu pealinna eredatele tuledele, vaid Järvamaa ja siinsete inimeste väljavaadetele kodukohas hakkama saada.

Kehtestame poliitikutele turuhinnad

Paari päeva eest märkis politoloog Tõnis Saarts poliitikute seas hoogustuvat ühest parteis teise ülekargamist kommenteerides, et Eesti erakonnad ei esinda maailmavaateid, vaid sõpruskondi ja seetõttu ei tekita poolte vahetus neis erilisi süümepiinu.
Ehmatav tõdemus, kas pole? Moodne poliitik ei sõdi enam oma veendumuste eest hõõguvate silmadega kuni viimase hingetõmbeni ei erakonna sees ega oponentidega vaieldes, et oma valijate poolehoidu võita.

Illustratsioon: http://drazebot.deviantart.com/art/pocket-treasure-327117684
Ammugi ei tiku keegi neist barrikaadidele oma aadete nimel elu ohverdama.  Moodne poliitik on alati seal erakonnas, mis on võimul ja pakub sellega kaasnevaid hüvesid ning kus saab olla staar.
Vanast erakonnast lahtiütlemine on innovaatilises e-riigis lihtne. Pole vaja minna keskpäeval ristteele ja igasse ilmakaarde hõikuda, vaid lahtiütlemiseks piisab ID-kaardi libistamisest arvutisse, et hommikul koos päikesetõusuga uues erakonnas ärgata.
Värskeim ja markantseim näide ülejooksmisest on endise rohelise, viimase aasta-paari jooksul ennast avalikkuse ees tulihingelise isamaalasena etendanud Eerik-Niiles Krossi muundumine reformierakondlaseks.
Kuidas saab ühe erakonna tippjuht, aseesimees ikkagi, oma senistele aatekaaslastele nii lihtsalt üle parda heita, lähimad sõbrad kaasa võtta ja marssida sisse teise erakonna uksest?
Ons pintsakureväärile päikeseratta asemel lehviva sabaga oravamärgi kinnitamine sama lihtne, kui hommikul peegli ees meeleoluga passivat lipsuvärvi valida? Mulle ei mahu see pähe.
Sel sügisel on hulk nimekaid poliitikuid pooli vahetanud ja arvestades lähenevaid riigikogu valimisi, kuuleme ilmselt ülekargamistest veelgi. Reetmine on kujunemas igapäeva normiks. Jutt väärtuspõhisest poliitikast taandub selle taustal sõnakõlksuks.
Minu hingel kripeldab küsimus, et kui poliitikas reedetakse kergel käel ideid ja kaaslasi, siis kas oma riigile raskel hetkel ollakse sama selgrootult vägevama võõra taktikepi alla painduma? Imelik, et me üldse veel imestame, et poliitikute maine on ühiskonnas nii madal.
Erakondadele näib olevat tulemuslikum anda valijatele ideede asemel populaarseid nimesid, kelle poolt hääletada. Erakonnad näevad muljetavaldavat vaeva uute nekrutite värbamisega.
Sel sügisel pole nädalatki möödunud uudiseta, kui ei teatataks mõne tuntud telenäo, sportlase, muusiku, erusõjaväelase, meediategelase või muu tuntud avaliku elu tegelase erakonda astumisest.
See annab tunnistust, et pool aastat enne valimisi on erakonnad kaardistanud võimalikud häältemagnetid. Võime vaid arvata, mis tingimustel või hüvede eest loovutavad tuntud inimesed oma näo mõne erakonna valimisplakatile. Saame teha panuseid, millal ja kuhu mõni neist ära kargab, kui lubatud manna ei osutugi nii roosaks.
Peale liikmete kaaperdavad erakonnad mõnuga üksteise ideid. Nii on IRL oma maksureformiga pugemas Keskerakonna sisse kantud astmelise tulumaksu mõõtu saabastesse.
Reformierakond muutus juba pronksiöö aegu isamaalisemaks kui IRL ja Ukraina sündmuste varjus on sama manööver taas kordamas. Näiteid võiks tuua veel ja veel.
Kui tuntud näolapp on poliitikas kujunenud valuutaks, mille nimel on erakonnad valmis hüvesid pakkuma, siis äkki oleks ausam lastagi poliitikute ülejooksmine vabaks.
Poleks erakondadel solvumisi ega süümepiinu ja ka valija võib olla kindel, et pole petta saanud. Näiteks korra aastas jüripäeval putkaku poliitik kuhu erakonda tahab.
Veelgi parem oleks juurutada jalgpallis kehtiv üleminekusüsteem, kus parimad mängijad on kui tõuhobused laadal, tõmbavad kopsaka rahapaki eest selga uue võistlusvormi ja teenivad endale nime, et järgmisel korral oma nahk veelgi kallimalt turule tuua.
Patroonid on rahul, publik rõkkab ja äri õitseb. Ühtlasi saaks selgeks iga poliitiku turuväärtus. Tõeliselt liberaalne lähenemine, kas pole?

Mõtle, mõtle, ära ütle

Vaid ühe inimpõlvega on info tootmine ja tarbimine saavutanud kosmilised mõõtmed. Kui varem visati võllanalja, et ajalehega saab tappa kärbest ja inimest, siis tänapäeva maailmas on kujunenud väheseid käsitlemisteadmisi nõudvaks, kuid suure purustusjõuga relvaks internetipõhine sotsiaalmeedia.

Mõnikümmend aastat tagasi ei jõudnud kodutanumal lendu lastud emotsioonipurse enne lahtumist pereringist kaugemale, kui, siis piimapukil trehvatud naabrimeheni, äärmisel juhul poesappa või töökaaslasteni ja sinna see ka jäi.

Praegu internetiavarustesse sõrmitsetud hetkeemotsioon võib minutitega teha mitu tiiru ümber maakera. Mida intrigeerivam on Facebooki postitus või Twitteri säuts, seda suurem on tõenäosus, et sõnasabast haarab kinni meedia. Viimane traalib enda tarbeks suure osa uudisväärtuslikust just netiavarustes uidates.
Uuemal ajal paistab, et polegi väga oluline, kas sõnumil on mingi faktipõhi või mitte. Piisab, kui ütlejal on usaldust äratav silmavaade ja ütluses intriigi.
Veerema hakanud lumepall võimendub kiiresti laviiniks, mis niidab jalust nii inimesi kui ka institutsioone. Paljudel ei õnnestugi ennast välja kaevata või osutub enese nime puhastamine vaevaliseks ettevõtmiseks.
Kord internetti paisatud sõnal enam sabast kinni ei saa ja edasine sõltub hoovusest, kuhu sõnum kandub ning millise värvingu iga jagaja ja kommenteerija sellele lisab.
Sama ohtlik on tuulise ilmaga kulupõllu ääres tikku krapsida. Vanarahvaski ütleb, et sauna panin, küla läks.
Kulu põletada on meie riigis keelatud, kuid sama ohtlik sõnapalang on arvamusvabadusena demokraatlikus maailmas inimese kiivalt kaitstud põhiõigus.
Taanlased väntasid paar aastat tagasi mängufilmi «Jaht,» mida hiljuti näitasid ka Eesti telekanalid. Filmiloos ütleb keskealise meesõpetaja kohta tema peale solvunud tüdruk kättemaksuks sõnu, mida täiskasvanud tõlgendavad pedofiiliana.
Tekkinud kumu põhjal kolleegi sotsiaalmeediasse postitatud sõnum ruineeris süütu mehe elu, kogukond ei kõhelnud teda risti löömast ja politsei kahtlustamast. Vaid vähesed lähedasemad inimesed jäid talle toeks.
Ent samasuguseid näiteid sotsiaalmeedia emotsionaalsest pealiskaudsusest ja julmusest pole vaja kaugelt otsida. Septembri algul ilmus Õhtulehes ajakirjaniku blogis verdtarretav hirmulugu Türi linnast, kus võõral inimesel on üksi liikudes vaat et üsna vähe lootust terve nahaga pääseda.
Esimest korda Türil jala maha asetanud naisajakirjaniku pani haavalehena värisema vürtsikaid linnalegendidega pajatanud kohalik kolleeg. Võta sa kinni, palju neist oli tõepõhjaga, kuid kohkunud ajakirjanik kirjutas oma hirmud üles ja riputas kogu ilmarahvale näha. Türi lugupeetud inimestel andis tükk aega seletada, et linn pole päikese loojudes täis võõrale kallale kargavaid verejanulisi kooljaid.
Eelmisel kolmapäeval levis Facebookis hoogsalt ja pälvis Järva Teataja tähelepanu Kuma raadiosse praktikale tulnud ajakirjandustudengi hetkeemotsioon. Neiu nägi kutseharidusekeskuse ühiselamus talle antud toas kõikjal vedelemas krussis karvakesi, mida ta arvas inimese intiimpiirkondadest pärinevaks, ja pidas vajalikuks seda ilmaga jagada.
Tegelikult olid karva­udemed pärit mopiharjast. Kuigi blogipostitus kadus veel sama päeva õhtuks, oli sündinud kahju, mida pärast tuli Tartu ülikoolil Järvamaa kutsehariduskeskusega klaarida.
Kui korra on sind on laulu sisse pandud, ei siis naljalt sealt enam välja saa.
Lihtne on ennast enne mõtlemist väljapaisatud ütlemistega blameerida ja teistele haiget teha. Sõna liikumise kiirus ja leviku ulatus tänapäeva infoühiskonnas sunnib meid üha rohkem kaaluma, mida öelda ja millal rahunemiseks kolmeni lugeda. Sõna jõud on suur ja selle kasutusega kaasneb suurem vastutus kui kunagi varem.

Oskus pidada piiri

Riigi tunnuseks on rahvas, territoorium ja võimu suveräänsus. Kagu-Eestis haihtunud kaitsepolitseiniku juhtumist ilmnes, et maagilist joont, mis teeb suvalisest maalapist riigi, polegi lihtne võsast eristada.

Ükskord nägin ma Venemaad. Ja Venemaa mind.

Mõtteline kriips, mida peaminister septembri lõpus isiklikult võpsikust samblatuttide vahelt otsimas käis, on Schengeni viisaruumi, Euroopa Liidu, NATO ehk kokkuvõttes Läänemaailma välispiir.
Piiriteema ümber on meedias terve kuu käinud äge arutelu. Avalik arvamus sattus paanikasse turvalisuse puudumisest. Jõuministrid kordasid kooris, et piir on täis pikitud elektroonilist pudi-padi ja kuskil näevad-kuulevad monitorist valvsad silmad ja kõrvad kõike. Moodsal piiril polevat tarvis koertega patseerivaid jalgsipatrulle. Seega on piir kaitstud.
Need väited hälbivad endise kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa hinnangust, et Vene eriteenistused treenivat ammu Setumaa külade vahel piiririkkumist. Vahur Kersna tõestas ammu saates «Pealtnägija» piiriüleseid haake tehes, kui lihtne on naaberriiki ehale lipsata.
Kriitikutega liitusid erupiirivalvurid materdades piirivalve ja politsei liitmist, mis olnud viga, mille viljad nüüd mädapaisetena lõhkevat. Mis piir see on, mida piirivalvurid käivad isikliku traktoriga hobi korras võsast pügamas?
Õli valas tulle Eesti Päevaleht, kui märkis, et Venemaaga ratifitseerimata piirilepingu tõttu on meil riigipiiri asemel kontrolljoon, mida polegi vääriliselt välja ehitatud.
See mõjus. Valitsus põristas trummi piiri viivitamatust mahamärkimisest ja väljaehitamisest ning saemehed juhatati metsa.
Piir on inimestele alati korda läinud. Vanim tänini säilinud piiritähis on 2000 aastaga peaaegu 9000 kilomeetri pikkuseks ehitatud Hiina müür, mille mõte oli põhjapoolsed sõjakad hõimud eemal hoida.
750 aastat tagasi leppisid meie maad jaganud taanlased ja ordu kokku, et Järvamaale kindlustusi ei rajata. Sakslased teadsid, et kohe teisel pool maakonna piiriks olevat jõge on Alempoisis üks kindluseks sobilik seljandik, kuhu kerkis Paide, mis peagi neelas väikse naabermaakonna samuti Järvamaaks.
Piiriga oli probleeme ka Järvamaa teises otsas Vargamäel. Tammsaare vaheda sule kaudu teame, kuis Oru Pearu ja Mäe Andres kupitsate pärast kaklesid.
Üleaedsed on ikka üksteise maadele silma heitnud. Naasnud nõukogude võimul oli kiire Eesti küljest Narva-taguse ja Petseri kandi äralõikamisega.
Ei pääsenud ka Järvamaa – kust viimase poole sajandiga ampsas suuri suutäisi Harjumaa, Raplamaa ja mitu raksu Lääne-Virumaa. Seda vihasemalt võitleme nüüd Viljandimaa küljest näpistatud tagasiandmise vastu. See näitab, et omaaegsed piirid ei pruugi kaugeltki olla pühad ja puutumatud. Mis vahe sel on, kas räägime omavalitsustest, maakondadest või riigist?
Raevukaimad näited piiri kaitsmisest meenuvad seoses Berliini müüri või USA-Mehhiko piiri tarastamisega. Kui paarkümmend aastat oli Venemaa ja Ukraina vaheline piir üsna sümboolne, siis verise konflikti tulemusel on ukrainlased asunud ehitama kaht riiki eraldavat müüri ja kaevama kraave, nagu ehitataks keskaegset kindlust.
Saa siis sotti,  kas õigem on ehitada tülika üleaedse vastu võimas plank või paigaldada lisaks paar turvakaamerat. Teise ilmasõja puhkedes põikasid sakslased prantslaste Maginot liinist kerge vaevaga mööda, aga punaarmeelased mässisid end sinelihõlmapidi soomlaste Mannerheimi liini lootusetult kinni.
Eks täitnud Hiina müürgi  mitme tuhande aasta vältel oma ülesannet igati hästi. Ometi tuldi sellest ikkagi paaril korral üle.  Seetõttu on arvatud, et tugeval riigil pole põhjust vallutamatuid  kindlustustusi ihaleda, sest  naabrid ei julge talle kallale tungida. Kui riik jääb nõrgaks, ei aita sel püsida mingisugused kindlused.
Kuutagune piiriintsident haavas meie turvatunnet, misjärel ei tunne ühiskond ennast kaitstuna ega usu, et paar lisakaamerat muudab piiri kindlamaks.
Isegi kui valitsusel on õigus, jääb väheks väitest, et riigipiir on kaitstud. Kodanike turvatunde ja riigi maine taastamiseks peab piir ka välja nägema turvaline ja pidav.

Kui sõdida, siis kõiki leveleid läbides

Suve keskel käisime sõpradel külas. Teleris oli neil päevil palju juttu I maailmasõja alguse 100. aastapäevast ja ajaloo kordumisest Ukraina sündmuste valguses. Küllap uudistest mõjutatuna hakkas 8aastane perepoeg mängu käigus meie 6aastasele pesamunale jutustama vanematelt kuuldud lugu oma II maailmasõjas käinud vanavanaisast. Meie sell mõtles hetke ja küsis: „Kas ta tegi ka kõik levelid ära?“

Tänapäeva laste jaoks on sõda arvutiekraanil pahade nottimine, virr-varr, kus ebaedu korral saab mängu otsast alata. Minu vanemate lapsepõlves leveleid ei olnud. Olen emalt korduvalt kuulnud lugu, kuidas ühel 1941. aasta suvehommikul olid kaevanduslinnas Kohtlas kaevul pesemas lõbusad onud.

Mõned neist pressiti korterisse pere väikesesse elamisse. Sõdurid olid viisakad ja vaiksed, riputasid tulles automaadi varna ja tõid lastele šokolaadi.

Kolm aastat hiljem veeres rinne teisele poole. Uued kostilised istusid söögilauda vintpüss põlvede vahele surutult ja kulm kortsus koorisid küünega keedetud kartulit. Uueks naabriks pressitud politruk sundis vanaisa endaga viina võtma ja õhtul võis juhtuda, et kuraasi täis vabastaja haaras püstoli ja oli õnne, et kuul lendas põrandasse või lakke.

Minu isa töökaaslasteks olid eesti mehed, kelle sõda oli püssi alla võtnud. Kes oli sõja jooksul jõudnud vene väest saksa omasse või vastupidi, kes kogu sõja punaväes kaasa teinud või omakaitsesse kuulunud: ehe läbilõige ühiskonnast, mida võõrade vaenupooled oma mundritesse surusid ja eri rindepooltele pillutasid.

70ndatel oli tavaline, et tööpäeva lõpus tehti „kokkuvõtteid“ ja õhtuks läks jutt aina julgemaks ja valjemaks ning vahel kandusid sõjaaega uitama. Need jutud ei olnud poliitiliselt korrektsed või paatoslikud, mida medalitest lookas veteranid koolilastele rääkimas käisid. Mehed pajatasid enamasti kuidas nad katsusid ellu jääda. Alati kui telerist näidati omaaegset kultusfilmi „Inimesed sõdurisinelis“, kerkis see mundrivärvilt kirju kooslus mu silmeette ja võrdlusse.

Minu põlvkonna jaoks muutus sõda hoomatavamaks 1987. a. sügisel kroonukutset saades, sest meie põlvkonna üheks alternatiiviks oli Afganistaani internatsionaalse kohuse täitmine. Oma minekupäeval marssisime sõbraga komissariaadi uksest kaelakuti sisse ja prahvatasime: „Seltsimees komissar, pange meid ühte, me oleme vennad.“ Vist oli mõistlik mees, sest nii ka läks.

Kes osanuks kodusest hilissügisest Bakuu lennuvälja sumedusse maandudes uneski näha, et juba kaks kuud hiljem puhkeb seal verine arveteklaarimine, sedapuhku aserite ja armeenlaste vahel.

Meiegi lennuväe garnison sattus varjule põgenenud armeenlasi kaitstes öisete piirajate rõngasse, kes nõudsid põgenike väljaandmist. Nädalapäevad pigistasime püssitoru ähvardatud rünnaku ootuses. Pinge langes, kui armeenlased ühel ööl lennukitega kodumaale läkitati.

Võõras mundris, võõral maal nagu paljud eestlased enne mind.

Meie ründelennukid käisid aeg-ajalt tegemas tiire 60 kilomeetri kaugusel asuva Mägi-Karabahhi kohal. Need ei näinud välja õppuste moodi. Küll heideti langevarjudega õppuste sildi all 50 kilomeetri raadiusesse täisrelvis dessantväelaste üksusi, kes pidid omal käel tagasitee leidma.

Ühel õhtul maandus meie lennuväljal eriotstarbeline julgeolekujõudude tumepunaste pagunitega polk, kuid hommikul sõitsid nad Bakuu poole juba sisevägede helepunasete õlakutega. Nii et ei midagi uut ümberkehastumisekunstis, kui põigata Ida-Ukraina sündmusse.

Ärevaid hetki ei kajasta ka minu kooliaegsete semude sõjaväepileti sissekanded. Ometi käis mõni neist miilitsapolguga Bakuus ja Armeenias avalikku korda tagamas või sisevägedes Tbilisis sapöörilabidaid ihumas. Võta sa kinni – Nõukogude Liidu vennalik pere ju omal maal ja omavahel ei sõdinud.

1989. aasta suvel tulin koju puhkusele. Et vanemaid kodus ei olnud, tegin aega parajaks naabrite pool. Naabrimees, eestiaegne ohvitser ja kogu sõja algul punaste, seejärel sakslaste pool läbi teinud ning Eesti rügemendi ülem kolonel Maitla käsundusohvitserina kapteni aukraadis sõja lõpetanud Arved rõõmustas pisaraid pühkides, et tulidki tervena tagasi. Tema emotsioonist peegeldus isiklik üleelamine. Minu põgusad momendid polnud nendega võrreldavad.

ERRi juhatuse liige Ainar Ruussaar märkis hiljuti facebook´is, et nõukaaeg tundus vaatamata külmale sõja maailmade vastaseisule ohutum ja turvalisem kui tänane päev. Kuskil ikka madistati aga tandrid tundusid Eestist kaugel. Eks sama kaugele jäid ka Iraagi või Afganistaani võitlusväljad, kus meie oma kaitseväelased viimastel kümnendil hukkusid või viga said.

Kuni selle aasta alguseni elas meie ühiskond muretult: Eesti ja Euroopa on rahulik paik. Egas XXI sajandil saa midagi juhtuda raiusid sinisilmsemad veel aasta tagasi! Ukraina sõja õudus, kus puuduvad reeglid ja au, paneb paljusid mõtlema, kas peame läbi elama samad katsumused, mis meie vanemad või vanavanemad. Ühtäkki puudutab see meid isiklikult.

Loomulikult on meie esimene valik, et las sõda jääbki laste arvutimängu, kuid kuidas seda seletada agressiivsele naabrile? Tahad rahu valmistu sõjaks tavatsesid öelda vanad roomlased. See mis juhtus, kui ise midagi ette ei võetud, on aastatel 1939-40 järele proovitud.

Läheb tulevikus kuidas läheb, kuid kui kunagi peaks mõnel põlvkonnal põhjust olema käidud sõjamehe teed meenutada, siis parem kuulata neid memuaare, kuidas koos vaenlasele valu anti, kui seda, kuis jälle üksteisele läbi püssisihiku otsa vaadati nagu Eestis just neil päevil täpselt 70. aastat tagasi juhtus.

Juhanist sai jälle Juku

Kooliaasta hakul üllatas üks sõber mind Ameerikast kulutulena maailma levinud jää-ämbri väljakutsega. Varem olin mõelnud, et kui heategevuslik kampaania mind tabab, siis hakkan jonnima nagu Leida Rammo mängitud tegelane filmis «Viini postmark»: «Käsu peale ei ütle mina mitte üht sõna!»
No miks peaks üks täie aruga inimene vastutahtsi ühe ilmamööda laviinina rulluva hulluse käigus saama ämbritäie jäävett vastu pead nagu tegi Toots saunalaval lõdisevale Kiirele ja Tõnissoni kombel raha luftitama?

 

Ajaloolased teavad viidata, et taolise karistusmeetodi mõtles välja tsaar Ivan Julm, kes lasi süüdimõistetu jääkülma veega üle valada ja pakase käes surnuks külmuda. Kes mõistab rohkem lihasehaigustest, räägib, et sahmakas külma vett kraevahele annab aimu, kuidas tolle tõve käes inimene kangestub ja oma keha tunnetab. Aga ikkagi. Mis mõttes keegi ütleb, et pead valama, pead annetama?

Kuid 1. september polnud tavaline päev ja minu esialgne kuraas sõrgu vastu ajada lahtus. Kooliaasta alguse kõnes rõhutas president Toomas Hendrik Ilves, on tarkuse päev on meile kui kokkuleppeline pööripäev. Kuna minugi elu tegi 1. septembril uue jõnksu, siis mõtlesin, et pangetäie jääkülma veega ülevalamine on parasjagu puhastav pööripäevane rituaal uute väljakutsete tähistamiseks. Pealegi, võiks inimene iga päev sooritada mõne heateo ning seeläbi enda ja teiste tuju tõsta.

Küsite, et mis pööripäevas üks keskealine meeshing siin vananaistesuvel pajatab? Ei ma ei pea silmas, mida Järva Teataja eelmisel nädalal oma kodulehel kirjutas. Nimelt ületas uudisekünnise lugu kuidas Järvamaa kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin astus oma kooli pottseppade kursusele ja meelitas sõbra, see tähendab minu, endaga kaasa.

Kui mu mälu mind ei peta, siis ütles mõned aastad tagasi Postimehes avaldatud arvamusloos kirjamees Jaan Kaplinski, et kui keegi veel mõistab oma kätega midagi teha, siis ärgu lasku oskusi kaotsi minna, vaid andku põlvest põlve edasi, sest iial ei tea millal jälle võib käsitööoskusi vaja minna. Ukraina sündmuste valguses, mis ähvardavad uppi lüüa ettekujutust moodsast maailmast, on see mõttetarkus vaat, et prohvetlik.

Need sõnad meeles käisin ma juba mullu Luua koolis õppimas palkmajade ehitamist. Hea on oma kätega osata teha ja kel maal majapidamine, siis ega ilma kõpitsemisoskuseta naljalt hakkama ei saagi.

Ent tagasi kokkuleppelise pööripärva juurde naastes pean ajas põikama juulikuu keskpaika. Mõned päevad peale seda, kui keskmine poeg läkitas mulle rõõmusõnumi IT kolledžisse õppima pääsemisest, saatsin talle vastusõnumi, et ka mina sain sisse.

Kuuldes, et nii mõnigi tuttav eakaaslane mõlgutab õppimismõtteid, võtsin kätte ja läbisin ise suvel Tartu ülikooli ajakirjandus ja kommunikatsiooni erialale kandideerides edukalt kõik testid ja eksamid. Ülikooliõhku nuusutasin viimati intensiivsemalt eelmise sajandi lõpus juurat tudeerides. Olen veel selleaegne laps, kellele loeti peale ühe kiilaneva kitsehabemega onu sõnu: «Õppida, Õppida, Õppida!»

Õigupoolest sain mõtlemapaneva müksu laagerdama juba mullu, kui Eesti Ekspressi eelmine peatoimetaja Priit Hõbemägi, kellega koos sai ajalehtede liidu juhatuses istutud, astus Tallinna ülikooli ajakirjandust tudeerima vaatamata sellele, et omas sarnast haridust Tartust ja on aastakümneid meedias töötanud. Kurioosne on fakt, et Tallinna ülikoolis õpib ta enda koostatud õppekava järgi.

Paljud, kes mind teavad kergitasid kulmu, et miks just seda eriala? Olen ju ajakirjaniku ja suhtekorraldajana töötanud niigi kohe-kohe 25 aastat. Iseseisvuse taastamise järel panustas ajalehtede liit uuema aja ajakirjanike kiirkoolitamisesse kõvasti. Nii olen kunagi kuulanud küll Tartu ülikooli õppejõude, kui Põhjamaade meediagurusid ning ladunud sellega korraliku vundamendi.

Maailm pole 25 aastat paigal seisnud, vaid on kõvasti avardunud. Mul ei ole plaanis himustada aasta õppija tiitlit. Küll on hea oma praktiktilist kogemust sobitada kokku uuema teooriaga ja vaadelda asju teaduslikumast vaatevinklist. Ehk tuleb valmis olla oma varasemate seisukohtade ümberhindamisekski.

Jalga lõikama kipuvad aastakümneid saega rassinud kogenud metsamehed. Liigne enesekindlus ja rutiin uinutavad. Seega on mõistlik nahk toores ja meeled uutele teadmistele valla hoida.

Nüüd on minu kord mõtteline karikas väljakutseks edasi müksata neile, kes on mõelnud õppida ja peljanud ennast liiga vanaks. Tihti öeldakse, et vanemad elavad laste haridusteele pöialt hoides läbi oma täitumata unistusi. Õnneks elame ajal, kus asjad ei pea nii olema. Head kooliaasta algust!

Jätame festivalivaimu Paidesse kogu aastaks

«Käisin just lastele Karedal vanavanemate talu näitamas ja vaatasin mööda sõites, et sind polnud näha,» astus väljasirutatud terekäega vastu teleuudiste ankur Mart.
 Just mõni hetk enne seda olin juttu puhuma jäänud Jaanusega, kes oli elevil õhtul Paide lähistel ees ootavast meenutusteõhtust lapsepõlvesõpradega.
Jaanus ja mina oleme tänulikud olemasolu ja priinime eest 1782. aastal ilmavalgust näinud Jaanile, Öötla Suitsu talu peremehele, kelle poegadest meie kummagi esivanemad põlvnevad.
Juurte poolest omakandimeeste juhuslik kokkusaamine leidis aset üleeelmisel laupäeval Paide Vallimäel arvamusfestivalil. See oli üks selle päeva paljudest kordadest, kui kohtasin vanu tuttavaid, keda polnud ammu silmast silma näinud.

Foto: Amts Leppoja  https://www.facebook.com/jarvamaa

Mõnigi neist, kellega jäin juttu puhuma, tunnistas, et pole elu sees Paides käinud, või imestas, kui mõnus meil siin on. Loodetavasti leiavad nad nüüd põhjuse suurelt maanteelt maha keerata mõni teinegi kord.
Nii on raske hinnata, mis oli arvamusfestivali suurim väärtus. Kas see, et paljud tollel nädalavahetusel Paidet väisanud inimestest tunnetas oma juuri, avastas enda jaoks Paide ja Järvamaa ning siinsed lahked inimesed või sai rääkida oma mõtteid ning ammutada ideid teistelt? Ehk meeldis kohalikele nautida rohkem kogu maa tähelepanu ja näidata oma külalislahkust?
Ilmselgelt oli arvamusfestival paljudele meelelahutus. Edevamad käisid fotograafidele promeneerimas. Muretumad nautisid ärkamist põõsa alla üles seatud telgis. Nagu käiakse Viljandi Folgil või Rabarockil mitte üksnes esinejate, vaid melu pärast ja hooti ründavaid vihmasagaraid trotsides.
Rahvusringhäälingu juhatuse liige Ainar Ruussaar nimetas arvamusfestivali eliidi õllesummeriks, Paide linnapea Priit Värk riigi suvepäevadeks. Märkamata ei jäänud mõnigi vandenõuteoreetik, kelle arvates oli inimeste meelte häälestamisel mängus vaat et illuminaatide hämar käsi.
See näitab, et tõenäoliselt on igal festivali külastanud inimesel, ka mikrofoni haaranud arvajast kuni infolehti jaganud vabatahtlikuni, sündmusest oma vaatenurk.
Skeptikud puurivad süviti. Küsivad, kas aruteludest, tunde ja tunde kümnetes varjualustest räägitust, muutub midagi Eestis paremaks? Usun, et ikka. Kui mitte vahetult, siis alateadlikult kindlasti.
Vallimäel oli mitu päeva lihtsurelike seas liikumas valitsuskabinetitäis ministreid, riigikogu liikmeid, endisi ja tulevasi riigitegelasi, ärimehi, teadlasi, vabamõtlejaid. Kõik hingasid sama õhku.
Paljusid teemalavadel istet võtnuist näeme teleekraanilt või leheveergudelt. Aga kui tihti ilmuvad nad inimeste palge ette ja on valmis kõige ootamatumateks küsimusteks?
Kus mujal sai ministril nööbist kinni võtta ja küsida nõu isiklikule probleemile ning saada inimlikult arusaadav vastus kohe, mitte mõni kuu hiljem kantseliidist kubiseva kirjaga. Selline suhtlemine lõhub barjääre.
Lisaks rääkimisele õpetas festival kuulama. Oluline pole ainult ju monoloogi pidamine, vaid mõistmine, et esineb teisi arvamusi, mis väärivad samuti ärakuulamist ja tunnustamist. See annab ainest mõtiskleda, et samavõrd kui ümbritsevasse kriitiliselt suhtuda, tasub aeg-ajalt endal peeglisse vaadata.
Isegi need, kes neil päevil Paidesse ei sattunud, pidid saama ettevõtmisest aimu, sest polnud tele- ega raadiokanalit, ajalehte, mis poleks ülekannet teinud või kajastanud. Paide kümbles mitu päeva mõnuga kogu meedia tähelepanus.
Üsna ühest suust on kõlanud kinnitusi, et kaks arvamusfestivali ilma kolmandata ei jää ja aasta pärast augustis on Vallimägi jälle läbimõeldud mõttekäikudest tiine.
Mainekujunduslikult oli arvamusfestival Paidele väärtuslikum kui mis iganes kampaania. Aga mõte on sellel siis, kui sama meeleolu kohtame siin ka aasta ülejäänud 363 päeval.
Nähes aga Eestimaa südame igapäevapoliitikas üsna inetuks kiskuvat kaklust ametikohtade, mitte ideede pärast, on minu kõige suurem mure, kuidas hoida elus üleeelmisel nädalavahetusel Vallimäel kogetud vaba ja sundimatu üksteisest lugupidav õhustik. Igatsen kohata seda luksust siin tihedamalt kui korra aastas.

Kileta sõber, et ta ei tikuks vette

Viimastel nädalatel on Eestis uppunud paarkümmend inimest. Kui võtta kokku ennetuskampaania, ametnike ütlused ja meediakajastuste toon, siis jääb kõlama, et inimeste hukkumises on süüdi alkohol, palav suvi ja kindlasti sõbrad, kes ei hoia purjus uljaspäid veest eemal.
Minul kripeldab hingel hoopis küsimus, mida saab igaüks meist teha, et tulla edukalt toime ootamatute olukordadega vees, ja kuidas meil aidatakse inimesi selleks valmistumisel.  Päästeameti kodulehekülje andmetel on eelmise reede seisuga tänavu veekogudesse elu jätnud 47 inimest, mida on ainult kümmekond vähem, kui viimasel kolmel aastal keskmiselt 12 kuu peale kokku. See külm hingus on tänavu puudutanud inimesi igast Eesti nurgast.

Viimase 20 aasta uppumissurmade statistika näitab, et õnnetuste hulk kasvab kuudel, kus sooja on vähemalt kolmel järjestikusel või rohkemal päeval üle 30 kraadi. Laias laastus on pooled vette elu jätnud inimestest olnud svipsis. Valdav osa hukkunutest on mehed, rohkem keskealised ja vanemad.
Keelaks neil suvel veekogude lähedale mineku ära, nagu palavaga piiratakse tuleohu kasvades metsas liikumist?
Siseministeerium on tunnistanud, et veel viis aastat tagasi ei tegelenud keegi sihipäraselt uppumissurmade ennetusega. Päästeamet keskendus teavitustööle põhjalikumalt 2010. aasta algusest.
Viimaste aastate ennetuskampaaniaid vaadates jääb mulje, et inimelude säästmise võluvits on hoida alkohol ja ujumine teineteisest lahus.
Kui 1994. ja 1995. aastal uppus aastas vastavalt 250 ja 204 inimest, siis viimasel kümnendil on halvematel aastatel hukkunud üle saja, viimastel aegadel natuke üle või alla 60 inimese. Ent tänavu on asjad märgatavalt halvemaks pöördumas.
Kas kampaaniad rahustavad ainult ühiskonna kriitikat ja pole tõhusad? Eks ole Tele2 kampaania klipidki Jan Uuspõllu ja Evelin Võigemasti esituses nauditavad, aga telekommunikatsioonifirma äriedus nende mõju ei kajastu. Kahtlen, kas mullused «Tujurikkuja» staaride esitatud sketšid purjusujujatest oma eesmärki täitsid.
Tänavu rõhub kampaania lisaks sõprade vastutusele ja südametunnistusele, mis meenutab kangesti nõukogude armee pedagoogilist praktikat panna ühe indiviidi eksimuse eest gaasimaskidega ümber kasarmu jooksma kogu üksus. Samasugusel viisil loetakse sõpradele sõnu peale ka liiklusohutuskampaanias. Teate ju küll seda kiletamise lugu?
Ligimese järele vaadata on kindlasti mõistlik. Purjus peaga ei tule kehvalt välja ainult ujumine, vaid ükskõik mis muu tegevus samuti. Eks sedagi teadmist tule inimestele kogu aeg meenutada.
Et kõik pole nii mustvalge, näitab juuli lõpus Porkuni järvel juhtunud õnnetus, kus uppus hoopis lõbutsevale seltskonnale kaineks autojuhiks olnud noormees. See tuletab meelde, et pooled uppunud ei ole purjus.
Kindlasti ei piisa uppumissurmade vähendamiseks üksnes alkoholipoliitika karmistamisest või inimeste madalasse vette ja vetelpääste silma alla surumisest, kui inimene ise ei õpi endaga paremini hakkama saama.
Põhjalikumalt süüvides ilmneb, et inimesed satuvad vette minnes surmasuhu, sest hindavad üle oma füüsilisi võimeid. Nad ei tea oma tervislikku seisundit, ei mõista ohte märgata ja hinnata ega oska hästi ujuda.
Alkohol pigem võimendab riske, kui sünnitab neid. Paljalt sotsiaalkampaaniatega kitsaskohti ei silu.
Internetis kolades jäi mulle silma päästeameti viie aasta eest tellitud TNS EMORi uuring inimeste veeohutuskäitumise ning ohuolukorras toimimisoskust.
Uuringu põhitulemuste kokkuvõte ütles, et Eesti täisealistest elanikest 50 protsendil jäi ujumisoskusest ohuolukorras toimetulekuks kindlalt vajaka.
Kuigi 49% elanikest arvas toona, et oskavad uppuja veest välja tõmmata, esmaabi anda ja elustada, hindas enda päästmisoskust ja jaksu ujuda üle tunni järjest ainult 5% elanikkonnast.
Kas keelata inimestel ujumine või õpetada nad ujuma, selles on küsimus. Üks asi on inimeste ohtudest hoiduma meelitada ja hirmutada, teine asi teha ohud selgeks ja õpetada nendega koos elama.
Ei saa loota ainult sellele, et sõber õigel hetkel natist kinni saab. Kampaaniad on tõhusad, kui lisaks hoiatustele jagatakse oskusi, olgu tegu ujumisõppe või esmaabikursustega. Et Juhan ei upuks, tuleb Juku hästi ujuma õpetada. Täiskasvanud inimene on uusi väärtusi tõrksam vastu võtma. Kui riik hindab inimelude väärtust kõrgelt, tuleb neid kursusi lisaks koolides lastele tehtavale korraldada ka täiskasvanutele.

 www.jt.ee/2884471/kileta-sober-et-ta-ei-tikuks-vette

Millal lõppeb teie puhkus, mister Bond?

Lahinguväljadel karastunud keiser Napoleon I tavatses hiilgava strateegina öelda, et ära sega vaenlast, kui näed teda tegemas vigu. Ometi tegi lahingutes võidult võidule sammunud väejuht lõpuks ka ise saatusliku vea, nagu paljud võimsad valitsejad enne ja pärast teda.
Samasuguse prohmaka tegi tule ja mõõgaga Ukraina vastu minnes Venemaa. Nii juhtub, kui alahindad ohvrit, pead ennast ilmeksimatuks, võitjaks sündinuks, vaat, et saatuse poolt väljavalituks.

15 aastat tagasi Venemaal võimule tulnud Vladimir Putin sai juhtida lokkava kuritegevusega, oligarhide haardes oleva majanduslikult ja sõjaliselt nõrga riigi. Venemaa ei suutnud kontrollida omagi territooriumi, rääkimata Nõukogude Liidust pagenud riikidest.
Värske president uputas üsna esimese teona Tšetšeenia iseseisvuse brutaalselt verre. Maailm kehitas vaid õlgu. Sama karmi kätt sai tunda ka oligarhide-kriminaalide maailm, kellelt KGB nägu valitsus riigi tagasi vallutas.

Venemaal on alati karmi kätt ja korda austatud ja Putinist sai põlvili langenud Venemaa hiilguse ja võimu taastaja. Temast peetakse kodumaal lugu ka ilma ajupesuta ja seetõttu on Ukraina sündmuste valguses tavaline venemaalane pimesi propagandale vastuvõtlik ja kiidab heaks kõik, mis talle ette söödetakse.
Sõjaliselt katsetas Venemaa oma masinavärki 2008. aasta suvel, kui torkis relvile keevalised grusiinid. Sõjaväeliste ja paramilitaarsete üksuste koostoimel rebiti välksõjaga Gruusia küljest Abhaasia ja pandi pukki nukuvalitsus, mille ministriks ei peljatud saata Venemaa kodanikke. Maailm kõmistas kõuehäälel küll vastu, aga ei enamat, ning Vene kindralstaap juubeldas.
Kõik töötas õlitatult ja ahvatles Kremli peremeest uut ampsu ahmama. Vene maailm ja selle maapealne kehastus Euraasia liit vajas Venemaa ja Valgevene kõrvale Ukrainat. Ent Vene luure suutis kontrollida riigi valitsust ja jõustruktuure, kuid mitte rahvast.
Euromaidan tõi Ukraina uue valitsuse, mis ei sobinud Venemaa plaanidesse. Kasutades Ukraina keskvõimu nõrkust ja muutusest tulenevat peataolekut riigi eri paigus, korraldas Venemaa Krimmis spektaakli. Ei tea kust ilmunud tundmatud mehikesed lõid relv käes rahvavabariigi, mis igatses saada Venemaaks. Kõik kulges kui õlitatult ja Kremlis jagati medaleid.
Ju arvas Putin, et sama libedalt läheb venemeelse rahvademokraatia istutamine kogu Ida- ja Lõuna-Ukrainas, mis on erinevalt Lääne-Ukrainast kaldu Venemaa poole. Just siin tegi Venemaa suurima valearvestuse.
Naaberriigist mahitatud sõjaline konflikt andis Ukrainale võimaluse riigi sees kiiresti ja üheselt selgeks teha, kes on oma ja kes viiendast kolonnist. Kuigi sõda tähendab sadu kaotatud inimelusid ja hulga tragöödiaid, paljudele kannatust ja vaeva, mõjub see Ukraina riigi tervisele tervikuna hästi. Sõda ühendab rahvast ja kasvatab patriotismi, mis tavatingimustes ei pruukinuks massiliselt avalduda.
Ukrainlastel oli aega end Krimmi ehmatusest koguda ja paari kuuga suudeti kokku panna võitlusvõimeline vägi, mis ei lasknud venemeelsetel relvarühmitustel Luganskist ja Donetskist kaugemale levida. Nagu märkis Eesti suursaadik Ukrainas Sulev Kannike on iga piirkond pannud välja kodumaa kaitseks pataljoni.
Venemaa eksis saates distsiplineeritud regulaarvägede asemel Ukrainasse endises Jugoslaavias või Tšetšeenia konfliktikolletes metsistunud rohkem mõrtsukate moodi võitlejad, kes saatsid rohkem mürske oma selja taha asulate elamurajoonidesse kui ukraina vägede pihta.
Georgi lindi kandjatele oli olulisem toota Vene telekanalitele veriseid katteplaane, mida propagandamasin sai ukrainlaste kraesse serveerida arvestamata, et nii hävitati konfliktipiirkonnas elavate venekeelsete inimeste niigi küsitav toetus. Ka nemad eelistavad rahu ja korda ning Ukraina tuhast tõusnud armee on seda tagasivõidetud aladel pakkunud.
Näha on, et ukrainlaste jaks tagasi võtta viimanegi jalatäis oma maad kasvab iga päevaga. Loodan, et neil jätkub indu sama soojaga välja rookida 20 aastaga riigis vohama löönud korruptsioon ja murda oligarhide dikteeritud majandusmudel ning ehitada üles euroopalik ühiskond.
Ent mis saab Venemaast endast? Eesti vanasõnad ütlevad, et süües kasvab isu, aga ka suur tükk ajab suu lõhki ning küll terav kirves leiab kõva kivi. Rahvamälu tarkus on kogunenud sajanditega ja järele proovitud.
Maailm on veendunud, et Malaisia lennuk tulistati alla ja Kremli peremees vastutab selle eest. Satelliidipildid tõestavad, et Vene sõjavägi tulistab üle piiri Ukrainat raskerelvadest, ehk peab varjamatult kuulutamata sõda. Maailma ja Euroopa riigijuhid räägivad jätkuvalt sügavast murest, mis aga kuidagi ei mõjuta Venemaad oma käitumist muutma.
Kui ka võõra mesitaru kallal käinud karu saab vastu näppe ja tõmbub tagasi, siis nälg ajab ta peagi tagasi pahategudele. Venemaa on jätkuvalt maailmale ohtlik, sest pole teada, millisele naabrile ta järgmisena võib turja karata. Idapiiri taga keegi pattu ei kahetse ja näiteks räägitakse aina valjemini Põhja-Kasahstanist.
Pühapäeva õhtuti telerist järjekordset seeriat legendaarse agendi 007 elegantsest soleerivast maailmapäästmisest vaadates kipub vägisi huultele küsimus: «Millal lõppeb teie suvepuhkus, mister Bond?»

 http://www.jt.ee/2870289/millal-loppeb-teie-puhkus-mister-bond