Rissttuulest sasitud emotsioonid esilinastuselt

Tulin just CC plazast filmi Risttuules esilinastuselt. Halastamatult tõetruud 82 minutit meie rahva kannatustest ja riigi saatusest läbi ühe lõhki kistud ja porri paisatud Eesti pere traagilise narratiivi. Lugu rullub lahti läbi noore pereema kirjade oma armastatud mehele. Film pilt annab toonase õhustiku ja emotsioonid edasi karmilt ja ülepakutud teatraalsuseta, ilmselt täpselt nii nagu see tegelikkuses olidki.

Küüditamisest on ennegi filme tehtud nagu on filmiloojad varemalt katsetanud mustvalget pilti ja tardunud osalistega filmikeelt. Konkreetse loo puhul suurele linale kuvatud must-valget, hetkesse takerdunud nukrus ja jõuetu valu ei jäta kedagi puudutamata. Ent seda mõistab ilmselt paremini rahvas, kes selle ise ajaloos üle on elanud.

Isad kuklalasuga tapetud, emad Siberis kolhoosiesimehe poolt vägistatud, lapsed karmis kliimas haigustese või nälga surnud... Kas saab olla alistunutel suuremat alandust?
Toonased eurooplased arvasid, et XX sajandil pole selline kurjus ja häving võimalik. Ikkagi tsiviliseeritud maailm! Miks keegi politseid ei kutsunud küsisid nad lihtsameelselt.

Ka täna ahmivad paljud Ukraina sündmuste valguses õhku, et mis mõttes? XXI sajandil ju nii ei tehta!!! Aga see sama kurjus on Idas endiselt alles ja enam sugugi mitte uinununa, arvaku maailm sajandite või milleeniumite vahetumisest mida iganes.

Filmiloojate kiituseks pean mainima, et ekraanil ei märganud ma pea ühtegi tuttavat ega tuntud nägu. Nagu oleks pööningult leidnud hoolikalt peidetud pildialbumi unustusehõlma vajunud nägudega.

Kaamera siuglemine hetkesse tardunud inimeste vahel lõi mulje nagu filmivaataja ise oleks oma keha hüljanud ja omandanud võime vaimuna ruudulauale paigutatud malendite vahel liikuda. Filmi lõpus hõõrusid inimesed pimedas saalis samasuguste, ekraanilt peegelduvate tardunud varjudena silmi, ilmselgelt niiskeid.
Andke filmi loojad andeks, et ma ei tulnud esilinastusele järgnenud vastuvõtule, kuigi tiitritest oma nime tänatute seast leida oli südantsoojendav. Järelikult sai õigel ajal õigele asjale õlg alla pandud. Kuid kinost koos teiste vaikijatega tänavale astudes muretuid ja rõõmsaid inimesi linna õhtusäras vadistamas nähes tekkis tahtmine pisut oma mõtetega kahekesi olla.

Olen nõus, et seda lugu sünnib noortele näidata õppefilmina, et vahest lihtsakoeliselt käsitletud ajalugu saaks mitmekihilisema ja isiklikumat laadi tähenduse. Et mõista, et tänane muretu päev ja vabadus olla ning teha mida hing ihkab, ei pruugi olla iseenesestmõistetav ja igavene.

Kas arvamusfestivali Eesti Mõte jõuab valitsusse?

Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt väheneb Eesti elanikond 2040. aastaks 125 000 inimese võrra ja Järvamaale jääb kolmandik praegusest ehk 21 000 inimest. Äratuskell on helisenud: prognoos saab reaalsuseks, kui vanker veereb praegust rada pidi ja me midagi ette ei võta.

Kui mõned aastad tagasi Võrumaa Misso vald kutsus inimesi maale elama, peeti seda avantüristlikuks katseks jõge teistpidi voolama panna. Vald pakkus elamiseks tühjaks jäänud talusid ja abistas uusasukaid sisseseadmisel ja kohanemisel. Misso saavutas soovitu, sest mitte kõik inimesed ei taha elada linnas ja otsivad oma lastele rahulikku ja looduslähedast elukeskkonda.

Õigupoolest saavutas mõne aasta eest ilma suurema meediakärata sarnase tulemuse minu kodukandis Esna, Vodja ja Põhjaka mõisa omandanud Hannes Tammjärv. Esmalt mõisadele eluvaimu sisse puhuma tulnud noored inimesed said julgustust ja tuge jääda peredega paikseks ja elatavad end täna väikeettevõtlusega.

Roosna-Alliku vald sai üle Eesti kuulsaks, kui müüs Viisu külas nagu sooje saiu majatäie kortereid ühe euroga tükist. Aastaid tühjana seisnud maja korda tegemine võtab aega ja raha ning tahet ühiselt pingutada. Skeptikud kahtlevad, kas uutel omanike tuhin niikaua kestab? Vald on neile nõu ja jõuga abis ja usub, et ettevõtmine õnnestub.

Paari nädala eest mõlgutati Türi vallas kas ja kuidas oleks võimalik peresid ning ettevõtlikke inimesi suurtest linnadest Türi valda elama meelitada.

Minu koduvald Kareda, mida mitmed kohalikud omavalitsustegelased on varjamatult nimetanud väikseks ja mõttetuks, on ometi ainsana suutnud selle aasta 2 kuuga ealnikonda kasvatada, samal ajal kui kõik teised omavalitsused on rahvast kaotanud.

Üksikud näited maad taashõivavatest pioneeridest on tõestuseks, et ka suurtest linnadest eemal on elu võimalik ja hullud ideed ja algatused annavad lokaalseid tulemusi. Ent suures plaanis ei suuda nad kahjuks mõjutada üldist väljarännet, kui riik läbimõeldud hoobadega seda ei pidurda. Minejaid on kordades rohkem kui tulijaid.

Eesti kontekstis on Järvamaal ideaalne asukoht, kust igasse riigi nurka on sarnane vahemaa. Suured tootmis- ja logistikaettevõtted kaaluks Järvamaale kanna kinnitamist, kui siin oleks piisavalt potentsiaalseid töötajaid. Inimesed jälle tuleksid siia, kui maakonnas oleks pakkuda piisavalt hästi tasustatud tööd.

Nokk kinni, saba lahti. Tekkinud on surnud ring, kust ettevõtjad, omavalitsused, ammugi inimesed omal jõul läbi ei murra. Üksi haldusreformiga riigis elujärge ei paranda. Tarvis on riiklikult läbimõeldud toetusmeetmeid, mis soodustavad mitte ainult elustiiliettevõtete teket, vaid suurte sadadele inimestele tööd andvate firmade kanna kinnitamist.

Paidesse mullusele arvamusfestivalile söendasid Eesti Mõtte üle arutlema tulla üksnes kaks erakonna esimeest. Sotse juhtiv paidekas Sven Mikser nimetas toona massilist väljarännet ning külade tühjenemist suureks probleemiks, millele vastu seismine peab saama prioriteediks.

IRLi esimees Urmas Reinsalu, keda Marju Lauristin on tabavalt nimetanud nooreks inimeseks, kes räägib nagu Ivan Orav, maadles Mikserile vastu arvudega, mis seda teemat võimalikult tühisena näitaksid. Selle valguses tahan täna küsida lahkuvalt kaitsemisitrilt: ”Mis kasu on Eestile kaitsevõimele 44 tanki soetamisest, kui tankistid Soomes või Norras traktoristidena töötavad?”

Kas Toompea poliitikud uues võimukoalitsioonis on lõpuks valmis tunnistama, et haritud ja tööealiste inimeste pidurdamatu väljavool riigist ei ole mitte edulugu, vaid Eesti riigi tragöödia, et mitte öelda suurem oht riigi püsimisele kui ettearvamatu naaber?

Mitmed targad pead on hoiatavalt lohutanud, et Eesti maad on nii head, et kui me ise ei taha seda asustada, siis vaevalt need tühjaks jäävad. Iseasi, kas me enam siis eesti keelt kuuleme.

Neil päevil võtab Reformierakonnast ja sotsidest moodustuv uus valitsus üle riigi juhtimise. Peaministrikohast loobunud Siim Kallas soovis uude koalitsiooni arvamusfestivali vaimu, mida lubatakse ka ilma temata edasi kanda.

Nii nagu inimesed lähevad ära paremat elu otsides, tulevad nad Eestisse tagasi siis, kui siin on tööd ja väärilist palka. Jutt meie kaunist loodusest, värskest õhust ja turvalisest keskkonnast ei maksa seni midagi.

Olen tüdinud riigi kõige kõrgemal tasemel lausutud jõuetust vabandusest, et tühja sellest, et tuhanded inimesed otsutavad lahkuda, ehk tulevad nad kunagi tagasi. Tänase mõtteviisi jätkudes ei nad tule. Minekut on kaalutud pikalt ja kibedusega ning alles võõrsil kogetakse, mis tähendab ühiskonna hoolivus ja elamisväärne elu.

Riigil, omavalitsustel ja ettevõtjatel koos ühiskonnaga on vaja aktiivselt otsida sisulisi lahendusi ja meetmeid. Täna peaminisriks vannutatud Taavi Rõivas ütles, et riigi edu peab jõudma iga kodanikuni. See annab lootust, et eelarvetasakaalu kummardav statistilise heaolu valitsus asendub sotsiaalselt sidusa valitsusega. Ilma irooniata.

Venemaa unistab globaalsest Slaavi impeeriumist

Krimmis kulmineeruvad sündmused ei ole otsustava tähtsusega üksnes Ukraina riigi püsimise seisukohalt, vaid on kujunenud kristliku taustaga Lääne ja Ida mõtteviisi globaalseks jõukatsumiseks.

Kaude võib Ukrainas möödunud aasta lõpus tuure kogunud ja veebruaris lahvatanud Lääne ja Ida konflikti juuri otsida 1600 aasta tagant, kui Rooma impeerium lagunes kaheks. (Lääne-)Rooma keisririigi pärand pani aluse tänasele euroopalikule mõtteviisile ja väärtustele, millele tugineb Euroopa Liit, USA, Kanada ja Austraalia.

Seevastu Ida-Rooma ehk Bütsantsi keisririik, mis püsis kristliku ja peale suruva islmaistliku maailma piiril kuni XV sajandini, väärtustas diplomaatias jäika joont, mille tööriistadeks oli salakavalus, sõnamurdlikus, naabrite omavahel tülli ajamine ning oma hiilguse ja mõjuvõimu demonstreerimine.

Üle tuhande aasta tagasi jõudis Bütsantsi keisririigist Venemaale ortodoksne ristiusk ja koos sellega riigi valitsemise kultuur, mille järjepidevust on rõhutanud paljud Vene juhtid läbi aegade tänapäevani.

Üsna selgepiirilisemalt joonistub välja Venemaa praegune siht likvideerida XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof ehk taastada impeerium oma hiilgeaegade piirides ning nihutada oma mõjuvõimu piire võimalikult kaugele. Kui ei saa heaga, ehk endisi liiduvabariike esmalt SRÜsse ja seeläbi ühtsesse Euraasia tolliliitu kaasates, siis proovitakse eesmärk saavutada jõuga.

Praegu kasutatakse Venemaa laienemise ettekäändeks vene rahvusest inimeste õiguste kaitsmist väljaspool riigi piire. Juba on sellesse retoorikasse lisandumas vene keelt rääkivad inimeste kaitsmine. Silmas ei peeta üksnes lähemaid hõimurahvad, vaid kõik keelt valdavad inimesed sõltumata rahvusest.

Kaugel pole aeg, kus Venemaa võtab endale õigus rääkida kõigi etniliste slaavlaste nimel Balkanist Kesk-Euroopani. Eks kaitset vajavad 5 miljonit venelast Saksamaal, miks mitte ka miljonid teisel pool ookeani. Asjaosaliste endi käest muidugi seda ei küsita.

Asjata ei võrrelda Putinit Hitleriga. Venemaa praegusest käitumisest kumab sajandivanune rassiteooria, kus aarialased on asendunud slaavlastega, kel on väljavalitud rahvana õigus püss käes sekkuda kuhu iganes, valitseda kui mitte maailma, siis esialgu Euroopat. Kolmandast Reichist on maha kirjutatud ka propaganda kuldreegel, mida maailmale esitatakse – mida suurem vale seda usutavam.

Ütlus, kes valitseb Ukrainat, see valitseb Euroopat kõlab täna täpsemini kui kunagi varem. Müütilise slaavi riigi loomise idee taustal on määrava tähtsusega slaavlaste kuulsaima linna, iidse Vana-Vene riigi pealinna ja hälli, Kiievi tagasivõtmine. Seega on Krimm vaid samasugune testpolügon maailma reaktsioonide ja vastupanuvõime testimiseks nagu oli Gruusia kuus aastat tagasi.

Minu Krimm 1981. a. All paremal nurgas.

Näiliselt iseseisev ja diktaatorlik Valgevene on Venemaa käpa all. Ukraina oli kuni eelmise aasta oktoobrini vaikselt ja kindlalt libisemas sama teed. President Viktor Janukovitsi ülesanne oli Ukraina tüürimine Venemaa rüppe. Ukraina riigiaparaat oli läbi imbunud Vene riigi alamatest, kes agentidena töötasid selle nimel.

Ukraina sündmused on mudeliks kahe vastandliku mõtteviisi põrkumisest. Läänepoolsem osa riigist on katoliikliku taustaga ja hoiab Euroopa poole. Ortodoksne Ida- ja Lõuna-Ukraina tunneb sümpaatiat Venemaa vastu.

Liiga lihtsameelne on arvata, et ukrainlased üksi ilma kõrvalise abita neli kuud Kiievis Euroopast Vene rüppe keerata otsustanud türanniale vastu panid. Piisab, kui märgata, et kogu selle aja vältel oli opositsioonilisel Maidanil kümnetele tuhandetele inimestele kaetud rikkalik toidulaud, mis hinnanguliselt maksis 45 miljonit grivnat.

Esialgu on Venemaale arvestavat vastukaalu pakkumas USA. Euroopa riigipead räägivad esialgu paraku sama palju ja tegutsevad sama vähe kui 1938. aastal, mil Hitler alustas Euroopa südames saksakeelse vähemuse kaitsmise sildi all naaberriikide allaneelamist. Euroopa Liidu nõrkus on poliitline killustatus ja Venemaaga läbisaamisele rajatud majandus.

Maailmas käib globaalsete jõujoonte ümbermärkimine. Ukrainas elavate rahvaste ühtehoidmisest sõltub kas joon tõmmatakse piki Ukraina idapiiri, keset riiki või mööda läänepiiri. Krimmis ja Ida-Ukrainas toimuv näitab, et rajatav impeerium püsib brutaalsel jõul, kus teisitimõtlejad pekstakse vaikima ja muud rahvused tallatakse maha.

Eks öelnud Suurbritannia legendaarne peaminister Winston Churchill prohvetlikult, et tuleviku fasiste kutsutakse antifasistideks.

Ukraina sündmused tõendavad, et Venemaa naabritel ja nende naabritel on põhjust kokku hoida, et vältida ennustusmängu „Kes on järgmine?“ Venemaa on taaskord näidanud, et rahvusvahelised lepped ja kohustused on esimesel sobilikul juhul rikkumiseks ning neid ei takista diplomaatide näpuviibutused, vaid üksnes reaalne tugemam jõud.

„Хай живе вільна Україна“* hüüdis mu sõjaväekaaslane, kellega me koos keset Aserbaidzaani 1987. aastat ära saatsime. Sergei oli pärit Dnepropetrovskist, Ida-Ukrainast. Sestap usun, et ukraina elanikel on sõltumata kodusest keelest südikust suurte mängu sekkuda ja kaitsta riigi territoriaalset terviklikkust ning säästa maailma järjekordsest diktaatorist.

Praegu on Venemaa oluliselt nõrgem, kui välja paistab ja teda on võimalik peatada. Mõne aasta pärast kes teab. Ei tahaks, et mitu järgmist põlvkonda peab otsima lohutust ajaloost, mis näitab, et ükski impeerium ei püsi igavesti.

10. märts 2014

Aastas on 365 naistepäeva, küllap ka meestepäeva

Eesti rahvaarvust üle poole moodustavad naised. Ent kui vaatame naiste osakaalu ühiskonna asjade suunamisel kasvõi riigikogu ja valitsuse näitel, siis leiame kõrgeimast esinduskogust vaid 20 protsenti naisi. Valitsuse koosseisus on praegu vaid üks naine.

Põhjamaades, kellega me tihti ennast võrrelda armastame, on naiste aktiivsus ühiskondlikus elus oluliselt kõrgem ja parlamendis on naiste osakaal 40 protsendi ringis. Isegi islamistlikus Jordaanias, kus naise roll meie arusaamadest veelgi enam erineb, on riigi esinduskogus naistele eraldatud 150st kohast 15.

Põhjamaades pole aktiivsete naiste hulk punnitatud proportsioon, vaid loomulik osa demokraatlikust elukorraldusest, kus inimesed sõltumata soost tunnevad vajadust poliitilises elus kaasa rääkida ja nende sõnumid kõnetavad valijaid.

Meie naabrid soomlastel, lätlastel ja leedulastel on ette näidata säravad ning väärikaid naispresidente ja Balti naabritel ka peaministreid. Eestil on kõrvale seada küll riigikogu esimees, aseesimees ja pooled eurosaadikud, kuid ikkagi ei anna see võrdväärset mõõtu välja.

Kaasaegse Euroopa ülesehituse üheks nurgakiviks on sugudevaheline võrdõiguslikkus, mille poole püüeldakse igas eluvaldkonnas. Paraku peavad statistika austajad tõdema, et Eesti on soolist võrdsust ilmestavate näitajate poolest viimastel aastatel teinud pigem tagasiminekut.

Eesti poliitmaastik on karm, kus oma koha eest päikese all võideldakse küünte ja hammastega. Küllap ei ole naised harjunud selle pidevalt erutunud kukepoksijate retoorikaga, millega meeskolleegid omavahel suhtlevad.

Piisab kui meenutada, kuis rahandusminister Jürgen Ligi avalikult ärritus arvamust avaldada söendanud erakonnakaaslase Kaja Kallase peale turtsatades, et tal on tavaliselt vaid suured ilusad silmad ja kinnine suu.

Macholik käitumine reedab põlgavat suhtumist naistesse, mis ei tee au ühelegi härrasmehele. Laiemas plaanis aga sobib iseloomustama seda, kuidas paljude poliitikute seas arvestatakse soost sõltumata teiste inimeste ja nende arvamusega.

Kalestunud ja arrogantse poliitilise suuna kõrvale saavad just naised tuua tasakaalukamat ja pehmemat sõnakasutust, kui soovite, siis teist suhtluskultuuri.

Paradoksaalsel kombel aga ei vali suurem osa naisvalijatest oma sookaaslasi, vaid usaldavad enda eest kõnelema mehi. Kui vaadata valimistulemusi, siis riigikogu valimisel kogusid muljetavaldava häältesaagi naiskandidaatidest üksikud.

Kaasaegse maailma üks tugevaimaid naispoliitikuid Margaret Thatcher suutis küll tõusta Briti peaministriks, kuid ei suutnud pälvida sookaaslaste tugevat toetust. Sama risk on igal teisel naispoliitikul.

Praegust olukorda ei saa tasakaalukamaks muuta käskude keeldude ega kvootide kehtestamisega. Seda olukurda saavad ennekõike muuta naised ise ennast inimese ja isiksusena maksma pannes. See tähendab nende aktiivsemat sekkumist aruteludesse ja paremate argumentide esitamist, kuni tekkib autoriteet ja sellega koos inimeste tunnustus.

Kindlasti ei saa see olema kerge, sest meie maanurgas kehtivad konservatiivsed mõttemallid on juurdunud inimestesse aastasadade jooksul. Nende muutmine käib kohati visadusega, mis on võrdne tilkhaaval kivisse augu uuristamisega.

Kui edumeelsem osa maailmast on naiste toomisega ühiskondliku elu keskkpunkti tegelenud viimased 100 aasta ja rohkemgi, siis meie pole kogu aeg nii järjepidevad olnud. Ent miski peale meie endi, ei takista seda vahet tagasi tegemast.

Õigupoolest ei peaks valija tulevikus sedelit urni laste kaaluma kas ta hääletab naise või mehe poolt, vaid selle poolt mõtted ja teod on rohkem meeltmööda. Võibolla on mõnigi kord meie liiga karuse poliitika taga ülemääraselt meesotsustusi ning liiga vähe naiselikku vaistu ja ettenägelikkust.

3. märts 2014

Omavalitsusi tuleb värskendada koos riigireformiga

President Toomas Hendrik Ilves heitis äsjases iseseisvuspäeval peetud kõnes poliitikutel ette kõhklusi riigis läbi viia suuri reforme. Üks markantseim näide on pikki aastaid kestnud suutmatus kokku leppida uues, Eestile optimaalses halduskorralduses.

Vabariigi aastapäeva eel juhtisid haldusreformi läbiviimise vajadusesele jõuliselt tähelepanu kunagised ministrid Raivo Vare, Jaak Leimann ja Jüri Raidla, kelle manifestiga on liitunud hulk ühiskonnategelasi.

Õigupoolest meenutab haldusreformist rääkimine juba vana armsat aga räbalaks kulunud plaati, mida iga paari aasta tagant ettevaatlikult grammofonile asetatakse ja seejärel taas riiulile tolmama tõstetakse. Takerdumise põhjuseks on enamasti poliitilised erimeelsused ja erakondade hirm potentsiaalseid valijaid kaotada. Pea igal aastal on ju valimised ja reitinguid jälgitakse hoolega.

Mõneti võib nii presidendi kui manifestantide avaldust võtta, kui jõulist toetust regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri riigikogule esitatud seaduseelnõule haldusreformi käivitamiseks. Ent teada on ka praeguse valitsuse juhtpartei sügavalt skeptiline hoiak, mida jõudis juba värskendada Andrus Ansipi järel peaministritoolile tüüriv Sim Kallas.

Ega Järvamaalgi selles küsimuses üksmeelset entusiasmi ole. Mäletame hästi, kui sügisestel valimistel debateerisid kõik Paide linnapeaks kandideerinud kohalikud liidrid õhinaga Paide rollist olla liitumiste eestvedaja. Mitmed vallad heitsid naabritele silma.

Tänaseks on Paide linnavõim oma hinnangutes muutunud väga sõnu valivaks ja teisedki maakonna omavalitsused on teema kalevi alla sokutanud. Rehmatakse käega, et küll seegi liitumistuhin Toompeal üle läheb täpselt nagu eelmisedki.

Ometi oleks Paidel ideaalne võimalus ennast maakonna liidrina kehtestada ja valitseva koalitsiooni baasil tegutsema asuda. Nende erakonnakaaslased juhivad paljusid potensiaalseid liitumise osalisi ja omadega on kergem jutule saada.

Järvamaale oleks hea Türi kõrvale Paide ümber teise suure tugeva omavalitsuse tekkimine, kuigi regionaalministri kava näeb veel võimalike vallakeskustena ette Koerut, Aravetet ja mõõndustega ehk Järva-Jaanit. Tundub nagu oleks tõmbekeskuste määramisel oluliseks kuhu inimesed poodi käivad.

Skeptikud ütlevad, et ega liitumine kohaliku elu edendamiseks raha juurde anna, sest seda napib drastiliselt alates masust, kui keskkvõim omavalitsuste tulubaasist suure ampsu omale haukas. Ka ei loo pelgalt uute piiridega kaartide joonistamine uut kvaliteeti.

Olen sellega päri. Ent usun, et suur omavalitsus suudab piirkonna elukeskkonda arendada efektiivsemalt kui mitu väikest. Täna käib omavalitsustes justkui võidurelvastumine, kus mõnekilomeetriste vahedega ehitatakse riigi ja Euroopa tõukefondide raha toel kalleid objekte unustades küsida kellele seda tehakse. Inimesi on ju maale jäänud vähe. 2013. aastaga lahkus Järvamaalt üle 900 inimest. Ma ei imesta, kui tänavu ja järgnevatel aastatel äravool sarnases tempos jätkub ning sellele faktile tuleb adekvaatselt näkku vaadata.

Nii jäävad hulga rajatisi paratamatult kahaneva elanikkonnaga omavalitsuse kaelale koormana, mis sööb halduskuluna suure osa eelarvest ega jäta vahendeid oluliste teenuste osutamiseks. Suurvald kaaluks ehitamise asemel ehk tõhusasse ühistranspordi panustamist, mis võimaldaks inimestele teenuste järele liikuda kuhu vaja.

Arvan, et siiski on praeguse kava järgi välja hõigatud liitumine poolik lahendus ja sellisel kujul 10 aastat hiljaks jäänud. Oleme 20 aastat ehitanud riiki Lääne-Euroopa mudeli järgi, kus on asusustustihedus on 10 korda suurem, kui meil. Aina enam on näha, et selleks luksuseks pole meil majanduslikku võimekust ja aus on tunnistada, et ei saa ka olema.

Äkki oleks nutikam joonduda hoopis Islandi järgi, kus territoorium üle kahe korra Eestist suurem ja rahvast neli korda vähem? Kus pikkade vahemaade ja looduslikelt raksete oludega eraldatud piirkondades inimesed saavad paljude asjadega hakkama kogukonnale tuginedes ega eeldagi riigilt võimekust igas olukorras kohal olla ja appi tulla. Ent riik aitab efektiivselt just seal, kus seda vaja. Näiteks ostab vahatahtlikele päästetehnikat jms.

Põhimõtteliseks elukorralduse muutuseks, mis oleks praegusega võrreldes Eestile kui tervikule jõukohasem, saame valmistuda ainult siis, kui haldusreform on osa riigireformist. Tegelikult painavad riiki samad probleemid aga nende viljad lihtsalt avalduvad pisut hiljem.

Mõistlik on seega poolikute lahenduste asemel võtta käsile läbimõeldud Eestile omase ja sobiliku mudeli välja töötamine. Muidu teeb seda elu ise niikuinii ja nagu ajalugu meie ajalugu näitab: kellegi teise kätega.

26. veebruar 2014

Eesti Aiakese noppimata viljad

Võimalik, et Eesti Aiakese külas raskest tuberkuloosist paranev kirjanik Anton Hansen Tammsaare aimas hommikul maja trepilt mäenõlvu palistavatele kaasmaalaste talude karjamaadele avanevat imelist vaadet nautides ette, et sajand hiljem on see idüll jäädavalt kadunud.

Esto Sadokis ajal, mil buldooserid alles radu sisse lükkasid.

Täna laiuvad aasadel, kust järvamaalaste hingelaadi klassikaks kirjutanud sulemees ammutas inspiratsiooni lühijutu „Poiss ja liblikas“ tarvis murdmaarajad, slaalomitrassid, suusahüppetorn ja kihab olümpiaküla melu.

Tammsaare jutustus kirjeldab kuidas oma mõtlematuses liblikat taga ajades tallas loodust armastav poiss puruks kõik tema teele jäävad lilled. Sarnaselt talitas üle kümne aasta tagasi sinnakanti puhkusele sattudes Venemaa president Vladimir Putin Peter I kombel kanda maasse lüües, et maaliline küla olümpialinnaks muuta.

Roosa pere talust sai slaalomirada. Obermannide karjamaal kõrgub suusahüppetorn, mille jalamil peeti reedel suurejooneline mängude avatseremoonia. Nii võisid minu Kaukaasia sõdade järel Venemaale väljarännanud ning läinud sajandi 20ndatel tagasi pöördunud ja Järvamaale asunud sugulaste järglased olümpiamängude avamist vaadata hoopis kodusema pilguga. Küll maailm on ikka väike.

Ilma naljata võib öelda, et Venemaa võimsuse tõestuseks kosmiliste summade eest, mida võib võrrelda Eesti 10 aasta riigieelarvega, loodud olümpiamuinasjutt on rajatud eestlaste maadele. 127 aastat tagasi kodumaalt parema elu otsingutele rännanute poolt Krasnaja Poljana serve asutatud Eesti Aiakese külas võisteldakse kõigil olümpiamängude suusaaladel ja asub sportlasi majutav olümpiaküla.

Ka Adleris ehitatud uisustaadionid asuvad kunagistel kaasmaalastele kuulunud maadel. Tasub meenutada, et veel 100 aasta eest oli Sotshi linnakodanikest eestlased venelaste, kreeklaste ja armeenlaste järel suuruselt neljas etniline grupp.

Ent ajaloo keerdkäike arvestades ei maksa unustada ka, et Eesti Aiake ja mitmed eestlaste külad tekkisid Kaukaasiasse pärast veriseid sõdu, mille tulemusena Vene tsaaririik hävitas tšerkessidest põlisrahva. Vähesed pääsesid mägedesse pakku ja pagulusse. Viljakaid maad asutati mujalt ümberasunud kolonialisidega.

Kaasajal on ajalugu mõneti kordunud ja sedapuhku on suurriiklike ambitsioonide teerulli alla jäänud Eesti Aiake ja sealsed eestlased. Küla ise jäi küll puutumata, kuid karja-, heina ja põllumaad tuli vaidlemata loovutada riigile ja vana küla ümber ehitati linna mõõtu suusakuurort. Maade eest saadud kompensatsiooni eest kolisid paljud mujale ja eestlaste järeltulijaid on kohapeal jäänud hõredamaks.

On peaminister Andrus Ansipi osalemisega olümpia avatseremoonial kuidas on aga kohalike eestlaste jaoks on kodumaa tähelepanu ja kohalolu neil päevil väga oluline. Kahel olümpiaeelsel suvel sealkandis käinuna tean, kuidas olümpiapalavikus suurehtus seda kanti on räsinud. Teadmine, et neid pole unustatud hoiab eestlust sellel maalapil veel elus.

Erinevalt tšerkessidest, kelle mainimist olümpia ametlikus kontekstis välditakse, on kohalikud eestlased olümpia ettevalmistusega tihedalt seotud. Punasel lagedal sündinud Jüri Reiljan juhtis Venemaa regioonide aseministrina ja läinud novembrist ehitus- ja elamumajandusministri asetäitjana olümpiarajatiste ehitamist. Tema isa Ugo on kohaliku eesti vaimu kehastus.

Eestlasi leiab mitmete kohalike ehitusettevõtete juhtkonnast aga ka keskkonnakaitsjate leerist, kes protestisid looduskaitse all olnud piirkonna ohverdamise vastu. Kolmel suvel osalesid üliõpilased Eestist, mõned ka Järvamaalt, ehitusmalevlastena Adler-Eesti-Aiakese raudtee ehitusel.

Ent nii nagu Sotshis müüdavas turismiteatmikus mainitakse põgusalt Tammsaare majamuuseumit lisades, et tuntud on kirjanik vaid eestlaste endi hulgas, nii ei lase Vene riigi hiilgust sümboliseerivad olümpiamängud märgata eestlaste rolli rohkem, kui on lugeda Eesti Aiakese peatänava nimest - Estonskaja.

Eelneva taustal on kahju, et arvestades meie talispordialade hetkesisu, pole Eesti sportlastel kohalike kaasmaalase kaasaleamisest palju abi. Eesti Aiakeses on suurimad shansid poodiumikohti võtta Kanada eest suustataval väliseestlasel Lenny Väljasel. Mis saaks veelgi sümboolsemalt ja ilmekamalt kokku võtta meie rahva keerulist saatust?

Aga lootma peab. Sestap hoian viimase hetkeni pöialt, et lisaks duubelvetsupottidele ja Grete Gaimi kontaktläätsedele tekitab meis elevust ka Eesti sportlaste „koduseinte“ toel sooritatud eneseületus.

Äkki siiski keegi ulatab noppima Eesti Aiakese kirkamaid vilju? Nagu praegu Eesti Aiakeses viibiv teine Vargeamäe kandi mees Jaak Mae märkis, on tingimused sportlastele ideaalsed.

10. veebruar 2014

Riigigümnaasium on enamat kui kinnisvara

Kirg, millega viimastel kuudel lahatakse Paidesse rajatava riigikümnaasiumi võimalikke asukohti, on fookussesse tõstnud kinnisvara ja tahaplaanile surunud koolireformiga kaasnevad muud küsimused.

Valimiste eel tagasihoidlikult susisenud teema, sai läinud sügisel uue koalitsiooni sündides tardumusest üle. Oli ka tagumine aeg, sest neljas maakonnas töötab juba viis riigigümnaasiumi ning enamikus maakondades on kokkulepped sõlmitud ja projekteerimine või ehitust käimas.

Lahtisi otsi on palju

Viimasel kolmel kuul on Järvamaa riigigümnaasiumi asukoht meedia pealkirjades hüpanud Paide kesklinna gümnaasiumist ühisgümnaasiumisse, sealt kutsekooli juurde ja isegi kutsekooli. Kuni läinud nädalal võitis koalitsiooniüleselt Paide linnavolikogu istungil kõikide liikmete südamed Kersti Sarapuu ettepanek valida kooli asukohaks maja, kus gümnaasiumihariduse andmine 105 aastat tagasi sai alguse.

Posti tänava vana gümnaasiumihoonele, mida paljud mäletavad pioneeride maja või raamatukoguna, esialgse funktsiooni tagasiandmise poolt räägib sellega kaasnev laiem positiivne mõju vanalinnale. Teiseks toob kool elu vaikellu sumbuvasse vanalinna ja päästab kesklinna puitasumi aguliks muutumast. Emotsionaalselt annab vanasse esinduslikku hoonesse naasmine põhjuse rääkida traditsioonide jätkumisest ja gümnaasiumihariduse järjepidevusest Paides ja Järvamaal.

Miinuseks on teadmatus palju tegelikult läheb linnakassale maksma kümnendi eest maha müüdud hoone tagasiostmine, kas kooli laiendamiseks on vaja lisamaad ja milline on hoone seisukord? Viimasest tuleneb selle taastamise maksumus. Kas riik tuleb välja kooli rajamiseks pakutud 3,5 miljoni euroga? Ebaselge on, kas koolile rajatakse oma võimla ja õpilaskodu või kasutatakse kaugemaid alternatiive. Viimane muudab kooli töökorralduse ja õpilaste olme ebamugavamaks. Ennustada võib, et kooli juures läheb kitsaks ka parkimiskohtadega.

Kutsekooli kasuks räägib juba väljaarendatud kompaktne kompleks, millele riigigümnaasiumi tarvis on vaja juurde ehitada suhteliselt vähe. Riigile oleks see odavaim lahendus. Järvamaa Kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin räägib hingestatult unikaalse sünergia loomise võimalusest kui ühendada kahe kooli potentsiaal.

Paide linna peaks tegema aga ärevaks ministeeriumi tellitus analüüsist koorunud idee kolida Järvamaa Kutsehariduskesksus tervikuna Säreverre ja vabanenud ruumid mugandada riigigümnaasiumi tarvis. See tähendab ohtu, et Paidest kaob ametikool, mis Järvamaa pealinnale oleks mõru tagasilöök. Kuniks haridusminister pole otsustavalt sõrmega kaardile osutanud, tuleb ka selle võimalusega arvestada.

Paide ühte, maakond teist meelt?

Seniste väljaütlemiste taustal ei huvita teisi Järvamaa omavalitsusi niivõrd Paide linna kinnisvaraprobleemid, kui uue kooli kvaliteet ja avaramad võimalused. Maakonna omavalitsusliidu esimees ja Koigi vallavanem Kristjan Kõljalg ning Türi vallavanem Pipi-Liis Siemann oponeerivad Paide-kesksele mõtlemisele ja toetavad riigigümnaasiumi integreerimist kutsehariduskeskusega. Kahtlemata peab kooli asukohavalikut kinnitav haridus- ja teadusministeerium arvestama ka teiste omavalitsuste arvamusi ja hindama otsust maakonna kontekstis.

On üsna aimatav, et riigikümnaasiumi käivitamine ei muuda üksnes mitte Paide linna haridusmaastikku, vaid toob olulisi muutusi kogu Järvamaale. Elitaarse maiguga riigigümnaasium saab konkurentsieelise, millele juba praegult nappivate õpilastega Aravete, Järva-Jaani ja Koeru koolil on pea võimatu vastata. Demograafilisi arenguid silmas pidades on selge, et juba lähemas tulevikus kõigile koolidele õpilasi ei jätku. Ka sellele faktile tuleb silma vaadata.

Riigikümnaasium pole koorem korrapäraselt ladustatud telliseid. Hea kooli tunnuseks on paremad õppekavad ja -materjalid, tasemel õpetajad ning koolis valitsev õhkkond. Kuidas selleni jõuda, on räägitud liiga vähe.

Eelmise aasta lõpul arvasid Järva Teataja gallupile vastanud lugejatest üle 60 protsendi, et riigigümnaasiumit pole üldse tarvis. See näitab, et keskmine järvalane ei tea, mis on igasse maakonda rajatava riigigümnaasiumi mõte ja eesmärk.

Kuna riigigümnaasiumi rajamisest räägitakse kui sajandi sündmusest, tuleb diskussioon kinnisvaralt üle kanda sisuliste muutuste selgitsamisele. Paide koolide õpetajatega on riigigümnaasiumi eestvedajad käinud rääkimas. Viisakas on sama jutuga silmast-silma tulla ka Järvamaa koolide õpilaste ja lastevanemate ette.

Türil mõne aasta eest läbiviidud koolivõrgu korrastamine näitas kui palju kirgi muutused võivad tekitada ja nende ennetamiseks Paides ja Järvamaal pole paremat rohtu kui läbipaistev ja avatud mõttevahetus ning argumenteeritud ja kaalutud otsused.

24. jaanuar 2014

Raha ei ole, on, ei ole

Linnakodanikele jäi Paide linnakassa seisust üsna nadi mulje, kui linnapea Alo Aasma viitas traditsioonilist aastalõpuvastuvõttu ära jättes rahapuudusele ja maksmata arvetele.

Tublide ja väärikate linnakodanike ja ettevõtjate austamist saab ju hea tahtmise juures teha ka mõnesaja euro eest, sest tähtis ei ole ürituse hiilgus, vaid suhtumine inimestesse ja emotsioon.

Aastaid on paljud linlased detsembri alguses ootusärevalt kiiganud postkasti lootuses leida aasta tegemisi tunnustavat kutset kuni linnapea teatas, et sellele aastal jääb see suss esmakordselt üle paarikümne aasta tühjaks. Mõru uudis napilt kuu peale seda, kui volikogu pika sammu võrra linnapea ja abilinnapeade töötasu tõstis ja senisest suurema linnavalitsuse ametisse nimetas ning erru läinud eelmise linnapea kätt enam kui 10 000 euroga pigistas. Ehk küsimus pole rahas vaid valikutes.

Kas linnal on makseraskused?

Jõulude eel rõõmustas linnavalitsus, et suvel pansionaadi avanud ettevõte õiendas lepinguliselt 10aastaks hajutatud kohustuse Paide linna ees ja kandis üle 100 000 eurot. Nagu oleks näljast päästvat taevamannat sadanud. Pool sellest läks suvel ja sügisel uuendatud Pärnu tänava jupi eest võlgu oldud arvete tasumisele, mis muidu jäänuks linnavalitsuse kinnitusel selle aastanumbri sees maksmata. Kas mainitud arvetega said ehitajatega kõik sotid klaariks ei selgunudki.

Veel valimiste aegu kahtlustas opositsiooni kuulunud Keskerakond, et linna raha kulutatakse rohkem kui eelarve kannatab ja võlad jäetakse järgmise linnaeelarve kanda. Investeeriti ju vahetult enne valimisis reipalt ainuüksi teedesse ja tänavatesse 650 000 eurot. Lisaks seati valimiseelses tuhinas üles hulk istepinke, uuendati lasteaedade ja avalikke mänguväljakuid, remonditi pallimänguplatse ning käidi kingikotiga mööda allasutusi, eakate kogunemisi jne.

Eelmine linnapea Kaido Ivask tõrjus kahtlusi kindlakäeliselt. Näiteks levitas ta 6. septembril avalikkusele pressiteadet, kus kinnitas, et linna rahaasjadega on lood korras. Ta möönis, et masu ajal oli linna rahaseis nigel ja arvete maksmisega tuli ette raskusi. Ta rõhutas, et linna majanduslik olukord on kaasajal tunduvalt paranenud - tulem on teist aastat positiivne ja arved tasutakse korrapäraselt, koostatud on reaalne eelarvestrateegia kuni laenukoormuse normaliseerumiseni.

Kuma raadiole antud aastalõpuintervjuus kinnitas Alo Aasma, et Ivask lahkudes jamasid maha ei jätnud. Kui Aasma ei võtnud just tahtlikult kogu vastutuskoormat enda õlule, siis tekkib küsimus mis siis paari kuuga on juhtunud, et vastne linnapea pidi korduvalt kibedat rahapuudust kurtma? Kuidas on selle valguses tagatud linnas avalike teenuste osutamine ja nende kvaliteet?

Eelarve täitmine rahapuudust ei kinnita

Paide linna koduleheküljelt eelarve täitmist (seisuga 31.12.2013. a.) uurides ei reeda numbrid midagi kahtlast. Kulusid on tehtud 95,79 % eelarves ette nähtust, samas kui tulud on laekunud 95,85 protsenti ehk sisuliselt on linna majandatud väikese plussiga, kus ühtegi eelarve rida lõhkikulutatud ei ole.

Kuigi 2014. aasta eelarve eelnõu on koostatud eelmise aasta omast kaheksa protsenti väiksemana, on seegi plussiga. Omaosaluse katmine tänavavalgustuse renoveerimise, kultuurikeskuse esinejateala remontimise ja Sookure lasteaia õueala uuendamisese projektide omaosaluse katmine ning uue reoveepuhasti rajamise rahastamine ei tekita kirgi ega vaidlusi.

Pigem viitavad üsna hüplikud teated stiilis raha ei ole, raha on, raha ei ole, et linnavalitsus on rohkem hädas finantside juhtimise ja rahavoogude planeerimisega, kui tervikuna eelarvedistsipliini jälgimisega. Valimisperioodi surve linna rahakotile, võimu vahetus ja Paide kogenud finantsjuhi siirdumine novembri alguses tööle Türi vallavalitsusse on jätnud ilmselge jälje, mis vajab parandamist.

Tubli, et linnapea tegeleb linnaeelarvele säästlike lahenduste otsimisega nagu näiteks idee refinantseerida laene, mis hoidvat kokku linnale oma 20 000 eurot. Kindlasti tuleb tänutelegramm läkitada ka Ilmataadile, sest erakordselt soe talv annab kütte ning teede ja tänavate talihoolde kuludelt jõulise kokkuhoiu.

Lõuna-Soome Pukkila vald näitas, et omavalitsuse eelarve kavandamisel võib olla ka tavatult loominguline. Kui selgus, et 2014. aasta eelarves haigutab 800 000 eurone auk, oli 3/4 volinikest nõus eelarvesse kirjutama 1872 eurose kulu iganädalaseks lotomänguks. Saab näha kas muidu tasakaalukate soomlaste lootus eelarveauk lotovõiduga liigitub huumorirubriiki või toob jackpoti. Igaljuhul on lotonumbrid valla kodulehel püsivalt tähtsaimal kohal ja vallarahval pöidlad peos.

Soomlaste novaatorliku eelarvestrateegia juurutamisega meil kaasa minna ei tasu. Küll on uue aasta alguses paslik eelmise aastaga selge joon vahele tõmmata. Ma ei kahtle, et uus ja teotahteline linnavalitsus on täis hakkamist linnas elu parendada. Et see oleks mõistetav, on oluline vältida vastuolulisi signaale, eriti kui jutuks on linna rahakott. Paslik on aru anda palju möödunud aastast võlgu üles jäi ja miks või kas ikka jäi. Muidu jätab pidev rahapuuduse üle kurtmine eelarve täitmise numbrite valguses segase, et mitte öelda paanikamaigulise mulje.

8. jaanuar 2014