Jõulud on inimeseks olemise pühad

Esimesed jõulud minu mälupildis jäävad 1970ndate aastate keskpaika. Võite ette kujutada vanematega Järva-Peetri kirikusse sattunud koolieeliku suuri silmi, kes polnud enne näinud mudilasele üüratus kõrgete võlvidega hoones laeni ulatuvaid ehtesäras kuuski.

Lugematu hulk eredaid lühtreid, oreli saatel iidsetelt seintelt vastu kaikuvad teistmoodi laulud, jõulupuu vahelt paistev maal vanaaegses rõivais habemes mehega ning turvalisust ja rahu sisendavad inimeste näoilmed salvestasid minu mällu elamuse, mille järgi tunnen seni ära jõulud.

Jõululaupäeval kirikusse minek polnud meie peres religiooni küsimus, vaid põlvest põlve järgitav ilus südamlik komme.

Minu lapsepõlves saadeti kirikust igavikuteele ka vanavanemaid või väärikaid kaime. Kodus perealbumeid vaadates teadsin, et paljud sugulased olid samade seinte vahel laulatatud, ristitud, leeritatud ja leinatud. Moodsalt öeldes kuulus pühakoda meie kandi kogukondlikku kultuuriruumi nii kahe suure sõja vahel kui ka enne seda.

Mul ei tulnud kunagi pähe oma esivanemaid ja ammu elanud sugulasi pidada ristikoerte käsilasteks ja vastutavateks 700aastase orjaöö eest, nagu veel tänapäevalgi hüüatab mõni religiooni allergiliselt suhtuv kaaskondne.

Jõulutunde püsimisel mängis üllataval kombel toetavat rolli vanemate töökoht Põhja Kõrgepingevõrkudes, mida tänapäeval teame osana Eesti Energiast. Nõukogude ajal oli tava tähistada ametkondlikke tähtpäevi ja 1920. aastal Lenini algatatud ülemaalise elektrifitseerimise tõttu oli energeetikute päev NSV Liidus alati 22. detsembril ehk täna.

Nii tuli selle asutuse lastele näärivana millegipärast alati tükk aega enne aastavahetuse nääre ja emmed-issid pidasid ehitud kuuse all ametipidu, mida isekeskis jõulupeoks kutsuti.

Päkapikke lubati sussi sisse käia ka neil aegadel. Proovisin mudilasena neid hiirelõksuga edutult püüda. Muide, mõne päeva eest tuli meie pesamuna Markus jutuga, et tal oleks veebikaamerat aknalauale vaja. Teadmine, et mõni asi ei muutu, pani muhelema.

Usun, et Eestis oli palju kohti, kus nõukogulik grotesksus endisaegsete kommete salgamisel ei paistnud sugugi nii teravalt välja kui suuremates linnades või esitatakse seda menuseriaalis «ENSV».

Aga näe, Mustamäel elas minust pea viis kuud noorem tüdruk, kes ilmselt sellist elamust oma lapsepõlvest kaasa ei saanud. Temale on tänapäevani jõulud sõna, mis ei käi kokku kirikuga, vaid tähistab talvist pööripäeva.

Sain alles 1984. aastal Paidesse keskkooli õppima minnes teada, et jõulude ajal kirikusse minek oli sotsialismi ehitavale noorsoole kohatu. Minu uutele koolikaaslastele oli keelust üleastumine julgustükk, mida pühakoja uksel vahti pidavad õpetajad üles tähendasid ja hiljem karistasid.

«Religioon on oopium rahvale,» kuulutas kommunismi ideoloog Karl Marx ja tema usinad järgijad kogu nõukogudemaal. Hirmust saada endisaegsete pühade tähistamise eest represseeritud hülgas mitu põlvkonda kuskil naabermajades, külades ja linnades jõulud ning jättis sellest ilma ka oma lapsed.

Nõukogude Liitu pole ammu, aga nõukogude ideoloogiast pärit ateistlik põlgus usku ja hingehoolitsuse vastu püsib meie inimestes kui elav mälestusmärk.

1988. aasta detsembris pääsesin Kaukaasiast väeteenistusest puhkusele. Mäletan, et ütlesin kodus jõulukoosistumist tõrjudes, et on teised plaanid. Tahtsin nappi vabadust võimalikult lõbusalt sõprade keskel nautida.

Jõuluõhtul Paide kirikust läbi astudes lõi klaariks – tundsin, et kui ma koju ei lähe, on midagi väga valesti. Õhtul bussid enam ei käinud, taksoraha polnud ega meenunud ühtegi autoga sõpra, sest isiklik liiklusvahend oli tollal vähestel. Ent ma pidin minema.

Ilmselt oleksin läbi pakase ja lume 20kilomeetrise tee Esnasse ka jalgsi ette võtnud. Õnneks leidsin samuti Kaukaasias aega teeniva kooliaegse semu abivalmi isa Oti, kes mu aitähi eest ära viskas. Mitukümmend aastat hiljem, kui Oti Roosna-Alliku poe juurest peale võtsin ja koju aitasin, tuletas ta meie jõulusõitu meelde kui ka endale erilist hetke.

Minakeskses maailmas ühendab meid keel ja rahvakultuur, kuid pelgan, et puudub rahvana liitev eesmärk ja seda toetav usk. Riigiisad räägivad Euroopa kultuuriruumist, kuhu me kuulume, ja jagatavatest läänelikest väärtustest häbenedes, et need põhinevad kristlikul moraalil.

Paljud armastavad öelda, et eestlased on metsausku. Käin ka ise aeg-ajalt oma metsast väge ammutamas. See käib loodusega tihedalt kookõlas elava rahva juurde. Mets on aidanud meid rahvana ellu jääda, pakkudes varju ja kõhutäidet, ning on kujundanud suhtumist ilmaasjadesse.

Meie riigis on tagatud vääramatu õigus südametunnistusvabadusele. Moodne on öelda, et iga inimese sees on miniatuurne pühakoda, kus ajukäärude ja südame vahele paigutatud altaril on isiklikud pidepunktid, millele konfessiooni juurde panna ei tihka.

Häda on selles, et oma vaimsusest ja moraalist saamegi igaüks aru isemoodi ning rasketel hetkedel ei leia ligimestega ühist keelt, ei mõista kirjeldada kollektiivset ühisosa ega otsida üksteiselt tuge. Pusime üksi ja murdume üksi.

Pisut rohkem kui kaks aastat pärast Vene invasiooni sattusin täpselt suure paastu alguspäeval Gruusiasse. Käisin sel päeval mitmes Thbilisi-lähedases rahvast tulvil rohkem kui 1500aastases kirikus.

Temperamentsed mägilased võivad argipäeviti omavahel tuliselt sõneleda. Neist võib tugevam vaenlane oma sõjamasinaga üle sõita ja võtta nende maa.

Sel päeval nägin, kui võimas, väärikas, siiras ja murdmatu on neid liitev usk, mis annab kõige keerulisematel aegadel inimestele lootust ja meelekindlust.

Mul tuleb sõnadest puudus, et kirjeldada, kui kadedaks grusiinide kokkuhoidmine mind Eestile mõeldes tegi. Seda rahvast liitva vaimse selgroo tugevust tuleb ise kogeda.

On öeldud, et sõjaväljal ei ole ateiste. Pisikese mutrina suures kaoses oma väiksust tunnetades jääb hinges üksi olev inimene moraalsete universaalsete pidepunktideta suuremasse hätta.

Oma maa hoiab vaba see, kes usub rohkem oma rahvasse kui vastane oma võitmatusse. Elame segastel aegadel ja avalikus ruumis kõlav uhkus uskmatuse üle ja egoismi ülistamine tekitab kõhedust.

Lõviosa minu suguvõsast on pärit Peetri kihelkonna maadelt. Peetri kirik on ilmselt ainus hoone maailmas, mille lävepakul mütsi peast võttes saan olla kindel, et minu esivanemad ja kaimud on vähemalt 300 aastat enne mind teinud siin sama. Nad puhkavad sealsamas pühitsetud mullas nii tähistatud kui ka unustusse pühitud kalmudes.

Ülehomme Peetrisse kirikusse minnes lähen tunnetama ammuseid põlvkondi ja olen kindel, et kohtun paljude sugulaste ja tuttavatega. Mul on seda vaimset sidet oma esivanemate ja kodukandiga vaja.
Jõulud pole üksnes sakraalhoone, pööripäev või pakike kingikotis, vaid asjad loksuvad paika südames. Soovin kõigile eneseleidmist ja head inimeseks olemise pühi!

http://jarvateataja.postimees.ee/3954155/joulud-on-inimeseks-olemise-puhad

Sissekirjutusest on saamas jõuluaja börsikaup

«Loterii, alle­grii!» hõiguvad omavalitsused Eesti eri nurkadest iga ilmakaare poole nagu kellamees Lible Paunvere laadal enne Kiire Jorhile auhinnakuke kätteandmist.

Hulkuvad inimhinged on 2016. aasta jõulukuul läinud hinda rohkem kui kunagi varem. Haldusreform on jõudnud järku, kus uutel omavalitsustel on aastavahetuseks elutähtis saada kokku 5000 elanikku, mis on haldusreformi kavas liituva omavalitsuse rahvaarvu miinimummõõt.

Kui maagilisest piirist jääb puudu kasvõi mõni hing, poogib riik alamõõdulised kellegagi kokku sunniviisi, et nõutav rahvaarv ikkagi täis tuleks. Ent sundabielu ei meeldi enamikule omavalitsustest.

Suurematele liitujatele on lisastiimul saada kokku 11 000 elanikku, mille pealt potsatab riigilt kogukonna ühiskassasse preemiaks pool miljonit eurot. See on suur raha, mille nimel tasub vaeva näha. Näiteks Paidele tähendab lisapreemia ilmselt uue ujula või koguni veekeskuse ehitamist.

Etteantud arvud ja nende saavutamisega kaasnevad ahvatlused on pannud omavalitsusi vilaval pilgu ringi vaatama ja nuputama nippe elanike arvu kasvatamiseks veel enne, kui kalender uue aastanumbri ette viskab.

«Kõik metsaloomad teadsid ammu juba, et varsti tuleb inimjahi luba. Nüüd õige aeg on valmis panna lõksud, küüned, hambad ja veel teised nõksud,» rõkkas kunagi laulda ansambel Kukerpillid. See laul sobib võitlust elanike pärast ilmestama nagu rusikas silmaauku.

Mõne aasta eest ajas Tallinn suurel osal Eestist harja punaseks, kui tasuta ühissõidu eest hakkasid tuhanded pealinnas toimetavad mujalt pärit inimesed järsku tallinlasteks.

Järvamaa rahvaarv on juba mõnda aega mühinal vähenenud, kahanedes aastas keskeltläbi poole tuhande inimese jagu. Rohtu inimeste äravoolu peatamiseks pole seni leitud.

Tallinna eeskuju näitas, et kui omavalitsusel on pakkuda ahvatlevaid hüvesid, sigineb uusi elanikke nagu seeni pärast vihma. Eesti eri paigus on kõlanud mitu Tallinna omaaegset algatust järgivat stardipauku.

Ida-Virumaa Vaivara vallal on hirm, et kui naabritega kamba peale 5000 inimest kokku ei tule, ootab neid sundliitmine Narvaga. Kohalik võim usub, et puuduolevad inimesed toob hingekirja ligi 40 000 eurot maksva maasturi Toyota Land Cruiser loosimine. Muide, sama marki iludusega sõidab ka mitu Paide linnavolinikku.

Keegi ei imesta ammu, et autovõiduga ahvatlemine aitab müüa Perenaise saia või meelitada inimesi kindlasse kaupluseketti poodlema. Kui äriettevõtted järjekindlalt kliente autoga peibutavad, peab see olema tõhus ka uute kodanike värbamisel. Jalgratas on ju ammu leiutatud, omavalitsustel jäi üle üksnes sadul endale parajaks timmida.

Selle kõrval paistab kahvatu Otepää valla pakkumine loosida uute vallakodanike vahel välja 750 eurot.

Inimesi on hädasti juurde tarvis ka liituvasse Paide linna. Väätsa vald ei lasknud paidelaseks hakata Reopalu ning Kareda vald Öötla ja Vodja küla inimestel. Paide linna ja valla ning Roosna-Aliku valla rehkendus ütleb, et 11 000 elanikust ja kopsakast preemiast jääb puudu umbes 150 inimest.

Puuduvatele inimestele vilgutab Uus-Paide Toyota hübriidjõuallikaga sõiduauto tulesid. Jõululaadal linna keskväljakule veeretatud sõiduk loositakse välja juhul, kui soovitud rahvaarv on koos.

Paide loteriis võidab iga loos, sest kõik uued kodanikud saavad sajaeurose kingi, mille eest võib omal valikul külastada kultuurikeskuse üritusi, teha sporti või ujuda ning uudistada Vallimäel ajakeskust.

Viieliikmeline pere saab paari klikiga paidelaseks hakkamise eest poole tuhande euro eest hüvesid ja äkki auto pealekauba. Pole ju paha?

Kus nõudlust, seal pakkumist. Ma imestan, et mõni nutikas arvutiguru pole veel teinud oksjonikeskkonda, kus inimesed, kel on savi, kus elada, võiksid oma sissekirjutuse omavalitsustele enampakkumisele panna.

Ehk oleks inimestele, kes otsivad teadlikult parimat elupaika, mõistlik luua veebikalkulaator, kuhu pere suurust, elustiili, hobisid, sissetulekut, ootusi avalikele teenustele sisestades saaks välja arvutada, milline omavalitsus neile ootustele kõige paremini vastab ja vastu annab?

 http://jarvateataja.postimees.ee/3935379/sissekirjutusest-on-saamas-jouluaja-borsikaup

Rahvahääletus kui demokraatia naeruväärsus

Esimesed valimised, mida mäletan, olid 1975. aasta 15. juunil. Valiti ENSV Ülemnõukogu. Paari kuu pärast sain ma kuueseks.


Vaevalt needki, kes sel päeval käisid sedelit kasti laskmas, suudavad meenutada, kellele nad hääle andsid. Ega sel mingit tähtsust olnukski, sest maailma kõige demokraatliku konstitutsiooniga riigis olid asjad kontrolli all. Ometi on mul see päev meeles, nagu juhtunuks kõik eile.

Ilm Esna mõisas avatud valimisjaoskonnas oli päikeseline ja palav, mida tänapäeval kuidagi harva ette tuleb. Nagu meie pere, asutasid ümberkaudsed end valimisjaoskonda juba üsna hommikul.

Sõltumata sellest, kui palju tegelikult inimesi valimas käis, oli toona valimisaktiivsus paberil niikuinii vähemalt 99,7 protsenti.

Õigupoolest nägi avar mõisaesine välja rahvarohke ja lõbus nagu laadaplats Paunvere väljanäitusel, kuhu Oskar Lutsu kirjutatud «Suve» noorisandad eesotsas Venemaalt naasnud Tootsiga kord sammud seadsid.

Paralleel pole juhuslik, sest mõisa saalis näidati tollel kaugel keskpäeval uut, praegu Eesti kinoklassikaks saanud mängufilmi «Suvi». Kinomehaaniku jutust jäi mulje, et film oli timmitud linastuma spetsiaalselt valimiste ajaks. Ta võis ajada ka lora.

Samal ajal kui mina pärani silmadega suurelt linalt Tootsi ja Kiire kemplust vaatasin, oli isa koos teiste meestega jäänud puhveti lähedale põõsa varju asju arutama. Et kiosk pakkus kanget rüübet, jätkus neil aina lõbusamaks paisuvat juttu õhtuhämaruseni.

Murul kepslesid rahvarõivais tantsijad ja esines koor. Inimesed tundusid muretud ja rõõmsad. Mudilasele jäi kuhugi kuklasse tunne, et valimised tähendavadki päeva kestvat pidu.

Lapse tujule tegid lisarõõmu apelsinid, mida toona oli Tallinnast saja kilomeetri kaugusel asunud külapoest niisama kui võimatu saada. Küllap meelitati inimesi valimisjaoskonda üles sätitud müügipunktides muugi hea ja paremaga.
 
Ise käisin esimest korda hääletamas 1989. aasta 26. märtsil NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimistel. Mul pole halli aimu, kellele Aserbaidžaanis 60 kilomeetri kaugusel Iraagiga madistanud Iraanist ja teist sama palju Mägi-Karabahhist asunud lennuväegarnisonis oma hääle poetasin.

Hääletatud. 26.03.1989.


Olime kohalike salakavaluse ja sõjakusega värskelt kokku puutunud, kui keeldusime väeossa varjule põgenenud armeenlasi välja andmast, seetõttu tegin linnukese mõne samasuguse sissesõitnu nime taha nagu ma isegi. Sama hoomamatult hääletasid tuhanded võõrsil olevad ja kohalikest asjadest aimu mitteomavad ajateenijad kõikjal üle kuuendiku planeedist.

Väeosas mõistagi pidu ei olnud, kui tavalised pühapäevased kaks keedumuna ja suurem võitükk välja arvata. Esmahääletajale ei antud isegi punast nelki, nagu koduses Eestis oli sel alal kombeks.

Juba aasta hiljem selgus, et valimised võivadki olla demokraatlikud ja valija häälel on suur kaal. Ise oma asjade eest otsustamise õhinat lõi esmalt 1990. aastal Eesti Kongress, siis vabade valimiste hõnguga ülemnõukogu, seejärel juba iseseisvuse taastanud Eesti riigikogu, kohalikud omavalitsused.

Koos moodsa e-hääletusega on haihtunud viimane fluidum valimistelt kui rituaalselt seltskondlikult tegevuselt. Kodanikukohuse täitmiseks ei pea enam diivanilt tagumikkugi kergitama. Aina vähem viimaseid mohikaanlasi katsub visalt valimispäeval lipsu ette pannes ja jaoskonda jalutades traditsioone ja demokraatia pidupäeva erilisust elus hoida.

Mina käisin viimati valimisurni juures paar nädalat tagasi. Olin üks 97 inimesest ehk 1,4protsendist paidelasest, kes avaldas oma arvamust haldusreformi valikule.

Mõistan neid, kes leidsid neil päevil muud tegevust ega viitsinud rahvaküsitluse peale kulmugi kergitada. On ju seadus sättinud asjad nii, et inimestelt tuleb liitumise kohta arvamust küsida, aga omavalitsuse volikogul pole mingit kohustust seda kuulata. Minu meelest naeruvääristab selline suusoojaks ja vormitäiteks tehtud rahvaküsitlus demokraatiat.

Ilmekalt tõestas rahvahääletuse jaburust minu koduvald Kareda, kus volikogu enamust jättis külmaks, et oktoobris soovis paar küla rahvaküsitlusel liituda Paidega ja hilisemal rahvaküsitlusel enamus hääletamas käinud vallakodanikest. Ühe enamhäälega teatas vallavolikogu, et teab rahvast paremini, mis neile hea ja otsustas jäärapäiselt jääda Järva maavalla manu.

Tabasin end mõttelt, et kuidagi sarnased on 40 aasta sisse mahtunud esimesed ja viimased mälestused hääletustest. Mõlemal puhul oli rahvale jäänud ebaolulise statisti roll.

Üks vahe siiski on: stagnatsiooniaja haripunktis võtsid inimesed punaste lippude all valimisi kui meelelahutust. Praegu tahavad inimesed kaasa rääkida ja tunda, et liidrid teevad nii, nagu rahvas soovib.

Pettunud suruvad käe rusikasse, tõstavad häält ja kui võim ikka kurdiks jääb, tuletavad järgmisel sügisel liidritele meelde, mida põhiseadus kõrgeima võimu kandmise kohta ütleb.

Mis juhtub, kui poliitiline eliit liiga kõrgiks muutub, oleme näinud juba brittide Brexiti ja äsjase Donalt Trumpi triumfiga USAs presidendivalimistel. Asjata ei peljata, et kausid lüüakse kummuli veel mitmetel järgmistel Euroopa suurriikide valimistel. Pole see eestlanegi nii tuim ühti.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3918761/rahvahaaletus-kui-demokraatia-naeruvaarsus

Ilma kirudes saame jalad kindlalt maha

Ma ei kadesta inimesi, kes pidid eile-üleeile kuhugi sõitma, veel hullem kui autoga, millel all viledad kummid. Sooja toa aknast on tuisuilma möllu oluliselt mõnusam vaadata – kui isu saab täis, siis vahetad kanalit  ja aknatagune unub.

Mõni aasta tagasi, kui riigi majanduse kohale kogunesid mustad pilved, ütles toonane peaminister Andrus Ansip, et kui see on kriis, siis just sellises kriisis ta tahtvatki elada.

Kriisile ja stiihiale on inimestel hasarti uudishimulikult kaasa elada, kui ennast tuntakse turvaliselt ega tajuta, et oht oma heaolule oleks võimalik.

In Erwartung eines schweren Sturms. Leer 2013.
 
Kolm aastat tagasi enne jõule juhtusin olema Friisimaal ajal, kui seda kanti räsis harvaesinevalt jõuline torm. Kardeti, et see paisuvat hullemaks kui 1968. aasta oma, mis murdis Põhjamere tammid, ujutas üle merelt võidetud maale rajatud asulad ja hukutas palju inimesi.

Saksa meedia paiskas kogupaukudena avalikkusele hoiatusi püsida kodus ja õpetusi, kuidas selle vältel ohutult toime tulla. Palju meenutati eelmisi suurtorme, nende põhjustatud kadu ja analüüsiti, mida tänapäeval on looduse musklinäitamiste vastu valmistumisel õpitud.

Kuna ka poolteist kuud varem oli tugeva tormiga saanud mõni inimene samas kandis hukka, valitses meedias ennetustöö üleküllus, mis tekitas kohalikus kogukonnas ärevust. Ent sakslased olid sellega rahul – parem olla ettevaatlikum, kui pärast lugeda ohvreid.

 Hoiatusi võeti tõsiselt: linnakeses jalutades olid neil päevil tänavad, kauplused ja pubid inimtühjad ning mis peamine – keegi ei saanudki hukka. Et soojas toas ei värelenud ükski pirn, arvasime, ega vist akna taga midagi tõsisemat toimunudki.

Eestis ju käivad karmid ilmaolud ja elektrikatkestused käsikäes. Meile meeldib arvata, et oleme põhjamaiselt karmide oludega kohanenud ning mõni päev elektrita ja lummemattununa metsakülas kükitada on romantiline seiklus.

Pigem teeb meile nalja ühe Prantsuse raadiojaama paari aasta tagune hoiatus maanteeliiklejatele lumetormis mitte sammu pidada Eesti numbrimärkidega autoga. See on pannud meid arvama, et oleme loodusest kangemad ja murrame välja igast olukorrast.

2010. aasta detsembris Monikaks kutsutud tormi ajal olin koos mitme semuga Rakveres, kuhu juba päevane sõit nägi välja kui hüpe tundmatusse, sest nähtavus oli olematu ja pea tuli aknast välja pista, et õiget teeotsa tabada. Sellele vaatamata tundus loogiline veel samal õhtul sõita tagasi koju Paidesse.

Meie optimism lõppes linnast paari kilomeetri kaugusel, sest maantee uppus sõna otseses mõttes lumehange ja meie ise samamoodi. Õnneks tõmbas mööduv traktor maasturi mõistliku summa eest välja ja saba sorgus keerasime nina Rakvere poole tagasi.

 Meil oli õnne saada kohalikus spaas viimane vaba tuba. Järgmised vintsutatud varjupaiga otsijad vajusid riietesse puhunud lume sulamisest tilkuvatena hotelli fuajeesse paremat ilma ootama.
Järgmisel päeval hommikusöögilauas tuli tunne, nagu oleksime jõudnud Hukkunud Alpinisti hotelli – kedagi ei tulnud, keegi ei läinud. Üks mu sõber veetis sama öö Padaorus lumevangis.

Ometi vajus teema pärast suurt elevust üldsuse päevakorrast üllatavalt ruttu välja. Kui päästeamet ja maanteeamet kohendasid oma kriisioludes käitumist, siis ühiskond elas aastaid muretult edasi. Eks tuisk ja lumesadu ole meie talvede lahutamatu osa, rehmati muretult käega.

Alles viimasel ajal on vastutavad ametid toonud uuesti päevakorrale iga üksikisiku isikliku kriisioludes hakkamasaamise. Juba mitmendat kuud taotakse meedia kaudu visa järjekindlusega, et igas kodus peaks olema nädala äraelamist võimaldav pika säilivusajaga toiduainetest varu.

ETV «Ringvaate» saade pani isegi telemees Kajar Kase pere nädalaks elama elektrita ja kasina kuivpajuki peale, et puust ette ja punaseks teha, kuidas me kõik peaksime olema valmis ekstreemsetes tingimustes vähemalt nädala kõrvalise abita hakkama saama.

On neid, kes kahtlustavad, et looduskatastroofidele tähelepanu juhtimine on ühiskonda rahustav sõnakõlks. Vanemad inimesed mäletavad ilmajaama sünoptiku Pilvi Kirsi nõukogude ajal öeldud kuulsat ütlust, et idast ei ole meil jälle midagi head oodata.

Teadjamad noogutavad äraseletatud nägudega, et lisaks halvale ilmale on meil muidki põhjusi kahtlustavalt ida suunas piiluda, ning viivad jutu Ukrainale ja Venemaale kuni globaalsemate julgeolekuteemadeni välja.

Olen nõus, et oleme muutunud muretuks usus, et tänane heaolu on igavene. Samal ajal muutub maailm meie ümber keerulisemaks.

Veel 10–20 aastat tagasi oli paljudel inimestel side maa ja ajaloolise mäluga vahetu. Talupojatarkuse järgi pidi maapere enda ja oma linnas elavate lähedaste toitmisega vajadusel ka ise hakkama saama.

Seetõttu oli talvekartul nagu muudki juurikad paljudel omast käest võtta. Näiteks meil kodus oli lihakirn soolalihast punnis ja laudas mõni orikas varuks. Eks keldri riiulid olid moosidest või muudest hoidistest ka lookas.

Vanaemal oli koguni soojamüüri peal kuivamas pakkide kaupa tikutoose ja kodus omakeedetud seepi ning soola ja küünlaidki oli tallel suure varuga.

Elu ja agu näinud inimesi ei morjendanud elektri puudumine. Külmal hommikul pliidi alla tehtud tuli sulatas kööginurgas ööga jääkirmet kogunud ämbrilt kaane ja ennesõjaaegne Philipsi raadio võis töötada vabalt patareidega, kui keset talvepakast vanaema juures oldud aega meenutada.

Vahepeal on maal elavaid vanavanemaid jäänud lootusetult väheks ja nende keerulistest aegadest pärit ettenägelikkus läinud järgmiste põlvedega kaotsi.

Moodsad inimesed on harjunud tooma värsket otse poest. Mäletan ühe poeketi reklaamikampaaniat, mis soovitas külmiku kui kasutu kodumasina aknast välja visata, sest sinu külmkapp asuvat edaspidi linna supermarketis.

On selle talvetuisu ja kevadise suurveega kuidas on, kuid aina ärevamaks minevas maailmas on ilmselt kõige paanikavabam viis ühiskonna ettenägelikkust taastada ilma sarjates.

Ühel päeval võib sõltuda meie ellujäämine keldrinurka soetatud pika säilivusajaga konservidest ja tatratanguplokist. Nimetagem seda siis kasvõi kahe jalaga maa peale tagasi tulekuks.

http://jarvateataja.postimees.ee/3901149/ilma-kirudes-saame-jalad-kindlalt-maha

Auto on suremas, elagu auto!

Saksamaa parlamendi kodades ringlev plaan sisepõlemismootoritega sõidukid hingusele saata kõlab kui Vene tsaar Tarass Bulba ütlus oma pojale: «Mina sinu sünnitasin, mina su tapan!»

Kui Saksamaa Liitvabariigi parlamendi ühe koja otsus peaks järgmises kojas kinnitust saama, ei veere 2030. aastast selle riigi autosalongidest välja enam ühtegi sisepõlemismootoriga sõidukit.

Esimese ehmatusega võiks arvata, et Saksmaa riigitüüri juurde on pääsenud tehnika võidukäigule altkulmu kiikavad tegelased, kes on otsustanud oma kuulsate kaasmaalaste, 1876. aastal sisepõlemismootori leiutanud Nicolaus Otto ja 1885. aastal selle vankri jõuallikaks nuputanud Karl Benzi leiutised poolteist sajandit hiljem inimkonna suurimaks eksimuseks kuulutada.

Küllap jääb sisepõlemismootorita auto ikkagi autoks.


Ons sakslased peast põrunud ja tahavad ajalooratast keerata tagasi aega, kus päevateekondi mõõdeti hobuse jaksuga suuremaid vahemaid läbida?

Mis saab sakslaste 1930ndatel rajatud maailma esimestest kiirteedest ja selle eeskujul üle Euroopa ja maailma rajatud teedevõrgust?

Kas ka meie peame hakkama häbenema mõnes ürikus toodud teabekildu, et Eesti territooriumile 1895. aastal siginenud esimene jõuvanker kuulunud Paide kreisiametnikule?

Tegelikult on sakslaste mõistus korras. Radikaalsete avalduste taga on riiklikult võetud siht asendada vanad head bensiini ja diislikütusega tuksuvad autod elektriautode vastu.

Kevadel otsustas Saksa valitsus 60 000 eurost kallimate elektriautode ostjatele maksta koguni tootjatega kahasse peale 4000 ja hübriidauto soetajatele 3000 eurot.

Selle meetmega loodetakse 2020. aastaks Saksamaa teedel näha vähemalt miljonit elektriautot. Veebruari seisuga oli sakslastel elektriautosid koos hübriidjõuallikaga masinatega 55 000, mis on autode üldarvu silmas pidades piisk meres. Seega on sakslastel paariks järgmiseks aastaks võetud tõsine eesmärk.

Eelmisel nädalalal arvasid ETV hommikuprogrammis «Terevisioon» kodumaised teadusmehed, et sakslased on võtnud ette liiga jõulise ja suure tüki. Nende meelest on praegu toodetavate elektriautode liitiumioon­akud liiga väikse mahtuvuse ja väikese töökindlusega, et neist oleks tõsiseltvõetavat alternatiivi sisepõlemismootoritele.

Ent ka nemad möönsid, et bensiini ja diisliküttega sõitvate autode tootmise lõpetamine on aja küsimus ja fossiilsetel kütustel tugineval tsivilisatsioonil on jäänud piiratud aeg alternatiive otsida. Kuskilt tuleb ots lahti teha, vaja on veel tõhusamaid tehnoloogiaid, mille kallal juba töötavad ka Eesti ettevõtted.

Tuhanded targad maailma eri paigus murravad juba aastaid pead, mis saab mitte väga kauges tulevikus, kui fossiilsete kütuste varu maailmas hakkab pöördumatult otsa saama.

Harjumuspärase elustandardi säilitamiseks nähakse abi alternatiivsete kütuseliikide, ennekõike taastuvenergia nagu tuule-, hüdro- või päikeseenergia kasutamist.

Samavõrd oluline moment kui alternatiivide leidmine laepirni hõõgvel hoidmiseks on transpordi ümberkorraldamine elektrijõule, mis nõuab sõidukite tarbega kohandumiseks suurt salvestusmahtu.

Sotsiaalteadlased hoiatavad, et kui seda lähima 50 aastaga ei õnnestu saavutada, siis on praegune maailmakorraldus ja majandusmudel määratud hukule.

Ebaõnnestumise hind võib olla kapitalistliku majandussüsteemi kokkuvarisemine, diktatuuride taasteke ja muud mustad stsenaariumid. Liiga palju on maailma ajaloost tuua näiteid, kus tsivilisatsioonid on hukkunud oma arengu tipus.

Kaasaegne inimene, kes on harjunud end pidama kõikvõimsaks usub veel sinisilmselt, et küll mõeldakse midagi senise tarbimispeo jätkamiseks välja. Ka praeguse rahvusvahelise poliitilisest olukorra tõttu madalaks surutud nafta hind mõjub uinutavalt.

Kunagi keerati jõgesid tagurpidi voolama ja saadeti inimesi kuule. Küll aitab hädast aatom, kuulutas veel hiljuti inimkonna optimism uut õitsengut.

Paraku on tuumaenergia keskkonnale sama ohtlik kui ahju aetud või sisepõlemismootorile joodetud fossiil. Viimase paarisaja aastaga on inimkond planeedi loodust kõvasti solkinud.

Kui tahame oma maailma elamiskõlblikuna tulevastele põlvedele edasi anda, siis polegi suurt valida, kas kobida tagasi savionni või meelitada tuul ja päike praeguste autode paagitäiega võrreldava efektiivsusega akusid laadima.

Hoiame sakslaste algatusel silma peal, küllap siis sõidame veel.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3884315/auto-on-suremas-elagu-auto

Presidendi valimine kajakasupi retsepti järgi

Tänavusel arvamusfestvalil rääkisin Vallimäe kaugemas servas Vabaerakonna esimehe Andres Herkeliga ilmaasjadest. Meiega liitus Herkelile tuttav Euroopa Kontrollkoja liige Kersti Kaljulaid, kes oli äsja ühel arutelulaval öelnud, et eetiline riik ei mängi oma rahvaga.

Vaagisime festivali teemasid ja korraldust ning veeretasime sundimatut juttu, nagu seda ikka teevad suvesoojal päeval juhuslkult kohtunud inimesed. Mäletan, et Kaljulaid oli oluliselt emotsionaalsem, kui me teda viimaste nädalate teleekraanilt oleme harjunud nägema. Vaevalt oskas keegi siis aimata, et kahe kuu pärast on üks sellest seltskonnast Eesti Vabariigi president, inimene, kelle iga samm on üldsuse tähelepanu all ja kaamerate vaateväljas.

Seekordsed presidendivalimised olid üldse imelikud. Mõneti meenutas see kajakasupi keetmist, kus erakonnad viskasid üldsuse ette rappimiseks viis kandidaati. Vaesekestelt kitkuti sulgi kevadest saati, visati külma vette, keedeti ja riisuti vahtu.

Autori foto.


Vaikne tuli hõõgus poti all kuid. Augusti lõpus kallati vesi ära, tiriti kandidaadid kastrulist välja ja sätiti riigikogu ette. Parlamendisaadikud mekutasid neid paar päeva ja tõdesid, et ega neist ükski veel süüa sünni.

Presidendikandidaadid kallati uuesti külma veega üle ja keedeti veel kuu aega. Vahepeal pandi ikka pipart ja loorberit, näpuga soola. Septembri lõpus õngitseti kandidaadid valimiskogu ette ja lasti leemekulp uuesti ringi käima. Prooviti mitu korda, aga mitte kuidagi ei jäänud sõelale pala, mis ühe jagu rohkem kui pooltel kohaletulnutest oleks keele alla viinud.

Veelgi enam. Kui suurem osa proovis kokkade serveeritud leeme juures teha maiat nägu, siis 60 valijameest jooksis nina kinni hoides ja öökides valimiskasti juurest kriipsugi sedelile tõmbamata minema. Neist piisas, et kogu supitegu leent selgineda lastkmata ja tükis pajaga üle aia visata.

Nii poliitikute kui ka üldsuse seas hakkasid aina valjemini kõlama hääled, mis tunnistasid senise presidendi valimise korra mädaks ja nõudsid koos sisuga ka poti minemavisakamist. Käredamad soovinuks potile veel paar korda järele joosta ja seda uuesti ja uuesti minema visata.

«Ajagem vusskokad pliidi äärest eemale ja laskem valimis­urnide juurde kodust seapraadi moorida mõistvad pereemad ja kartulite praadimisele spetsialiseerunud pereisad! Rahvas peab ise saama endale presidenti teha,» nõudsid nad.

Ajaloost leiab näiteid, kus riik on langemas kaosesse, võimu- ja ametikandjad on kaotanud lootuse ja vaatavad käed põlvedeni rippu apaatselt, kuidas riik nende ümber kokku variseb.

Just sellelt pinnalt tõusis 1429. aastal saja-aastases sõjas Jeanne d`Arc Prantsuse väe etteotsa, et viia ellu pühakutelt saadud ilmutuslik ülesanne ajada inglased maalt välja ja aidata kuningas troonile.

Küllap on liig võrrelda nelja lapse ema ja vanaema Orleansi neitsiga. Ometi leidsid riigikogu vanematekogu aksakallid, et viimase kuu-paariga poliitikas lahvatanud isekus, vaen ja rivaalitsemine tuleb maha matta ja viie päevaga leida Eestile imetegija. Seda oli kõigest päeva jagu vähem, kui kulus taevataadil kogu maailma loomiseks.

Kersti Kaljulaidi kiirkorras presidendiks tuunimist serveerisid Toompea poliitrühmitused erakondade kokkuleppena, mis taastab kodurahu ja heastab inetuks kiskunud eelmised valimisvoorud.

Eile ametisse astunud riigipea on andnud sõna olla erapooletu ja kõikide alamate president sõltumata nende ilmavaatelistest eelistustest.

Ta on lubanud olla seal, kus Eestis on probleeme, rääkimas inimestega. Meie vastne president on tark ja erudeeritud naine, tema mõttevahedust on võrreldud eelkäija Lennart Meriga.

Viimane nädal on tekitanud skeptikutes küsimusi, kas kõik on nii ilus, nagu räägitakse, või on ikkagi presidendi selja taga toimetamas mõni kitsam tagatuba.

Kohe tuletati meelde, et vastne president on kunagi kuulunud IRLi ja olnud peaminister Mart Laari nõunik. Eelmine nädal tõi teate, et presidendi kantseleid hakkab juhtima sama erakonna hiljutine peasekretär.

Ka IRLi endise peaministri ja esimehe Juhan Partsi sujuv määramine Kaljulaidi asemel uueks kontrollkoja liikme kandidaadiks, mille üle varem kõvasti piike murti, jätab mulje, nagu näeksime jäämäe veepealset osa.

Eile riigikogus peetud kõne annab lootust, et presidendil on soov olla riigi eetilise ja aatelise vaimu kandja. Oma sõnade tõestamiseks on vaja malbel häälel ja emotsioone peitval presidendiproual hakkata ennast väga veenvalt kehtestama ja karismat rahvale näitama.

Palju jõudu talle selleks!

http://jarvateataja.postimees.ee/3867471/presidendi-valimine-kajakasupi-retsepti-jargi

Kui ma viimati surmasõlme tegin

«Kuidas teil tervis on?» küsis piloot õppelennuki JAK 52 kabiini vabale istmele rihmadega kinni tõmmatud ajakirjanikult kuskil Koigi lennuvälja kohal taevas tiirutades.

Vastus «Hea!» tähendas, et hetk hiljem ei saanud 22aastane lõbureisija enam aru, kus on taevas, kus on maa. Kabiini kuplist vilksas murdosa sekundiga kord roheline, kord sinine vaade.

Tervis oli tõesti hea, sest ajakirjaniku sisikond ei teinud peadpööritava vigurlennu peale teist nägugi.
See ei olnud veel kõik. «Tahad ise lennata proovida?» kõlas kõrvaklappides tuntud lennuinstruktori Illar Lingi järgmine küsimus. Küllap juba aimate, et too õhuseiklusse sattunud ajakirjanik olin 25 aasta tagune mina.

Kuigi piloot selgitas muretult, et lennuk on lihtne kui jalgratas, talla pedaale ja sikuta juhtkangi ning lennuk kuuletub, ei julgenud ma higiste pihkude vahele ootamatult sattunud kangiga eriti rapsida.

Minu enesealalhoiuinstinkt oli liiga tugev, et kamikaze kombel tundmatusse pikeerida. Mõne kerge jõnksu juhtkangiga ikka tegin, et tunnetada, kuidas lennuk reageerib,  ja kõik. Juba sellest piisas, et higinire saaks selgroogu mööda alla nõrguda.

Ega see, et mõned ajad varem olin Kaukaasias parasjagu sõdiva Iraani piiri lähistel kaks aastat aega teeninud lennuväes polgujao alalises valmisolekus ründelennukite SU 24 keskel, ei teinud minust ju kriipsu jagugi lendurit.

 Zoomitud tõmmis 28.09.1991.a . Järva Teatajast.

 Sel päeval oli mul omajagu õnne, et eakam ja kogukam publik ei söandanud end lenduri viipe peale kitsukesse kabiini mahutada. Nii avanes 22. septembril 1991. aastal mulle kordumatu võimalus kirjutada end Eesti lennunduse ajalukku.

Kui keegi taipab mõnes viktoriinis kunagi küsida ajakirjaniku nime, keda on taasiseseisvunud Eesti tsiviilõhusõidukite registrisse kantud esimese lennuki juhtkangi taha lastud päeval, mil värskelt värvitud Eesti pardanumbritega lennumasin esimest korda pilvede vahele tõusis, siis jätke meelde.

Katsu sa tänapäeval juhusliku möödakäijana lennuki kokpitti piloodi toolile pääseda. Vaba riigi värsked vabad kodanikud tundsid, et nad võivad teha, mida tahavad. Pealegi oli igas ettevõetud asjas õhinat.

Kuu, mis 1991. aastal oli möödunud ülemnõukogu otsusest taastada Eesti riik, tõi igal hetkel meie argipäeva aina rohkem ja rohkem iseseisvust. Lisaks rahvusvahelisele iseseisvuse tunnustamisele iseseisvusime täistuuridel siseriiklikult.

Aeg oli selline, et ajakirjanikuna võisin iga päev näha ajaloolisi sündmusi. Näiteks 26. augustil olin koos Järvamaa prokuröri, politseiprefekti ja kodukaitse meestega Paides KGB kohaliku kontori ülevõtmisel.

Tagantjärele võib praalida, aga napp nädal pärast augustiputši läbikukkumist ja NSV Liidu lagunemist nõudis kurikuulsa ja hirmu sisendava asutuse ukselingi vajutamine neilt meestelt omajagu julgust.

Ent mis iseseisev riik me olnuks, kui oleksime lasknud võõrriigi julgeolekul rahumeeli oma õuel iga päev edasi nuhkida? Või mõnel teisel viisnurgaga tärnil edasi peremeest mängida.

Kus vähegi oli võimalik mõni märgilise tähendusega iseseisvuskuulutus taasesitada, seda ka tehti.
Nii polnud imestada, et tol pühapäeval, kui eestlased võtsid üldrahvalikult kartulit, oli Koigi lennuväljal transpordiminister Tiit Vähi taktikepi all tseremoonia, mis jälle muutis Eesti grammikese iseseisvamaks.

Vaieldamatult oli see toiming sümboolne, sest Eesti tsiviillennupark koosnes ainult paarist Nõo lennuringi õppelennukist. Aeroflotist oli tükk nimega Estonian Air alles eraldamata, kuigi Boening oli jõudnud oma skaudid juba Eestisse uutest lennukitest rääkima läkitada.

Küsite juba, miks ma täna ammustest aegadest nii õhinal pajatan?

Eks ikka selle pärast, et ju igatsen 25 aasta tagust vaest, kuid üleüldist teotahet ja lootust täis aegu.

Viimast kuud ammusega võrreldes teeb nukraks, et meie valitud riigipilootidel on kadunud isu kõrgele lennata ja nauditava poliitilise kõrgpilotaaži asemel jätkub vaid võhma hiilida üksteisel angaaridesse telikuid saagima.

http://jarvateataja.postimees.ee/3850759/kui-ma-viimati-surmasolme-tegin 

Käärinud õunte needus

Sügiseti ronib mõni käärinud õuntega maiustanud karu kellegi koduaiale kõõluma või jaurab kevadel mullustest jõhvikatest lõbusana ringi. Eks septembrikuine noppimata sõstrapõõsas pane ka linnud edevamalt sädistama.

 

Inimloomal pole vahet, mis aastaajal, nädalapäeval või kellaajal mõnda kääritist või destilaati mekkida. Mõne inimese teeb see lõbusaks, mõne kurjaks. Mõni jääb märjukese väel tukkuma, mõnda tabab suur kihk seiklema minna.

Mäletan 90ndate hullumeelset kauboiaega, kus oli vaat et iseenesestmõistetav, et baari sõideti autoga ja pärast rooliti sealt kuidagiviisi tagasi. Nagu oleks see olnud osa iseseisvuse taastamisest – teen, mida tahan.

Tagantjärele on raske hinnata, kust selline mentaliteet pärineb. Ei meenu loomeliitude pleenumilt, öölaulupidudelt, Balti ketist, ammugi rahvarinde või kodanike komitee üleskutsetest innustust nõukogude korra vastu end mälukasse võidelda.

Nõukogude ajal oli vähe vintis peaga rooli tikkujaid, vahel leidis mõni neist kraavist mõne puu, mida autoga emmata. Meenub paar sugulast, kes jamaga hakkama said ja ilma jututa viieks aastaks jalameheks tehti. Pärast võttis kollektiiv nad käendusele ja lubas ümber kasvatada.

Et 30-40 aastat tagasi oli autosid ja õnnetusi vähe, leidis iga tõsisem kõks lehes äramärkimist. Vähe sellest, juhtumi foto ja lühikokkuvõte riputati miilitsamaja aknale nädalateks pleekima, et ühiskonna hukkamõist oleks täielik. 1980ndatel kruviti napsinina autole suisa O-seeria registrinumber, mille rahvasuu oinamärgiks tembeldas.

Tänapäeval teeb maanteeamet ennetustööna  liiklusohutuskampaaniaid, politsei manitseb, paneb juhte järjest puhuma ja nuhtleb patustajaid. Aga sama visalt nagu lendavad ööliblikad lambikuplile, tulevad vahele võetud ja jalameheks tehtud roolijoodikute asemele järgmised, nagu kasvab lohele tagasi maharaiutu asemele uus pea või mitu pead.

Joovastavad ained on ajaloos inimkonnaga ühte jalga käinud aastatuhandeid. Muinaseestlased tõstsid tuju meest pruulitud mõduga, ristisõdijatega jõudsid meie kanti õlu ja vein.

Hundijalavee võidukäigu eest peame tänama tsaarivõimu ja mõisahärrasid, kelle piirituseäri lõi õitsele XVIII sajandi lõpul.

Pea igas mõisas tuksus Piiteri põhjatut turgu jootev piiritusevabrik ja mõisniku soosingul kuskil samas kõrts, kus kodumaist turgu sisse määriti ning uusi tarbimisharjumusi talurahva geneetilisse koodi punuti.

Mäletate Tammsaare «Tõde ja õigust» ja Vargamäe kangeid naisi, kes väikeste vankritega oma kõrtsipraalimisest väsinud peremehi koju lohistasid? Mitu sajandit on naps olnud meie elu ja kirjandusklassika lahutamatu osa. Kellele ei meenuks juba lapsepõlvest tuttav Tootsi maias nägu Lati Paci pudelit sahvririiulilt alla upitamas.

Kaasaja populaarsete seriaalide edetabelites troonivad Esna kuulsaimad mehed Sokrates, Insener ja Tola, kelle elu tiirleb suuresti uue pudeli nuputamise ümber. Vaatajaid paneb heldima viinas peituv humoorikas tõde.

Veel enne «Naabriplika» seriaali tähelendu panin eriti Lõuna-Eesti kandis ringi liikudes tähele, et paljude bussipeatuste pingil kõlgutas kaheliitrise ballooni seltsis jalgu paar kohalikku filosoofi ja parandas maailma.

Ometi kurdavad tänapäeva arvamusliidrid, et eestlastel pole joogikultuuri ja tilk napsi paneb eestlase käituma sama veidralt kui tulivett rüübanud indiaanlase või saket luristanud jaapanlase.

Küllap oleks ausam öelda, et alkoholikultuur on meil olemas, aga häbeneme oma kaasmaalaste muudest eurooplastest rajumat ja enesehävitajalikku stiili.

Terviseedenduse seisukohast on tore, et aina rohkem on neid, kes löövad silmad maha, kuulates teiste kiitlemist, kuidas me napsilembesemate rahvuste edetabelis heitleme esikoha pärast tšehhide, soomlaste ja venelastega.

Lohutab, et minu põlvkonna jagu nooremad ülikoolikaaslased väidavad, et noortel pole enam aega napsi võtta – vaja on õppida, tööl käia, hobidega tegeleda. Pokemonide tagaajamine ja kettagolfi pildumine ei tekita ka uude hommikusse pohmelli. Siiski mitte kõik noored ei pea õppimist ja enesearendust nii oluliseks.

Oma kogemusest tean, et näiteks saksakeelne Euroopa keskendub noorte harimisele ja harjumuste muutmisele ega looda ümber kasvatada vanu vintskeid jändrikke.

Mis rohi mõjuks visalt vastu panevatele saurustele, kes järjekordsel puhumisreidil ei oska seletada, kuidas kaks õhtust õlut on nii vaevalised organismist välja minema? Kas peaks neid karmilt türmi mõistma kui potentsiaalseid mõrtsukaid? Ehk luua mõnele hõredama asustusega saarele reservaat, kus nad oma kombeid saaks muud ilma ohustamata edasi harrastada?

Patoloogiliste roolijoodikutega on midagi sõbralikku ette võtta raske. Mida aga näiteks teha õnnetu porterisõbrast vallavanemaga, kel halvimal juhul on kaotada poliitiku renomee, ametikoht või isegi haldusreformi eduka läbiviimise eest lubatud aastapalk?

Pärast karistust ja hukkamõistmist on oluline inimesed, kes oma tegu siiralt kahetsevad, stressist ja piinlikkusest välja tuua. Käärinud õunte needusest lahtisaamiseks ärgu olgu kahju kasvõi psühholoogi abist, et elu sõlmpunktid lahti harutada ja reeglitesse mõtestatult suhtuva kodaniku kompassi asimuut taas paika saada.

http://jarvateataja.postimees.ee/3833697/kaarinud-ounte-needus

 

Valida presidenti või Lennartit, selles on küsimus

Sotsiaalteadlane ja Euroopa Parlamendi saadik Marju Lauristin ütles Postimehele mõne päeva eest antud intervjuus, et Eesti rahva presindendi kuvand on Lennart Meri loodud.


See tähendab, et veel 15 aastat ja kaht järgmist presidenti soovime me näha riigijuhi tüüri juures inimest, kellel, tsiteerides Lauristini, «ei ole vaimset mõju mitte ainult Eestis, vaid kes suudab end maksma panna ka Washingtonis ja Brüsselis. Keda seal teatatakse, tuntakse ja kuulatakse».

Nii oleks tabavam öelda, et eile riigikogus tulemuseta jäänud ja täna jätkuval hääletamisel ei kaaluta, kellest võiks saada Eesti president, vaid mõõdetakse, kas inimene sobib kaks ametiaega riigipeaks olnud Lennart Meri mantlipärijaks.

Ammustel eelmise sajandi 90ndatel olen minagi noore ajakirjanikuna president Meriga mitu puhku kokku puutunud. Need olid humoorikad ja meeldejäävad sündmused, kus president tegi alati midagi ettearvamatut.

1994. aasta 21. novembri pärastlõunal oli sidepataljon rivistatud Kadrioru lossi ette, et võtta vastu koopia lipust, mille Järva maavalitsus ja Paide linnavalitsus annetasid väeosale 1928. aastal.

Koos kõrgete aukandjatega ootasid lossi uste avanemist toonane Järva maavanem Arvo Sarapuu ja Paide linnapea Jaan Rõuk.  Lossi uksed läksid valla. President astus trepile. Tseremoonia hakkas peale. Trepist laskuv president märkas trepi kõrval punti ajakirjanikke, kelle seas minagi olin sündmust kajastama tulnud, ja võttis suuna meie poole, jättes lipu õnnistamist ootavad sõjaväelased ja tähtsad ametnikud suurte silmadega ootama.

«Tere, kuidas läheb?» tuli president meie juurde ja kätles muhedat nalja visates kirjatsurad läbi. Ei saa salata, et ajakirjanike seas tekkis meeldiv elevus, et president eelistas meid, jättes kogu ametliku krempli mitmeks minutiks ebamugavasse olukorda tammuma.

Juba mõni hetk hiljem kõneles president Meri sidepataljoni sõduritele lippu üle andes: «Sümbolid ei oma tähendust, kui need pole südames. Lipp ei aita, kui lehvib vardas, vaid selle koht on südames, kus arendab kohusetunnet, austust ja distsipliini.»

Aasta hiljem, 22. novembril 1995 veetsin mõne tunni president Lennart Meri tuules Tapal. Toona oli kombeks, et president tegi riigisiseseid visiite maakondadesse ning see oli kohalikele inimestele suur sündmus, mis tõi kokk hulgaliselt uudistajaid.

Lennart Meri ei püüdnud linna vahel liikudes olla tähtis mees tähtsas ametis, vaid eelistas näidata end inimlikust küljest ja suhelda tänaval uudistajatega. Kes küsis riigipealt paremat elu, see sai vastuseks, et see tuleb endale ise ehitada.

Juhuslikke vestlusi pidades oli president teravmeelne ja lakooniline. Kui mõnigi tapalane lootis presidendihärra nööbist pikemalt kinni hoida,  vabandas Meri: «Aega ei ole. Mina pean ju igale poole jõudma!»

Sel hetkel meenutas president jõuluvana, kes igale säravate silmadega lapsele räägib, et peab tõttama kõigile kingitust viima.

Talle ei maksnud palju Tapa kaubamaja müüjatelt uurida, miks pole müügil suuremat komplekti majaehituslegosid, või küsida juhatust, kuidas koduõlle valmistamiseks poest maltoosat leida. Kangaosakonna meetrine joonlaud sobis hästi protokolliülema mõõtmiseks.

Raudteejaamas pistis president pea kassaluugist sisse ja küsis: «Pilet Pariisi, palun!» Kadrina piletid olid ametnikel niikuinii juba varutud. Küsimust tuli seekord vene keeles üle korrata, enne kui hämmeldunud piletimüüja eitavat vastuse suutis anda. Sellele vaatamata jätkas president mõttelendu, et Pariisist sõitnuks ta edasi Versailles’sse, ning uuris, kas meie raudteel oleks selleks puhuks vagun olemas.

President Meri andis pidevalt mõista, et riigipea ei allu reeglitele, vaid kujundab raame ja muudab neid ise. Neid inimesi, kes suudavad sama elegantsel moel seda teha, ei ole meie paesel kamaral palju.

Ent ega Merilgi õnnestunud kõiki omatahtsi seada. Tapalt rongile minnes keelitas ta mahajäävaid kaameramehi ja piltnike efektseid kaadreid võtma, kus president lehvitab kaugeneva rongi ukselt. Nii kui rong paigalt võttis, sulgusid susinal ka rongi uksed. Nii jäi paljudele Tapa jaamas lehvitajatele viimaseks vaatepildiks kaugenev rong ukse vahel sipleva presidendiga.

Hiljem olen kohtunud ka teiste presidentidega. Arnold Rüütlil oli kriitikute meelest maalähedast suhtumist, kuid jäi vajaka rahvusvahelisest haardest.

Toomas Hendrik Ilvest kiidetakse jälle Eesti riigi maine parandamisel väljaspool riiki ja kübermaailmas, aga heidetakse ette vähest rahvamehelikkust ja tegemata tööd kodanikuühiskonna ühendajana.

Lauristinil on õigus, sest nii Rüütlit kui ka Ilvest hinnati ikka Meri kontuuridest lõigatud šablooni järgi. Ma arvan, et pingutagu keegi palju tahes, ühelgi järgneval presidendil ei õnnestu olla Lennart Meri kloon. Mida rohkem püüda, seda koomilisem see välja näeks.

Soovin, et täna või hiljemalt valijameeste kogus suudetakse leida Eestile president, kes ühendab rahvast, taltsutab erakondi soosikuid hellitamata ning oleks välispoliitiliselt osav, kuid seda enda moodi. Unistada ju võib.

http://jarvateataja.postimees.ee/3817005/valida-presidenti-voi-lennartit-selles-on-kusimus

Eetilist haldusreformi, seltsimehed!

«Võiks tunda rõõmu, et meie inimesed on suurte liitjate ja lahutajate kiuste võtmas ohjad oma kätte, kui poleks kurb, et suure ja ühtse Järvamaa asemel käib kaevikusõda üksikute külade pärast.»

Nende sõnadega lõpetasin oma mõttemõlgutuse rohkem kui kaks kuud tagasi. Toonase ajaga on omavalitsuste liitumine edasi arenenud niipalju, et kõigi maakonna omavalitsuste ja ka Järvamaa poole vaatava Käru vallavolikogu on teinud oma eelistuse avalikuks.

Türi liitub Käru ja Väätsaga, Paide linn ja vald sõlmivad kolmikliidu Roosna-Allikuga, ülejäänud seitse omavalitsust rihivad ennast maavalda.

On omavalitsusi, kus enne liitumisläbirääkimiste lõppvooru sisenemist käisid valitsejad koos ametnikeväega omal algatusel külast külla ja seletasid inimestele võimalikult puust ja punaseks tulevikustsenaariume. Neis omavalitsustes pole kuulda, et inimesed olekid volinike valiku peale mässu tõstnud.

On omavalitsusi, kus võimul olijad käisid inimeste ees suletud kõrvadega, et veenda neid kohalike koalitsioonide ette antud valikute ainuõigsuses. Samuti on maanurki, kus külarahva kokkukutsutud koosolekule valitseva koalitsiooni poliitikud üldse nägu ei näidanudki.

On omavalitsusi, kus volinikud ütlevad, et seadus annab neile õiguse ilma kodanike arvamust arvesse võtmata teha otsuseid ja pidagu protestijad mokk maas.

On omavalitsusi, kus maakonnalinnaga liituda soovijaid hirmutati ähvardustega, et linn ei tule talvel koduteed lahti lükkma ja paneb esimese asjana kinni kooli.

Teised räägivad surmtõsiselt, et maainimene on nii eriline, et ei sobi kuidagi linnainimesega ühte ruumi asju arutama.

Oma volinikustaatuse kõikvõimsusega lahmivate kohalike poliitikute silmaklappidega demagoogia tekitab kõhedust. Vallajuht, kes on iga auditooriumi eest valmis kuulama ja vastama, tekitab sümpaatiat ja liidab.

Kas valimistel saadud häältepagas annab õiguse kuulujuttude põhjal ning isiklike sümpaatiate ja antipaatiate najal otsustades sadade inimeste tuleviku üle? Kahtlane.

Võimu ja kogukonna vahelised ebakõlad ei jää enam vaka alla. Kus on omavalitsused kõrgid või jätnud rahvaga olulised asjad läbi arutamata, seal on tüli avalikult majas. Inimesed ei ole nõus, et nende tagaselja toimetab kuskil käputäis volinikke ja proovib põrsast kotis müüa. Kogutakse allkirju küll poolt, küll vastu.

Ambla kant ei taha Järva maavalda vaid Tapale. Kareda valla Paide-poolne serv hoiab jälle linna poole. Türi vallaga liituma pidavale Reopalule on loogiline end ümber nurga Paidesse haakida. Käru kandi põhjaserv ei taha kuulda Järvamaast. Paide vallas koguti allkirju, et säilitada iseseisvus.

Haldusreform ei saa olla edukas, kui liitumisasju aetakse kiirustades, puuduliku või vale info najal ja oma inimesi kuulamata ning asju selgeks rääkimata.

Rabeda tõmblemise on omavalitsustele peale surunud haldusreformi algatanud valitsus ja riigikogu. Kiirustamine ja infopuudus teeb kõiki närviliseks.

Minu meelest tehakse haldusreformi toiminguid vales järjekorras. Ei ole normaalne, et väiksearvulised volikogud surutakse olukorda, kus tekib kiusatus kohalik arvamust üle varre saata.
Reformi alusdokumentidesse tulnuks kirjutada, et volikogule on kohustus eelnevalt välja selgitada oma kodanike eelistused ja selle põhjal astuda järgmisi samme. Nii oleks neil kogukonna mandaat, mis hoidnuks ära palju tüli.

Ent Eestis on omavalitsusi, kelle arvates rikub valitsuse kiirustatud pealesurutud haldusreform kohalike valitsuste põhiseaduslikke õigusi. Viis omavalitsust Tartu- ja Jõgevamaalt tellisid endise justiitsministri, praeguse advokaadi Paul Varuli juhitud meeskonnalt koostatud õigusliku ekspertiisi, mis nende kahtlusi kinnitab.

50 juristi koostöös valminud ekspertiis märkab põhiseaduslikku riivet nii liigses riigipoolses kiirustamises, sundliitmise ebavõrdsete tingimuste loomises kui ka 5000 elaniku piiri seadmises, mis ei iseloomusta kuidagi omavalitsuse haldussuutlikkust.

Kui riigile vastu hakanud vallad saavad riigikohtust õiguse, ei pea omavalitsused, kes tahavad iseseisvalt jätkata ja saavad majanduslikult hakkama, enam ummisjalu tormama kellegagi liituma. Kes tahab liitumist jätkata, need võivad sellega edasi minna.

Selline kohtulahend lööks kaardid uuesti segi, kuid aitaks omavalitsustes pingeid maandada, aega maha võtta ja uuesti rahulikult õigeid otsuseid kaaluda.

Haldusreformi ümber käiva tohuvabohu ilmestamiseks sobivad hästi läinud nädalavahetusel Paides arvamusfestivalil Euroopa Kontrollkoja liikme Kersti Kaljulaiu öeldud sõnad: «Eetiline riik ei mängi oma rahvaga. Enesekindel rahvas nõuab eetilist riiki. Eetiline riik toetab eestlase valikuid. Enesekindel eestlane teeb ise ennast õnnelikuks. Eetiline riik ei kirjuta kellelegi ette, kuidas õnnelikuks saada või mis on õnn, mis on õnn olla eestlane. Enesekindel eestlane on oma valikutes vaba. Olema eestlane siin või mujal. Saama lapsi või elama teistsugust elu. Enesekindel riik lehvitab minejatele, saab kasu tulijatest ja tunnustab iga eestlast, olgu ta selleks sündinud või hakanud. Eetiline riik on tänulik oma kodanikele nende panuse eest ja pakub vastu tervist, haridust, kultuuri, vabadust.»

Ma arvan, et iga poliitiku peas sündinud reform on määratud põruma, kui see ei arvesta inimeste tahet, pole inimestega läbi arutatud ega tööta inimeste heaks. Seega pole veel sugugi hilja teha otsused, mida aastate pärast hinnates poleks kellelgi häbi.

Mida öelnuks president Meri keset Esnat?

1997. aasta 26. märtsi õhtul andis Jaapanist riigivisiidilt naasnud president Lennart Meri Tallinna lennujaama käimlas pressikonverentsi, kus kritiseeris lennujaama räpaseid peldikuid, mis jätsid riiki saabunud külalisele mulje, et siin elavad inimesed on mustad ja harimatud.

Aastapäevad hiljem assisteeris presidendile ajakirjanik Kalev Kesküla väitega, et 30 protsenti eestlastest pidavat olema mustad, 50 hoolikamad ja 20 protsenti puhtad.

«Hügieenikombed on kaasaegses maailmas ühed silmatorkavamad grupitunnused. Pestud inimesed kuuluvad kultuursesse ja valgustatud Lääneilma, räpasevõitu rahvad pimedasse idasse,» tulistas 1998. aasta arvamuslooks hinnatud kolumni autor Kesküla eestlaste uhkuse pihta.

Juba 1660. aastal trükitud eesti keele sõnastikus on toodud väljend «peltick» tänapäevaselt tuntud tähenduses.

1816. aastal ilmus J. W. L. Luce «Tervise Katekismuse Ramat», millest eestlased võisid emakeeles lugeda oma tervise eest hoolitsemise vajadusest ja moodustest, sealhulgas hügieenipidamise ja puhtuse tähtsusest.

Sellele vaatamata polnud talupoegadele asjalkäimise esteetilistel kategooriatel erilist tähendust ega tähtsust 20. sajandi esimese pooleni.

Eesti taluarhitektuurile omane rehielamu oli sajanditega välja kujunenud optimaalse eluaseme võrdkuju. Sisuliselt elas kogu majandusüksus alates pererahvast, sulastest kuni loomadeni koos ühe katuse all. Nii oli kõigil külg-külje kõrval suurem lootus külm talv üle elada.

Veel sajand tagasi oli käimla mõisaliku või linliku elulaadi osa, millele talurahvas oma igapäevaelus erilist kohta ei näinud. Talupojamõistus ei näinud mingit mõtet ekskremente kambrinurka kasti koguda, kui ihuhädadega sai otse heinamaad või põldu väetama kõndida.

Jõuliselt võttis eestlaste hügieeniprobleemidega tegelemise ette alles keiserliku Saksamaa okupatsioonivõim, mis 1918. aastal nõudis vastuvaidlemata igalt talupidamiselt kultuurset lahendust. Aasta vastu pidanud okupatsioonivõim sundis igasse tallu käimla ehitama, mis küll ei aidanud palju talupoegade mõtteviisi muuta.

Läinud sajandi 20. aastatel Eesti vabariigis koostatud sanitaartopograafia luges kokku, et keskmiselt 58,2 protsendil taludest olid peldikud olemas. Kodusel Järvamaal oli see protsent koguni vähem kui 50.

See näitas, et sama agaralt, kui muistse vabadusvõitluse ajal pesti endalt ristimisvett ja lõhuti öösiti päeval kerkinud ristiusu pühakodasid, lükati iseseisvuse tulles ümber pooled käsukorras ehitatud käimlad.

Lõuapoolikutele ei jäänud märkamata ka järgmine, 1930. aastatel oma riigi algatatud käimlakultuuri uuendamise puhang. Irvhambad avastasid, et riik pani peldiku isegi rahale: Toompea lossi kujutaval kahekroonisel mündil oli selgesti näha kindlusemüürist eenduv käimla, mida ajaloolased nimetavad danskeriks.

Eesti maarahva hügieeni- ja käimlakultuuri uurinud etnoloog Heiki Pärdi tõdes, et Eesti taludes polnud käimlate igapäevane kasutamine veel 30ndate lõpukski üldlevinud. See viitas maal säilinud sajandeid vanale talupoeglikule maailmapildile, mis väljendus konkreetsetes arusaamades puhtuse ja mustuse kohta.

Tekib küsimus, kas sama maailmapilt on eestlasliku kultuuripärandina kandunud tänasesse päeva.

Foto: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX
Kahe nädala eest upitas üks Esna mees «Naabriplika» seriaaliga kuulsaks saanud bussipeatuse kõrvale oma kätega ehitatud viksi ja viisaka välikäimla. Isegi valge vaiba pani maha ja sametpehme tualettpaberirulli häda tundvaid teelisi ootama.

Viimastel suvedel Esnast läbi sõites on pea alati mõni siseturist bussipeatuses jalgu kõlgutamas või kaheliitrisest balloonist õlut lonksamas, et tõetruumat fotot saada. Ka eile nende ridade kirjutamise eel märkasin seal üht vihma trotsivat paarikest enekaid klõpsimas.

Bussi ootavad kohalikud tunnevad ninasõõrmetega, et Sokratest, Tola ja Inseneri jäljendavad teelised käivad kohmitsemas ka bussipeatuse varjuküljel. Aga kuhu neil asjale minnagi?

Esna raudteejaama kõrval kössitab lääpa vajunud avalik käimla. Meeste ja naiste sektsiooniga uhke paviljon jäi raudtee kadudes alles, kuid praegu ei tõsta sinna jalga keegi, kel elu armas.

Siseturistide avastatud Esna vaatamisväärsuse hügieeniprobleemile lennartmerilikult viidanud omaalgatuslik käimla, millest tehtud ülesvõte ületas uudisekünnise nii Järva Teatajas kui ka Postimehes, kadus samal päeval, kui lehed sellest kirjutasid.

Eks Kareda vallavõimud andsid lehe kaudu karmi ultimaatumi: miljöösse sobimatu ja kooskõlastamata putka peab kaduma ja nii ka läks. Seega hõljub Eesti kuulsaima bussipeatuse ümber miljööväärtuslik uriinihõng edasi.

Mis sest et Eesti maarahva hügieeni- ja käimlakultuuri uurinud etnoloogi Heiki Pärdi hinnangul juurdusid kaasaegsetele arusaamadele vastavad tavad maarahva seas laiemalt juba möödunud sajandi 30ndatel.

Mis sest et kümme aastat tagasi avastasid naaberkülas Karedal miljööväärtuslikke ehituspärle hinnanud Eesti vabaõhumuuseumi teadurid 19. sajandi algusest pärit taluhoonest ilmselt vanima teadaoleva sisseehitatud käimla, mis oli tollal maarahva seas suur erand.

Avaliku käimla ümber on hiljaaegu lahinguid löödud maakonnalinnas Paideski, aga see on vähemalt Vallimäe veeres olemas, kui kellelgi jaksu ja tahtmist üle mäe uidata.

Külades pole ka moodsaid kaubanduskeskusi, kus saab oma asjatoimetusi õiendada.

Nädalavahetusel tegin peatuse Karksi-Nuia väikelinnas, kus keskväljakul on kaasaegne bussiootepaviljon ja 20 sendi eest saavad nii mehed kui ka naised end eraldi kabiinides kergendamas käia. Läbisõitvatele külalistele lihtne ja tänuväärne lahendus.

Statistikaameti 2011. aasta rahvaloenduse andmed näitavad, et Järvamaal on 1473 leibkonda endiselt veevärgi ja 1801 pesemisvõimaluseta, see tähendab ka veekloseti puudumist. Veel 1989. aasta rahvaloendusel vastas meie kandi 3990 leibkonda, et elamises pole veevärki. Tualetis ei saanud vett tõmmata 5761 majapidamises.

Visalt, aga järjekindlalt kaovad maalt viimased jäljed eestlastele ainuomasest talukultuurist, sellest mustast ja harimatust, kui kasutada president Meri sõnu.

Põlisasukad asenduvad suvitajatega ja maale rahu ja vaikust otsima tulevate moodsate hõimlastega, kes ripuvad nabanööripidi üleilmses arvutivõrgus, vaatavad satelliidilt sadu telekanaleid ja tõmbavad reklaamipauside ajal tualetis rahulolevalt vett.

Aina vähemaks jääb neid inimesi, kes plaksutavad vaimustunult käsi, nähes küla vahel nõgise rehetoa hõngulisest talutarest koidikul trotslikult kapsavagude vahele silkavat põliseestlast.

Läbisõitvale külalisele on elementaarne, et asula, mis naudib laiemat tuntust, pakub talle paremaid tingimusi kui piinlikult bussipeatuse taha hiilida.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3784819/mida-oelnuks-president-meri-keset-esnat

Kas ta on tagasi?

«Tead, enne jaanipäeva istus ühel õhtul suur karu su aia ääres, pidasime abikaasaga auto kinni ja vaatasime teisega mõnda aega tõtt. Vaat´ ei tulnud pähe pilti teha, aga uduses õhtuhämaruses poleks sellest midagi välja tulnudki,» üllatas eelmisel nädalal hekipügamise juures mind Esna teises otsas elav Raivo.

Külanaaber tundis huvi, kas mu lambad on ikka alles. «Alles,» sülitasin kolm korda üle vasaku õla. Tagantjärele mõeldes isegi ei meenu, et mõni lambuke oleks ärevuse märke ilmutanud. Ju olid nad naabrioti askeldustega juba niivõrd kohanenud.

«No nii! Seda ma kahtlustasin,» oli minu esimene emotsioon karu olemasolule kinnitust saades. Juba juuni algul avastasin maal oma maja tagant paar laialipillutud kontidega, ilmselt katku küüsi langenud metssea korjust.

Minu naabrid: rebased

No milline meil elutsev metsloom suudab niimoodi emise rümpa tuuseldada? Igaks juhuks helistasin sõbrast jahimehele Hannesele, kelle vastus oli ühene: «Karu.»

Eelmise nädala lõpus rääkis Öötlas elav Anneli, et nad sõitnud ühel varahommikul Jõgevale naiste tantsupeole, kui minu ja naabrimaja vahel põllul jooksis üle tee suur tume loom. Esimese hooga arvanud naised, et koer, aga lähemale jõudes tundsid ära üle heina kõrguva mesikäpa turja.

Natuke teeb kadedakski, et üleaedsed jutustavad karust, aga meil endil on tagaaia gastroleerija jäänud oma silmaga tabamata. Olen nüüd metsas küll lahtisemate silmadega uitamas käinud, kuid metsiku õunapuu ubinapuru ja mulda vajutatud käpajälg on kogu saak.

Karu pole edev loom. Kui ta käärinud õunu mugides just ülemeelikult kuraasikaks pole muutunud, käib ta võimalusel inimestest suure kaarega mööda.

 «Kas ta on tagasi?» küsis pesamuna, kui rääkisin perele uusi uudiseid meie maakodu ümber tatsavast karust. Poiss mäletas, et olin varem jutustanud ühest noorest isakarust, kes 2005. aastal meie maja taga metsas terve suve uitas.

 Minu naabrid: metssead ehk mis neist peale karu söömaaega järele jäi

Toonase karu kakahunnikuid olid kõik kohad täis ja mõmmi seedimise eripära tõttu oli näha, et tüüp maiustas suve arenedes sitikate, viljapeade, maasikate, vaarikate ja vastu sügist kreekidega. Ka olid sel suvel segi tuuseldatud ümbruskonna sipelgapesad ja lahti kaevatud maamesilaste urud.

Laiaks astutud mutihunnikutel jälge mõõtes ja suurulukite asjatundja Peebuga arutades pakkus viimane, et tegu on noore ema juurest ära aetud isasega. Praeguse uitaja käpajälg on oluliselt toekam, suurem kui minu kämmal, mille mõõtmiseks jäljepõhja sättisin.

Ütlesin pojale, et ei saa välistada toonase metsalise tagasipöördumist. Eestis olla umbkaudu ainult 700 karu, nii et mine tea. Elab karu ju looduses vaat et 30aastaseks ja 11 aasta tagune metsaott peaks praegu olema parimas eas.

Värske viide rahvastikuregistri andmetele näitab, et Järvamaalt lahkus poole aastaga taas veerandsada inimest. Maal on inimesi jäänud väheks. Kui sõidan Paidest maakoju Esnasse, on tee ääres näha kümmetkonda viimastel aastatel sisse vajunud katust.

Mul on meelde jäänud kultuuriajaloolase David Vsevjovi kunagine ütlus, et Eestimaa on nii väärtuslik, et kui ka me ise ei oska seda hinnata ja maa maha jätame, tuleb meie asemele keegi teine, aga maa kindlasti tühjaks ei jää. Ennekõike pelgame pagulasi ja esisisade maadele tungivaid võõraid sõjakaid hõime, kes meie võssakasvanud külad matšeetedega välja raiuvad ja maa uuesti üles harivad.

Viimased külades elavad inimesed aga teavad, et kahejalgsest liigikaaslasest sagedamini võib külatanumal vastu uidata mõni neljajalgne. Ega need muidu inimest vist pelgagi, kui viimasel just püssirohusuitsust tulerauda käes ei ole.

Veel mullu sügiseni kohtasin sageli kahte kesikukarja koos kantseldavat emist. Notsud vaatasid naabri kaerapõllu servas hõikuvat mind kui narri ja jätkasid mõnekümne meetri kaugusel rahumeeli kaerapõllu rullimist. Katk kattis nendega aga karule peolaua.

Sel kevadel vaatasin tõtt naabruskonnas tühjana seisva taluhäärberi vundamendi alt piiluva uudishimuliku rebasekutsikaga. Tema oli kodus, mina sissetungija.

Õhtul maja taha sihile jalutama minnes võin kihla vedada, et kohtan tallega metskitse ning õhtuvidevikus paugub lepikus häält puhtaks sokk.

Eelmisel nädalal maja juures metsas maasikal käies kuulsin selja tagant kellegi köhatust, nagu oleks ratturile kärbes kurku lennanud. Ringi keerates nägin kahte minu tegemisi jälgivat nugist, kes peagi minust tüdinesid, pea ees puu otsast alla vonklesid ja metsa omi asju ajama kadusid. Neil oli jooksuaeg.

Minu naabrid: nugised

Paari päeva eest napsas aiamaal meie nina all keegi kulliline väikese põõsalinnu ja liugles saagiga majesteetlikult metsa poole. Oma õuemurul tähtsa näoga kalpsavatest haavikuemandatest ma üldse ei räägi.

Tabasin end mõttelt, et oleme metsarahvaga nagu naabrid muiste: kohtame üksteist argitoimetustel, noogutame ja jätkame pooleliolevaid askeldusi. Ainult et ükski minu metsik naaber ei tea, mis nägu on keskkonnaminister. Neid ei huvita, kummale poole vald liitub ning kes on külavanem.

Minu naabrid: kes kaevas uru?

Paari aasta eest tekkis meil sõber Jannoga ülemeelik mõte mõnel õhtul ajada Kosele püsti asulalõpu liiklusmärk, kus punase jutiga oleks läbi kriipsutatud sõna «Eesti».

Märk pidi tähistama, et sealt edasi sõidab igaüks džunglisse juba omal vastutusel. Kuigi tulp jäi meil püstitamata, eemaldub riik maalt jätkuvalt ja koondub Tallinna ning veel paari viimasesse suuremasse kantsi.

Ehk mäletate, et samal ajal kui maanteeamet teatas maakonnakeskustes tegevuse lõpetamisest, kuulutas üks riigikogu liige avalikkusele rõõmusõnumit Eesti saamisest kosmoseagentuuri täieõiguslikuks liikmeks? Kuidagi groteskne.

Eesti on suur riik. Eesti rahvale liiga suur riik ja iga aastaga aina virtuaalsem. Kui ka kõik inimesed kolida Tallinna, jääks selle linnriigi asustustihedus Lääne-Euroopale siiski alla.

Kui meie inimesed ei vaja enam 45 000 ruutkilomeetrit, on päris hea valik, et lahkuvate inimeste asemele tulevad tagasi need, kelle arvukust jahimehed ikka veel piirata püüavad. Minu meelest on nad päris toredad naabrid.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3768935/kas-ta-on-tagasi

«Ich bin ein Isländer!»

1963. aastal mõni kuu pärast Berliini müüri kerkimist avaldas USA president John F. Kennedy nõukogude piiramisrõngasse jäänud Lääne-Berliinis kõneldes sakslastele toetust öeldes: «Ich bin ein Berliener!»
 

Läinud pühapäeva õhtul kehastusid paljud jalgpalli EMi teleka ette vaatama sättinud eestlased sarnast solidaarsust tundes islandlasteks.

 Eyjafjallajökulli jalamil.

Samasugust meeleolu teiste riikide sportlaste toetamisel mäletan oma kaugest lapsepõlvest. Meenub, millise õhinaga elasid kõik jäähoki MMi vaadates kaasa soomlastele või ükskõik kellele, kes Nõukogude Liidul selja prügiseks tegi.

Oma rahva luhtunud püüdlused elati hasartselt eduks mõne teise väikse rahva koondisele pöialt hoides. Toona polnud eestlastel oma lipu all tiitlivõistlustele asja, sest meil polnud iseseisvat riiki. Nüüd lehvib sinimustvalge vabalt, aga ei kanna meie oma tiivad või lonkab vaim.

Oleme väike riik, mis on harjunud ebaeduga. Väga kergelt tuleb meil allaheitlikke põhjendusi, et suurte ja võimsate kuulsustest tulvil meeskondade vastu me niikuinii ei saa. Kord kärss kärnas, siis maa külmund.

Käimasoleva jalgpalli EMi finaalturniiril tõestasid Eestist neli korda väiksema rahvaarvuga islandlased, et ka kõige väiksemad ei pea kellegi ees tundma aukartust ega väristama jalga. Kui endal on vaim tugev, pole alistamatu ükski nimekas koondis, kus üks mängija on jalgpalliturul rohkem väärt, kui väikeriigi meeskond kokku.

Vaatamata veerandfinaalis prantslastele allajäämisele on Islandi koondisest saanud vapper ja südikas legend. Ent selle koondise edu taga on rohkem kui 23 mehe ponnistus. Islandi koondist tribüünidele toetama tulnud tuhandete kaasmaalaste sõjahüüd «Huh!» ja käteplaks näitas nende ühtsust ka siis, kui veerandfinaalis oli mäng just lõppenud 5 : 2 kaotusega.

Olen Islandil käinud korda kolm ja tean, kuidas väikses kogukondlikult toimivas riigis omasid toetatakse. Kui keegi on liustikel eksinud või sattunud hätta laavaväljadel seigeldes, jäetakse töö, äri või muud argitoimetused kõrvale ja minnakse kui üks mees appi.

Täpselt samamoodi väljendus Islandi kokkuhoidev ja üksteist toetav elustiil Prantsusmaa võimsamatel areenidel riigi koondisele kaasa elades. Karmides arktilistes oludes pole võimalik isetsedes ellu jääda.

Oma peaaegu 20 aastat jooksul tehtud Islandi-käikudelt tean ka, kui palju on neil selle ajaga lisandunud uusi jalgpallistaadione ja kui süsteemselt riik sportimisvõimalusi arendab. Kõik Islandi lapsed käivad jalkatrennis ja ma ei pea silmas üksnes poisse. Lapsi haarav ja vanemaid nakatav üldrahvalik süsteem on võrseid ajanud juba oma 15 aastat.

Nii on islandlaste tõus jalgpallitaeva imetlust väärivate tähtede sekka üldrahvalik ettevõtmine, mitte üksikute entusiastide ennastsalgav punnimine. Lisaks sellele, et islandlased on andunud jalkafännid, ootavad neid kodus EMi ajaks varna riputatud putsad.

Need on põhjused, miks tuhanded ja tuhanded islandlastest jalkafännid panid võistluspaigal oma sõjahüüuga staadioniõhu võimsalt värisema ning üleminekumängude esimeste vastaste inglaste põlved muutusid pehmeks.

Kas selline üldrahvalik jalgpallivaimustus ja tugitoolispordi lemmikust väljamurdmine on võimalik ka Eestis? Skeptikud ütlevad, et oleme meeskonnamängudeks liiga egoistlikud.

Ent korvpallurite 25 aasta tagused meheteod NSV Liidu meistrikulda võites või lähiajaloo kõrged kohad EMil? Äsjane võrkpallurite tõus Euroopa liigast maailmaliigasse?

Lõppeks poleks Eesti kunagi vabaks saanud, kui vabadussõjas oleks nappinud julgust endast kordades arvukamale väele vastu seista.

Minu ema ja tema teised Esnas elavatest memmedest eakaaslased mäletavad sõjajärgseid aegu, kus väljal, kus praegu lokkab jälle vili, viskasid kohalikud mehed eelmise sajandi neljakümnedate lõpul valmis täismõõtmetes jalgpallistaadioni.

1964. aastal välja antud Paide spordialmanahhist on lugeda, et ka toonaste Esna küla staadionil rassivate vutimeeste ridades olid nagu islandlastel või Fääri saarte meeskonnal arst, mölder, metsnik, pagar, jaamakorraldaja jne.

Viis aastat hiljem, 1953. aastal tulid Esna jalgpallurid Eesti maanoorte meistriks. Seitse Esna Jõu parimat mängumeest arvati Eesti NSV maanoorte koondvõistkonda, kes käisid tegusid tegemas ka üleliidulistel tööjõureservide võistlustel.

1956. aastal võtsid sama meistritiitli türikad ja neist sai omakorda Eesti maanoorte koondise selgroog.

Ega me tänapäeval ole kehvemast puust. Meenutagem kasvõi, kuidas kümmekonna aasta eest algas Paide linnameeskonna peadpööritav ronimine Eesti meistriliigasse, kus igal aastal võideldi end liiga jagu kõrgemasse seltskonda. Eesti koondises on mänginud ja mängib mitu Järvamaalt sirgunud jalgpallurit ning treenerid teevad tublit tööd.

Kui rahval on tahet vaimustuda ja riigil pakkuda tuge, mis on suurem kui õlalepatsutus, siis vaevalt meil on puudus materjalist, millest sitkeid mängumehi koondiste kaupa vormida.

Eesti rahvuskoondise üksikud sähvatused EMi finaalturniiril mängivate riikide vastu näitavad, et tuleb rohkem puid alla panna ja riiklikult loobuda mõtteviisist, et vuti tagumine nagu iga muu spordialal tippu pürgimine on igaühe isiklik hobi.

Aga seni, kuni meie riigiisad kukalt sügavad ja senti pooleks saevad, saab homme minust ja paljudest teistest «islandlastest» waleslane.  Nagu kõlab anekdoot: « Inglane, šotlane ja iirlane läksid baari ja võtsid pindi õlut. Waleslane ei saanud minna, sest ta on ikka veel EMil.»

http://jarvateataja.postimees.ee/3753139/ich-bin-ein-islander

Veel kord Jukust ja Juhanist

«Mis me teiega peale hakkame?» pinnis Tartu Ülikooli ajakirjandus- ja kommunikatsiooni eriala vastuvõtukomisjon 2014. aasta kesksuvel keskmisest tudengikandidaadist oluliselt hallima peaga sisseastujat ehk mind.

25 aastat meedia- ja kommunikatsioonijuhtimises karastunud inimesele tohtis ülikooli lävepakul sedaviisi peale põrgata küll, et mõõta veteranist sisseastuja motivatsiooni kehastuda akadeemiliseks noviitsiks.

Eile lõpetas Juhan ülikooli ja piiluv Juku läheb septembris 1. klassi.


Õigupoolest sain jala sama ülikooli ukse vahele juba paari­kümne aasta eest, kuid pärast kaheksat aastat punnimist sain aru, et minule on õiglus õigusest olulisem ja sinna need juura­õpingud jäid.
Ent kui rääkida järjepidevusest, siis matriklinumber, mille sain aastal, kui enamik mu kursusekaaslasi sündis, sai mu kätte ka uuele erialale õppima asudes.

Vanuse poolest võinuksin olla teist perioodi Eesti president. Selle asemel lippasin ülikooli päevases õppes koos noorte koolikaaslastega auditooriumist auditooriumi.

Just nagu Brad Piti kehastatud imelist filmielu elanud Benjamin Button, kes sündis kinolinal raugana ja kulges elus tagurpidi vaimult küpsedes ja kehalt aina rõõsamaks muutudes.

Oma kursus hammustas ruttu läbi, et vaatamata sünniaastast tingitud iseärasustele olen samasugune elurõõmus poiss, kuigi  näen põlvkonna jagu eakam välja.

Vanemate kursuste tudengites tekitas minusugune anomaalia vähemalt semestriks segadust, pannes koolis mitme ringiga ees olevad õppurid värsket rebast fossiilile kohase aupaklikusega teietama.

Mäletan, et Economikumi sööklas ei söandanud ülerahvastatud lõunatunnil minu lauda istuda ükski teine tudeng. Samasugust privaatsust nautis kõrvallauas majandusprofessor Olev Raju.

Kursusekaaslased võtsid rahulikult, et nende kursusevend kõlbas ajakirjanduse ajaloos, praktilises suhtekorralduses või mõnes muus aines elavaks eksponaadiks ning kippus vahel pajatama lugusid möödunud aegadest.

Sõrmedest tuleb puudu, et kokku lugeda aineid, kus sain loengus õppejõududelt «eetrikeelu». Mõistan, et pedagoogid hoolitsesid, et auditoorne kohtumine ei kujuneks kahe kogenud inimese dialoogiks, mille varjus saab ülejäänud publik sotsiaalmeediasse nokitsema vajuda.

Eelmisel kevadel tõusid mul organisatsioonikommunikatsiooni teooria esimeses loengus kulmud päris kõrgele, kui auditooriumi ette astus õppejõud, kellele 15 aasta eest olin olnud praktikajuhendaja.
Sorisin kiirelt mälu kaugematest soppidest karmavõlga otsida, kuni mõistsin, et elukestva õppe üks voorusi on, et õppija ja õpetaja võivad korduvalt kohti vahetada.

Miks ma sellest kõigest pajatan mõni päev enne jaanipäeva, kui inimesed pigem rehkendavad, kas Võrru võidupüha paraadi vaatama minnes põigata ka Valka kesvamärjukese järele?

Eks ikka selle pärast, et nominaalmahuga ettenähtust ahnem õppimine viis selleni, et tänavu kevadeks oli mul õppekava läbi võetud. Küllap tegi seitsmepenikoorma saabastega läbi kooli lippamise lihtsamaks uute teadmistega segatud vana rasv ja elukogemus, mis õnnestunud kokteilina tõi kuhjaga häid hindeid.

Juhtus, et eelmisel kevadel pidasid õppejõud mind isegi kursuse parimaks tudengiks. Küll mõni poiss on ikka hilisema avanemisega!

Täna saan kahest viimasest kooliaastast rääkida kui meeldivast mälestusest. Eile hommikul pidasin alma mater`i sammaste taga mulle usaldatud lõpukõne, võtsin õppeprorektorihärralt vastu diplomi ja kogusin uhke lillesülemi.

Korraks oli selline tunne, nagu oleks lapsepõlv läbi saanud. Kummaline on sedasi mõelda pärast koolides käidud 22 õppeaastat.

Minu nooruses oli tavaline, et vanemad lootsid lastelt oma luhtunud unistuste täitumist, kui heast haridusest rääkida. Tänapäeval ei pea see nii olema.

Nii pole ma ainus, kes keskealisena uuesti ülikooli lippab. Elukestev õpe on saamas enesestmõistetavaks. Kuis teisiti, kui maailm muutub pöörase kiirusega?

Legendaarne ansambel Ruja rõkkas kord laulda: «Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Mida Juhan ei tea, seda ta salgab.» Refrään leierdas, et inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina. Olgu siis peale. Miski minus kripeldab läheneva 1. septembri peale mõeldes.

http://jarvateataja.postimees.ee/3738971/veel-kord-jukust-ja-juhanist

Separatismitont käib mööda Järvamaad

Kui president Ilves just peent nalja ei visanud, siis võiks Eestist saada tulevikus ehk isegi vabade riikide vääramatu liit.

Nimelt soovis president Toomas Hendrik Ilves läinud nädalavahetusel oma kodukandis Mulgi päevadel kõneldes kohalikele peatset oma riiki, tõsi, mööndusega, et sündigu see Eesti Vabariigi koosseisus. Kas mulkidele passiks rahvavabariik või kuninga oma, ametiaega kokku tõmbav riigipea ei selgitanud.

Eestis on niigi hulk sesoonseid, kulinaarseid ja tont teab mis pealinnu. Ehk on tõesti aeg teha kvalitatiivne hüpe ja moodustada pealinnade juurde ka riigid? Tallinnast ja Edgar Esimesest on ju lõõbitud aastaid. Ka maakonnata setodel on juba ammu oma kuningriik.

Paarikümne aasta eest valitses Väätsa päritolu mees Kirill kuningana Torgut ja tema nimi ei kõlanud sugugi kehvemini kui eksootilise Kurrunurruvuti saarte kuningas Eefraimi oma.

Koidikud on meil siin veel vaiksed. Foto: Urmas Glase.

Ons Mulgimaa rüppe Ärmale taanduval Toomas Hendrikulgi unistus Mulgi riigi troonilt teha uusi, väikseid ja võidukaid retki vana Liivimaa lõunaprovintsidesse? Võta sa kinni.

Muinasaegne Eesti kubises vürstiriigi moodi maakondadest. Järvamaa lõunapoolsetel üleaedsetel oli korraks keskaegne kuningriik pealinnaga Põltsamaal.

Möödunud sajandi alguses proovisid Vaali mehed Koeru kihelkonnas teha vabariiki ja said nuuti. Pealikud rivistati jututa seina äärde nagu teised 1905. aasta revolutsiooniks nimetatud rahutuste ajal mujal Eestis sündinud vallasuuruste vabariigikeste juhid.

Kui Euroopas laiemalt ringi vaadata, on viimastel kümnenditel sündinud väikseid vabariike igasuguseid: Abhaasias, Dnestri ääres või Kosovos. Viimatised sünnitised on Krimmis, Donetskis ja Luganskis.

Kui Kosovo kõrvale jätta, siis ülejäänute juures on mängus Venemaa niiditõmbajate käsi ning neid nimetatakse kõhklemata separatistlikeks ja terroristlikeks.

1905. aasta õnnetu lõpuga vabariigikesed sündisid protestiks keskvõimu vastu. Sarmaatia steppides täristatakse nüüdisajal relvi geopoliitiliste ambitsioonide pärast.

President Ilvese julgustatud Eesti provintsiaalsed riigikesed on kultuurilised katsed anda uut elu regionaalsete etniliste gruppide murdepõhisele identiteedile.

Sestap ei usu ma, et kaitsepolitsei tõttab Viljandi taha põhiseadusliku korra kaitseks erisalku saatma. Ent kui riigipea asemel tõuseks kõnepulti keegi teine ja räägiks sama juttu näiteks Narvas, oleks olukord ilmselt naljast kaugel.

Järvamaa häda on selles, et oleme Eesti riigile juba loovutanud riigikeeleks oma murde ja vaevleme seetõttu nüüd identiteedi otsingul, kus vähesed tunnevad muret, et Järvamaa kokku kuivab.

Nõukogude ajal ja omariikluse taastudes oleme loovutanud maalahmakaid küll Raplamaale, Harjumaale ja kõige rohkem Lääne-Virumaale. Tänapäeval pole peale kihelkonnapõhiste rahvarõivaste ja kirikutornide ülemäära palju, mis neid lõtvunud sidemeid igaaastasest laulupeost tihemini pingutaks.

Vaevalt, et meid lohutab värske uudis, et rebeneb ka Läänemaa.

Samal ajal kui mulgid hullavad mõttega oma riigist, püüavad järvakad tirida maakonda kolmeks tükiks.

Türikad peavad rahulikult peenikest naeru ja nopivad juurde ehk mõne naabersiilu. Paidekad ja maakad heitlevad raevukalt ülejäänud maakonna jagamise pärast.

Kokkuvõttes näitab valdade ja külade pärast peetav heitlus, et maakonnakeskus Paide pole ennast piirist piirini aktsepteeritava keskusena tõestanud ning kaotab raekoja võimutapluse pärast autoriteeti veelgi.

Minu koduvalla Kareda lehes hirmutavad maakad oma inimesi Paidega, nagu Donetski rahvavabariigi juhid räägivad Kiievi huntast ja nende õudustegudest. Pole ime, et selline demagoogia ajas raevu maavanem Alo Aasma.

Hirmutamise põhjuseks on mõjutada allkirjade kogumist petitsioonile, mis viiks Esna, Öötla ja Vodja maakate alt Paide suurvalla rüppe.

Järvamaa eksiilis ehk Tapa ihub hammast Ambla kandile ja sajad kohalikud inimesed on oma allkirjaga seda mõtet toetanud.

Imavere valla ühinemisel Paidega seisab ees maakatele truudust vandunud Koigi vald. Maismaaühenduse loomiseks on vaja neilt üle meelitada Prandi küla. See tundub lihtsam, kui venelastel läbi Lõuna-Ukraina Krimmi murda.

Kuuldavasti on Väätsa valla Türi poole kaldudes mässumeelt kasvatamas Reopalu ja Röa, sest nende koduaknast paistavad Paide tornid, kuid mitte Türi omad.

Kas näeme Järvamaal väikseid separatistlikke paari küla suurusi rahvavabariike oma keskvõimust lahti löömas ja palumas ennast liita naabritega, näitavad paar lähikuud.

Võiks tunda rõõmu, et meie inimesed on suurte liitjate ja lahutajate kiuste võtmas ohjad oma kätte, kui poleks kurb, et suure ja ühtse Järvamaa asemel käib kaevikusõda üksikute külade pärast.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3725453/separatismitont-kaib-mooda-jarvamaad

Vabadus elada nööri mööda

23. mail kakssada aastat tagasi lasi tsaar Aleksander I Eestimaa talurahva pärisorjusest vabaks.

Tänast päeva ammuse verstapostiga kõrvutades tekib küsimus, kas praeguses liberaalses demokraatias elav inimene on vabam kui tema paar sajandit tagasi elanud pärisorjast esiisa.

Vaarisade vabadus ei tulnud suure rahvusliku katsumusena nagu Moosese retk läbi kõrbe ja mere tõotatud maale, kuigi tsaari ukaasi elluviimine võttis inimpõlve.

Nii nagu muutub ühiskond praegu, oli see ka toona. Talupoegade pärisorjus oli varauusajal tavaline kogu Euroopas. Nii polnud ka talurahva vabastamine lahke tsaari heategu, vaid agraarmajanduslik keisririik vajas ise elus püsimiseks reforme.

Talurahva vabastamine kuulutati Tallinnas pidulikult välja 8. jaanuaril 1817 ja seejärel kihelkonnakirikutes.

Läks veel kümmekond aastat ettevalmistusteks, kuni hakati maarahvale panema perekonnanimesid, mis oli vaba inimese tunnus.

Nimepaneku tugevat märgilist tähendust rahva mälus kinnitab kasvõi see, et veel minu vanaema ütles perekonnanime asemel kiivalt priinimi ning talletas ammuse termini minugi sõnavarasse.

Kahe sajandi tagune tsaari ukaas ei muutunud igapäevaelu esmalt eriti palju, maa kuulus ikka mõisale ja selle kasutuse eest tuli saata teomees härrale võlga lunastama. Rahvas jäi endiselt paikseks veel pooleks sajandiks.

Eksib see, kes arvab, et pärisorjus tähendas randmete küljes lohisevaid ränki ahelaid ja turjal tantsivat piitsa. Kaardilauas mahamängitud küla ja jahikoerte vastu vahetatud pere olid pigem markantne üksikjuhtum kui argipäev.

Kui läks hästi mõisnikul, elas hästi ka talupoeg. Oli aegu, kui lähedane keisririigi pealinn Peterburi sõi ja jõi kõike, mida siinmail kasvatada jõuti. Ent kui mõisaaadel ägas võlgades, pingutas püksirihma ka maarahvas.

Ideaalmaastik viimaks mõtteid eemale kui ülereguleeritud vabaduses me elame. Foto: Urmas Glase

Põhiline, mis tolleaegse talurahva vabadust piiras, oli töö, piibli kümme käsku ja kroonu kohtukull. Muus osas oli peremehel voli tarekatuse all leibkonnale oma seadusi teha ning keegi ei tikkunud igat sammu manitsema ja üle reguleerima.

Tänapäeva poliitikud deklareerivad, et me pole kunagi olnud nii vabad kui praegu. Meie vabadus on raiutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni. Et aru saada, kui vabad me oleme, tuleks lugeda kilomeetrite viisi direktiive, seadus ja määrusi.

Sõnades on kõik ilus, kui poleks Euroopa Liidu ja kodumaise riigiaparaadi aina kasvavat kihku kõike reguleerida, kontrollida ja karistada.

Ega nüüdisaegne maamees ole oma karjamaal vaba: toetuse saamiseks pead sa kultuure kasvatama, niitma ja karjatama nii, nagu määrus ette ütleb.

Euroopalikus Eestis poleks Joosep Tootsist saanud tublit mõisavalitsejat ega Ülesoo noorperemeest, vaid krutskimees oleks oma käitumise ja suupruukimise pärast äganud trahvikoorma all ja istunud vangikongis.

Ebaseaduslik relva omamine (tamasseri raud), alaealise joomisele õhutamine (Kiirega ristsetel), seksuaalne ahistamine (Teele tantsima rabamine), sotsiaalsete tunnuste põhjal vaenu ja füüsilise vägivalla õhutamine (kakluse algatamine mõisakooli sakstest poiste vastu), loomade väärkohtlemine (Pitsu väntsutamine koolis) on esimesena pähe karanud loet­elu Tootsi pattudest.

Kaasaegses maailmas kogutakse meie isiku ja käitumise kohta iga päev kõikvõimalikke andmeid. Andmebaase koostab nii riik, pangad kui ka äriettevõtted, kellega meil midagi pistmist on.

Kui elad kasiino lähedal ja juhtud hilja õhtul sealt raha võtma, siis pank arvab, et oled mängur ja laenu ei saa. Kauplus teab, mida sööd, kui tihti ostad õlut või rosoljet. Elektriarvesti lugevat, millal telekat vaatad ja pesu pesed.

Kui oled hädas oma kohustuste täitmisega, siis aheldatakse sind seitsmeks aastaks krediidiinfo või maksehäirete registrisse.

Keegi kuskil teab, kuidas sa makse maksad, kellega äri ajad, kui hea on su tervis, mida teeb su pere, kus sa elad ja mida arvad.

Iga internetti riputatud infokild, foto või tekst talletub seal veebimaailma lõpuni. Varem või hiljem võib see avalikkuse ette imbudes tekitada paksu pahandust, kui meenutada Wikileaksi või Panama infoleket.

Mida demokraatlikum ja vabam on ühiskond, seda ahistatum on inimene oma igapäevaelus. Meie istumist-astumist ja sõnakasutust jälgivad ning on valmis turja hüppama arvukad elektroonilised või lihast ja luust järelevaatajad.

Vaadates meediumist avalikku ruumi paiskuvaid sotsiaalkampaaniaid, kantseldab riik meid igal sammul. Sotsiaalministeerium võitleb soolise ja seksuaalse vägivalla vastu. Maanteeamet manitseb roolis telefoni tasku jätma või gaasipedaali mõõdukalt suruma ja raudteeohutusega tegelev OLE hoolitseb, et jõuakime jõuluks koju, ja keelab raudteel jalutamise.

Päästeamet tuletab meelde suitsuandureid, keelitab ujuma kaine peaga või ähvardab kulupõletajaid. Keskkonnaministeerium õpetab prügi sortima. Kaitsevägi värvib kevaditi veteranide austuseks rinnad sinililleliseks.

Nimekirja võiks jätkata veel ja veel.

Tahaks põgeneda ahistava vabaduse eest kaugele metsakülla, kuhu ei paista kätte ühegi mobiilimasti vilkuvat tippu. Ent ka ei võta võimalust, et jääd aerofotole või naabrimehe drooni kaamera ette.

Nii saadab meid igal sammul kellegi pilk ja mis jätab vabaduse olla vangis infoühiskonna kõikenägevas ja kontrollivas maailmas. Elame nööri mööda ja kadestame pärisorjast vaarisa, kel oli iga päev priiust käes rohkem kui meil praegu.

http://jarvateataja.postimees.ee/3707889/vabadus-elada-noori-mooda